Teadmiseks

Lihtsalt teadmiseks, et mu "Päevast päeva" blogi läks lukku. Sest esiteks olid mõned kommentaarid pannud mind juba küsima, kes õieti seal lugemas käib. Millegipärast häiris see mind. Ja teiseks sain palve, et ma kustutaks mõned mõtted. Jäärapäine mina otsustas, et parem kirjutan oma salanurgas, just seda mis mulle meeldib. Ma niikuinii tegin tsensuuri, eriti, kui asjad tööga seotud. Nüüd on palju lihtsam müüri taga rohkem avali ja aus olla; mitte et ma kellegi saladusi reetma hakkaks 😉 Pigem ikka imestan ja jälgin, kuidas see maailm ringi käib... Statistika ütles, et mul oli vast kümmekond põhilugejat. Ma tean enam-vähem kes, ja võtsin ka nendega ühendust või saatsin kutse. Kui keegi jäi välja, siis võib mulle siia alla kommentaari lisada oma Google emailiga, oma asukohaga ja põjusega, miks tahad lugeja olla (kui ma sind juhtumisi ei tunne). Need ei lähe avalikkuse ette, sest lülitasin kommide modereerimise sisse. Mis tähendab, et kustutan nad ära. Peale seda kui olen/ei ole lugejaks pannud. Ma ei saa öelda, et tegin seda kõike kerge südamega, sest olen ise vahel laisk lukus blogisid jälgima, kuigi ikka teen, eriti kui juba varasemalt pikemalt lugeja olnud. Lisaks võttis umbes pool päeva (võis ka natuke vähem olla 😉), et Toomase emale asi selgeks teha. Tema on vist minu truim lugeja, keda võin julgelt usaldad, et ta mingeid vihjeid kellelegi saatma ei hakka 🙂 Või kui, siis ehk ainult Toomasele. Aga Toomas on mul hästi taltsutatud 😄 Tegelikult usaldan kõiki, keda kas isiklikult või läbi blogimaailma pikemat aega tean ja tunnen  💕

Lihtsalt teade

Kullakallid lugejad... Otsustasin siin Islandilugude keskel teha kannapöörde ning kogu oma 10+ aasta postitused viia teise blogiaadressi alla. Kunagi alustasin killukesena, aga nüüd lähen peaaegu et õige nimega edasi ja võtan kasutusele teise blogi, mis mul tegelikult juba "Minu Kanada" kirjutamisest saati olemas on olnud. Seda sai lugude kirjutamiseks kasutatud. Kuid peale raamatu ilmumist täiesti kasutult istunud. Ma tean, kui tüütud on need muudatused, aga proovin, et järgmise kümne aasta jooksul midagi muud ei tule 🙂 Nii et minu uus aadress on siin: http://minukanada.blogspot.ca/ Siinset hoian ikka natuke aega veel edasi.

Island 3

Teise päeva hommik algas minu jaoks jälle päris vara, kuigi Kirke magas mõnuga edasi. Mulle ikka ei sobi need imelikud ajavahedega mängimised. Või õieti on vist minu vanus selline, kus keha ei taha sugugi harjuda sellega, mis pole tavapärane. Ei aidanud kaasa, et hommikul algas ka liikumine korteris. Ilmselt oli keegi tööle minemas. Meil just väga kiiret polnud, sest alles kolmest pidime auto saama. Kuid enne seda olin välja peilinud paar muuseumi, mis autorendi lähedale jäid. Taas kord vihma vastu varustatuna, seadsime sammud mere äärde, mille kallast mööda tahtsime jalutada vana sadamani.

Olen ikka täielikult mereinimene, kui midagi sellist olemas on. Kui vee äärde saan, siis tunnen, kuidas ülim rahu mu hinge ja meele kaissu võtab. Isegi kui ilm pilves ja tuuline ja vihmane ja kõik muu sinna juurde. Õnneks olime muidugi kõigega arvestanud. See tähendab kurja ilmaga. Palju jalutajaid just ei olnud, kuid ega me päris üksi ka polnud. Soovitan kindlasti võimalusel see rannaäärne tee ette võtta, kui Reykjavikis peatuda. Sealt leiab ka mõned skulptuurid. Kuigi ma ootasin, et neid oleks palju rohkem. Ruumi seal jätkuks 😉 

Kõige kenamaks on vastuvaidlemata paadi kujuline kunstiteos. See on 1986.aasta võidutöö, millega tähistati linna 200-ndat sünnipäeva. Nimeks "päikese rändaja" või midagi sarnast. Meenutab ju viikingite laeva, kuigi originaalne kontseptsioon skulptuuri taga oli ood päikesele, valguse ja lootuse sümbolina. Ükskõik, mis autori mõtetes ka ei olnud, on see minu meelest üks väga ilus töö. Natuke raske on seal pilti saada, ilma et inimesed ringi ei sibliks. Aga samas on hea, kui keegi võrdluseks ka peale jääb 🙂 

Lisaks foto ühest teisest kujutisest, mille kohta me proovisime natuke infot ammutada, aga eriti midagi ei leidnud. Ilmselt mingi vulkaaniline moodustis. Ja üks vähestest piltidest, kus ma ka peal olen. Ma olen ju selline, kes peamiselt fotokat enda käes hoiab. Nii et mul ei tohiks olla põhjust kurtmiseks. Üldse juhtus nii, et kuigi ma klõpsisin päris palju pilte, siis kindlasti hoopis vähem, kui ma muidu harjunud tegema olen. Lihtsalt otsustasime Kirkega, et naudime hästi palju ümbrust ja ammutame muljeid. Sest vahel muutub see pildistamine peaaegu et kohustuseks. Niipea kui pildi kätte oled saanud, siis polegi aega rohkem koha nautimiseks. Juba on vaja järgmise foto jahile minna  😉

Kontserdihoone Harpa jääb ka kenasti vee äärde. Hästi huvitavalt on lahendatud üks sein, mis on täielikult geomeetriliselt akendega kaetud. Esimene kontsert peeti siin aasta 2011. Islandlastel olid suuremad plaanid ehitusega, siis kui majandus õitses. Aga suure krahhiga jäi kogu projekt pooleli. Hea on, et kontserdimajana ta ikka valmis ehitati. 

Hoonest paremale poole jääb suur ala, kus on hulgaliselt kive, mis kaldaäärt kindlustavad. Ja mis näeb natuke välja nagu draakoni teravate ogadega selg. Turistid on leidnud sealt endale mängumaa, kuhu ehitada muistsete islandlaste eeskujul teetähiseid. Mulle tundus esialgu kogu see asi hästi põnevana, kuni sain teada, et tegelikult on see saare risustamine, või õieti looduse rikkumine. Ilmselt ei tähenda see nii palju linnas endas, kuhu kivid niikuinii mujalt kohale tassitud. 
Kui aga minna loodusesse ja sikutada kive paigast ära, et neid kusagile mujale kuhjata, teeb eriti Islandis palju haiget. Sest juba ainuüksi samblal hooletult kõndimine tähendab seda, et võtab aastaid enne, kui see taastub. Imelik on ka see, et mõnel pool on turistid lausa muistsete teetähiste otsa kive ladunud... Nii et paluks kivimängud koju jätta. Ja lihtsalt loodust imetleda! Ütlen seda ilusti kõigi islandlaste nimel 🙂 Vaadake kasvõi kõrvalolevat fotot, mille ma nende "murust" tegin. Mujal maailmas on linnas platside vahel enamasti ikka rohelised laigud. Siin kummitab ainult kivipuru. Lisaks võib arvata, et mis see mõne kivi kaasatoomine ka Islandis tähendab... neid ju nii palju seal. Aga ikka tähendab, eriti kui minnakse haruldaste kivide kallale. Las nad jäävad ikka saarerahvale ja külalistele imetlemiseks.

