Kas ma hakkan vanaks jääma?

 Selline küsimus tekib mul viimasel ajal päris tihti. Igakord kui näen mingit naljakat pahameele avaldust. Inimesed kuidagi imelike asjade peale saavad kurjaks. 

Ükspäev kirjutas keegi pika vihakõne selle pärast, et ta laps sai valimisreklaami tegevate inimeste käest kondoomi. See laps oli 14. Ma ei tea, ma 14 aastasena ilmselt oleks leidnud mingi parema viisi, kuidas kondoomi kasutada kui seda oma ekrelasest isa kätte andes, et see saaks internetis mainet tappa. (ma ei usu, et mu isa oleks kunagi ekret valinud või sinna astunud, aga ta on juba ammu surnud...) See oli reaalselt üks naljakamaid kirjatükke, mida ma lugenud olen. Tema süütu neljateistaastane sai reformierakondlase käest kondoomi. WTH? 
Aga need valimised ongi sellised, natuke naljakad. Kõige masendavam selle juures, et EKRE ilmselt saab rohkem kohti kui eelmine kord, Varro/Markus paarike saavad riigikokku pinisema. Kena paar koomikuid.

Aga tagasi pealkirja juurde. Kas asi on minus või normaalsus on igalt poolt kadunud...ja ma ei räägi normaalsusest a la varro/markus. Ei huvita mind kellegi seksuaalsus või sooline identiteet, täiesti iga inimese oma asi. Mind pigem häirib, et inimesed teevad teiste inimeste eraasju oma isiklikeks asjadeks. Miks see peaks kedagi huvitama? Mida ma söön, kellega kepin, millist parteid valin? Teiseks häirivad mind minuvanused, kes arvavad, et nad ikka veel muudavad maailma, mine tööle hipi, sa peaks juba teadma, et sinu demonstreerimine ei muuda midagi. Aja juuksed maha ja mine tööle. On muidugi inimesi, kes reaalselt teevad midagi, aga see on vähemus ja need saavad enamasti igast sitta. 

Mul tegelikult ei ole midagi uut öelda. 

Imege muna 

 Haa, ma kirjutasin siia viimati kolm aastat tagasi. Zombisid ikka veel ei ole. #sad

Kuidagi tühi ja igav on see maailmalõpp. Zombisid pole veel välja ilmunud, isegi Godzillat veel pole. Maailm on leekides, aga kõik tundub nii rahulik. Tänavad on tühjad. Selles ilmselt ongi asi. Tänavad on tühjad, kõik istuvad kodus ja mängivad oma telefoni akustilise kitarriga halbu Nirvana kovereid. Kas me saaksime akustilise kitarri ära keelata kui see jama kord läbi saab? Akustilise kitarriga laive on kuidagi liiga palju ilmunud igasse kanalisse.

Maailm on leekides, aga kõik tundub nii rahulik. Loodus elab palju paremini kui meie seal ei eksisteeri. Delfiinid tulevad itaalasse tagasi, pekingis pole enam sudu. Kõik on nii kaunis.

 Kui hästi läheb siis saame endale ka uued võimed. Tšernobõl põleb ja midagi hullu sealt ju tulla ei saa. Tahan lõpuseid ja sarvi.

Mul läheb hästi. Haigeks pole jäänud. Elan ikka oma mullis. Kuulan muusikat, vaatan halbu seriaale. Väljas ei käi ja kui käin siis hoian inimestega distantsi. Mitte midagi uut.

Maailm on leekides, aga ma tunnen end hästi. Alati võiks paremini. Maailm võiks lõppeda põnevamalt. Tahaks anarhiat. Saame isolatsiooni ja palju halbu seriaale

11.02.2020
Mida uut on muusika ajaloos?
Viimased paar nädalat on olnud imelikud. Kahtlaselt palju olen pidanud rääkima sellest, mida mu vend teeb. See on küsimus, millele ma ei taha eriti vastata. Keegi ei küsi, kus ta on, sellele oleks palju lihtsam vastata. Kõmsi surnuaias. Mida ta teeb. Kuidas tal läheb. Need on küsimused, millele vastamine on palju keerulisem ja aega nõudvam. Muidugi on see minu enda süü, ise ma olen avalikus kohas, inimesed käivad, kõik teavad mind, küsivad asju. Keegi ütles, et igakord kui keegi seda küsib siis mul nägu vajub täiesti ära. Pole just asi millest tahaks korduvalt rääkida. Vahepeal mõtlen, et peaks flaieri tegema, järgmiseks korraks kui keegi küsib. Mis on järgmine hetk kui ma kuskil õues olen.
Pärast Pärnusse tulekut on juhtunud mõned positiivsed asjad. Olen saanud kahe inimese autogrammi, mõlemad olid perekonna nimega Linna. Laupäeval Ivo, pühapäeval Reet.

