Teisipäev,14. detsember. Ärkasin kella 11 paiku. Sõin kerge hommikueine ja jõin kohvi. Lõhnad hakkavad ära kaduma. Marko kirjutas ja tundis huvi, kuidas mul läheb ja teavitas uutest “langenutest”. Heiki kirjutas ja kui kuulis mis toimub, arvas et ta veel tööle ikka ei tule. Lõunaks soojendasin Selveri toitu. Kütsin ahju, tassisin puid, jalutasin. Palavikku ja köha ei ole, kerge paks nohu on.
15.- 17. detsember Palavikku ega köha ei ole. kerge nohu on. Lõhna ei tunne, maitset tunnen. Kütan ahju, õhtuti käin salaja jalutamas. Neljapäeva õhtul väike palavik.
18. detsember. Lõhn hakkab tagasi tulema. Tellisin Selverist süüa juurde. Vaatan telekat, kütan ahju.
Reedel 10. dets. selgus töö juures et mõned kolleegid olid andnud positiivse koroonaproovi. Jagati siis meilegi kiirtestid kätte ja kästi laupäeval enne tööd ära teha.
Laupäev 11. detsember. Tegin testi ja esialgu rõõmustasin, et teist triipu ei tulnud, vaatasin siiski hoolikamalt ja õrn triip siiski oli. Andsin vahetusevanemale teada, et mind see päev oodata ei maksa. Kell 8 helistasin perearsti nõuandeliinile ja sain saatekirja testile. Kell 10 oli test tehtud ja jäin vastust ootama. Koju jõudes tegin ka konjaki kiirtesti- maitset ja lõhna tundsin. Kütsin ahju korralikult ära ja tegin lõunauinakut. Pärast uinakut tundsin külmavärinaid, kuigi toas oli 25 kraadi sooja. Oli ka väike palavik (37 kopikatega) ja kerge vesine nohu. Maitse ja lõhnataju olid endiselt alles ja ka söögiisu oli päris hea. Sõin ära järgi jäänud koogitüki ja paar võileiba. Teha midagi ei viitsinud, vedelesin ja vaatasin telekat. kella 22 paiku oli palavik üle 38- võtsin Ibumaxi, sest ka pea valutas. Ahjaa, päeval tegin profülaktilise sookailutee meega ja määrisin rinda hanerasvasalviga.
Pühapäev 12. detsember. Ärkasin pool 11 terviseametniku kõne peale, kes teatas et test oli positiivne. Luges mulle sõnad peale, et mida teha ja mida mitte ja saatsi ka meili. Peale lõunat helistas personalijuht ja küsis andmeid võimalike lähikontaktide kohta. Peale äratust jõina tavapärase kohvi, aga söögiisu eriti ei olnud. Palavikku ka ei olnud, ainult nina oli veidi tatine. Lõuna paiku tegin sookailu teed meega ja sõin paar võileiba, hanerasva määrisin ka. Kella 4 paiku tegin uinaku. Pärast uinakut oli väike palavik (37 kopikatega), aga kõrgemaks see õnneks ei läinud. Vahepeal jõin kuuma kreegimorssi meega. Magama läksin peale keskööd väikese palavikuga. Veidi nohune, aga köha ei ole.
Esmaspäev 13. detsember. Ärkasin veerand 8. Jõin kohvi ja tegin paar vorstiga leiba (või oli otsas). Oli tekkinud kerge lahtine köha ja veidi nohu oli ka ja hääl oli ka ära, palavikku ei olnud. Kella 10 paiku olin ka perearsti teavitanud. Luges mulle sõnad peale, et mida teha jne. Jõin sookailu teed ja määrisin hanerasva, kütsin ahju. Kasutasin ka e- Selveri võimalusi ja tellisin hunniku süüa. Nublu esindaja helistas ja tundis huvi, et kas ma olen oma Nublu kätte saanud. Olin ja see on korra lõuanud ka. kella 2 paiku tegin uinaku. Enne seitset jõudis ka kuller toiduga minuni. Kurtis et ei leia maju üles, sest numbreid pole peal. Vedasin toidu tuppa, ühel kotil tulid sangad ära. Palavikku ikka ei ole. Kuri plaan on minna õhtupimeduses jalutama.
