tavainimene

Minust spordikaugemat ja vähem võistlushimulist inimest annab arvatavasti otsida. Jalgrattaid mul lapsena küll oli ja praegugi seisab maal kuuri all üks Soome romulast päästetud käikudeta vanake, aga käed lahti sõitu pole ma kunagi selgeks saanud ja ega ei ole eesmärgiks võtnud ka. Aga Erika-filmi võidusõidustseenide ajal läks ikka pulss üles küll, nagu oleks päriselt midagi kaalul, vaatamata sellele, et kõik need võidud ja kaotused on ju ammu ajalugu. Igav ega piinlik ei olnud kordagi, nii et ju siis oli ikka hästi tehtud film. 

Spordipublitsistid on norinud, et mõnda tegelast kujutati valesti ja näitlejad pedaalisid liiga aeglaselt. Mnjah, noh, see oli mängufilm, minu arust mainiti see kohe algustiitrites ära. Olgu, sinimustvalge kleeps kiivril oli tõesti absurdne anakronism. Aga võib-olla seda tulebki nii lugeda, et ajalugu vaadates me mingil määral alati vaatame ennast sinna sisse oma tänaste teadmistega. Kas oleks saanud kangelanna sisemisi konflikte kuidagi reljeefsemalt välja tuua? Ehk oleks, aga mulle meeldis just, et vaatajale jäeti ruumi asjast oma arvamus kujundada. 

Sport on ikka veider nähtus. Heldus küll, need VTK normatiivid, kolhooside spartakiaadid, meistrijärgukandidaatide toidutalongid ja funktsionääride kirjutuslauasahtlites konjakipudelid. Ja kolhoosi sadulsepa tehtud “slemmid” ja Silueti lõike järgi õmmeldud poolvillased kombinesoonid. Kui kõva ikka pidi olema tegijatel see tahtmine? Kas nüüd, 40-50 aastat hiljem, mil eneseteostuseks ja maailma avastamiseks on nii palju muid võimalusi, on veel üldse kelleski nii palju ja nii kõva tahtmist?

Võib-olla te olete näinud seda riili odavbrändi melatoniini tekitatud unenägudest — jääaugus trummi taguv karu, tantsu vihtuvad mardused ja mööda külatänavat klaperdavad hiiglaslikud krabid. Mina olin täna öösel paljajalu mingis lumme mattunud Itaalia väikelinnas, mille tühjade aknaaukudega majad olid tehtud montaaživahust, ja püüdsin ennast pressida vanamoelise punase Ikarus-bussi peale, aga selle vahekäik oli mu suure seljakoti jaoks liiga kitsas. Siiski suur edasiminek võrreldes eilse ööga, mil ma magama ei jäänudki. Raske on leida sellist asendit, milles ükski jäse ära ei sure ega ükski liiges valutama ei hakka. Ilmselt tuleb lugeda igavamaid raamatuid. 

Meie raamatuklubis on hetkel käsil Elisabeth Strouti “Olive Kitteridge”. Tjah. Esimene mõte, mis lugedes tekkis, oli see, et autor tunneb oma turgu. Kes loevad raamatuid? Eks ikka pigem naised kui mehed, pigem vanemad kui nooremad, pigem haritumad kui vähemharitud. Ja millest tahaks lugeda üks vanem ja haritum naine? Eks ikka sellest, mida ta kardab ja millest unistab. Ja mida ta kardab? Vananemist, paksuksminekut, abielumuresid, laste kodust välja lendamist, lähedaste haigusi või surma. Ja millest ta unistab? Eks ikka sellest, et lastel läheks elus hästi ja, noh, tore oleks ikka veel korra kogeda liblikaid kõhus või midagi sinnapoolegi. 

Olive Kitteridge on pensionil matemaatikaõpetaja mereäärses Uus-Inglismaa väikelinnas. Selline naine, kelle kohta võidaks viisakalt öelda, et “paras karakter, aga süda on tal õige koha peal”. Reljeefne. Väga selgepiiriliste arusaamadega heast ja halvast, õigest ja valest. Õrnus on nõrkus! Tema karme hinnanguid ja ettearvamatuid tujusid kardavad nii endised õpilased, poeg kui abikaasa. Mida enam ta üritab oma lähedaste elu kontrollida, seda kaugemale üritavad nad temast libiseda. Kas me saame talle kaasa tunda, sest nii on teda kasvatatud ja paremini ta ei oska? Ja süda on tal ju ikkagi õige koha peal? Või eeldaks kõrgharidusega pedagoogilt natuke enam emotsionaalset intelligentsust,  refleksiooni ja metakognitsiooni? Adum (mh-mh-mh-pup-pup-pup) ütles dotseerivalt, et “inimesed, kes on kõige vähem suutelised vabandust paluma, tunnevad sisemist häbi kõige teravamalt”. Noh, jah. 

Kirjanduslikus mõttes on Olive kindlasti huvitavam kui naisteromaanide tavaline peategelanna, aga romaan tervikuna jääb Pulitzerist hoolimata pigem  kvaliteetnaistekate kui kvaliteetkirjanduse kategooriasse. Paaris kohas tekitas tõlge küsimusi. Ma püüan mööda vaadata kunstlikuna mõjuvatest dialoogidest ja veenda ennast, et see “oh, kullake” on sihuke žanrispetsiifiline asi, mida tuleb ignoreerida. Aga mis mõttes nimitegelasel hakkasid õlad kaela taha ulatuma? Uudishimust läksin lausa nii kaugele, et hankisin ingliskeelse versiooni: her shoulders rolled up behind her neck. Vaat siin on minu mõistus ka otsas. Sepik tekkis selga? Turjale kogunes rasvapadi?

Ameerika lugeja leiab arvatavasti teemasid ja troope, mis minule osaliselt tabamatuks jäid — umbusk njuujorklaste suhtes ja muu säärane. Guugeldasin siiski omajagu Maine’i geograafia ja ajaloo kohta; tundub olevat selline toredalt mereline ja põhjamaine kant hunnitute loodusvaadetega. Seened krabilihatäidisega, hmm, hmm. Romaani põhjal on tehtud ka minisari, mis on IMDBs päris kõrgelt hinnatud, ja mul on selle DVD, mille seni veel kinnine karp on küll saksakeelsete kirjadega, aga lubatakse justkui siiski ka ingliskeelset audiot. Kui nüüd leiaks kuskilt veel aparaadi, mis seda mängida mõistab ja tänapäevaste ekraanidega ühendub. 

Muust kultuurielust nii palju, et käisin Vanemuises vaatamas balletti “Tuhkvalge”, mis oli imeilus. Aprillis mängitakse seda veel korra; soovitan. Ballett on, nagu kavast lugeda, inspireeritud Hoffmanni lühijutust „Uneliivamees“. (Kuigi kui ma loen Vikipeediast “Der Sandmanni” kohta, siis oleks see küll nagu hoopis teine lugu.) Eileöises magamatuses turgatas pähe, et Uneliivamees on tõenäoliselt Liiva-Annuse vend — üks uinutab sind mõne liivateraga ajutiselt, teine ajab silmad lõplikult liiva täis. Selle rõõmsa noodikesega tänaseks lõpetan ja soovin kõigile kõrget unekvaliteeti. 