Naljakas kokkusattumus, mis muud. Olen käinud ühe korra Lätis, ühe korra Tallinnas. Jälle kahtlane värk, pole kummaski neist kohtadest enam pikka aega käinud. Rabas käisin jalutamas ka. Mitte üksi. See oleks kahtlane.
Enamasti olen ikka kodus olnud ja mõelnud, et mis siis edasi. Pärnu enam ei tundu NII jube paik. Mulle on selgeks tehtud, et asi on enamasti minus. Loodetavasti leian varsti töö. Hetke seisuga ootan kevadet, et siis jälle haljastama hakata. Mis ilmselt oleks üks neist asjadest, mida päriselt teha tahaks. Rääkida filosoofiast ja vahepeal taimi istutada, mida muud elust tahta

03.02.2020
Käisin kord tsivilisatsioonis. Tulin elusalt tagasi.
Nüüd olen jälle Pärnus. Juba kolmas nädal. Ma ütleks, et kõik on olnud üks ja sama korduv vestlus. Tegelikult on vahepeal ka toredam olnud. Üks kord oli palju toredam kui tavaliselt. Enamasti on muidugi üks ja sama vestlus. Igav ja korduv. Mitte midagi uut. Mitte midagi maailma revolutsiooni kõrval.
Tsivilisatsioonis käimine muutis natuke perspektiivi. Olemine muutus positiivsemaks. Viimasel ajal on asju, mis on elu-olu häirinud. Aga nüüd on selles ka mingi muutus tulemas. Äkki saab lõpuks normaalselt jälle elada. Nii normaalselt kui ma seda oskan.
Muusikavalik on muutunud. Seriaali valik on muutunud.
Uued inimesed on tekkinud kellega suhelda. Kellega mitte suhtlemise pärast põdeda.

Pärnus olemine on alati selline imelik. Liiga palju kahtlaseid mälestusi. Naljakaid tuttavaid. Surnud mõtteid. Vahepeal linnas kõndides näed mõnd inimest ja mõtled, et jumala eest palun ära ütle tere,ara tule juttu ajama,hoiad käes juba suitsu, et kui tuleb siis saad ruttu suitsu näppude vahele visata, lootes, et sellega on kogu vestlus ehk läbi. Enamasti on. Vahepeal keegi hakkab rääkima, mis ta teinud on või, mida keegi teine teeb. Enamasti on ainult tuttavad näod, tegelikult ei teagi täpselt, kes nad olla võiks. Kuidagi ei oska öelda, kes on Tõnu, kes alasti kodus hetkel magab samal ajal kui mu vestlus kaaslane talle taarat viies peaparandust hakkab ostma. Ma tõesti ei mäleta,kes on see naistershvas, kes ükspäev tere ütles ja pikalt oma elust rääkis arvates, et ma teda tean. Ei teadnud. Siiani ei tea.
Nagu juba mainitud ei ole ainult halvad hetked nende viimaste nädalate juures.
On ka paremaid mälestusi. On ka toredamaid inimesi.

3.01.2020
Aasta uus.
Ma siis jätkan seda eilset juttu. Kaks sõna on natuke naljakas siia jätta.
Uus aastat tuli rahulikult. Köhides ja The Crowni lõpuni vaadates. Tervis on parem. Köha on ikka olemas. See ilmselt ei kao niipea, arvestades, et ma teen suitsu. Hetkel ei tee, sest tänane draama ajas juhtme nii kokku, et ma unustasin ka oma suitsud koju. Ootan, et keegi tuleks suitsuruumi ja siis teen vast ühe. Ilmselt täna kaua ei lähe ka. Kodus ootab tavaline taks. Kuus Rocki.
Uued tüübid olid täna ülemusele teatanud, et neile ei sobi ja nad lähevad minema. Mulle meeldib see, et nad minema lähevad. Väga tüütud tegelased. Ükspäev ütles üks mulle, et ma ei tohi köögis kohvi juua. Ma panin Cannibal Corpse’I peale ja jõin köögis kohvi edasi. Esimesel päeval liigutasid nad lauda. Panid selle palju ebamugavamasse kohta, täna me Alimiga liigutasime selle tagasi ja siis hakkas mingi võimu võitlus. Mulle nad midagi ei ütle ka. Alimiga räägivad. Õnneks homme lähevad tagasi koju. Head teed.
Ma juba kolmas päev jätkan sama teksti. Kuskile ei jõua.
Viimane nädal veel siin jumalast mahajäetud kohas ja siis tulevad uued seiklused. Uued katsumused. Täna kellegagi rääkisime, et inimlik on vist mitte kunagi rahul olla. On olnud hetki, kus kõik oleks nagu korras, aga ikka on mingi rahutus hinges. Ilmselt pole siis kõik korras olnud? Ma ei oska isegi tagasivaadates mõelda, et mis siis valesti on olnud. Mis hetkelgi tegelikult valesti on. Hetkel tegelikult on rohkem kui ma siin kirjutan või räägin. Mingid asjad, taustajõud, mis ma mainimata jätan. Alati võiks paremini.
Istun betoonpõrandal ja teen suitsu. Tervis hakkab vaikselt paremaks minema. Köhin natuke. Aga see pole midagi uut. Suitsetajate värk.
Töö juures käib mingi naljakas malemäng, kes läheb ära ja, kes tuleb asemele. Tahaks uuele ülemusele öelda, et… don’t do it, it’s a trap. Ta ei meeldi mulle. Las siis saab ise sellest kunagi aru. Võib-olla ma ütlen talle siis kui mind ennast enam tööl pole. Vahel võib ju inimesi ette hoiatada. Naljakas on teada mingeid asju. Lihtsalt tead piisavalt inimesi, et teada, kuidas nende mõtted liiguvad. Isegi kui nad hetkel nii ei mõtle siis mina juba tean, et lõpuks toimuvad mingit käigud, kus etturid paigutuvad ümber.
Istun pingil ja joon kohvi. Ma ei tea, mis mõte keset ööd kohvi on juua. Keegi täna juba õiendas, et ma peaks normaalsel ajal magama minema, et päikest näha. Ei näinud, tähendab, hommikul korraks nägin ja siis magasin edasi kuni päike oli kadunud. Ja siis läksime poodi. Kaks õlut, borš ja jäätis. Viimase aja igapäevane menüü. Borš ei ole, selle ma ostsin täna, sest see on hea. Seda teha ma ei saanud, sest potti, kuhu ma selle oleks pannud tegi Alim endale riisi. Ma ilmselt panen pildi ka,sest see nägi kohutav välja.

