Praegu on nii…

Sattusin siia ja mõtlesin vahelduseks kirjutada ka arvutisse. On naljakas, kui kinni olen käsitsi kirjutamises. Mu mõte jookseb kinni, kui pean vaatama klahve (teisiti ei oska). Vahepeal ei kirjutanud ma midagi. Siis tuli koroona ja aega jõi iseenda jaoks. Tuli kodukontor ja aeg arvuti taga muutus määramatuks. Nii kuulasin ja lugesin arvuti taga istudes rohkem kui varem. Trennis ka ei saanud käia ja nii võtsin rohkem aega endale. Kirjutasin erinevatesse vihikutesse erinevatel teemadel, isegi ühe moodsa märkmiku ostsin, kuhu kirjutan “tähtsaid asju”. See kõik meeldis mulle, sest kõik oli uus ja veidi põnev ja ma ei pidanud nii palju suhtlema, kui varem. Mulle see sobis. Nüüd on aga kõik teisiti. Ma olen väsinud. Sest äkki on igal pool nii palju viha ja mittemõistmist. Empaatia on kuskile kadunud ja ikka jääb keegi elu hammasrataste vahele. Lärmi on nii palju, et me ei näegi tegelikke kannatajaid. Kuldne tõde katastroofmeditsiinist-kõige enne vajavad abi need, kes on vait. Kellel on jaksu karjuda, nendel on veel suhteliselt hästi läinud. Ma ole õnnetu, sest tunnen, et ka mina ei taha enam kuulata. Ma ei loe enam uudiseid, ei taha teada, mida minu tuttavad mõtlevad elust ja asjadest meie ümber. Ma olen õnnetu, sest ei ole kunagi osanud telefoniga rääkida tõeliselt olulistest asjadest. Ma vajan silmast silma kõnelusi, kus kehakeel ja pausid aitavad tihti rohkem kui sõnad. Telefonis ma ei oska edasi anda oma siirast huvi ja toetust ja tihti on see ka raske ümbruse tõttu. Ja mu hääl hakkab värisema, pisarad tulevad kurku ja nii ei ole võimalik rääkida. Ainuüksi mõtlemine oma raskes olukorras lähedaste ja sõprade peale paneb mind nutma neid mõtetest välja saada on raske. Ja ma tunnen süüd, et olen kapseldunud ja ei proovigi oma kapslist välja tulla ja võtta aega mulle olulise jaoks. Ja aitan ikka neid, kes kisavad. Tegelikult tahan hoida kinni vaikijate kätest ja tunda, kuidas olukord tegelikult on. Ja koera ei ole meil ikka veel. Igal hommikul käime mehega jalutustiirul ja vastame teiste koerainimeste pärimistele, et kas ja millal. Ei tea. Ka see on üks märk endasse kapseldumisest, ma ei suuda suhelda ja vastutust võtta.

Nüüd tuli oosoleku märguanne. Kuivatan pisarad ja sukeldun uuesti töösse. Ja õhtul flamenco tundi, kus käin osalt tantsulustist ja osalt kohustusest, sest grupid on kokku kuivanud ja see on minu õpetajate ainus sissetulek. Ma tunnen, et korraga 2,5 tundi flamecot õhtul peale tööd on minu jaoks liiast, aga õpetaja sõidab õhtul kokku 140 km, et tundi anda. Ja siis pole mul südant, et mitte minna.

Üks koer läks mändide alla,

Väsinud ilmakärast.

Üks koer läks mändide alla,

Me nutsime sellepärast.

Ta oli nii ammu olnud.

Tema kõrval me saime suurteks.

Ta oli nii ammu olnud-

nüüd muutub ta männijuurteks.

On esikukapil ta ase-

ja temata meie ei harju.

Ka koerad on vanad ja haiged, nad minekuhetkel on vaevas…

Kui koerad on vanad ja haiged,

neid kutsub siis Koerte Taevas.

Üks koer läks mändide alla.

Kurvalt mängisid tuulepillid.

Üks koer läks mändide alla.

Sinna me viime lilli.

Virve Osila

On olemas vajadused ellu jäämiseks ja füüsiliseks eksisteerimiseks. Lisaks vajab inimene ka teisi olendeid enda ümber, et rahuldada oma suhtlusvajadust, teadvustada iseennast ja maailma enda ümber, väljendada ennast läbi sõnade, käitumise ja loomingu.