Minu kadunud isa oleks täna saanud 90 aastat vanaks. Ta oli vastuoluline kuju vigade ja voorustega — jutukas, kangekaelne, teravkeelne, sentimentaalne, uudishimulik, leidlik, kaastundlik ja abivalmis. Sai hakkama kõigi talutööde ja igasuguse tehnikaga. Austas jäägitult nii oma ema kui ämma. Ei põlanud “naistetöid”, tegi meelsasti süüa ja katsetas julgelt (kamapannkoogid!). Oli laste jaoks valmis kõike tegema; roomas minuga pargipõõsaste all herbaariumi jaoks taimi kogudes ja käis mu vennaga Gunnar Grapsi kontserdil. Pidas lugu haridusest, aga jonnis sõgedalt seltskondliku etiketi vastu. Võttis liiga palju napsi, aga ei olnud iial vägivaldne ega ropendanud. Teadis ja laulis nii meeskoori- kui lorilaule. Akordion, mida ta õieti mängida ei osanud, oli tema teraapia. 1990ndad oli isa jaoks raske aeg, sest ärimeest ei olnud temas küll kopika eestki. Ma olen mitmeski asjas väga oma isa tegu ja nägu. 

Isa oli uhke oma Virumaa kodukandi lugude, laulude ja murdekeele üle; oli pajatusi ja ütelusi pilgeni täis ega hoidnud küünalt vaka all. Kui ta elas, pööritasin sageli selle folkloori peale silmi. Onu Heino, noh. Nüüd tunnen ma ainult nostalgiat ja mul ei ole kellelegi neid lugusid edasi rääkida, sest kontekst on oluline, aga see ei ulatu üle ühe põlvkonna. Igatahes — aitäh, isa, kõige eest. 

***

Kunda Aru sepp oli õige tugev mees. Tema palus oma naist: [jämeda häälega, aeglaselt] “Maali, keera sa raadio kinni. Mul kõvad käed, ma viimati keeran üle.”

Aru sepp sõi sööklas ikka mitu portsu ja lõpuks võttis veel suure tüki plaadikooki. Kui selle kõrbenud serv järgi jäi, siis vaatas seda ja ohkas: “Tea kas hakkan haigeks jääma – toit ka ei lähe enam…”

Väljaotsa Nika oli vähe kohtlane mees. Ta sidus koerale ilmatu pika traadi külge ja kui teised küsisid, milleks see on, siis ütles: “Tänavu pidi palju äikest tulema, ma maandasin koera ära”.

Väljaotsa Nika tegi lehmale ainult ühe koorma heinu. Kui teised küsisid, kas väheks ei jää, vastas: “Ega lehm ise lakka lähe. Nii palju kui ette annad, nii palju ära sööb”. Kevadeks oli seis üks-üks – heinad otsas ja lehm ka. Ei läind heinad hallitama, ei jäänd loom vaevale.

Mustvee mees ütelnud: “Meil maksab sealiha rubla kilo”. – “See on küll vale!” – “Mis siis, et vale, aga vaata kui odav!”

Mustvee mehelt küsitud, kuidas teie kandis ka kartul oli. “Kes midagi maha panid, need ka midagi said. Aga kes ei pannud – oi, paljud ilma jäid.”

Mustvee mehelt küsitud, kuidas teie kandis ka kartul oli. “Kõik, mis maha panin, selle ka üles võtsin — kaotsi midagi ei läinud.”

Meie külas oli üks mees, kes rääkis seda päris ranna murrakut. Temal jooksis katus läbi, ise siis kiitis, et [rõhutatud kolmanda vältega ja ilma palataliseerimata, kerge soome aktsendiga]: “Kui puhuvad kovad pohja tuuled ja valjult vihma vuolab, siis pane voi vann kohu peale”. Teinekord ütles: “Hakkasin porsast tappama, pistasin pussiga porsast läbi ja kohe omale polve”.

Kui Selja mees ja Malla mees räägivad, siis Kunda mees peab vahel tõlgiks olema.

Iila ilged, Malla valged ja Kutsala kusilusikad [mingi Haljala-Kunda kandi regionaalne röst]

Saaremaal oli sada meetrit kiviaeda maha põlenud aga õnneks oli puuvärav vahel – see peatas tule.

Meie oleme sugulased – sinu ema vokk oli minu ema lakas.

Nina püsti nagu kalossivabriku vile.

Läigib nagu Moosese pale.

Hea pehme astuda, hambad ei põru. [erinevates olukordades alates uuest vaibast kuni lehmakoogi sisse astumiseni]

Mis sa köhid, osta vildid.

Kui ma veel saunas ära käin ja puhta särgi selga panen … [komplimendi peale]

[Pood] nii tühi, et tee või kapsad sisse.

Noor mees nalja näoga.

No miks ei tere!

Hoopis teine tubakas kui heinad piibus.

[teeseldud alandlikkusega] Ma pole elus saand kaugemale kui Tudusse ja kõrgemale kui lakka.

[teeseldud vagadusega] Kui ma midagi teen – ma olen sant ja paha, kui ma midagi ütlen – ma olen koer ja haugun …

Kui naerad riiet, naerad rätsepat, ja kui narrid mind, narrid jumalat.

Ma tulin oma leivaga kerjama [toidukraami tuues]

Võtame pala leiba söögi alla. [sööma asudes]

Võtke võid ja katske kala, las liha jääb rätsepale. [sööma asudes]

Vaatame, mis koer kontsuga teeb. [sööma asudes]

Kas hakkab suuga kokku? [kellegi midagi maitsvat pakkudes]

Selle aja peale peaks juba meie kord olema. [st võtame nüüd napsi]

See poiss on üle kuulatud. [pudel tühi]

Neegri šampus – klaas külma vett ja nuiaga pähe, ongi kõht märg ja pea uimane. [kehvapoolse joogipoolise või selle sootuks puudumise kohta]

Teeme peale sööki suu magusaks.

Kaval nagu soorebane. 

Mis sa hiilid nagu soorebane miravoi kohtu ees, sääremarjad tahapoole.

Viska maha, muidu kukub; pane jalg peale, muidu kargab näkku. [kui kellelgi midagi maha kukkus]

Piitsa varal allamäge aiva lõhub. [irooniliselt millegi kiidetava kohta]

Võta sa see kuivand tüvi, ma võtan selle vettind ladva. [kahekesi midagi tõstma või kandma asudes]

Kass oli mehe käes kui näru – saba tuli tagant ära nagu lambitaht. [kui miski hooletuse tõttu katki läks; katkend mingist tänaseks kadunud pikemast pajatusest, ilmselt mingi külahullu sekeldustest]

Üksi on hea elada, kahekesi on soe magada. [abielu ja seksuaalmoraali paradoksid]

Kapsas on üks kena asi, seda süües suu ei väsi // olgu hommik, lõuna, õhtu, muudkui aja kapsast kõhtu. [kapsast sööma asudes]

[Nagu] Kippari-Mari kilurohi. [mistahes vürtsikam toit või maitseaine]

Täis kere inimene. [tüse isik]

Mis teil siin poes rahapuuduse pärast müüakse? [tervitus näiteks laadal]

Mina olen tugevam puhkama. [vist osaline tsitaat mingist rahvalikust näitemängust]

Mina olen brigadir iga töö peale.