21.12.2019
Täna siis läheb viimane normaalne ukrainlane minema. Teine natuke nõmedam ukrainlane vist läheb ka, tööle ta vähemalt ei tulnud ja tundub, et homme oleme usbekiga kahekesi. Ma ei tea kui kauaks. Kahekesi me seda üüri eimaksa, eriti arvestades, et mina lähen enne maksmist minema ja usbek ei saa nii palju rahagi. Ilmselt tuuakse meile uusi inimesi. Samas on rahulikum, eriti kui see jobu ära läheb. Mitte, et ta väga julgeks oma toast välja tulla. Loodetavasti ei avasta koju minnes, et meie asjad on kadunud koos ukrainlasega.
Homme on vaba. Siis paar päeva tööd ja siis jälle vaba. Siis jälle mõned päevad tööl. Jõuludeks lähen loodetavasti kassi valvama. Sõna otseses mõttes. Usbekk jääb üksi koju. Saab rahulikult koraani lugeda. Või vaadata, kuidas keegi teine seda ette loeb. Misiganes talle rohkem meeldib.
Kolm nädalat veel. Täna on see lause reaalselt ka tõele vastav, sest nüüd ongi täpselt kolm nädalat veel. Kolm nädalat veel ja siis olen kusagil mujal, kirjutan muid jutte.
Naljakas, et inimesed tulevad siia tööle, neile antakse kõige väiksemad osad, saavad mõned sajad eurod ja siis peavad rahul olema. Saaks siis siin tasuta elada. Ei, nad maksavad veel üüri eest ka selliseid summasid, et paha hakkab. Need, kes ära laksid/lähevad muidugi said rohkem raha, aga nad tegid palju tööd ka.
Täna näiteks on Sašal viimane päev ja ta ilmselt teeb neljani hommikul tööd. Tuli küll uus tüüp, kes tema osa hakkab tegema ja ilmselt teda siis abistab, aga uued teevad neid kaua. Minu osa teevad mõned uued viis tundi. Mina teen kaks ja pool, maksimum kolm. Kolme nädala pärast on hea lugeda seda töö juttu. Mõne kuu pärast ilmselt veel parem.
Nägin täna artiklit, kus üks pre op transseksuaal kurtis, et günekoloog ei võta teda vastu. Mida see günekoloog tal siis uurib? Tema elundite tarbeks on teised arstid. Vahel on ikka naljakas. Uudised on enamasti nii kehvad, et sellised uudised on nagu heaks vahepalaks.
Trumpi asjast ma ei saa enam arugi, kas nüüd on temaga kõik? Mis toimub? Kas keegi seletaks? Otto-Triinu uudis oli muidugi veel masendavam. Politsei leidis midagi. Kas Otto-Triin on pedofiil? Tahaks uskuda, et ei ole. Samas ilmselt keegi on, meil polegi väga selliseid uudiseid tulnud. Peale Steinfeldti? Ei mäleta rohkem nagu kedagi. See aga ütleb, et tema ei ole, ta on hoopis jumalamees. Aga paljud jumalamehed on laste armastajad. Meid lapsi võtaks ta sülle ja hellalt paitaks me pead. 0
Ma lähen teen tööd. Muidu kirjutan terve jutu enne tööle jõudmist ära ja mul pikk aeg oodata.
Väike kohvipaus.
Usbekk ostis mulle kaks õlut, ma ise poes ei käinud. Ei jaksanud ennast liigutada. Homme vast peaks minema. Tahaks jäätist. Tahaks mandariine. Tahaks midagi head.