Millised on minu vajadused? Kui kõrvale jätta füsioloogilised vajadused, siis erinevatel eluhetkedel on need erinevad.

Kõigepealt turvalisuse vajadus. Ma vajan kodu, perekonda ja tööd, et tunda ennast kindlana. See lubab mul nautida rutiini, vältida olukordi, kus võiksin ebaõnnestuda ja samas rahuldada ka saavutusvajadust ja tähelepanuvajadust. Nii kaua kui mäletan, olen osalenud igasugustes ringides, teinud sporti ja olnud nö. ühiskondlikult aktiivne. Mõnikord küsin endalt, kas selle pideva tegutsemise taga ei ole mitte enesekindluse puudus ja väga tugev vajadus kuhugi kuuluda või hoopis vajadus domineerida. Soov olla see isik, kes otsustab, kellel on oma seisukohad ja kellega arvestatakse. Grupis olemine või mingi kindla töö tegemine annab teatud staatuse. Ja loomulikult on mõnel hetkel staatuse kaitse oluline. See päästab kriitikast ja aitab vältida situatsioone, kus võin eksida. Lisaks tekib enesekindlus, sest oled vajalik, hinnatud, tead, mida teed. Siit võib edasi minna kontrollivajaduse juurde. Vajadus kontrollida ennast ja teisi. Olen märganud, et soov muuta end paremaks, sagedane mõtlemine selle üle, kas teen ja ütlen õigeid asju, aeg-ajalt tekkiv süütunne, endale kõrgendatud nõudmiste esitamine on mingil määral seotud ebakindlusega, sooviga teiste poolt kiidetud saada. Seega ma väärtustan ennast läbi teiste ja tegutsema sunnib soov meeldida. Siit jõuan järgmise väga olulise vajaduse juurde – vajadus olla armastatud ja ise armastada. Armumise ajal ja armastuse alguses on vajaduste ring tunduvalt kitsam, kui igapäevaelus. Siis piisab teisest inimesest ja tagatud on turvalisus, kuuluvusvajadus ja hoolitsemisvajadus. Hiljem tekib iseseisvusvajadus. Siin on tegemist vajaduste duaalsusega. On olemas vajadus olla seotud ja vajadus oma identiteedi järele. Olla sõltumatu ja iseenda peremees, soov tulla ja olla nagu endale meeldib. Mõnikord ka soov vältida kohustusi ja vastutust, säilitades siiski turvatunde.

Mingil hetkel jääb kõigest sellest väheks. Mida turvalisemalt ma ennast tunnen, seda enam tekib vajadus muutuste järele, vajadus eneseteostuseks, enesearenguks, saavutusvajadus. Soov saata korda midagi tõepoolest tähenduslikku, püstitada endale uusi eesmärke, et panna oma võimed proovile. Siia kuulub ka soov olla mingil alal silmapaistev, soov suuta teha asju paremini kui teised. Ma ei tea, kas see on seotud vanusega, aga enam ei ole nii oluline olla keegi teiste silmis, pidevalt ennast teistele tõestada. Vajadus olla lugupeetud on olemas ja tugev, kuid kohale on jõudnud arusaamine, et kõigile ei saagi meeldida. Tähtsam on enesetunne, teadmine iseenda väärtusest, iseendast lugupidamine. Otsuste tegemisel lähtun rohkem iseenese vajadustest, mitte soovist teistele meeldida. Samas olen tähendanud endas kohatist hirmu muutuste ees. Minus on soov ennast teostada, areneda, realiseerida oma potentsiaal, aga seda kammitseb hirm vastutuse ees. Väike hääleke peas manitseb säilitama status quo’d. Minu vajadused on ju rahuldatud, milleks veel see pidev lõppematu protsess? Aga uudishimu ei lase rahulikult paigal istuda. Nii palju on võimalusi ja mida rohkem teada saan, seda suurem on vajadus veel rohkem teada saada ja kogeda. Nii et ka õppimisvajadus on praegu ja on olnud üks oluline vajadus minu elus. Pidev liikumine teeb õnnelikuks ja rahulolevaks. Mul on ka üks soov või vajadus, mille rahuldamiseks ei ole aega ja julgust leidnud. Vajadus väljendada ennast läbi loomingu. Tahaksin joonistada või midagi oma kätega valmis teha. Ilmselt ei ole vajadus veel nii suur, et sellega tõsiselt tegelema asuda. Mul on, mille poole pürgida.

Kirjutatud 10.06.2014