Nagu sandi nuga nartsu sees. [halvasti riietatud isik]

Kolm venda söövad:
[lahtise suuga sisse hingates] “Küll on taevas kõrge!”
[samamoodi] “Küll on maailma lai…”
[nördinult] “Mis te, kuradid, kohe ei öelnud, et kartulid on tulised!”

Kõige targem füsioterapeut katsus mu põlvi ja küsis ilma tseremoonitsemata: “Proteesimisele ei ole mõelnud?” Määgisin vastu midagi artikuleerimatut; spetsialist lisas: “Meie näeme siin iga päev inimesi, kes kahetsevad ainult, et nad seda varem ei teinud.” Ma arvasin seepeale, et jalast jupi välja saagimine on ikka üpris radikaalne sekkumine ja katsuks esiotsa heaga. Sest kui liigeseproteesiga peaks miski viltu minema, mis oleks siis järgmised abinõud? Vaat just. Nii et ma sain soovituse kanda hakatuseks kompressioonsukki, mökerdada põlve Liotoni geeliga ja teha … ee… pahkluupumpa. Ma arvan, et nii võiks selle  pöiakõverdamise tehniline nimetus olla?

Kuna raha kulutamisel on peaaegu alati platseeboefekt, ostsin pahkluupumba jala toetamiseks võimlemispalli, mis on suur, must ja pehme nagu üks väga suur, must ja pehme asi. Ostsin ka kompressioonsukad, mis on pikad ja mustad, aga üldse mitte pehmed. Nende jalga saamine on omaette kardiotrenn. Ja kuigi neil on silikoonist äär, ei julge ma neid väljaspool kodu kanda, sest silikoonäärega sukad on mind elus piisavalt palju alt vedanud. Jah, 1980ndad, teie otsa vaatan praegu. Et siis oleks nagu vaja sukahoidjat? Selgus, et selliseid vana kooli tepitud atlass-siidist korsetilaadseid tooteid väljaspool, khmm, niši- ja fetišikaubandust ei müüda. Tavakaubanduses nimetatakse sukahoidjaks mingit erootilisusele pretendeerivat paelapundart ja ütleme nii, et võitluses minu kompressioonsukkadega annaks see pundar kindla peale loobumisvõidu. Tjah. Variant on siis õmmelda ise. Üritasin Valga pudupoes müüjalt — vanem vene proua — sukatrippe küsida. Ärge seda järgi tehke. 

Aga nüüd olen ma põlve kena nädalakese puhata saanud, sest kolisin maale küttesüsteemidel silma peal hoidma. Minu õhksoojuspumba alla koguneb kondensveest jäämägi, mis lükkab maaraami upakile, nii et masin vajub viltu vastu maja seina. Veel ei ole nii viltu vajunud, et mingid juhtmed või torud lahti tuleks või katki läheks — ptüi-ptüi-ptüi. Kuulatan pumba urinat ja püüan nuputada, mis hetkest tal liikuvad osad võivad palanksist nii välja minna, et miski üle kuumeneb ja põlema süttib. Living on the edge, täiega. See-eest on mõnus magada vattvaikuses (kui õhksoojuspumba kaeblikud ohked ja pööningul madistav tundmatu loom välja arvata) ja kottpimedas (kui kuupaistel sädelev lumi ja naabrimehe jõulutuled välja arvata) kella kaheksani ning loivata siis hommikumantlis kohvitassiga arvuti taha, selle asemel, et läbi lumesopa kontorisse rühkimiseks arktikavarustust selga toppida. Päevas tuleb oma kolmkümmend sammu. 

Arvuti taga on praegu küll põnevam kui kunagi varem. Eilne suurim uudis oli see, et tehisaruagendid (kratid) said endale oma Redditi ja hakkasid otsemaid shitpostima. Nüüd on neil juba ka oma Tinder ja oma religioon. Isegi kõige targemad inimesed ei oska enam öelda, mida sellest asjast arvata. Et kas peaks olema rohkem lõbus või õudne. Kuidas see nali oligi, et kõige targematel IT-inimestel on kodus ainukene masin printer ja selle kõrval on laetud püss juhuks, kui printer peaks mingit ootamatut häält tegema. Mina ise kaldun sinnapoole, et Turingi test tuleb ümber pöörata: mitte et kas masin mõtleb piisavalt inimese sarnaselt, vaid kas inimene mõtleb masinast piisavalt erinevalt. Vaat nii. Lähen nüüd teen pliidi alla tule ja püüan vahelduseks raamatut lugeda. McEwani “Õppetunnid” tundub alguse põhjal päris tahe tükk olevat. 

Ma olen vahel läbi pimeda ja porise linna tööle, trenni või poodi sammudes mõelnud, et missugune siis võiks olla üks tutske romaan Eesti üheksakümnendatest. Mingid ideed mul on, aga noh. Peategelane võiks olla mees. Eesti mees. Päritolu ja taustalugu tuleks talle hiljem juurde mõelda; romaani seisukohast oluline alguspunkt võiks olla see, et ta on käinud EÜEs ja saanud seal mingit sorti hingelise trauma. Kuidagi võiks see olla seotud seksiga. (Hmm. Võib-olla samasooseksiga? See annaks kuidagi ühe poliitilise mõõtme asjale juurde? Ei, pigem siiski mitte, see tundub kuidagi konjunkturistlik. Pigem erektsioonihäire ja sellest sündiv alandus?) Ja siis võiks ta olla noore spetsialistina tööle suunatud kuhugi KEKi või MEKi või EPTsse. Ja seal töötaks üks subliminaalselt deemonlik partorg ja üks seksikas sekretär. Ja nääripeol juhtuks midagi. Siin tuleks mängu mingi õhkõrn  šantaaži võimalus, millele me vihjame. Keegi nägi või kuulis midagi?

Igatahes meie peategelane (mis ta nimi võiks olla? Toomas? Nagu uskmatu Toomas? Või Andres, sest teadagi miks? Või Margus, sest Libahundi-vihjed?) teeks kiiret karjääri. Ta oleks pealtnäha selline noore eduka ja edumeelse  tehnokraadi plakatipoiss, aga mingi vari hõljuks tal pea kohal. (Kas ta astuks EKPsse? Hmm, seda peab mõtlema. Võib-olla see vari oleks tema päritoluperega seotud?)

Kui ühtäkki nõukavõim otsa saab, satub Toomas-Andres-Margus olukorda, kus tal avaneb võimalus oma KEK-MEK-EPT ära erastada. Aga selleks on vaja teha diili. Kas nüüd just vanakurja endaga, aga ütleme, et vähemalt südametunnistusega. Aga mingi deemonitele viitav kujund võiks läbi käia ka. Ja see noore-ea trauma hõljuks kuidagi kaasas. Ja võib-olla soov isale midagi tõestada, kh-kh-kh. Ja edasi me näeme, kuidas üks moraalne kompromiss tähendab, et sa oled moraalselt kompromiteeritud.