Olime sunnitud kontserdihoone eest väikese ringi tegema. Vist on ka Islandil nii, et suvi on parim tee-ehituste aeg. Nõnda õiget suunda otsides sattusime saareriigi parimate viinerite peale - Baejarins Beztu Pylsur - vähemalt reklaamide alusel. Arvestades, et nad on juba aastast 1937 tegutsenud, siis ehk on väitel tõsi taga ka. Praegune omanik on asjale alguse pannud mehe lapselaps. Aastal 2006 valiti see viineritoidukett mingi küsitluse alusel parimaks Euroopas. Ma olin neist enne lugenud, aga mõtlesin, et vaevalt me viitsime eraldi otsima hakkama. Nüüd, kus nende ees seisime ja kõhud oma tühjusest natuke märku andsid, siis võtsime kahepeale prooviks ühe. No, mis ma oskan öelda... viiner saiaga. Kindlasti parem kui Kanadas. Aga ainult vorsti pärast ei ole mõtet Islandireisi ette võtta 🙂 Küll aga tasub vorstile lasta enamus kastmetest peale laduda. Eriti meeldis mulle praetud sibul. Lõhnad meelitavad muidugi tiivulisi ka kohale. Üks kajakas piidles väga tähelepanelikult, kelle käest vorstijupp pihta panna.

Siit seiklesime tänavate vahel edasi. Telefonile aegajalt pilku heites, kus täpselt oleme. On see elu ikka palju lihtsamaks läinud, kui ei pea paberkaardil järge ajama, kuhu minema peab. Nüüd särab sinine täpike virtuaalsel kaardil virtuaalset järge pidades 🙂 Siia veel mõned fotod sadamapiirkonnast. Tundus, et oli populaarne koht, sest päris palju rahvast jalutas ümbruses. Meie rõõmuks halastasid mingil hetkel suured hallid pilved meile ja nägime lausa sinist taevariba. Lootust oli paremaks ilmaks...

Lõppu veel kord foto turistide ehitatud kivimärkidest. Mis on üks asjadest, mille üle islandlased turismi suurenedes üldse õnnelikud pole. Muude asjade hulgas, mille üle pahandatkse on ebaviisakas käitumine kohalikega suhtlemisel; vales kohas telkimine ja prahi maha jätmine; looduse kasutamine WC-na ükskõik, kus ka ei olda; hotellide ehitamine paikadesse, mis võiks looduslikuks jääda; hindade tõus; pääsmete müük, et looduslikke paiku vaatama minna - vahet pole, kas oled turist või kohalik, maksma pead ikka (kuigi, nagu aru sain, siis näiteks Sinise Laguuni puhul on kohalikel võimalik odavam sissepääs mingi trikiga muretseda ja osavamad võõramaalased saavad ka sama küsida). Kuna omal ajal piisas vaid väikestest teedest, et mahutada uudishimulikke, siis nüüd on vaja raha, et ehitada näiteks laudteid, mis kaitsevad taimestikku. Sellepärast ei tasu väga nendelt kõrvale astuda! Ja nii ongi, et kõige tähtsam on ikka hoida ja austada saare loodust! See ongi ju nende kõige suurem vara!  

Island 2

Peale lõunat kesklinna jalutades hakkas juba natuke tibutama. Õnneks olid meil kerged tuule- ja vihmakindlad kilejakid kaasas. Mul ka nokamüts, mille olin juba tükk aega enne reisi kohvrisse torganud. Et ei unustaks. Kui vihma sajab, siis prillikandjal on raskusi läbi märgade klaaside maailma vaadata. Eriti kui ei saa vihmavarju kasutada, kuna kõva tuulega pole sellest suurt kasu. Nagu Islandisse reisijatele kenasti seletatakse, tuntakse turistid tagurpidi keeranud vihmavarjude järgi ära 😃

Meie teele jäi esimesena ette linna keskele ehitatud kirik, Islandi üks kõige kõrgemaid hooneid - Hallgrímskirkja. Mille kahekesi kohe vallutasime. Kõrgust on tal 74.5 m. (Oleviste on 123.7 m). Juhtumisi sattusime kirikusse just sel ajal, kui toimus orelikontserdi harjutus. Nii et saime natuke muusikat nautida. Lugesin, et neil oleks õhtul ka kontsert olnud. Kuid selleks olime juba ette liiga väsinud, et uuesti välja minna. Ostsime hoopis torni otsa minemiseks liftipiletid ning sättisime end järjekorda. Vaatasin küll uudishimulikult ringi ega kusagil treppi pole, kust üles saaks. Just nagu Oleviste torni. Aga nad parem vist usaldavad lifti, kui et turistid mööda treppe kondama hakkaksid. Ülevalt avanes neljast küljest kena vihmane vaade. Sest nüüd juba sadas natuke rohkem. Sees hakkas ka pisut palav. Oligi hiljemgi pidevalt nii, et kui õues pidi end tuule ja külma eest kaitsma, siis ükskõik kuhu sisenedes, oli vaja riideid vähemaks võtta. Soovitan väga jälgida riietuse osas mitmekihilisuse põhimõtet. Meil ei hakanud reisi jooksul õues kordagi külm ega tuul ei tõmmanud läbi. Mul olid ka murdmaasuusa pikad püksid kaasas, mis lasid hingata, aga hoidsid hästi sooja.

Ega me esimesel päeval suurt midagi muud ei teinud. Jalutasime pisut linnas, astusime poodidesse sisse, kus meid pidi nuuskpiiritusega turgutatama, kui hindadele pilgu peale viskasime 🙂 Mul oli ka mõte, et muretseks endale ühe ehtsa islandi kampsuni, mille islandlase hoolikad käed valmis kudunud on. Aga kui neid lähemalt vaatasin ja katsusin, siis kadus millegipärast isu ära. Eemalt paistavad nad kuidagi palju kenamad. Ja pehmemad. Kenad on nad ikka lähedalt ka, kuigi ma ei oodanud, kui jämedate varrastega neid kootakse. Ainuke probleem tekkis tundega, kui kude sõrmede vahel hoidsin. Kuidagi kare ja tuim oli kude näppude vahel. Reisi viimasel päeval uuesti ühte katsudes, arvasime aga juba, et polegi vist nii hull. Aga nagu Kirke ütles, ilmselt olime juba sellega ära harjunud. Oskasime oodata 🙂 Nii et kampsunit ma ei ostnud. Kui, siis koon ühe endale iseenda hoolikate kätega😜

Leidsime üles turistide jaoks mõeldud infopunkti. Sest kuigi ma olin oma reisi oodanud, polnud ma just ikka veel õieti selgusele saanud, mida ma täpselt tegema hakkan. Mis ei tähendanud, et ma hulgaliselt kirjandust lugenud ja internetist tarkust ammutanud poleks. Haarasime mõned lehekesed ja raamatukesed kaasa ning seadsime sammud tagasi tee peal nähtud krepikohviku poole. Kõhud olid vahepeal väga tühjaks läinud. Hoolimata Eestist kaasa ostetud spinatisaiakestest 🙂 Astusime ühte pannkoogimajja sisse, kus sõime elu kõige kallimad pannkoogid. Maitsesid nagu pannkoogid, ei läikinud kullast ja karrast, mis hinna järgi otsustades oleks võinud oodata 😉 Tegelikult ei tohi kurta, sest nad ju peavad palju asju sisse tooma. Nii nagu Põhja-Kanadas võivad mõned toiduained hingehinda maksta (näiteks piim).

