Selline küsimus tekib mul viimasel ajal päris tihti. Igakord kui näen mingit naljakat pahameele avaldust. Inimesed kuidagi imelike asjade peale saavad kurjaks.
Ükspäev kirjutas keegi pika vihakõne selle pärast, et ta laps sai valimisreklaami tegevate inimeste käest kondoomi. See laps oli 14. Ma ei tea, ma 14 aastasena ilmselt oleks leidnud mingi parema viisi, kuidas kondoomi kasutada kui seda oma ekrelasest isa kätte andes, et see saaks internetis mainet tappa. (ma ei usu, et mu isa oleks kunagi ekret valinud või sinna astunud, aga ta on juba ammu surnud...) See oli reaalselt üks naljakamaid kirjatükke, mida ma lugenud olen. Tema süütu neljateistaastane sai reformierakondlase käest kondoomi. WTH?
Aga need valimised ongi sellised, natuke naljakad. Kõige masendavam selle juures, et EKRE ilmselt saab rohkem kohti kui eelmine kord, Varro/Markus paarike saavad riigikokku pinisema. Kena paar koomikuid.
Aga tagasi pealkirja juurde. Kas asi on minus või normaalsus on igalt poolt kadunud...ja ma ei räägi normaalsusest a la varro/markus. Ei huvita mind kellegi seksuaalsus või sooline identiteet, täiesti iga inimese oma asi. Mind pigem häirib, et inimesed teevad teiste inimeste eraasju oma isiklikeks asjadeks. Miks see peaks kedagi huvitama? Mida ma söön, kellega kepin, millist parteid valin? Teiseks häirivad mind minuvanused, kes arvavad, et nad ikka veel muudavad maailma, mine tööle hipi, sa peaks juba teadma, et sinu demonstreerimine ei muuda midagi. Aja juuksed maha ja mine tööle. On muidugi inimesi, kes reaalselt teevad midagi, aga see on vähemus ja need saavad enamasti igast sitta.
Mul tegelikult ei ole midagi uut öelda.
Imege muna