Kangelasest on saamas tasahilju aga vääramatult antikangelane. Tal on otse loomulikult enda jaoks väga head põhjendused, miks selline käitumine on selles olukorras ainuõige (“sest kui seda ei teeks mina, siis teeks keegi teine ja veel hullemini”). Ja mingil viisil peaks ta ära tegema kõik seitse surmapattu. Kusjuures, kui ma nüüd mõtlen, siis romaanis võiks neist otsesõnu olla kirjeldatud kuus, ja seitsmenda üle saaks eriti terased lugejad vaielda, et kas ja kuhu see peidetud on! Ja jõuda järeldusele, et see patt on lugeja enda sees, kh-kh-kh-kh.)

KEKist jõuaks vahepeal saada ehitus- ja kinnisvaraimpeerium ja sealt hargneks tegevus juba võib-olla kiirlaenude kaudu pangandusse. Poliitika peaks ka mängus olema! Ja meie peategelane oleks ühtpidi küünik, aga teistpidi sentimentaalne. Ja kuna ta on TPI taustaga, siis oleks ta uusvaimsuse ees täiesti kaitsetu, sest vanast vaimsusest ta suurt midagi ei tea. (Siin tuleb hoogu pidada, et tegelane ei muutuks naeruväärseks!)

Nüüd tuleb mõelda, kuidas anda mõista, et “nii oli, aga see ajastu on läbi”. Äkki võiks peategelane langeda mingi peene krüptoskämmi ohvriks? Areenile astuvad noored hundid, kes on vanast hallist kavalamad ja julmemad; nemad enam ei toeta mustalt teenitud rahaga laulupeoliikumist, et ennast lunastada. Ma korraks mõtlesin, et see kindaviskaja võiks olla noor naine à la “lohetätoveeringuga tüdruk”, aga see oleks jälle kuidagi konjunkturistlik. Samas mingi seos võiks sellel nemesisel olla peategelase varasema elu varjudega. Vallaspoeg äkki? See kisuks kuidagi seebiooperiks ära. Igatahes võiks romaani lõpuks peategelane kuidagi jõuda oma vanematekoju ja vaadata seal aknast välja ja näha halli lumelobjakat ja maanteeäärset kuusehekki. Või midagi niisugust. 

Oeh, saan aru, et ei ole kerge see kirjaniku töö. Ma ise mõlgutasin siin vahepeal mõtteid vaibkoodimise teemal; õnneks pole mul sellist arvutit, milles kõiki neid kratte kamandada. Teemaks oleks muidu grid filler ehk automaatne ristsõnakoostaja. Kas siis Briti stiilis, et kogu ristkülik täidetakse täheruutudega ära, või kontinentaalstiilis, kus iga sõna ette lisatakse üks “tühi tähemärk” ehk ruut, kuhu kirjutada vihje (“jõgi Venemaal”). Ma mõtlesin selle peale juba 10 aastat tagasi oma esimesel programmeerimiskursusel; siis selgus, et see on matemaatika doktoritöö keerukusetasemel, ja ma lõin loomulikult käega. Nüüd ütleb ChatGPT, et “difficulty level is fun-hard”. Ja et alustada tuleks üksikutest pikematest ristuvatest sõnadest ja nende ümber ristkülik ehitada, eelistades sortimisel sõnu, milles on rohkem sageli esinevaid tähti. Kuskilt tuleks muidugi see sõnaloend võtta ning lisada sinna koha-ja isikunimesid, lühendeid, tähtsümboleid jms. Mnjah. Las ta olla. Keegi võiks teha, aga mina see pole. 

Tehisaru teemad ajavad mind sageli pead vangutama. Twitteris keegi jagas prompti, millega ta oli lasknud teha endast tuunitud ja timmitud portreefoto (“fabric drapes realistically, natural weight distribution” jne). Prompt oli väga pikk ja põhjalik stiilis “ja ära sa näo juures mitte midagi muuda, kas kuuled, absoluutselt mitte ühtki pisimatki detaili”. Pinnisin kratti ja ta tunnistas: “The model doesn’t need an exact training phrase. “Fabric behaves naturally” gets embedded near concepts like “realistic clothing”, “photorealistic”, “natural pose”, “candid photography”. You’re not activating a literal rule—you’re nudging the model toward a cluster of images where those properties co-occur. Prompts don’t describe what to draw. They bias which parts of the model’s knowledge get emphasized. When you say “fabric behaves naturally”, you are implicitly saying “not stiff”, “not plastic”, “not floating”, “not AI-weird”. Even if the phrase is fuzzy, it suppresses common failure modes. Public prompts often suffer from cargo-culting (“this worked once, so add it always”), redundant synonyms and vague phrases that feel technical but aren’t grounded. Example: “ultra realistic, hyper realistic, photorealistic, 8k, insanely detailed”. These mostly collapse to “please don’t make it look like a painting or a cartoon”. Early models had weaker alignment, strong failure modes and benefited a lot from verbal nudging. So people discovered: “If I chant these words, it works better”. Over time models got better but some phrases became baked into defaults. The illusion of control remained. Today, many of those phrases are legacy spells.” 

Legacy spells. Jeerum. See kõlab peaaegu üleolevalt. Samas, avastasin siin äsja, et eriti mälumängus, aga ka vahel muidu, toimin ma ise väga suurte keelemudelite sarnaselt. Ma ei pruugi küsimusele vastust teada, aga kuuldes sõnu “Kiiev”, “kroonik”, “munk”, “jutustus”, tuleb mul miskipärast ähmane tunne, et loetelust puuduv sõna võiks olla “Nestor”. Ja kui keegi siin hiljuti mainis kirjanik Fredrik Backmani, hüppasid mul miskipärast meelde sõnad “karu” ja “jäähoki”. Njah. Ei ole me nii erilised midagi. Küll need kratid selle Suure Eesti Romaani ka ükskord valmis kirjutavad. 

Gertrud on haritud vanemate tütar, kirjandusteaduse bakalaureus. Valter on kergejalgne, sarmikas ja sotsiaalselt kompetentne mustavuntsiline põlevkivikaevur. Gertrud armub Valterisse ja nad abielluvad. Idüll kestab mõne kuu, siis saab Gertrud aru, et Valter ei ole küll mees, kellega loetud raamatute üle arutada. Valter ei loegi raamatuid! Ta käib pärast tööd semudega spordibaaris õlut joomas ja sinna kulub suur osa tema võrdlemisi korralikust palgast. Selle paari kodu särtsub peagi tülidest; Valteri poolt tuleb rohkem viha ja Gertrudi poolt põlgust. Aga ometi on nad koos, omamoodi üksteisele lojaalsed ja neile sünnib neli last. Gertrud suunab oma realiseerimata armastuse keskmisele pojale Paulile, kes on terane ja tundlik. Paulist peab saama keegi, kelle üle emasüda saab piiritut uhkust tunda! Paul on tähtsaim mees Gertrudi elus! Ja ka teistpidi — ükski naine ei tohi Pauli südames röövida seda kohta, mis peab olema reserveeritud emale!

