Dawn Dancing

Ma jäin pooleli kusagil kaugel ammu ununenud kohas. Nüüd jääb vaid üle jätkata siit samast.

Järjekorras kes-teab-küll-mitmendas motivatsioonikriisis püherdamine stimuleerib pika küpsemise peale loomingulise tegevusega seotud aju piirkondi. Kriis on sedakorda “MIKS ma pean seda tegema?!” kategooriast, millel ei ole midagi pistmist  sellega, miks just mina pean seda tegema või miks seda üldse tehakse.

Viimased kaks kuud on olnud minu mokad nii mesised ja saiad nõnda suhkrused. Töine elu on stabiliseerunud, olen harjumas uue, oluliselt kõrgema töökultuuri standardiga, millele pakun vastu oma aega rohkem kui nõuab miinimum. Mul on unistuste töökoht kodu lähedal, suures ja rikkas firmas. So, there you go.

Mis motivatsioonikriis?

Vanast elust on kaasa tulnud üks välja venitatud püksikumm – doktorikraad. Või noh, selle taotlemine. Pikkade aastate jooksul mitte ükski asi ei toiminud, tegevused ei õnnestunud, suhted ei töötanud ja minu progress oli olematu. Olin vaevu jõudnud vana töökoha asjad rõõmsalt prügikonteinerisse loopida kui kõik ämbrid hakkasid moonduma õnnestumisteks. Selle suve kahe kuu jooksul, mil näitasin ülikooli poole oma puhanud nägu võibolla ainult kahel üksikul päeval, pole mu edenemine kraadi suunas eales nii kiire olnud. Võimlemisin uue ja vana töö vahel, et tehtud saaks mõlemad ja tulemuseks on see, et ma ikkagi pean sel kuul ära kaitsma. Ja selleks, et kaitsta, on vaja valmistada ette ettekanne ja kõne. Tore, nüüd me olemegi jõudnud minu probleemini! KÕNE!

Esiteks tahaksin öelda, et … öakkk!!

Teiseks, kuna kaitsmine on midagi sellist, mida teen sotsiaalse surve tagajärjel, sest “sul ei ole mõtet nii lõpujärgus enam katkestada”, siis topeltöäkk!!

Kas ma pean tegema seda sellepärast, et mitte paista mökuna? Aga ma ju olengi möku, et millest siis see erinevus peaks sündima? Mul ei ole väga palju aega, et see koht enda jaoks sirgeks mõelda aga kui blogimine ei aita, suundun pimedasse öhe, mõtlema.

Ei läinud nädalatki mööda kui pakuti tööd. Töö on hea, totaalne mugavustsoon, asutus on linna üks nummimaid, puhkehetkedel ootab jänku sind silitama. Töö asub mu tulevasele koolile lähedal ja kodu asub sama kaugel nagu varem. Ma ei ole oma viimset “jah” sõna neile veel öelnud, sest  lükkasin käima ühe teise projekti ja tahan enne näha kui kaugele ma sellega jõuan. Aga minu esmane edu selles projektis ja rasvasesse koorekihti sattumine ühes teiste sama eesmärgi poole püüdlejatega on mind täielikult veennud – ma ajan õiget asja.

Siin ma siis olen. Oma elus täiesti uut lehekülge pööramas. Ma olin inimene, kes vihkas oma tööd, kodus töötamist ja üldse kõike, mis seondus mu töökeskkonnaga. Kuigi mulle meeldisid mu kolleegid siis sellest ei piisanud rahuloluks ja õnneks. Igatahes, ma olen nüüd akadeemilisest maailmast ära läinud ja võin suurima rõõmuga teatada, et elan juba praegu oma unistuste elu. Ma ei saa küll kuidagi vältida seda, et mulle pannakse doktorikraad natuke hiljem, potsti, pähe. Ma ei taha enam seda kraadi aga tuleb nii välja, et see on juba nagu ära teenitud või nii. Ah, nojah, see väike asi. Tahab keegi ära osta?

 

Soovisin ühte suur-ettevõttesse suvekuudeks tasustatud praktikale. Asi näis perspektiivikas, edasi töötamise võimalus praktika lõppedes, administratsioon suhtles viisakalt, kandideerimispäeva ettevalmistus oli põhjalik, kõik oli tipp-topp ja usaldusväärne ja seda kuni lõpuni.

