Vitsaline on see kõikse parem, kui on käes tavaline korrutatud kudumislõng. Vitsalist loodust ja selle põhjaks olevat kahe lõngaga loomist pöidla tagant saab vaadata Eesti Silmuskudumine 1, lk 126-127.
Miks siis kõige parem? Tavaline kahe lõngaga loodus keerab S-korrutusega lõngast keeru välja – pehmema keeruga lõngad võivad hakata katkema ja igal juhul jääb loodus, mis vast kõige rohkem vatti saab, pisut nõrgem. Pöidla tagant luues keerab loodus lõngale õige pisut keerdu juurde.
Lõngade vahetamise mõte (ka tavalisel kahe otsaga loomisel) on selles, et muidu jääb üks lõng alla serva keerutama (justkui pöidlaava silmuste loomisel) ja teine lõng jääb läbikootud reaks. Kui selle tarbeks võtta veel muust kudumist suuremad vardad, on tulemuseks ikka sama pikk alumine serv, ainult et esimene kootud rida on lõtv ..
Lõngade vahetamisel on üks lõng kord allservas, kord esimesel real ning kui serval on vaja venida, siis saavad read kenasti pisut lühemaks, aga laiemaks venida ning siis on õigustatud ka vähe suuremate varraste järele haaramine.
Lõng on kedratud Muru villavabrikus ja sellest saab veel kuulda. (:
Siis ongi noor mees saanud ellu astuda, linane saunalina kaenlas. Kangas lõhnas veel vabriku järgi ja sai esimeses pesus pehmemaks, aga linasega on teada, et see läheb aina paremaks.
Kudumine, see justkui soodus hobi. Ma mäletan, kuidas kümme aastat tagasi, kui suure hooga jälle kuduma hakkasin, selgus, et praktiliselt iga järgmise kudumi jaoks läks vaja uut komplekti vardaid .. Ning siis mõned aastad hiljem avastasin, et haridusest tingituna olin hakanud kuduma nii tihedalt, et
hinnalised bambusvardad tuli vahetada metallvarraste vastu.
Sujuvalt saab sellest hoopis küsimus, et kuidas vajadusel *võtta* õiged vardad, mitte neid kohutavast kuhjast otsida?
Mitu aastat oli mul vardapinal, kuhu sai kõik kenasti rulli keerata ja mingil hetkel õmblesin peenikeste sukavarraste jaoks teise veel. Sellel pealmisel sai ülemine ots liiga tihedalt läbi õmmeldud, nii et vardaid ei olnud kuigi mugav sisse-välja liigutada. Suuremas rullis aga oli kortereid liiga vähe ja kunagi ei teadnud, kes kellega põimunud oli.
Praegust lahendust otsisin mõnda aega ja nüüd on peaaegu hästi. Kate Davies oli mitu aastat varem kirjutanud, kuidas ta on oma vardad kalastuspinalitesse sorteerinud. Minul ei õnnestunud õiges suuruses ja mõistliku hinnaga neid kusagilt leida.
Vaatasin ka kohalikesse kirjatarvete poodidesse, sealt saaks näiteks A5 registraatori ja pealt klapiga või lihtsalt ülalt avatud kiletaskuid. Mõned inimesed on need taskud ka läbi õmmelnud, et ühte taskusse mahuks nt neli komplekti sukavardaid. Sellel oli minu jaoks kolm puudust:
A5 registraator ei mahtunud varrastele mõeldud sahtlisse
ma kujutasin elavalt ette, kuidas *kõik* vardad väga siidiselt sealt taskutest välja libisevad, kui seda natukenegi kallutada (tavalised taskud) või kui see ümber keerata (ma olen juba ise paras kobakäpp)
kartsin, et õhukesed taskud vajuvad varraste raskuse all vormist ära. Selle vastu ilmselt aitaks, kui igasse taskusse lõigata kartongist tagus.
Lõpuks tellisin Aliexpressist 20 plastist lukuga A5 taskut (otsingusõnad A5 zipper binder näiteks) ja ühed neile sobivad köiterõngad (6 hole binder A5). Ühest komplektist jääb tegelikult väheks (20 taskut mahuvad sinna väga napilt ära), mõistlikum oleks kaks – see, kas ja kuidas need taskud köitesse jõuavad, on alles tulevikumuusika.