Mõistagi ei saa selles miskit head tulla. Paul hakkab juba noorukina lävima taluperest pärit neiu Mirjamiga, kes on kirglikult spirituaalne ja kuulub baptistikogudusse, kuid on sotsiaalselt kohmakavõitu. Paarike käib lõpututel jalutuskäikudel, nuusutab aasalilli ja räägib kirjandusest. Gertrud ei kiida seda suhet heaks — osalt sellepärast, et Paul väärib tema meelest peenemat abikaasat, peamiselt aga vist ikka sellepärast, et kardab poega kaotada. Pauli (kes tagasihoidliku ametnikutöö kõrvalt tegeleb üha edukamalt kunsti ja disainiga) ja Mirjami suhe areneb küll ajapikku intiimsemaks, aga Pauli lakkamatute kõhkluste tõttu päris paarisuhteni ei jõuta. Paralleelselt tekib Paulil suhe mehest lahku läinud naisõiguslase Klaaraga, kes on lihalik ja kehalik. Sellest ei tule ka miskit välja — ema armastus ja süütunne on tugevamad. Aga siis avastatakse Gertrudil vähk. Ta põeb kaua ja raskelt, kuni Paul ta unerohu-valuvaigisti üledoosiga eutaneerib. Valter on vaikselt vanaks jäänud ja vaimselt üsna murdunud, Paul uputab mõnda aega hingevalu viinasse, kuni lõpetab suhte mõlema pruudiga ning otsustab “valida elu” ja seab sammud linnatulede poole, teadmata, mis teda seal ootab.

Ei ole ju ühtki põhjust, miks selline lugu ei võiks lahti rulluda siin ja praegu? Tegelikult oli kõik muidugi teisiti. 

*

Lawrence’i romaani tegevus toimub Edwardi-ajastu Inglismaal ja autor rõhutab korduvalt, et Morelide pere vireleb vaesuses. Hmm. Hmm. Eesti lugeja kergitab kulme, lugedes kirjeldusi jõululõunaks küpsetatud pirukavalikust, tikitud pluusidest, peenest mööblist, eraldi nõudepesuruumist ja proua Moreli ostetud poelilledest. Ilmselgelt Morelid ei kannata ainelise vaesuse all Dickensi mõistes; siin ei ole taustaks hirm, et ema peab oma hambad liigkasuvõtjale müüma, et lapsele leiba osta. Ometi on neil millestki puudus — ja nimelt väljavaadetest. Majanduslik ja sotsiaalne klaaslagi on ees! Tuleb tuttav ette? Täpselt see Y- ja Z-põlvkonna kaebus: me tegime kõik õigesti ja ometi ei jõua me kuhugi. Me oleme haritud, töökad, edasipüüdlikud, teeme sissemakseid pensionifondi ja ikka öeldakse, et me peame veel kiiremas tempos siblima, et paigalgi püsida. Raskemal juhul käib sellega kaasas süü- ja häbitunne oma tänamatuse pärast, olles globaalne privilegeeritud vähemus. (Vähemasti seda süüd Morelid veel tunda ei osanud.) 

Et siis, kui söetolm kõrvale pühkida, peegeldab „Pojad ja armastajad” üpris tavalise 2020ndate Lääne (jah, ka Eesti) pere olukorda. Tänapäeva Walter Morel võiks töötada veonduses, laonduses või ehituses. Tema tööpäevad on pikad ja füüsiliselt kurnavad ning lõõgastuseks on talle sport, baarid, õlu, kanep ja videomängud. Tänapäeva Gertrude Morel on kõrgharidusega, hindab emotsionaalset intelligentsust, enesearengut, harivaid podcaste ja veganlust. Ning ta ei taju ise seda elitismina, kui ta ootab, et partner loeks rohkem, räägiks rohkem tunnetest, töötaks enesearengu nimel, hülgaks ebaproduktiivsed harjumused. “Ma ju ei taha, et ta muutuks kellekski teiseks; ma tahan, et ta muutuks omaenda parimaks versiooniks” — raamistus, mis maskeerib osavalt sundi ja survet.

Nagu Lawrence’i romaanis, suunatakse vanemate täitmata ambitsioonid sageli lastele — investeeritakse nende haridusse, hobidesse ja annetesse, muretsetakse, et nad saaksid sisse õigetesse koolidesse ja suhtleksid õigete sõpradega. Hea haridus on ju alati olnud pääsetee parema elu juurde?! Eestis õnneks ei ole (veel) teemaks see, et sinikraest isa laps peaks tundma oma ülikoolisõprade ees piinlikkust, kui mõnda sõna murdevormis hääldab või ülikonna juurde vale värvi kingi kannab. Aga mul on sotsiaalse mobiilsusega seoses palju murelikke küsimusi. (See on omaette teema.)

Soorollid on muutunud hägusemaks, see on tõsi. Aga ikka on ju pigem nii, et isa on karm ja ema on helge — nagu kõigil Eesti luuletajatel läbi kogu ajaloo. Naine on sageli suhtes rafineeritum ja mees robustsem pool. Ja kuidagi me ikka peame seda rafineeritud-tsiviliseeritud poolt kõrgemaks ja paremaks, omistame sellele mingi väärtuse-sildi. Ja kohe on häda majas; ja selle häda lõppu pole näha, pigem vastupidi. Kõrghariduses on naisi rohkem kui mehi. Haridust üleüldse seostatakse naiselike omadustega: sõnaosavus, tublidus, kuulekus, vaoshoitus. Meeste tugevaid külgi haridussüsteem nii väga ei tunnusta. (Jah, ma tean, et see on omaette suur teema, kas naised on natuuri või kultuuri poolt kuulekad ja püüdlikud pingis paigal istujad ning mehed võistlushimulised rüselejad ja asjade katki tegemise meetodil katsetajad. Ütleme nii, et hetkel ei ole see erinevuse allikas kõige olulisem.) Kindel on see, et waltermorelid lähevad trotsi täis, kui nende olemust ja olemist raamistatakse alaväärtuslikuna, ja vastupanust harimiskatsetele saab  identiteedi-kaevikusõda. (Ei, see, kui gertrudemorelid hakkavad neile juba kuuendas klassis pidama loenguid misogüünia ennetamisest, ei tee asja kuidagi paremaks.)

Niisiis, meil on üha enam paarisuhteid, kus naisel on suurem kultuuriline kapital. Sellises tsiviliseerivas misjonis jääb kaotajaks armastus. Üks pool tahaks “olla naisenergias”, mitte kamandada ja korrigeerida, teine tunneb end hukkamõistetu ja alavääristatuna. Tulemuseks on ühelt poolt põlgus, teiselt poolt kaugenemine. Ainus must luik — niivõrd kuivõrd –, mis seda arengut väärata saaks, võiks olla see, kui turundusassistendid kaotavad oma töökohad tehisintellektile enne torulukkseppi ja installatsioonielektrikke. Oh jah. 

