Pilt jõusaali trenažööridest, all viide 2. jaanuar. Kõik vahendid on hõivatud, metsikult rahvast. Pilt jõusaalist, 3. jaanuar – kõik trenazöörid tühjad. Niikauaks jätkuski uue aasta indu? Ja nii ongi…
Kõige suurem rõõm on selle üle, et mul on nüüd raku ahi. Olen sellega küll vaid 2 põletust teinud ja kui asjad kaua kapis seisavad, siis kuidagi tuhmub ära mälestus kui lahe see kõik ikka on.
Veidi aega tagasi kraapisin asjad kapist pildistamiseks välja ja siis oli ikka nii äge – kuidas kuskil praod ja mida on mingi glasuur teinud ja mida pole. Praeguseks on igasugu mõtteid ja nende katsetusteks on ka proovijupikesi valmis tehtud. Tali tuli vara peale. Või no mis vara – teiste asjadega olen lihtsalt nii hõivatud, et savi viimasel ajal lihtsalt seisab. Isegi blogi on unarusse jäänud.
Aga raku on äge…
Mulle meeldib teha tellimustöid. Eriti kui on natuke vabad käed või saab ise midagi vahvat välja pakkuda.
Liis soovis oma sõpradele kruuse, sest täitus 15 aastat sõprusest. Nõudeid oli vähe ja valikuid palju. Päris mitu päeva seedisin ja sorisin ja mõtlesin. Ja leidsin tsitaadi. Leidsin mitu, aga valisin sellise – “Tõeline kahekõne sõprade vahel toimub vaikuses. Mitte ütlemine, vaid see, et ütelda pole vajagi, on see, mis loeb.” Margaret Lee Runbeck, 1905-1956
Kolm inimest on taaskord rõõmsamad!
Juba kevadel sai uus näitus oktoobriks kokku lepitud. Tahtsin teha raku asjade näituse. Nii ongi viimane kuu aega läinud iga vaba hetk keraamika lainel. August oli ühel hetkel käes ja minul polnud raku ahjugi, asjadest rääkimata. Kõik see tuli ruttu-ruttu mureseda ning siis kõik järgi proovida.
Meetod, ahi, glasuurid – kõik olid uued. Seekord oli eesmärk ka glaruur ise valmistada. Aitäh kõigile, kes teadmistega ja reaalsete vahenditega selle juures abiks olid. Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. Mul on hea meel teatada, et näitus on üleval. Juba kolmapäevast avatud kõikidele silmadele vaatamiseks.
Näitusel ei ole mitte ainult raku esemed vaid siiski ka kõrgkuumuskeraamika.
Kohtume näituse lõpetamisel 1. novembril?!
Hommikul sain tundmatult numbrilt telefonikõne. Jõudsin mõelda juba, et mis nüüd. Siis aga olin väga meeldivalt üllatunud, kui Eesti Posti kuller teatas, et toob mulle 2 minuti pärast paki. Läksin kohe rõõmsamalt tööle. Nagu oleks jõuluvana käinud.
Koju tulles tuli kohe avada. Tean ju mis seal sees on – ise tellisin. Aga ikkagi on nii põnev.
Nüüd on kiire! 1. oktoober pole ju ka kaugel!
Võtsin omajagu pikalt hoogu, et see sellisena valmis teha. “Keha” ise on treitud eelmisel suvel – see juba ilmselt näitab, et on olnud vast hoovõtt. Selliseid “kehasid” on veel kaks. Mõtlesin, et kohe kõiki kolme ei tee, et äkki ei tule hea tulemus. Üldkokkuvõttes tegelikult tuli mulle meeldiv tulemus, aga…
… aga kahe glasuuri kokkupuute koht mullitab.
… aga punane glasuur hüppas ahjus ka kõrvalolevatele esemetele. Kohe nii, et neil valgetel asjadel onlidki roosad/punased lärakad peal. Ma ei ole nende teiste asjade omanikku näinud…
Kuigi tulemus on rahuldav, siis nende agade pärast ilmselt rohkem sellist ei teki.
Siiski on ju kaks “keha” veel. Nendega tuleb ikkagi midagi ette võtta…
Nagu tavaliselt tuleb puupõletuse aeg kätte äkki. Siis juhtubki nii, et väga palju asju kaasa võtta ei olegi.
Seekord haarasin kaasa ühe kooliaegse töö, mis siis ei õnnestunud nii nagu tahtsin. Mingeid ootusi väga ei olnud, et tuleb, mis tuleb.
Kuigi ootusi ei olnud, ei tähenda see seda, et tulemuses pettuda ei võiks 😀
Aga igal juhul parem kui enne!