Pean tunnistama, et vihm, mis vahelduva eduga meid külastas, ja väsimus, võtsid tuju avastusretke jätkata. Olime juba hommikul poole viiest üleval olnud, ajavahe ka otsa ning siis pole ime, et vaim oli juba pehme voodi ja sooja teki juures. Tagasiteel ei tekkinud enam isegi vihmapause, nii et teksad olid meil kergelt niisked, kuigi jalatsid pidasid hästi vastu. Ainult Kirke omad hakkasid kahjuks pisut pigistama. Ta jalg on üsna lai, nii et häid jalatseid ei ole alati kerge leida. See tegi natuke murelikuks, sest kui vihm samamoodi jätkub, siis ei saa ta ka oma ketse jalga panna, millega tal mugavam oleks.

Kedagi kodus polnud ja meil tekkiski juba tunne, et olemegi omaette, kuni perenaise sõber kohale ilmus. Rääkisime natuke juttu. Tuli välja, et ta on lätlane. Huvitav, kuidas selle peale tekib kohe vastastikune tunne, nagu oleksid oma kõige lähedasema sugulasega kokku saanud. Naabrid ju 🙂 Või on hoopis see vennasrahvaste jutt nii kõvasti meile külge hakanud 😉 Noorhärra oli lausa üle aasta Kanadas elanud noorte viisaga. Tööd teinud ja seigelnud. Aga kuna see paberimajandus pole sugugi lihtsamaks läinud, et hoopistükkis Kanadasse jääda, pigem ikka keerulisemaks, siis otsustas ta võtta vastu sõbra kutse Islandile tööle tulla. Oma erialale. Milleks on puusepa töö. Talle pidi saareriigis väga meeldima. Ja ta ei kahetse üldse, et Kanadasse ei jäänud.

Jutud aetud, uurisin, kus kõige lähem toidupood oleks. Mitte et ma kangesti süüa tahtsin tegema hakata, aga tundsin, et see aitab ehk mind pikemalt üleval hoida. Ja ajavahest üle saada. Kronan oli pood, mis asus umbes kilomeetri kaugusel. Pidi olema selline odavamat sorti asutus. Täpselt samuti nagu Bonus. Viimane jäi paaris kohas silma oma roosa silma pilgutava notsuga. Suutsin Kirke kuidagi välja ajada. Just siis, kui vihm pisut järele oli andnud. Pood ei olnud väga suur, aga valik oli enam-vähem. 

Mul oli Eestist kaasas pakk Pehmikut - tatra ja kanepiseemne leiba. Kuid Kirke keeldus seda söömast. Nii et võtsime poest rukkileiva, mis näis üsna "ohutu". Hiljem tuli küll välja, et leib oli vääääga magus. Muid leibasid me ei proovinud. Nõnda on raske öelda, kas kõik samasugused magusad olid. Skyri jogurtitopsikute ees seisin tükk aega, õieti proovisin seista ja uurida, aga inimesi muudkui vooris mööda, kes haarasid kapist teadjatena oma topsikuid, ja vahekäik oli nii väike. Kuna laps sikutas uimast ema tee pealt ära, siis haarasin viimaks ühe maasika oma kaasa. Kirke leidis hoopis Skyri joogi, mis meie mõlema lemmikuks osutus. Seda varusime hiljem igaks hommikuks, mis me seal olime.
Minusuguseid udupäid oli muidugi rohkem. Mõned lahked islandlased seletasid ostlejatele inglise keeles saarerahva toidu omapärasid. Üks neiu toksis telefoni siltidelt loetud sõnu. Minu õnn on see, et ma rootsi keelt tean. Nõnda võib mõnest sõnast isegi kuidagi aru saada 🙂 Ühele poemüüjale ütlesin tema islandikeelse summa peale inglise keeles... neli tuhat ja...? Need tuhanded ajasid muidugi pea täiesti sassi. Nii sassi, et enam ei suutnud järge pidada, kas see või teine tuhat on ikka vähe või palju. Mingil hetkel annad aga hoopis alla, sest lõppude lõpuks sööma ju peab ja kui ongi kallis, siis mis seals ikka teha. Toetame aga Islandi majandust. Poest võtsime kaasa veel kiirnuudleid ja kaks kokku mätsitud kotletti. See tähendab, need oli vaja enne söömist ikka ära praadida 🙂

"Kodus" oli juba perenaine Solveig tagasi tulnud. Ladus õllepurke kappi. Ütles vabandades, et see on selline pikema aja varu, sest alkohol on hirmkallis. Väga võimalik, kuigi ma hindu ei käinud uurimas. Olin lihtsalt lugenud, et turistidel soovitatakse kõik kangem kraam lennujaamast kaasa osta, kuna seal saab selle odavamalt kätte.

Sel ajal, kui ma siis kotlette praadisin, tuli meie üllatuseks veel üks külaline. Korterist jagatakse kahte tuba turistidega. Minust pisut vanem poisipeaga naine oli pärit Inglismaalt. Ta olevat juba paar nädalat Islandil bussidega ringi rännanud. Tahtis augusti lõpuks ringi peale teha ja siis praamiga tagasi sõita. Siiani olevat ta peatunud hostelites. Kus ta vahel leidis, et parem on, kui ta teeb nägu nagu ta inglise keelt ei oskaks, kuna jutud läksid mõnikord väga kummaliseks Islandi kritiseerimiseks. Ta rääkis ka oma lastest, kellest üks tahaks perega ära kolida Kanadasse, kuna Inglismaal on asjad nii nagu nad on kogu selle Brexiti ja muuga. Kuid teine tahab jääda ning aidata kohapeal kaasa, et asjad jälle korda saaks.

Ja nõnda saigi meie esimene päev Islandil läbi...Viimane foto lähedal asuvast pargist, kus kunstigalerii asub. Nii armas on näha lilli, mid naljalt Kanadas ei märka, kuid mis koduselt tuttavad. Lõvilõuad olid meil lapsena suviti ikka aias õitsemas.

Island 1

Island on mu mõtetes olnud juba iidamast-aadamast. Ei ole ma unistanud palmisaartest või soojadest maadest, ikka pigem vaadanud põhja poole. Siiani on see ka vaid mõtteks jäänud, kuni kevadel Eesti reisi jaoks pileteid otsides, tekkis tunne, et nüüd... Kindlasti mõjutas mind ka eelmisel aastal läbi elatud kasvaja saaga. Kõige mustemate mõtete ajal ei saanud kuidagi peast, kas tõesti polegi mind varsti enam ja ma ei ole saanud oma unistuste Islandit nähagi. Loomulikult olen ma tüüpiline näide, kuidas inimesed tahestahtmata arvavad, et küll ma jõuan... Kuni enam ei jõua... Igal juhul said tagasilennu piletid kinni pandud nõnda, et veedame Kirkega neli päeva Islandil. Tema oli kohe nõus minuga kaasa tegema, mis iganes ma siis ka ei planeeri. Airbnb kaudu leidsin kolmeks ööks väikese toakese üsna Reykjaviki kesklinna lähedal. Jutu järgi vaid 20 minutit jalutada.

Tükk aega kaalusin, kas paneks kinni mõned ekskursioonid linnast välja või rendiks hoopis auto. Ja kui auto, siis kas terveks ajaks või lühemaks. Ühtepidi ootasin reisi, teisalt lükkasin muudkui mõningaid otsuseid edasi 🙂 Kui Kirke käest uurisin, kumba ta eelistaks, siis tema ütles kohe, et parem ikka autoga ise sõita. Uurisin hindasid ühte ja teistpidi, kuni kõige loogilisemana tundus, et võtan kesklinnast auto teise päeva pärastlõunal ja viin lahkudes tagasi lennujaama. Nõnda maksan vaid kahe päeva rendi eest, aga auto on käes kolmel päeval. Valisin ühe väiksematest ja odavamatest masinatest, sest olime ju ainult kahekesi ning mingeid ekstreemseid reise ei plaaninud. Meil poleks selleks aegagi olnud. Ja muidugi pidi see automaatkäigukastiga olema. Jätsin GPSi juurde lisamata. Kasutasime oma telefone. Mul oli Goolge kaart maha laetud selle piirkonna jaoks. Töötas väga hästi.