Vahepeal olen ostnud veel mõne mänguasja- kliitoristimulaatorid
Esimene oli tumeroosa Lelo Sona 2. 8 erinevat programmi ja reguleeritav intensiivsus. Ütlen ausalt, et üsna intensiivne. Teeb mis vaja. Tänu oma intensiivsusele võib kliitori “tuimaks” teha, nii et edaspidi võib orgasmini jõudmine rohkem aega nõuda, lisaks on ta üsna lärmakas ja kui aku kas siis tühjeneb või hakkab mootor üle kuumenema, teeb üsna ebameeldivat häält. Naabrid õnneks ei kurtnud.
Siis tuli minu ellu Lelo Sona Cruise 2. Põhimõtteliselt sama, mis eelmine, aga otsik on veidi laiem ja siledama servaga. Programme on 12. Lisaks on tal nn. cruise programm, ehk et kui veidi kauem keha vastas hoida, siis mootri jõudlus ei vähene. Ütleme siis et on ka üsna intensiivne , kuid vähem lärmakas kui eelmine. Mõlemad sobivad inimesele, kes vajab tugevamat stimulatsiooni. Mõlemad ostsin Loveshopist ja ka pilt on sealt võetud. Kuna mõlemad näevad sarnased välja, panin vaid ühe pildi.
Ja siis otsustasin priisata ja ostsin Ulakast kaunitarist Womanizer Premiumi. See on ilus ja kallis, punane kuldsega. Toimib nagu ette nähtud. Aku peab kauem vastu kui Sonadel, on veidi vähem intensiivne, samuti lärmab vähem. Minul on orgasmid pikema kestusega. Sonaga sain vahel 2 orgasmi järjest, sellega veel pole saanud. Pilt Kirg.ee lehelt
Olen jah õel vanatüdruk ja kassiga ja meest ei ole. Samuti pole piisavalt käepärast ka seda ühte kehaosa mehest, mida voodis oma rõõmuks tarvitada võib 😉 . Lihtsalt ei viitsi lantimas käia.
Ja nüüd siis otsustasin omale mõned mänguasjad osta. (Mingisugune vibraator on mul ammusest ajast, aga see on tõepoolest mingisugune). Laisa inimesena valisin e- poed loveshop.ee ja kirg.ee
Alustuseks valisin armukuulid: LELO Luna beads Noir
Neil on väike sisemine kuul ja neid saab ümbrisest välja võtta ja ühe kaupa kasutada. Ma küll eeldasin et liikumisel tekitab see sisemine kuul mingit vibratsiooni, aga ei. Tupelihaste treenimiseks sobivad hästi ja näevad ka ilusad välja.
Järgmiseks ostsin minivibraatori RO 90 Night Wish. Ilus väike asjake, mitu erinevat režiimi. Sobib masseerima kõike, mis masseerimist vajab. 🙂
Ja nüüd kõige viimane ja kõige uhkem asjake. Vibraatorite vibraator. Crème de la crème. LELO Soraya wave. Enne selle ostmist tegin veidi uurimistööd ja kolasin foorumites. Ja loomulikult oli oma osa ka firma nimel, sest LELO´t peetakse sekslelude maailmas luksusbrändiks, ja kes siis ei armastaks luksust. Hind on selle vibraatoril üsna kallis (umbes 250 euri).
Ja see “asjake” on väga mõnus. Pehme sametine pealispind, edevad kuldsed detailid (mis ei sega), 8 erinevat režiimi, mille intensiivsust saab muuta.
Ja see asi on võimas. Ma pole ühegi mehega sellist orgasmi saanud kui selle aparaadiga. Jah, see oli masinlik ja selline vaimne rahuldus, mille saab inimesega, puudus, aga see oli siiski võimas.