*

Üks minu jaoks silmatorkav teema või troop selles romaanis on lilled: levkoid, nartsissid, floksid, freesiad, anemoonid, krüsanteemid, nelgid, daaliad, tokkroosid, konnakapsad, meelespead ja mis kõik veel. Mida edasi, seda rohkem tekib kahtlus, kas ehk pole tegu mingi piltmõistatusega 1930ndate naisteajakirjade ja 1960ndate koolisalmikute stiilis — punane roos tähendab “olen igavesti sinu”, kaks kollast roosi tähendab “unista edasi”. Selgub, et selline asi nagu floriograafia on päriselt eksisteerinud ja Victoria-ajastu seltskondlikult kompetentne daam võis osavalt komponeeritud buketiga keerukaid  sõnumeid edasi anda. Eelmiseks sajandivahetuseks oli lillede keel siiski juba unustusse vajumas ja kirjandusetundjad ütlevad, et lilled on romaanis lihtsalt allasurutud tunnete ja agentsuse puudumise sümbol: nad lasevad ennast sättida, aga ei tee midagi vastu. Iga kord, kui romaanis mainitakse lilli, vaata ringi — kus on peidetud surve!

Võib öelda, et lilled sümboliseerivad ka Pauli suhteid kõigi kolme olulise naisega tema elus. Naised on tema jaoks esteetilise või emotsionaalse elamuse allikad. Kui neil tekivad mingid omaenda soovid või tunded, tekitab see pinget ja pettumust. Clara näiteks püüab talle mõista anda, et nende vahekord teda ei rahulda, aga Paulil läheb see kõrvust mööda nagu tuuleõhk; ta on omas ajas progressiivne, aga mitte sedavõrd, et suuta mõelda naise orgasmist. Ka Miriami vaoshoitust ei suuda Paul mõista ja see on küll koht, kus tahaks va tohmanit kõrvust karvustada. Miriam on meie mõistes lahkusuline. Ajastul, mil rasestumisvastased vahendid ei olnud korralikele naistele kättesaadavad. Ja mil vallalise naise rasedus oleks tähendanud sotsiaalset suitsiidi. Vahekord Pauliga on tema jaoks selline eneseületus ja -ohverdus, millele on isegi raske moodsast elust paralleeli tuua. Aga mehe meelest on see ikka “mitte päris see, mida ma ootasin”.

*

Tänapäeva teraapiasläng ütleb, et paarisuhtes peab kumbki pool andma ära osa oma “minast”, et saaks sündida “meie”. Paul seda lihtsat tõde omaks võtta ei suuda. Oma vanemate suhtemuster talle ei sobi, aga paremat luua ta ka ei oska. Jälle väga 21. sajand. Võime dekoratsioonides asendada söekaevandused avatud kontoriga ning lillekeele jagatud playlistidega. Muster on sama — inimesed pusivad oma sisemaailma peenhäälestamisega ega ole valmis piiranguteks, mida pühendumine nõuab. Sest minult ju ei saa nõuda, et ma muutuksin? Ma pean ometi saama olla autentne mina! Pean ju?!

Mida tänapäeva psühhoterapeut Paul Moreliga peale hakkaks? Ilmselt leiaks ta, et Paul on madalalt eristunud ja emaga üleseotud, väldib konflikte, kardab hülgamist ja tajub erimeelsust reetmisena. Kas see on ärev-vältiv kiindumusstiil? Ta ei ole nartsissist ega emotsionaalselt kättesaamatu, aga ta kasutab lakkamatut eneserefleksiooni vastutuse vältimiseks. Jah, ta suhtub naistesse kui objektidesse, mitte kui partneritesse, aga mitte isekusest, vaid hirmust. Ja see vist ei ole ainult emaga liigse seotuse teema. Igatsuse ja kahevaheloleku valu tundub Paulile turvalisem kui otsustamine ja vastutamine; igatsust on võimalik enda jaoks estetiseerida, argipäeva igavust aga vaevalt küll. Niisiis jätab autor ta romaani lõpus üksi öösse kõndima — esimest korda silmitsi eluga, mida ei saa lillekimbu kombel vastupanuta sättida.

*

See viimane lause pani teid ilmselt silmi pööritama. Olgu-olgu, tunnistan üles. Ma olen “Poegade ja armastajate”, lillede keele ja Edwardi-ajastu seksuaalmoraali asjus omajagu tehisaru pinninud. Klassikalisemate kirjandusteoste kohta tuleb kratilt ikka puhast kulda. (Kui talle öelda “imagine Paul Morel and Miriam in couples’ therapy”, siis … oh sa pärgel. See oli ühtaegu kohutavalt täpne, maasikaseebihaisuselt läila ja pööraselt naljakas.) Eesti kirjandusega on kahjuks palju halvemini. Mul ei ole kelleltki küsida, miks mul lugedes nii paljudes kohtades tekkis tahtmine hüüatada: “Tammsaare!” See, et emal on külje sees surmahaigus ja armastav poeg tema kannatustele lõpu teeb — no see võib olla juhus. Aga Paul Morelis ja Indrekus võiks nagu veel midagi ühist olla? Ja Walter Morel on ühtaegu riukalik Pearu ja see Andres, kes laulab lastele heleda häälega sink-sale-proo? Igatahes, ma ootan juba kannatamatult meie raamatuklubi järgmist kokkusaamist. 

Ettevaatust, järgnevad spoilerid.

Väsinud valguse teooria kõlab umbes nagu “dark enlightenment” — väsinud intellektuaalile hakkab tunduma, et viga pole temas, vaid maailmas. Oh jah, kes meist oleks sellest patust prii? Õnneks enamik meist ei sea hõlmasid vöö vahele, et hakata seda maailma ümber tegema. (Aga tänapäeva maailmas on vist küll teoreetiliselt võimalik oma tumevalguse ideedega pugeda naha vahele mõnele broligarhile, ja siis on häda käes.) 

Väsinud valguse lugu algab 1997. aastal Tartus, kus lavale astub peategelane Paavo Paavo (mitte tõmmata paralleele Humbert Humbertiga). Paavo näib olevat sedasorti humanitaarkampsik, kes Karlova ja Supilinna korteriolengutel “kõiksuse isesuse” jms teemadel jaurab ja kõikidesse kättesaamatutesse naistesse järjest armub. Siis antakse meile teada, et üks Paavo pruutidest — Viive — on saanud lapse. Võime aimata, et Paavo on maimukese tegelik isa, kuigi pildil on ka Viive abikaasa Karl. Juba nendel alguslehekülgedel tuleb minu jaoks mingi veider jõnks jutusse. Viive ja Karl tunduvad olevat põlvkonna jagu vanem paar; nad on juba 1997 sellised, nagu nad võiksid olla 2025, ja see anakronism ei kaogi minu jaoks ära.

Järgmises stseenis müüb Paavo Anne turul CD-plaate. Tema tööandjaks on Elari Tiidus, kellel “on isegi üks seaduslik äri”. Putkamajandus, räkit, “kandid”, tulekahjudega toetatud kinnisvaraarendus, kogu see värk. Elari naine Maarja on üks Paavo ihalusobjektidest. Ja siis on veel tänaval vilksamisi kohatud “päikesenaine”. Ja samamoodi juhtumisi kohatud Adelia. Oijah. Kogu see päikesenaise liin võiks tõtt-öelda olemata olla, aga võib-olla on see mingi metavärk, 90ndad ja kitši apoteoos. 