Lennujaamast linna saamiseks otsustasin lõpuks Flybus kasuks, teine võimalus oleks olnud Airport Express. Või hoopis mingid erateenused, mille puhul jäi pisut segaseks, mis juhtub, kui ma pole õigel ajal kohal. Kuna see osa jäi mul üsna viimasele minutile, siis polnud aega enam nendega kontakti võtta ning otse uurida. Hind oleks olnud pisut odavam minu meelest, võrreldes nende kahe bussiga. On olemas ka kohalik buss, mille hind muidugi eriti soodne, aga nende ajad on üsna harvad. Mis oleks meie jaoks tähendanud vähemalt paaritunnist ootamist lennujaamas. Nii palju kui ma nendest aegadest aru sain.

Nii Flybus kui Airport Express bussid ootavad lennujaama ees reisijaid. Mingi vahe neil on, ka väike hinnavahe, aga mul olid lõpuks need täiesti sassis. Mõlemad viivad ka hotellidesse või külalismajadesse lisatasu eest. Kaalusin, kas lasta ka ühte viia, mis jäi meie elamise lähedale, aga lõpuks jäi see ekstra raha maksmata. Suured bussid ei vii kedagi kohale. Bussijaamas pannakse inimesed väiksemate masinate peale, sest paistab, et linna ei lubatagi (ei mahu) suured bussid. Mina panin pileti kinni lahkumise hommikul Tallinnas, sest siin-seal oli juttu, et parem on, muidu võid järjekorras seista. Mina küll järjekorda ei näinud, aga eks see oleneb vist ajast. Mõlemad bussid pakuvad ka wi-fi võimalust. Kui tahad nina telefonis hoida (nagu mu lähedal istuv ameeriklasest teismeline poiss), selle asemel et imetleda ümbritsevat. Muidugi, kui sõidad sama teed ei tea mitmendat korda, siis vast on tõesti telefon huvitavam😃

Island võttis meid vastu üsna halli taevaga. Aga õnneks ilma vihmata. Sõit linna kestis alla tunni. Istusime Kirkega akna alla, tema ette ja mina taha. Et ikka juba kohe nii palju seda saareriiki nautida kui võimalik 😃 Buss päris täis ei saanudki, kuigi rahvast tuli ikka omajagu. Bussijaamas pandi osa teiste väiksemate sõiduvahendite peale, et neid hotellidesse toimetada ja meie saime oma varanduse kätte. Kummalgi kohver ja seljakott ning asusime aga peatuspaika teele. Õieti olime hetk tagasi sellest majast juba mööda sõitnud. Oleks ju võinud meid seal lausa maha panna 😉 Pidime väikese ringiga siis tagasi kõndima, sest suure tee äärest otse ei andnud minna. Mingi hetk tundsin, et hoolimata tuulest ja suht jahedast ilmast, kiskus selja pisut märjaks. Kohver oli strateegiliselt palju kergem kui muidu Eestist tulles... milles siis küsimus... Kuni sain aru, et kõnnime pisut ülesmäge. Aga polnud hullu. Meie sabas tulid veel kaks noort meest, kes samamoodi oma kohvreid kaasa vedasid. Nemad keerasid enne meid kuhugi majade vahele.

Maja ise oli kahekordne mitme sissekäiguga, mõlemal korrusel kaks korterit. Olin õnneks Tallinna lennujaamas oma emaile kontrollinud, muidu oleksin vist paanikasse sattunud, sest sel ajal, kui meie kohale jõudsime polnud kedagi kodus. Nüüd teadsin, et võti peaks olema mingi lillepoti juures ja perenaise sõber peaks kõik korraldama, sest ta ise jõuab Sloveenia reisilt alles õhtul tagasi. Lillepoti leidsime, aga võti ei hakanud küll kohe silma. Ei olnud soovi seal tee ääres mingeid võtmeleidmise tantse sooritama, arvestades, et kõrval mitu asjapulka teeparandusega tegelesid 😃 Peale seitset tiiru ja viit kükitamist, mis ehk ikka tantsuna võis välja paista, saime siiski ääre alt jänesejalast võtmehoidjaga kimbu kätte. Üks takistus oligi ületatud. Ees ootas järgmine. Ukse avamine. Pöörasime võtit üht ja teistpidi, aga ei mingit tulemust. Õnneks on mu töövõti ka natuke kapriisne. Mis tähendab, et seda peab teatud asendisse nõksutama. Otsustasin siis omandatud oskused proovile panna. Ja, oh õnne, lukk avaneski. Kes oleks arvand, et mu igahommikune kirumine töö ukse taga võib kunagi kasulikuks osutuda. Muidu oleks küll arvanud, et meie jaoks jäetud võtmed pole siiski õiged ja kuuluvad mõnele teisele külalisele 🙂 Korteriuksega läks juba natuke lihtsamalt.

Kodus ei olnud tõesti mitte kedagi. Välja arvatud suur mustvalge kass, kes meid kohe tervitama ja uudistama tuli. Kirke oli nüüd siis seitsmendas taevas ja arvas, et tema Islandi avastamine võikski silmapilkselt otsa saada. Sest veedab ülejäänud aja kassiga. Kui siis hiljem veel kaks kassi end näole andsid, oli mul juba raskusi tüdrukut veenda, et lähme ikka vaatama natuke linnas ka ringi 🙂 Neid kasse nägime hiljem linnatänaval ka. Osa fotosid on viimaselt päevalt, kui Kirke mõne kassi hea meelega kohvrisse kaasa oleks pistnud.

Mul tuleb nüüd mitu postitust järjest Islandireisist. Nii et olge kannatlikud 😉 

Kanada 150

1.juulil tähistatakse Kanada päeva. Justkui nende sünnipäev. 150nes. Sel puhul toimusid mitmel pool uhked ilutulestikud. Ühte läksime Mariga kesklinna vaatama. Õieti küll järve äärde, et CN torni tulevärki imetleda. Olime rohkem kui kaks tundi varem kohal. Jalutasime niisama ringi. Või tegelikult mängis Mari Pokemoni mängu. Mingil hetkel saime kokku tema töökaaslasega, kes õpib kompuutriteadust ja on samamoodi vaid aastaks tööl. India päritolu noormees oli seal oma isa-ema-vanaemaga. Viimane istus ratastoolis. Pidime siis tutvustamistseremoonia läbi tegema. Pereisa sundis kohe ühispilti tegema. Ja uuris, kus ma töötan :-) Nagu oleks pihtide vahele võetud, kas ikka minu tütar sobiks nende perre :-D Ainuke häda oli, et Mari pole selles suhtes asjast huvitatud. Nii et noorhärra sai osavalt maha raputatud. Kuna aega oli maa ja ilm, siis seisime üle poole tunni churro'de järjekorras (nagu sõõrikud, aga piklikud küpsetised, kui keegi imestab). Aga siin siis mõned pildid...

Päris lahe ja uhke oli kõik. Tundus küll kuidagi liiiiga lühike. Paratamatu, sest palju sa seda plahvatusainet sinna üles saad viia. Kui hakkasime ära minema, siis kuulsime uusi pauke. Järve ääres algas veel üks tulepidu. Jäime siis eemalt vaatama. Palju valikut polnud, kuid samas oli päris huvitav pilt, kui kahe kõrghoone vahel kõik särama lõi.