Novembri esimesel õhtul juhtus mul tööõnnetus, mille tulemusena tohtrid mul sentimeetrikese vasaku käe nimetissõrme otsast maha pidid lõikama. Nii et elu esimene luumurd ja et ikka vägevam oleks siis lahtine ja amputatsiooniga.
Kuna ma aru ei saanud, kui hull asi on, siis EMO-sse ma kohe ei kiirustanud ja kui mõne tunni pärast läksin, siis ise ja rattaga. Tohtrid vangutasid pead ja küsisi, et kus ma varem olin. Tehti röntgen, harutati juba tehtud õmblused lahti (miks me nii korralikult pidime õmblema), lõigati jupp maha, õmmeldi uuesti ja tehti veel üks pilt, lisaks paar pilti tahvliga vist tööinspektoritele. Kirjutati välja nädala jagu antibiotsi ja saadeti koju. Kokku olin EMO-s umbes 3 tundi ja koju sain alles varahommikul. Tohtrite jutu põhjal olin ma ilma jäänud sõrme ülemisest liigesest.
Amputeerimine käis üsna lihtsalt. Tehti kohalik tuimestus, veeni pandi kanüül antibiotsiga, arstitädi pani ette kilest põlle, tõmbas kummikinda tüki žgutiks ja hakkas lõikama. Oleksin võinud vaadata, aga ei tahtnud. Kui õmblema hakkas, siis kutsus ühe kirurgi veel vaatama. See siis juhendas et kuidas paremini jääks. Lause mida traumas kuulda võid: “Kuhu sa need luutükid panid?” “Näe seal põrandal.”
Koju läksin hullu peaga jälle rattaga. Oleks peaaegu üle kaela käinud, sest pidurdamine oli raksendatud.
Järgmisel päeval läksin traumasse siduma. Julgesin nüüd ka ise sõrmele pilgu peale visata. Selgus, et läinud oli vaid pool ülemist liigest (umbes küüne alt). Vaadati üle ja seoti uuesti kinni. Loeti sõnad peale, et sõrme liigutada pole soovitav. Ööseks panin 2 sõrme omavahel pehme patsikummiga kokku, et ei liiguks.
Sidumas käisin esimestel nädalatel 2 korda nädalas. Kolmanda nädala lõpuks said niidid välja võetud. Võeti kahes jaos, sest korpade alt ei saadud neid hästi kätte. Kogu selle õnnetuse juures kõige valusam osa oligi vist see niitide eemaldamine. Viimsed niidid võtsin ise küünekääride ja pintsettide abil välja detsembri algul kui koorikud maha tulid.
Umbes poolteist kuud vedelesin kodus. Nädal või poolteist enamasti magasin. Huvitav tähelepanek: viga saanud käel läks nahk väga kuivaks ja sõrmeküüned kasvasid poole aeglasemalt kui teisel käel.
Avastasin ka uusi sidumisvahendeid. Näiteks salviga võrk, mis haavale pannakse. Seda on saada erinevas suurusega.
Apteegis tutvusin erinevate sidemetega. Kõige kitsam oli 6 cm ja sõrme jaoks oli see ikka veidi lai ja ebamugav siduda. Traumas kasutati 4cm laiust.
Tänu sellele jamale on mul nüüd kodus korralik esmaabi komplekt haavata saamise puhuks. Juurde tellisin kitsast värvilist sidet ja muud nipet näpet.
Viimane asi, mida ma nüüd mõned päevad olen proovinud, on silikoonplaaster, mis peaks arme ravima.
Mul on selline 5 x 8 cm. Plaaster on küll üsna kallis, aga tundub, et toimib.
Sõrm on enam-vähem. Eriti ei paindu ja vajadusel tuleb rohkem teist kätt kasutada. Ronimine on raskem, sest ühte kätt korralikult kasutada ei saa. Tundlikum on ta ka ja see pidi vähemalt pool aastat veel nii olema. Ka nii väikese vigastuse puhul (no mis see sentimeeter sõrme siis on) saab organism korraliku šoki ja inimene saab aru kui vajalik see terve sõrm ikka oli, sest osa asju tuleb teistmoodi teha.