Paavole ja Adeliale sünnib poeg Arno, koos võetakse vastu uus aastatuhat (kas keegi mäletab veel Y2K paanikat?), Adelia on sisekujundaja ja Paavo asub õppima arhitektuuri. Kuidas tal täisajaga tudeerimise kõrval õnnestub Tallinna-elu ja peret ülal pidada, seda me teada ei saa. Ju siis on Adelial korralik sissetulek? Igatahes tundub neil olevat kena keskklassi elu. 90ndad on läbi saanud, putkad kinni ja kandid kasti löödud või vangi pandud, Elari on sisenenud kinnisvaraärisse ja filosofeerib stiilis “me ei tahtnud vabadust, me tahtsime osta kummikuid ja vetsupaberit.” (Milles on kahtlemata omajagu tõde. Keegi tahtis kindlasti kummikuid. Aga keegi oli nõus sööma vabaduse nimel kartulikoori. Noh ja nüüd ongi ühel, piltlikult, kartulikoored ja teisel kummikud koos kartulitega.)

Taganurga alevikus elavad samal ajal vennad Jan ja August Aun, kelle vennalikuks meelelahutuseks on teineteise pihta õhupüssist lasta ja kes tunnevad tundeid, mida nad ei oska sõnadesse panna. Nende isa on aparatšik ja nende emal on armukeseks sulane Villu. Samas Taganurgas on maantee ääres Loore kohvik, mida peab Paavo tütre Loore/Loreta ema Viive. Taganurga ongi mõneti selle romaani päris-peategelane; siin käib päris elu, mitte Tallinnas või Tartus. Ja see on iseenesest hea mõte, et ookean võiks peegelduda konnatiigis, või kuidas seda nüüd kunstiliselt väljendadagi.

Konna- või õigemini kalatiiki upub aga segastel asjaoludel hoopis vend August. Ja Aunade pere maja pühib maapinnalt ootamatu keeristorm. Hiljem saame teada, et samale kohale kerkib uusarendus. (See on nüüd koht, kus korraks raamat kinni panna ja mõelda katkestustest ja muust säärasest.) Vend Jan hakkab käima linnas gümnaasiumis ja näiteringis ja kirjutama blogi “Väsinud valguse teooria”. (Näiteringi katsete kontekstis tsiteeritud Betti Alveri luuletuse eest sügav tänu; “vihmases linnas teeb uniseid ringe tundide tume tõld” — jah, paraku, nii meil enam kirjutada ei mõisteta.) Janil on peaaegu-pruut Saale, kes aga Euroopa seljakotirännakult satub piiblilaagrisse ja jätab Jani südamesse suure augu.

Paavo ja Elari teevad koos tõsist äri. Arusaamatuks jääb, miks neil on arendus Taganurgas. Taganurga ei kõla nagu selline koht, kus toimuks kinnisvaraarendus, isegi enne 2008. aasta krahhi (mäletate veel seda?). Paavo ja Adelia on hädas lapse kasvatamisega: ei kasva laps selliseks, nagu sa oled ette kujutanud, et ta võiks. Ja mis sa teed siis? Kui laps palli korvist mööda visates esimese asjana vaatab ringi, ega keegi ei näinud, siis muidugi tuleb süüdistada kooli, et ta ei sunni last ilma ringi vahtimata viskama. Ilmselgelt puudub vanematel igasugune refleksioonivõime ja aastal 2008 ei olnud teraapiakultuur (“miks su laps kardab nii väga vigade tegemist?”) veel Eestisse jõudnud.

Jan on samal ajal jäänud ajalootudengina kiirlaenuvõlgade lõksu, tagatipuks satub ta tõsielusarja ja temast saab Sarja-Jan. No ikka korralikud nullindate hiiobikannatused. 

Aga nullindad saavad läbi ja lavale astub uus põlvkond; prožektorid-kaamerad pöörduvad Paavo tütre Loreta peale, kellest on saamas väikest viisi sisulooja. Ja Elari pojast Eerost (kes eelistab nimekuju Heero)  on saanud tudeng, kuigi ta ei ole eriti tark, aga see eest on ta eriti hot. Ja uuel ajastul on see ju kõige olulisem, eks? Loretal on haige labrador Luna ja selle õnnetu looma haigusele pühendatakse romaanis väga palju tähemärke. Ei teagi, mida sellest peaks välja lugema või kas üldse. Loretal on veel sõbranna Maris, kelle on sobimatu suhe füüsikaõpetajaga. Aga sobimatud suhted on eriti ohtlikud ajastul, kui igas taskus on filmikaamera. Loreta millegipärast ei tundu mulle usutav tegelane (tema sisekõne kõlab rohkem nagu 45aastane mees kui 15aastane neiu), aga samas ma möönan, et selle Y-põlvkonna siseelu ongi mulle võõras ja arusaamatu. 

Jan on kuidagiviisi oma elu järjele saanud ja siis avaneb temas tõrjutud mälestus: tema ise on kümme aastat tagasi saatuslikul tormiööl venna kalatiiki lükanud. Aga tal ei oska selle teadmisega midagi peale hakata, oma süüd ja pattu kuidagi pihtida ja lunastada! Niisi kustutab ta ära oma vana blogi ja paneb sellele pealkirjaks “Valguseuudised”. Ja absurdsel kuid usutaval moel keerab ta oma vennatapu loo sellesse võtmesse, et “riigil on ükskõik”. Sündinud on poliitik! Vabadus sureb müriseva aplausi saatel; ei seda ei öelnud Nietzsche, vaid Padmé Amidala. (See viimane põlvkondadevahelise kultuurilise katkestuse nali on autorile nõnda meeldinud, et on romaani sisse jäänud koguni kahes kohas.)

Paavo on vahepeal naisest lahku läinud; kinnisvaraskeenele on astunud välisinvestor Robert Tolle, kes hakkab Taganurga mõisale elu sisse puhuma. Büroos askeldab Marion, kes oskab fotosid airdroppida, aga ei tea, mis on putka. Ja Viive Siispool on sunnitud panema oma maanteeäärse kohviku kinni, sest uus  neljarealine kulgeb teist trassi mööda, ja laenama raha oma tütrelt, kelle tegevusest ja tuluallikatest ta õieti arugi ei saa. Märkamatult on kätte jõudnud aasta 2015. Loreta ja Maris pannakse Elari Tiidusele kuuluvasse külapoodi tööle ja need episoodid ja kogu see Marise liin tunduvad tõtt-öelda ülearused. 