Kuninglikust hotellist sai ka läbi põigatud. Olin kusagil näinud, et neil on midagi püst pandud pidupäeva puhul. Mari arvas minu üllatuseks, et peaks ikka minust pilti tegema. Eks ma siis poseerisin seal natuke :-)

Palju õnne, Kanadale, kui riigile! Sest ega see ei tähenda, et selline koht varem olemas polnud. Lihtsalt 150 aastat tagasi moodustasid erinevad provintsid kokku ühe riigi. Näiteks Montreal tähistab samas 375 aastapäeva :-) Ja kohalik põlisrahvas ei vaata mitte alati rõõmuga mingeid suuri tähistamisi maal, mis kunagi ainult nendele kuulus. Nende puhul samas mõtlen vahel, et palun minge eluga edasi. Nutta seda, mis juhtus, kaasa arvatud ka nende esivanemate valed otsused, ei aita neil kuhugi jõuda. Need, kes suudavad sellest välja tulla, löövad väga kenasti läbi. Need, kes ainult "palgapäevast palgapäevani" elavad, st saavad oma toetust riigi käest, lihtsalt manduvad... Inimene ei ole loodud mitte midagi tegema. Nõnda siis lõpuk natuke tõsisemalt pidupäeva puhul...

Jagage taevapilte eestlaste fotojahil

Pole ammu siin fotojahti üllitanud. Aga see teema peaks eriti hea ja lihtne olema ;-) Postitage Facebookis Estofotojaht lehel või hoopis Instagramis. Need mõlemad fotod on Eestis võetud. Esimene Marimetsa rabas ja teine Eesti-kodu magamistoa aknast. Ilus on ju Eestimaa!

Lahtiste uste päevad Torontos

Olin laupäeval taas kord kesklinnas, ja otustasin peale kohustuslikku käiku pisut osa saada iga-aastasest üritusest, mil paljud Toronto hooned maikuu viimasel nädalavahetusel avavad oma uksed linnaelanikele. Hoiatus, nüüd järgneb üle tüki aja ebatavaliselt pikk postitus koos hulga piltidega ;-)

Doors Open Toronto sai alguse sajandivahetusel. Osalejateks umbes 150 hoonet, millel mingi kultuuriline, ajalooline või sotsiaalne tähtsus ja kuhu naljalt niisama ei pääse sisse kolama. Või kui pääsedki, siis ei ole sul lahkeid vabatahtlikke, kes hoone kohta infot jagavad. Olen sellest ühe korra kirjutanud siin, kui külastasime indialaste pühakoda. See hoone küll ei osale enam lahtiste uste päevadel. Arvan, et nad kaotasid kontrolli, kuidas inimesed seal sees käitusid :-) Nägin seda oma silmaga.

Sattusin nüüd väga lähedal olema vanale raekojale, kus tänapäeval on muuhulgas veel ikka kohtusaalid. Olen alati mõelnud, et võiks sinna sisse piiluda, aga päriselt pole ju põhjust olnud. Nüüd siis sain seda ilusat hoonet ka seestpoolt imetleda. Päris uhked olid värvilised klaasmosaiigiga aknad. Ja muidugi kulunud trepiastmetega trepp. Võisin ette kujutada, kuidas omal ajal tähtsad ametiiskud mööda neid sammusid ja vähemtähtsad linnaelanikud aukartusest rohkem küüru tõmbusid :-) Trepi ees olid kaks metallist lõvimoodi kujutist, mis mingil hetkel olevat vanarauaks tahetud anda. Õnneks tulid need kusagilt (vanaraua alt?) välja. Ning on nüüd kenasti klaasvitriinides endisel kohal.

Kaalusin natuke, kas lähen sealt veel kuhugi või sean sammud kodu poole. Tegin natuke pilte raekoja platsil (Nathan Philips Square kannab endise väga populaarse linnapea nime, tema ajal ehitatigi soomlasest arhitekti võidutöö järgi uus raekoda). Ma polnud kunagi varem saanud üles vaateplatvormile, mis ümbritseb tervet platsi. Nii et nüüd ma siis võtsin aega, et igast nurgast ümbrusest fotosid klõpsida :)

Olles siiski nii väga lähedal, siis astusin ka uude raekotta sisse. Seal oleks muuhulgas võinud käia linnaisa tähtsas töötoas, aga mul polnud jaksu järjekorras oodata. Piilusin niisama läbi klaasseina vastuvõtulauda ja seda osa, mis lahtisest uksest välja paistis. Fuajees oli tore Kanada lipp konservpurkidest kokku laotud.
Ikka Kanada 150ndada sünnipäeva puhul. Konservpurkideks täiesti Kanada toode - Aylmers Canners asutati juba aastal 1879, on küll edasi müüdud Del Montele (tegutses kuni 1959). Kuigi samanimelisi tomatikonserve võib siiani osta.

Kuna külalisi oli igas vanuses, siis lapsed võisid oma käteosavuse proovile panna. Nad ehitasid papist uusi maju linnale. Mulle meeldib, kuidas selliste ürituste juures mõeldakse tervele perele. Kuigi ma pean ütlema, et nii mõnedki lapsevanemad olid pisut väsinud olemisega. Aga see on ju loomulik, kui sul väikesed lapsed kodus on :D

Kui juba kaks maja läbi käidud, siis põikasin ka ühte kirikusse Church of the Holy Trinity, mille algust tähistab aasta 1847. Linn on kõvasti kasvanud, mis tähendab, et kirik on kadunud suurte majade varju. Nende põhitegevus on nüüd vaeste ja kodutute aitamine (neid jätkub kesklinna päris palju) ning kirik on ka geide ja lesbide abistaja. Mulle jäi seal silma kaks asja. Esiteks lumivalge pika, lokkis habeme ja juustega mustas kuues preester, kellega üks härra juttu ajas (proovis tõestada, et geid ja lesbid on saatanas, nii palju kui ma kuulsin; preester jäi kogu asja juures stoiliselt rahulikuks) ning üles riputatud "vabanduskiri põliselanikele" kõige selle halva eest, mis sissetulijad teinud on. Panin natuke suuremalt ta vasakusse pildi nurka. Alumine foto on internetist.

Minu jaoks kippus päev juba pikaks minema, mis tähendas, et kõht hakkas märku andma. Ostsin tänavakaupmehelt vorstijupi ning nosisin keset raekoja platsi ära. Sai oli muidugi vorstil ümber. Ja erinevate kastmetega võib kogu kraamis üle valada. Minu lemmikuks on sweet relish (eestikeelne tõlge oleks magus maik, aga tegelikult on see valmistatud peeneks hakitud hapukurgist, sibulast, suhkrust-soolast ja äädikast, võib veel mõningaid lisandeid olla). Samal ajal kui mina oma kõhtu täitsin, kogunesid inimesed mu läheduses ekskursioonile. Põhimõtteliselt oleks pidanud end varem kirja panema, et koos giidiga erinevaid kohti külastada. Seekord jäi see küll tegemata. Aga kes teab, ehk kunagi tulevikus teen sellegi kaasa.

Mina läksin hoopis järgmise maja juurde, mida ümbritseb must raudaed. Hooneks oli Osgoode Hall, mida omavad Ontario juristid. Sealgi on mitu kohtusaali, kus küll arutatakse peamiselt edasi kaevatud kohtuotsuseid. Hoone on ehitatud juba aastal 1829! Seda võib ka muul ajal külastada, nad korraldavad giidiga ringkäike. Kui maa-ala kunagi osteti, siis jäi see tolleaegsest Yorki linnast väljapoole (York on Toronto eelkäija, ehk siis peamiselt kesklinn). 50ndatel sai maja aia ümber ja jalgväravad, mis ei avane tavapäraselt. Hoopis nii, et pead sealt justkui läbi pugema :-) Selliseid oli vaja, et karjamaal ringi tatsavaid lehmi eemal hoida! Majas asuvad praegu The Court of Appeal for Ontario, the Superior Court Of Justice and the Law Society of Upper Canada.