Minul kulus ära 18 taskut – vardad 0,7 mm kuni 8 mm, lisaks 2 taskut heegelnõeltele ja üks väga paindunud sukavarrastele (teate küll, äkki läheb taris). Taskutele kirjutasin peale vardasuurused ning suka- ja ringvardad kolisid kokku.
Vahel aga juhtub ikkagi, et vardad ei ole oma õigesse kohta tagasi läinud ja on kusagile pesa teinud. Siis on abiks lammastest karjused või täppisnihik. Täppisnihik on eriti kasulik, kui on sorteerida vaja vanemaid vardaid, mis tihti on hoopis kesteabmis suuruses.
Ma ei mäleta millal, aga see oli juba mitu head aastat tagasi, kui teadvustasin, et niit, millega ma olin harjunud õmblema – lähed poodi, seal on terve seinatäis, valid aga sobiva, kodus libistad niidirulli kile seest välja – ei ole mingi naturaalne materjal, vaid naftast tehtud.
Kui osta poest särk või püksid või mis muu iganes asi, mille naftast tehtud sildile on kirjutatud näiteks “100% puuvill”, siis kokku on see õmmeldud ja õmblusvarud ääristatud ikkagi polüesterniidiga. Mis omakorda näiteks tähendab, et otse komposti ei saa seda asja ka panna ning prügimäelgi läheb õmblustel aega, et laguneda.
Siis tekkisid järgmised praktilised küsimused – kust tänapäeval üldse saab puuvillast niiti? Vastus on enamasti: väga kaugelt. Mis omakorda tähendab, et läheb naftat ja .. naftat. Sellega seoses tekib veel küsimus, et kas see on seda siis väärt, eriti kui majapidamises tekib kottide kaupa pakendijäätmeid?
Igatahes, mina olen vahpeal mitu portsu pärandust saanud ja kui Uuskasutusse juhtun, vaatan ikka ka niidisahtlisse, kas midagi tarvilikku leidub. Tartus on Vikkelis Coatsi puuvillaseid niite ja Pulloveri poes vast leti all veel mõni musta värvi rull. Tallinnas oli poolteist aastat tagasi Saanas lausa siidniiti müügil.
Puuvillane niit on muidugi ka pisut kapriissem – nr 40 ikkagi iga töö jaoks ei sobi, tuleb otsima väiksema numbriga niit. Aga eriti kui on vaja käsitsi õmmelda, siis teen seda kas puuvillase või linase niidiga, polüesterniit vetrub õmmeldes kuidagi erakordselt vastikult.
Lõpetuseks vabandan jälle teisipäeva hilinemise pärast – viimaste õhtute teoaeg on kulunud ühtede Muhu kinnaste harutamisele, aga vardaid ega lõnga kätte võtta ei saanudki ..
Kudusin karu, Julie Williamsi juhendi järgi. Sai armas ja on juba mängu võetud. Minule meeldivad eriti need kahekordsed ripskoes kõrvad. :)
Karu toppisin villaga ja teda ootab üsna pea reis pesumasinasse, et teada saada, kas võib ka kingiks samamoodi teha. Teised villaga topitud pehmed mänguasjad on üsna hästi mõned aastad vastu pidanud ja waldorfnukud on nagunii alati villaga, aga nende toppimise aste ja tehnoloogia on nagunii pisut teistsugused.
Mina pean veel harjutama kokkuõmblemist ja kindlasti soovitan minna ja lugeda Julie blogi, see on tõeliselt tore (eriti kui on näiteks kausitäis päid pildile püütud).
Kiire pilk lõngapoodidesse kinnitas, et sokilõngana turustatakse lisaks Saara kahekordsetele kraaslõngadele meil täpselt ühte tüüpi lõnga – sajas eri värvitoonis ja -kombinatsioonis nelja- või kuuekordset kammlõnga, milles 75% pesukindlat villa ja 25% polüamiidi ehk nailonit.