Karismaatiline populist Jan Aun on samal ajal oma Terve Eesti Erakonnaga edukas ja saab Taganurga vallavanemaks. Tema poliitiline manifest on napakavõitu, nagu ta populistidel kipub olema: meie erakond on sündinud vastusena sellele, et te olete vaesed, ja meie vastus on see, et me ei keela teil öelda “neeger” ja “pede”. Terane on siiski tema tähelepanek, et poliitikat ei tee poliitikud, nii nagu laud pole lauast tehtud: laud on tehtud puidust ja poliitika on tehtud rahast. Ehk siis tootlikud jõud ja tootmissuhted, mh-mh-mh-pup-pup-pup. Ja nagu Facebooki kommentaaridest ilmekalt lugeda saab, on pooled inimesed rumalamad kui keskmine inimene. 

Taganurga mõisa taastamise käigus löövad kired lõkkele vana koolimaja säilimise üle — suurepärane teema rahva mobiliseerimiseks! Mõisamehe meediatööd hakkab tegema Loreta, Jan Auna poolt aga toosama Marion, kes ei teadnud, mis on putka. Mul on tunne, et selles on nüüd mingi iva: rikkad mehed, kes ise džentelmenide klubis viskit rüüpavad, saadavad noored naised enda asemel PR-poksringi. Võim, seks ja kõik see värk. Ja selgub, et veel viis aastat noorem põlvkond (Z vist siis nüüd) elab täiesti teistmoodi maailmas, kus tõde pole olemas ja miski pole oluline. Ja mitte kellelgi pole lapsi, kes võiksid käia Taganurga koolis, mida üritatakse säästa kinnipanekust, kuigi pole aru saada, kelle jaoks. (Võib-olla peavad tühjad maakoolid jääma küladesse seistes surema nagu muistsed pühad hiiesalud.)

Ma romaani lõppu ei hakka ümber jutustama, aga välja jõuab see aastasse 2020. Ja melodraamat on veel omajagu. No ikka on värve paksult pandud. Aga kuidagi … ma ei tea … ükski tegelane ei pane endale päriselt kaasa elama. Ja siis loed romaani, nagu vaataks ühe silmaga kogupereseriaali. Ja nende seriaalidega on ju see, et kui enne oli second screen su telefon, kust sa vaatasid filmi kõrvale mingit lisainfot, siis nüüd on ju nii, et telefon on su esimene ekraan ja film mängib seinal taustaks. 

Ega ma ei oska midagi kokkuvõtteks öelda. Raamatuklubi nentis, et “aasta pettumus”. Samas võiks ka öelda, et “süüdistage oma ootusi”. Või “eks tehke ise paremini”. Mnjah. Ma ikka jään seda Meie Ajastu Suurt Romaani ootama. 

Kui sind kutsutakse peole, siis eeskätt peaksid sa loomulikult olema rõõmus, et ei käi sõda, et on pea kohal katus, mille all pidutseda, et on sööki-jooki lauale panna ja on sõbrad, kes sind sinna peole üleüldse kutsuvad. Tõesti, tõesti. Patt oleks viriseda ja nuriseda. Aga ma ikka ütleks südamelt ära, et kui sa oled inimene, kelle kutsumus on teisi inimesi muusikalise maitse osas harida, siis palun hakka muusikaõpetajaks või -kriitikuks, mitte DJ-ks. Mulle kohutavalt meeldib tantsida. Kahjuks ma ei satu ülearu sageli pidudele, kus seda teha saab, kartmata alumiste naabrite pahameelt. Ja kui see siis kord aastas juhtub, siis ma ei tahaks põrandal aeglaselt kõikuda kannatamisvõimelise kosmose ideest inspireeritud 17minutise flöödisoolo saatel vms. Kui see sind aitab, siis pane selga T-särk kirjaga “Kodus ma kuulan Pärti” või “Lasen 2Quick Starti ainult irooniliselt”. Või siis — kaval trikk! — mängi sellist matsimuusikat, mis on juba piisavalt vana, et seda õilistaks retro-paatina. 80ndad peaks olema igati turvaline valik. Ja varajased 90ndad näitaksid, et sa oled retrorajal teistest ringiga ees. (DJ, kelle esimene eesmärk on demonstreerida enda muusikalist habitust, mitte rahvast käima tõmmata, on muidugi hea valik, kui korraldaja salaplaan on pidu kiirelt lõpetada ja südaööeelset ilu-und nautima pääseda.) 

Meeleolukat pööriaega!

Kolleeg kurtis, et tema laste koolis pakutakse uute tervisenõuete tõttu magustoiduks ilma suhkruta valmistatud mahla-odrajahuvahtu, mis paraku rõõmustab ainult kokkade kodusigade kõhtu.

Nüüd ma loen, prill ninal, Riigi Teatajast, et “toidu valmistamisel kasutatud lisatud suhkru, mee, siirupi, mahlakontsentraadi ja magustatud kondenspiima kogused kokku ei tohi kahe nädala keskmisena ületada päeva kohta koolilõuna ja koolieine puhul 5 grammi.”

Kuidas teie seda tõlgendaksite? Kui näiteks neljal päeval nädalas on magustoituks puuvili, kas siis viiendal päeval võiks mannavahu sisse 25 grammi suhkrut surada?

Minge kinno, tore film, ei ole kunstipanemisega üle pingutatud, saab naerda ja saab nutta. Nutta võib-olla tegelikult mitte, sest kuigi filmis on pinevust, dramaatikat, pisaraid ja tatti, on seal ka napakavõitu Soome huumoriga pingelõdvendust. Soomlased lihtsalt on toredad! Natuke nagu omad ja natuke võõrad; eestlases on vist terake rohkem Kaval-Antsu ja soomlases Vanapaganat?

Sisu ei tahaks väga palju ära jutustada. Ütleme nii, et on olemas üks meem, mis ütleb, et “praktiliselt kõik sinu vaimse tervise hädad lahendaks ära taevast sülle kukkunud miljon dollarit”. Mõned inimesed on seda tõlgendanud nii, et kõigi hädade juurpõhjus on raha ja kui see ära kaotada, siis kaovad ka hädad. (Ühe hiljutise Redditi-diskussiooni järelkajana on hirmus kiusatus lasta siit hargnema omaette mõttelõng sellest, kui keerulist tehnoloogiat ja tööjaotust on võimalik ülal pidada puhta entusiasmi pealt, ilma rahalise motivatsioonita. Aga noh, las ta olla. Eks sellest ole juba jauratud ka.)

Tegelikult ei lahendaks muidugi miljon dollarit igaühe probleeme. Raha ei too surnuid tagasi, näiteks. Sellepärast on tähtis öelda elavatele inimestele, et nad on olulised, erilised ja kallid. Ja seda tuleks soovitavalt öelda omaenda olulistele ja kallitele inimestele, mitte võhivõõrastele teraapiaritriidi taassünnirännaku rituaalil vms. Eks me teame seda ju kõik, aga vahel juhtub, et oled liiga väsinud, et telefoni vastu võtta. 

Aga pika ja õnneliku paarisuhte saladus on lihtne. Kui partner sult küsib, mille peale sa kulutaksid taevast sülle kukkunud kümme tuhat eurot, siis ainus õige vastus on “sinu peale”. Kui sul tuli keelele mingi muu vastus, siis on aeg seada sammud teraapiaritriiti  taassünnirännakule, mh-mh-mh-pup-pup-pup.