Tõelise elamuse sain nende raamatukogust, kus riiulid ulatusid läbi kahe korruse ja olid tihedalt raamatuid täis. Igat sorti seadusandlust ja vanu juhtumeid jne. Ühes kohtusaalis oli võimalus kohtunikku "mängida". St istuda nende toolile ja pilte klõpsata. Mina vaatasin niisama seda nalja pealt. Huvitav, kuidas saalis olid pealtvaatajate ja muude tegelaste jaoks oma kindlad kohad. Viimastes ridades istusid juuratudengid. Siiani on näha kohad, kus nende tindipotid seisid :-) Järgmisesse saali oli juba natuke raskem pääseda, sest rahvast oli rohkem. Ja kohtunikupingil ei istunud mitte enekaid tegev rahvas, vaid hoopis päris ehtne kohtunik. Sain end viimaks sisse seada teise ritta ning juba teatas valge kraegu tähtis härra, et me võime nüüd talle küsimusi esitada. Kuna keegi mingit huvi sellise tegevuse vastu üles ei näidanud, ja hoolimata sellest, et ma pole sugugi kangesti tegelane, kes tahab nõnda rahva ees endale täehelpanu, siis esitasin talle lõpuks kolm küsimust. Millele ka vastused sain :-)

Kõigepealt uurisin, kui palju rahvast nad tavaliselt siin saalis näevad, kui mõni juhtum arutlusel. Eks see vastus oli natuke ette arvata. Sest kõik oleneb lõpuks, mille ja kellega tehu. Kui aga uurisin, mis ta oma ametist arvab. Kui raske on otsuseid teha. Siis seletas ta üsna pikalt, kuidas ta on siiski samasugune inimene, kes saab aru vastutusest nii süüdistatava kui ka ühiskonna ees. Samas toimub palju tööd kulisside taga. Mitte nagu võib vahel arvata, et ainult kohtusaalis pannakse kõik paika. 

Vahepeal oli mu selja taha veel rahvast kogunenud. Üks neist teatas kõva slaavi aktsendiga, et ta on saanud hiljuti Kanada kodanikuks. Ja talle tuli juba ka vandekohtunikuks kandideerimise nõue. Ta tahtis teada, kuidas sellest eemale hoida :/ Kohtunik muidugi ütles, mis ta ütlema pidi. Kuidas vandekohus on siiski suur ausa ühiskonna põhisammas jne. Muidugi võib see mõnele tähendada rahalisi raskusi. Sa ei saa enamus töökohtades palka, kui oled kohtuistungiga seotud. See päevaraha, mis makstakse on naeruväärselt väike. Aga ta ütles, et nad proovivad valiku juures seda arvestada. Ma ise nägin, kuidas vabastuse said nii mõnedki need, kes töötasid enda jaoks, näiteks üksiküritajad remondimehed.

Seoses vandekohtuga, meenus mul midagi, mille üle olen varem juurelnud. Sest mõnikord juhtub, et saad kutse kindla istungi vandekohtuniks kandideerimise kohta (nagu mina) ja mõnikord kutsutakse sind välja ja hoitakse nädal aega "varus". Nimelt on neil mõnede tõsisemate juhtumite puhul vaja suuremat hulka rahvast, kelle seast valida need kõige õigemad. Ja nõnda oli seegi mõistatus minu jaoks lahendatud. Mu üks töökaaslane sattus hiljuti just samamoodi kutsutuks ja ka valituks. Nad mõistsid süüdistatava süüdi. Kuigi mingil hetkel oli peaaegu et raske öelda, kas ikka saavad ühehäälse otsuse. Nimelt peavad kõik ühtemoodi  hääletama.

Mina jätkasin majaga tutvumist. Ning ühes ruumis, kus oli suur ja pikk koosolekulaud, uurisin vabatahtlikult abiliselt, kes küll on kõik need inimesed seintele riputatud maalidel. Ta ütles, et need on peakohtunikud ja Ontario justiitskoja pealaekurid või midagi sarnast. Et täpselt nii nagu tema oli kunagi, ning osutas ühele maalile, millel oligi tema isiklikult täies hiilguses :D Ma siis uurisin, kuidas ka seda tööd teha oli (ma tean, pole sugugi originaalne, sest küsisin ju kohtunikult ka sama). Ta ütles, et oli huvitav, aga kaks aastat oli täielikult piisav selleks ;) Ma ei saanud küsimata jätta, kuhu lähevad maalid, kui seintel ruum otsa lõppeb. Aga need pidid olema maja peal laiali. Fotol seisab ta paremal pool ja ta maal on ka imekombel peale jäänud, kõige vasakpoolsem.

 Vahepeal imetlesin aknast ka ühte pruutpaari oma seltskonnaga. Neil oli vist ka lahtiste uste päev, sest paljud võõrad klõpsisid neist pilte :D Mina ka. Peale seda seadsin juba sammud metroo poole. Oleks läinud veel ühest majakesest läbi, aga liiga pikk järjekord hirmutas ära. Ka Canadian Life kindlustushoonest hüppasin korraks sisse. Aga ei jäänud ootama lifti kõigi teise saja inimesega, et pääseda kõrgemale.  Tegin hoopis põrandast pilti :-)

Nõnda siis sel korral lahtised uksed ja muud ;-) Minu meelest võiks Eestiski midagi sellist korraldada. Näiteks 100nda vabariigi aastapäevaga seoses. Väga vahva üritus. Sest sellised kohad on ju tegelikult omamoodi meie kõigi omad, ajaloost ja kultuurist läbi imbunud. Miks ainult üksikud inimesed sellest osa peavad saama ;-)

Kunagi ammu

Ma pean ütlema, et mul pole just palju nukke olnud. Kindlasti mitte nii palju kui tänapäeva lastel. Ja Barbie nukkudest ei osanud me ju unistadagi. Ma ei mäleta, mis nuku nimi oli. Hoidsin seda küll hoolega, aga mingil hetkel läks nuku katki. Millegipärast on meeles, et väiksem õde viskas selle maha. Kandsin seda okast tükk aega endas. Kindlasti mitte enam :D Äkki talle ei meeldinud, et mängisin rohkem nukuga kui temaga :-) Naljakas, et mul on meeles see kleit, mida kannan. Ja nuku sussid. Hiljem sain ju uue nuku, mis mul on lausa siiani alles! Peaks teda ka tutvustama.

Nädalavahetus

Laupäeva hommikul tööl, millele tuleb küll suvel vahe, sest Eesti Maja on siis veelgi vaiksem kui muidu. Tom on nüüd aga alati laupäeviti tööl. Nii ei saanud me kohe lastega karatevõistlustele minna. Jõudsime siiski parasjagu selleks hetkeks kohale, kui naiste võistlus algamas oli. Ma pole siiani suutnud neid kuidagi rahulikult vaadata. Elan oma tütardele nii väga kaasa. Muretsen, kuidas läheb... Palju lihtsam on, kui nad peale võistlusi koju tulevad ja mulle teatavad, mis juhtus :-) Aga teisalt ei saa ma siis seal nende jaoks olla. Ning see on on tähtis, nagu nad kinnitanud on.