Mis võiks ühte naisterahvast rohkem rõõmustada kui uus ja korralik soeng (mis siis et ropult kallis) ning õnnestunud ost ehituspoes, mida ka kohe vaja läheb.
Täna andis seinakontatide kaitse, mis juba pikemat aega jamanud oli (särises ja läks kuumaks), lõplikult otsad. Võtsin kilbi lahti ja juhtmete isolatsioon ning kaitse alumine serv olid täiesti sulanud. Ühendused olid ka üsna kohmakalt tehtud.
Tänane päev nägi välja nii, et lisaks juuksurile külastasin ma ka ehituspoodi, kust ostsin kaitsme nii lampidele (10A B) kui seinakontaktidele (16A C) , mõlemad ABB firma omad, ja ettenägelikult ka kilbi 2 kaitse jaoks. Kui ostudega koju jõudsin läksi neid ka kohe vaja, sest kui ma olin el. pliidi ja teleka korraga sisse lülitanud lendaski kaitse välja.
Kui juba siis juba. Kuna vana kilp oli üsna robustne ja seest tolmune otsustasingi selle kohe ka uue vastu vahetada, sest kaitsed tuli nagunii uued panna. Väga lihtne see polnud, sest lisaks juhtmetele tuli veidi ka kaablit lõigata et uus ja kahjustamata isolatsiooniga faasijuhe kätte saada. Kuna kaitsmete vahelise silla juhe oli ka viga saanud, siis tuli see samuti uue vastu vahetada. Õnneks oli uksekella juhe alles ja piisavalt pikkade otstega, nii et sain sealt sobiva jupi lõigata. Küll reeglite vastaselt sinisest neutraali juhtmest. Neutraal ja maandus olid kilbis ühendatud klemmliistuga ja nii ma need ka jätsin.
Ülemisel pildil vanad sulanud kaitsed, alumisel uued kaitsed uue kilbiga.
Vajalikud tööriistad: elektriku kruvikeeraja(d) juhtmete ühendamiseks; elektriku näpitsad juhtmete painutamiseks; terav nuga kaabli ja kilbi servade lõikamiseks; juhtmetangid juhtmete lõikamiseks ja isolatsiooni koorimiseks; akutrell kilbi seina kruvimiseks.
Nõukaaegse lapsena sai kilisevatele kolisevatele taatidele lilli viidud, nüüd siis tahetakse seda jälle. Ma ei anna kampaania korras au. Ma austan seda väärivat inimest aasta läbi. Kui inimene on tropp, siis olgu nii veteran kui tahes, vat ei austa ja kõik. Pole au võtnud ja ei anna ka. Ja mehe au on teadagi mis. 😉
Ma loodan et kui see koroona läbi saab, siis meedikuid ja teid, kes meie heolu eest siis seisavad, saavad vähemalt sama vinge peo kui need palgasõdurid, kes kaugel maal raha teenimas käisid ja keda veteranideks nimetatakse.
Nii umbes kuu aega tagasi panin maha strühniinipuu seemned, mis ma omandasin juba rohkem kui aasta tagasi. Enne mulda panekut leotasin neid tarkade õpetuste järgi. Väidetavalt peaks tärkamine aega võtma paar kuud. Vaatame, kas tuleb sellest midagi või ei tule. Kui nad tärkavad, siis võin siin jagada õpetust kuidas neid kasvatada.
Leidsin üles eelmisel talvel saadus strühniinipuu seemned ja hakkasin nendega täna tegelema. Juhendi järgi tuleb neid 6- 12 tundi soojas vees leotada, siis panna toatemperatuuril vette ja siis mulda külvata. Loodan et nad ikka idanevad ja neist miskit saab.
Canis Lupus Sadissimus Maximus :) Vaba Eesti eest! 
Värsked kommentaarid