Nende lõngade kasuks räägib mitmekordsus ja ka ketrusviis, nimelt on kammlõngad üldiselt hõõrdumiskindlamad kui kraaslõngad. Teiselt poolt on need lõngad enamasti pealtnäha tiheda keeruga, kuid liiaga korrutatud, sest kui peenvillad kedrata keskmise keeruga ühekordseteks ning liiaga korrutada, saab väga vetruva lõnga, mis jällegi aitab sokil kenasti ümber jala hoida ja rohkem venida, mis omakorda tähendab, et sokk võib olla kootud keskpärase istuvusega. Vastupidavuse seisukohalt aga – korrutuse keerd ei lisa lõngale nii palju tugevust kui ühekordsete keerd. Kuna igasugune keerd on energia ja see väljendub vabriku elektriarves, siis seda lisatakse täpselt nii vähe kui võimalik. Vähem keerdu tähendab ka, et lõng on õhulisem ja kergem ehk siis samast villakogusest saab rohkem meetreid.
Pildil on paremal lõng (Regia Extra Twist Merino) ja selle kõrval neli kahekordset osalõnga ehk tegemist on topeltkorrutatud lõngaga. Korrutatuna tundub lõng üsna tubli keeruga, aga ühekordsed on väga laugelt kedratud.
Kuna peenvillad ei ole eriti tugevad ja keerd maksab raha, siis asendatakse see sünteetilise polüamiidi ehk nailoniga, mis erinevalt taastuvast ja lagunevast loodusvarast villast on valmistatud naftast ja on plastik. (Põhimõtteliselt võiks lõnga koostiseks olla märgitud ka 100% polüamiid, sest keemiliselt on ka vill polüamiid.)
Lisaks, kuna peenvillad vanuvad väga kergesti, on valdav enamus sokilõngu pesukindlaks töödeldud ehk superwash-töötlusega. Pesukindel töötlus leiutati 20. sajandi keskpaigas just seetõttu, et villaseid esemeid saaks pesta vastlevinud pesumasinatega. Ühelt poolt on tänaseks pesumasinad ja nende programmid läbinud arenguhüppe, tänu millele saab enda pesumasinat tundes seal pesta enamikke villaseid asju. Teisalt, kui lõng on valmistatud mõnd teist tüüpi villast ja kui ese on kootud tihedalt, siis ei ole need nii altid vanuma (lugulaul maalamba villast kootud kudumi vanutamisest jääb ühte teise teisipäeva.).
Pesukindel töötlus (superwash) seisneb umbes 75% juhtudel selles, et villakiult kõrvetatakse naatriumhüpokloriidiga maha soomused, mis muidu haakuksid üksteise taha ning materjal viltuks või vanuks. Lisaks kaetakse villakiud plastikuga, et vanumist veelgi vältida.
Ühe raporti kohaselt kulub iga kilo pesukindla villa tootmiseks 125 g naatriumhüpokloriidi, 183 g plastikut, 137 g muid abiaineid ehk kokku 445 g kaunist kraami, rääkimata siis kasutatavast veest. Samuti on klooriühendeid heitveest raske kätte saada, sealtkaudu liiguvad ühendid aga toiduahelasse ja ringiga inimesteni tagasi.
Sellest lähtuvalt võib küsida, et kui palju on seal järgi villa (kui 100% vill toote sees on ligi viiendik plastikut) ja kui palju on sünteetilist kiudu? Selline kiud ei lagune looduses ning selle töötlemiseks on kasutatud suurt hulka mürgiseid kemikaale, lisaks muutuvad villa omadused.
Neil, kel pesukindlate lõngadega rohkem kogemust, teavad rääkida, et pesukindlast villast lõngad ei hoia hästi vormi (seda kompenseerib ilmselt osaliselt peenvillade säbarus ja tihe korrutus) ning erinevalt tavalisest villasest võtavad esemed kiiresti külge higi- ja muud lõhnad, mis jällegi tähendab, et näiteks sokke tuleb tihemini pesta, mis omakorda suurendab ökoloogilist jalajälge, mis pesukindlaks tegemise tagajärjel on niigi suur.
Teiselt poolt muidugi on küsimus proportsioonis – kas täisvillaste sokkide eelistamine ja kudumine annab efekti? Asjana iseeneses ilmselt mitte, kuid samas usun ma kindlalt, et muutus võib alguse saada igaühest ja igal juhul on kasulik olla vähemalt teadlik oma valikutest ja nende tagajärgedest.
Kata .. koob. 