Kokkuvõttes läks hästi. Kirke küll medaleid seekord ei teeninud. Sai aga parima naissportlase karika. Mul on tunne, et tähelepanelikud silmad märkasid, et talle tehti vist natuke liiga kata hindamises (ilmselgelt ei jäänud mõned kohtunikud erapoolikuks, aga mis seals ikka). Mari võitis vabavõitluse ja sai kolmanda koha katas. Ja sai sportlaslikkuse karika. Mis iganes see siis tähendab. Kui vaadata tema võistlusi, siis kallistab ta kõiki oma vastaseid ;-)

Mu tüdrukud on ainult üks kord varem kolmeteist aasta jooksul vastamisi võistlemas olnud, mõned aastad tagasi kuldmedalile. Seekord juhtus see veerandfinaalis (vaata 16.30 alates). Vahekohtunik pidi nad korraks enda juurde kutsuma ja paluma, et nad pisut oma taktikat muudaks. Ikka õed ja üsna sarnased oma võistlusmaneerilt :-D Hiljem seletasid, et nad on õppinud rohkem ründajapositsiooni võtma, kuna paljud eelistavad kaitset, st ootavad, kuni teine ründab, et siis oma kombinatsioonidega välja tulla.

Peale võistlusi käisime veel ühel sünnipäeval. Mis osutus palju toredamaks kui ma ootasin. Huvitav oli üks hetk, mil kõik "kodu-eestlased" ühes ruumis ja siin sündinud eestlased teises :-) Oleme sarnased ja ei ole ka... Eks meie taustad ole erinevad ja oskame üksteisest paremini oma grupis aru saada. Paratamatu. Natuke oli ka Eesti Majast juttu, aga õnneks mitte liiga palju. See on teema, millest võiks muidugi pikemalt jutustada ;-)

Eurovisioon on minust seekord väga mööda läinud. Eesti laulu jälgisin ja vaatasin. Ei oleks Veronat saatnud. Ariadne ja Elina Born olid mu lemmikud. Tee, mis tahad. Aga ikka oli kurb, kui Koit ja Laura edasi ei saanud (isegi kui Laura mu lemmikute hulka kunagi kuulunud pole). Teiste maade laule polnud ma kuulanud. Siiani ei ole. Välja arvatud nüüd võitja Portugali oma ja Belgia, mida kiideti. Vabandust, aga mulle ei meeldinud Portugali originaalesitus. Ja mul on kahju, et seda võrreldakse Valgrega. Sest Valgre on minu kõrva jaoks palju parem. Ja ma ei hooli, kui mõned muusikatargad võiks väita, et minu kõrvadel võib mingi kiiks küljes olla :-P Nüüdseks kuulasin ka Birgiti versiooni ja Norrat esindanud Alexander Rybaki oma ära. Ning need istusid kohe palju paremini. Aga võitjaks poleks kumbagi pannud. Õieti ei tohiks ma siin palju arvamust avaldada, sest ma pole ju teisi kuulanud :D Aga, vähemalt Belgia oma oleks võinud vabalt eespool olla.

Emadepäev möödus rahulikult. Hoolimata sellest, et ma hilja magama sain, olin juba tavapäraselt kuue ajal üleval. Lugesin natuke. Ja jäin siis uuesti tuttu. Nii sügavalt, et ei märganud, millal Tom poes käis, et piima ja jahu tuua. Mari küpsetas siis pannkooke ja Tom tegi mango-maasika-mustika toormoosi. Mis osutus erakordselt heaks! Mari mikserdas veel smuuti ka valmis. Kirkele jäi köögitoimkond. Hiljem valmistas Mari internetist leitud retsepti järgi lihale marinaadi ning ülejäänud pere tegeles siis õhtusöögi valmistamisega. Kui mina rahulikult niisama olelesin. Nii on ka vahel tore olla ;-)

Raamaturiiul

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

Ma tahaks öelda, et mulle meeldis raamat väga, aga... minu jaoks oli see eht-eestilikult melanhoolne ja kuidagi ebamaine (nagu meeleolu muusika :). Mõte hüppas ühest äärest teise, ilma et õieti millestki oleks kinni haaranud. Olles just lugenud Oskar Lutsu mälestusi (ja kindlasti pole need võrreldavad), on kuidagi hale laskuda peaaegu justkui unenägude tasemele. Hoolimata sellest et Lutsu minevikuheietustes kaikub läbi omamoodi kurbus ja nukrus, jäi mulle meelde nii mõnigi huvitav karakter ja sündmus ja olustikupilt. Paradiisi puhul, isegi kui ma kangesti püüaks, ei saa ma õieti mingit pilti Hiiumaa väiksest nurgakesest. Ehk siis ainult halli ja masendava... mis aga pole ilmselt autori eesmärk. Ja minu Hiiumaa on isegi ähvardavate vihmapilvede vahel alati väga helge olnud.

Hoolimata sellest et raamat on saanud uhke autasu ja kriitikud on kindlasti väga kiitnud, olen ma seda tüüpi raamatutest eemale hoidnud. Ma ei loe enam ka eriti luuletusi, panekski Paradiisi pigem luulemaailma. Jah, kunagi lugesin sarnaseid teoseid, kuid maitsed muutuvad, ja ma ei tea, kas just alati paremuse poole, võib-olla olen endast mingi osa kaotanud. Kuid mis tollest, peaasi et ise õnnelik olla :) Nii nagu ma ei taha enam vaadata ei tragöödiat täis filme (ega õudukaid). Mu elus on olnud kaotusi, mis mind väga õrnaks teinud ja ma ei taha üleliigset nukrust või pinget, mis keeravad lahti mu pisaratekraanid.

Tegelikult olen tihtipeale rõõmsalt üllatunud, kuidas väga tuntud ja kuulsad kirjanikud oskavad kirjutada nii lihtsalt ja mõnusalt. Vahel ei taha kohe uskudagi, et nad ilmaaegu sõnu tuulde ei loobi või neid hirmus kunstiliselt ritta ei sea. Meenub Hugo Raudseppa näidendis kirjanik Johannes, kes "suurt kunsti" teeb, millest lihtsurelik aru ei saa, kuid mis kriitikute poolt kirjanduajalukku pannakse :) Ja mina olen muidugi see lihtsurelik, kes luges küll Paradiisi läbi, kuid kes paneb väga tihti sarnase raamatu pigem kiiresti kõrvale. Ehk jõuan kunagi tagasi nende lugudeni, kes teab...

Kevad Torontos

Imeline kevad seekord Torontos. Just selline nagu ma mäletan Eestist. Ei tea, kas pean kliimasoojenemist tänama :-) Tavaliselt saame kevadet nautida umbes nädal aega. Selle aja jooksul saab talvest suvi. Nüüd on aga on kõik veninud. Pungadest on aeglaselt lehed saanud. Nartsissid ja tulbid on täies hiilguses rõõmu pakkumas. Jah, eks ta ole nautuke jahedam kui muidu. Ja vihma oleme ka parasjagu saanud. Nädalaga näiteks terve kuu jagu. Aga mulle meeldib. Minu pärast võib see veel natuke aega rahumeeli edasi kesta ;-)

Nii umbes täpselt 30 aastat tagasi...

Saku mõisa trepil. Usun, et trepp näeb palju parem praegu välja. Eriti meie kortsukeste ja hallide karvade kõrval. Nagu pöödvõrdeline tehe :-D Aga me ei nuta. Oleme õnnelikult ikka koos.

Emme rõõm...