Kohale ilmus ühes minuga umbes 50 noort inimest, 2/3 neist naised. Meid seati suurde loengusaali istuma, kollased helkurvestid seljas. Kui saabus intervjuude aeg, võeti 10 inimest korraga kaasa, pandi ovaalse laua taha grupitööd tegema ja arvutusülesannet lahendama. Võtsin grupitöö juhtimise kiirelt enda kanda, adrenaliin möllas silmapõhjade taga. Arvutusülesande ajaks ei suutnud ma end piisavalt maha rahustada ja teisendasin kohutavas ärevuses ühikud valesti.

Ma ka ei võtaks tööle inimest, kes ei suuda arvu tuhandega jagada.

Nii tavaliselt ongi, et küttepuid täis loobitud kaminani kõrguv suhkrukott ootab halunurka tühjendamist, pesurest riietest vabastamist, tühi masin uut koormatäit, tööpakkumised lugemist ja tähtaja ületanud arved tasumist. Kirjutamine ja isegi mitte teiste autorite jälgimine ei mahu enam mu sisse. Mul ei olegi midagi enda selgituseks öelda, kui et jõulud on ammu läbi ja pööraks siis lehekülge.

Öeldakse, et iga algus on raske. Olles paari viimase aasta jooksul igasuguseid kummalisi olukordi töö juures läbi elanud, ma ei arvanud, et mu kogemuste pagas jääb nõnda õhukeseks, et käesoleva aasta alguse südmused mind lõplikult murravad. Ja nii ongi läinud, et pärast aastaid vagurust otsin aktiivselt uut töökohta. Ülemus on saanud haisu ninna ja kirjutab mulle kummalisi kirju.

Ma loodan, et oled oma tuleviku osas korralikult mõelnud ja et sinu otsus oma edasipidiseid tegevusi teadusega mitte siduda ei ole tehtud peamiselt emotsiooni ajel. Mina olen emotsiooni ajel nii mõnigi kord südames või kõva häälega soovinud lahkuda. Samas mitte alati teadusest, vaid pigem situatsioonist/instituudist. Just see on see, milles pead kindlalt arusaamisele jõudma – soovid sa tõesti teadusest lahkuda või pigem situatsioonist? Teaduses olen mina ennast kõige õnnelikumana tundnud, aga ma pole peale selle ka midagi muud teinud… Samas on raskeid hetki olnud väga palju, enamasti on need olnud seotud madala enesehinnanguga. No näed, ka mina ei ole piisavalt võimekas, et endale rahuldust pakkuv töökeskkond luua. Ka minul tulevad paljud asjad läbi raskuste ja sageli ka aeglaselt. Saan aru, et mina olen sinu kaotatud eneseusu peamiseks põhjuseks. Selle üle on mul väga kurb meel. Eelkõige just selle üle, et ei olnud sulle innustavaks ja inspireerivaks juhendajaks, vaid pigem nägid minus liig ranget ja paljunõudvat ülemust. Kuigi ma olen endale teadvustanud, et teistega ei tohi olla nii range kui endaga, ei ole mul õnnestunud oma käitumist muuta.

Ma üldse ei salli tema kommet mulle sõnu suhu panna. Ma ei leia, et ta oleks paljunõudev ülemus, küll aga leian, et ta ei peaks mulle selliseid kirju saatma ja arvama, et tema veenmisel võiks olla mingi mõju kui ma juba olen lahkumise ära otsustanud. Doktorantuur saab võibolla suvel läbi aga mul oleks vist tegelikult lihtsam elada ilma selleta. Kui sa lähed ülikoolist välja, päris maailma, siis saad aru, et selle kraadiga pole Eestis sittagi teha ja võid vabalt enda elu valikute üle oma peegli ees piinlikust tunda. Aga ma olen selle rongi peal ja kui võimalik siis enne lõpp-peatust maha ei hüppa. Lugesin TTÜ statitikat doktoriõppe kohta. Alates 2009/2010. õppeaastast on doktoriõppesse õppima asunud 1786 üliõpilast, kraadi on praeguseks kaitsnud 467 inimest ja 2010-2016 on katkestanud 623 inimest. Vaata kui palju on arukaid inimesi, mõistus jõudis sel 623-l igatahes veidi varem koju kui minul. Sellist doktorite armeed (olgu siis 1786 või 467) ülikool igatahes palgale ei võta. Kuuldavasti tabas koondamiste laine näiteks geenitehnolooge väga raskelt. Niisiis, põhimõtteliselt esimest korda elus olen ma tööturul täiesti vaba liha.

 

https://boldomatic.com/view/post/AL-lXA

Kui sa oled oma ülemusega tülis, siis see on palju, palju kohutavam kui et meest pole või tervis on vilets või kodu on väike. Tüli on aastatega kasvanud nii suureks, et iga minu liigutus põhjustab temas ägedat allergilist reaktsiooni ja on tema meelest otseselt tema vastu suunatud. Lihtne näide: ülikoolis on tudengeid palju, ja minu 20-ruuduses toas istub neli inimest, kes kõik omavahel jutustavad millestki. No las jutustavad, mis sellest. Otsisin raamatutoast vaikset nurgakest kirjutamiseks ja kui ülemus peale sattus, oli see probleem, ta vihastas, sest leidis et mul ei sobi temaga töötada ühes ruumis. Andsin paar tundi aega jahtumiseks ja läksin siis selgitama. Tulemus oli see, et ta jõllitas oma kuvarit, ja ükstaspuha milliste sõnadega ma selgitasin tõde, ei pööranud ta nägu minu poole ega vastanud sõnakestki. Ja järgmisel päeval ta räägib, et kõik on tema peale vihased. Mina ei ole oma viha väljendanud.

Puhas allergia, mis on võimendunud viimaste kuude sündmuste käigus, mida ma ei jaksa siin nimetada. Umbes kuu-kaks tagasi, elasin teadmisega, et mul ei ole järgmisel aastal enam tööd. Kuna ma olen veel tudeng siis ülikoolist lahkumine ja uue töö otsimine tähendaks ka kraadist loobumist, sest teadustööd ei ole võimalik teha väljapool ülikooli või teadusasutust. Leidus üks inimene, kes mind ära kuulas ja mind kaitses, ja kes saab vist minu uueks ülemuseks.

Elu närvipuntras. Tervis käis alt ära niimitu korda. Leevendust leidsin trennidest ja söömisest. Trennid on olnud ka pingelised, sest tugevamas rühmas nõutakse minult rohkemaid võrkpallurioskuseid ja tugevamat füüsist aga ma olen ikka nii roheline ja algaja. Aga toit on ka mu lemmik (kuigi võibolla pilti vaadates ei ole ma väga usutav). Ma söön lihtsalt koguaeg mingeid võileibu ja pirukaid, sest näljasena olen ikka eriti nõme inimene… ja lõpuks novembri alguses ma jäin osadest toitudest ka haigeks. Nimekiri toiduainetest, mida mu organism ei talu aina venib ja venib. Näiteks, ma ei olnud tükk aega leiba söönud, kuidagi alateadlikult ei ole ostnud ja kui sõin üle pika aja 4 viilu, siis tahtsin endale kuuli pähe lasta. Toidutalumatus on olnud mulle tuttav umbes aasta aega kui ma sain aru, et kartul on minu jaoks BIG NO NO, aga vahel on väga keeruline, sest ma ei saa alati aru, millises kombinatsioonis ja mida ma tarbida võin.

Ja siis sai üks mu tuttav insuldi. 36-aastane mees, kes on rõõmuks sadadele inimhingedele ja kellest sõltub paljude inimeste elujärg. Ma olin esmaspäeva hommikul šokis oma töölaua taga ja ei julgenud teise tuppa üksindust ka otsima minna, sest ülemus … Õnneks, ÕNNEKS, on mees juba kodusel ravil ja peaks täielikult taastuma.

Olin üleeile öö läbi üleval ja kirjutasin oma doktoritööd. Hommikul 3 tundi und ikkagi lubasin aga üles ärkasin silmapõletikuga. Lümfisõlmed kaelal on valusad ja mingi kummaline 37.6 on mind jälitanud terve nädala aga mul ei ole aega olnud sellest välja teha.

Millal, oh millal mu elu ilusaks hakkab? Tahaksin otsida teistuguse töö aga ei julge…

-> vb peaks proovima sel aastal teist moodi

-> et seekord täis juua end ENNE vanemate juurde minemist

-> ma vb proovin, päev otsa glögi juua on ju jumala normaalne 😛

-> ja siis üleni glögisena sinna minna ja veel glögi otsa juua

<- no see ilmselt aitab tegelt jah

<- ma siis tõmban külmakas nina täis ja mees on kaine rool ja kannatab, ta on ajaliselt meist kõige vähem pidanud neid taluma elus, seega aus diil 😀

-> ma nõus

-> eks mõni teine kord siis anname talle ka võimaluse rahulikumalt võtta

Eks ma olen palju aega maha visanud ja härra õige otsingutega mitte tegelenud. Kõige valusam on siiski tunnistada, et enim aega olen raisanud valede meeste peale. Kui mees on kriitiline, kontrolliv, distantne, ei helista, ei võta aega minu jaoks, ega tee plaane, siis ta ei ole see õige. Me pöörame asja tüliks ja avastan, et olen juba peaaegu aastaks jäänud paikseks just sellise mehe juurde. Miks?

Miks ma ei kõnni ära kui ma näen, et ta on emotsionaalselt kättesaamatu ja kohtub minuga põhimõtteliselt ainult seksi eesmärgil? Sellepärast, et ma olen joobunud. Mürgitatud võimsast kemikaalide kokteilist, mida organism produtseerib kui ma tema peale mõtlen või teda näen. See mõnutunne sõidab absoluutselt kõigest üle ja nii lihtne on ainult sellega leppida. Armumine pidi olema evolutsiooniliselt tekkinud selleks, et partner ei alluks võõraste provokatsioonile. See funktsioneerib nähtamatu lõksuna aitamaks isasel veenduda, et kõik järeltulijad tõepoolest tema omad on. Samas, mittemonogaamsus on näidatud olema veel parem strateegia (video).

Usun siiralt, et õige mees tahab teha naise õnnelikuks. Aga milline see õige siis on? Kindlasti ei pea ta olema blond, 190 cm, magistrikraadiga gurmeekokast miljonär, kes paneb mind voodis minestama. Ei loe isegi see, kas ta on eestlane või milline on ta nahatoon. Ta on lahke, suhtleja, pühendunud. Ta paneb mind tundma turvaliselt, ta kuulab ja saab aru. Ta on minu jaoks täiuslik.

Ma olen liiga kaua leppinud meestega, kes ei olnud need õiged ja mul on hea meel, et ma tundsin viimase juba varakult ära. Aga seda oli lihtsam ka teha, sest ma ei kannatanud uimastava keemiarünnaku käes. Kui ka sina olid suhtes mehega, kellesse sa ei olnud kiindunud, siis seda viga sa enam ei korda. Kui sa olid suhtes sind halvasti kohtleva mehega, siis seda viga sa enam ei korda. Kui sa oled keskmine naine siis sa klapid keskmise mehega. Aga me oleme keskmisest paremad naised ja seetõttu sobivad meile ka keskmisest paremad mehed. Tõsi, nad on seal ülemise 10% sees aga mõned arvavad, et iga naise jaoks on olemas miljoneid härra õigeid. Ta on armas, intelligentne ja armastab meid just sellisena nagu me oleme.

Võtsin vastu väga iseka otsuse tõmmata end lahti viimastest haaratsitest, mis mind tinderdate-3 meesisendiga sidusid. Nädal aega harjutasin kõnet, närveerisin ja mõtlesin tuhat korda ega ma endale karuteenet ei tee. Ma esitasin endale hulk ratsionaalselt mõtleva inimese küsimusi: kas ma tahan olla üksi? Aga mis siis saab kui mul igav hakkab? Mida teha kui ma tahan kaissu pugeda? Kuidas ma saan olla suhtes kui ma nii aktiivselt inimesi eemale tõrjun? Kõhutunne aga laulis hoopis teist nooti: ma ei pea olema koos inimesega, kes minus mingeid armastust meenutavaid (kasvõi tagasihoidlikke pehmeid kõditavaid, ootusärevaid) tundeid ei tekita. Keemiata seks ei paku füüsilist mõnu. Minu tulevane kallim on sportlik ja selline vibalik nagu mina ja ta ei norska. Sest tõesti, see oli mu esimene kogemus norskava mehega ja ei möödunud mitte ühtegi ööd kui ma kolm-neli korda poleks üles ärganud ja järgmine päev on siis ka automaatselt rikutud. Me ei maganud mitte ühtegi korda kaisus, sest tal hakkas kohe palav või hoidsin mina eemale, sest ta norskas mulle otse kõrva. No ütle nüüd, et see pole argumenteeritud mõttevahetus?

Niisiis, ma selgitasin talle, et mu haavad pole veel paranenud ja ma ei suuda enam temaga samas tempos jätkata. Kui ma uduste silmadega koju jõudsin ja maha rahunesin, tekkisid juba esimesed vabaduse hingetõmbed. Ma ei pea enam midagi tegema lihtsalt sellepärast, et ma ei taha olla ebaviisakas ja tõrjuv. Nüüd ma saan olla rahulikult mina ise, oodata rahulikult haavade parenemist ja loodetavasti uuesti armumist.

Tuleb tõdeda, et mu kallim on maailma parim peituse mängija.