Ma olen aegajalt ikka Kirke väiksest õpiraskusest kirjutanud. Õnneks pole ta vaeglugemine ehk düsleksia väga raskel kujul, aga just parasjagu, et peavalu valmistada. Meile kõigile. Ja ega me neiul kerge pole olnud. Tom ei ole ka alati teda just matemaatikas abistades alati viimane kannatlikkuse kants olnud. Raske on ühel praktilise meele ja üliterava loogikaga inimesel vahel aru saada, et asjad võivad teisiti olla... Aga koolist ta meil läbi sai, ning mitte just nii, et ta klassis viimaste hulgas oleks olnud. Isegi kõik ülikooliks vajalikud kursused said ära tehtud. Nüüd on ta hambatehniku õpingutes ühe semestri lõpetanud. Eelmisel nädalal olid tal viimased eksamid ja nüüd on ta juba suveks vaba. Plaaniga minna Eestisse ja seal oma oskused proovile panna. Hetkel on isegi üks koht olemas. Loodetavasti läheb ka kõik lõpuks plaanipäraselt. Ta sammub mul Mari jälgedes, et otsib suveks tegutsemisvõimalusi just Eestisse. Eesti on endiselt temalgi väga südame küljes.

Tegelikult aga hakkasin seda heietust siin kirjutama, sest Kirke sai kolledzhist kirja, mis teatas, et ta ära märgitud dekaani honour tudengite nimekirjas. Tema hinded on kõik olnud üle 80% (ehk siinses mõistes A'd). Tema on näide, kuidas keskpärasest õpilasest võib saada hoopis üks eriti usin tudeng. Üsna tihti kuuled pigem vastupidisest. Mina olen näiteks üks näide, mis ei tähenda, et ma oma tööelus pole suutnud end nii kõrgele töötada, kui hetkel üldse saab ;-) Omamoodi on ju hea tunne, kui tead, et sinusse on usku ja oled ka kaastöötajate poolt hinnatud. Siis ju ei tähenda, mis hindeid sa koolis said :) Kirke aga ütleb, et kõik need katsumused ja raskused kooli ajal tegid temast tugevama isiku. Lisaks õpib ta praegu ala, mis talle väga meeldib. 

Ja ma näen, kui tõsiselt ta kõike võtab. Kuidas valmistub arvestusteks, eksamiteks. Või teeb vajalikke projekte, nokitseb hammaste kallal jne. Toob oma töid uhkelt koju meile vaatamiseks :-) Ühe grupitöö juures kerkis mitteametlikuks grupijuhiks. Paistis, et neilt otseselt ei nõutud, et üks peab kindlasti juht olema. Aga seal ta on, juhib vägesid ja päästab olukorda, kui üks grupiliikmetest asju segi keerab. Viimase puhul läheb ta üsna turri. Sest see neiu suutis kogu nende töö ära rikkuda. Aga õnneks on Google Docs puhul võimalik ajalugu jälgida ning originaal taastada. Lõplik hinna tuli siiski väga hea. Ja nõnda siis sulab lapsevanemate süda, kui näed, kuidas temast on sirgunud asjalik tegelane.

Ma tean, et Internetist leitud foto kriipsutab alla, kuidas naised rohkem meestemaailma sisse saaks (st teeks rohkem neid töid, mida enamasti mehed enda käes hoiavad). Mina näen seal aga oma pesamuna, kes on suutnud silmitsi seista oma probleemidega ja kes hetkel julgelt edasi sammub.

Lasteaia moenäitused

Eelmisel laupäeval oli Eesti Lasteaia järjekordne monäitus. Vaatasin Eesti Elus üles pandud fotosid ja meenutasin, kuidas minu lapsed sellest osa võtsid. Panin kokku väikese kollaazhi aastatest 1999-2004. Kõik kleidid ja kostüümid on minu tehtud. Välja arvatud alumine punane kampsun. Selle kudus minu ema mu õetütrele 80ndatel lõpul. Kes oleks võinud siis arvata, et kampsun ühel päeval Toronto Eesti Majas moenäitusel kõigile imetlemiseks hoopistükkis teise lapselapse seljas on :-) Mul oli hea meel, et laps sai vanaema kätetööd teistele näidata. Siis kui minu tüdrukud lavalaudadel kõndisid, oli rohkem vanaemasid, kelle rõivaid lapsed kandsid. Emmesid aga mitte enam nõnda palju. Juba siis oli päris palju riideid lihtsalt poest ostetud. Nüüd, kujuan ette, on tõeline haruldus, kui mõni emme tõesti lapsele ise midagi valmistab... Natuke kurb, aga eks see elu ole nõnda aina mugavamaks läinud. 

Ma võiks ju ka rohkem õmmelda, aga kuidagi lihtsam on poest osta, või lausa internetist tellida. Tegelikult olen ma siiski Kirke jaoks natuke pingutanud. Kui ta oma kostüüme on soovinud saada. Mis tähendab, et mul on mõned kangad tekkinud, millest võiks veel midagi valmis võluda. Ka Kirke jaoks. Kes on huvi üles näidanud õmblemine selgeks saada. Ise tahaks kangesti nii mitmeid erinevaid asju teha, kududa, heegeldada, süstikpitsi teha, õmmelda, aga töö võtab nõnda palju aega, et õhtuks on lihtsalt võhm väljas. Siis on vardad ja süstik kõike kergemad korraks kätte võtta. Ei tea, kas mul lööb vanusega välja selline vanaemalik joon :D

Püha Patricku päev

Ma olen mitu aastat mõelnud, et võiks ju olla midagi rohelist, kui iirlased oma pidu peavad. Mõned meil töö juures ei unusta kunagi seda ära. Aga isegi kui mul see meeles, siis kodus pole midagi rohelist. Kui ma just oma koerajalutamisjopet ei taha tööl seljas hoida :-)  

Sel aastal sai valmis süstikpits tehnikas kõrvarõngad ja kaeluse äär. Mõlemad tulid päris kenasti välja. Kuigi kõrvarõngastega nägin ikka omajagu vaeva. Mustrit mul polnud. Oleks võinud osta, kuid nägin kohe ära, et see oli tehtud jämedama niidiga. Pluss nõelaga. Ma kasutan süstikut ja miski ei tõmba nõela poole. Nii ma siis pusisin oma peaga ühe kõrvarõnga valmis. Oli enam-vähem, aga polnud see, mis tahtsin. Esiteks ei jäänud algus ja lõpp kenasti, kui alustasin tipust. Nii alustasin hoopis ühe ringiga ja liikusin ülespoole ning uuesti alla. Pärlitega töö ei tule ka veel nii hästi välja, ku mulle meeldiks. Tunnen vahel, et peaks ikka mõne suuremate kogemustega käsitöölisega rääkima :-) Selle esimese kõrvarõnga lõikasin katki, et pärlid kätte saada. Kaelus on ka mu oma looming. Nägin juba tehes, et võiks natuke teistmoodi teha, aga muudkui jätkasin. See mul ju ainult enda peas, mis ja kuidas. Kokkuvõttes võin rahule jääda, et suudan pildi järgi midagi ära teha. Äkki nuputan veel midagi uut :-)

Stuart McLean Vinyl Cafe

Hästi kurb uudis. Kanada kaotas ühe mehe, kes on naerutanud ja muutnud (loodetavasti) paremaks paljusid-paljusid siin riigis. Stuart McLeani avastasime mitu head aastat tagasi. Sai tema Vinyl Cafe lugusid autos pikkadel reisidel kuulatud. Oli kohe palju lõbusam. Nii meil, emmel-issil, kui lastel. Selline hea lihtne nali tavalistest inimestest endist ja nende tegemistest, mille üle võib südamest naerda, nii et pisar silmas. Ei mingit musta huumorit või satiiri või peent nalja, millest tuhkagi aru ei saa :) Palju äratundmist ja enda sisse vaatamist, aga ka vahel südamekeeltel mängimist. Tema esitusviis oli selline mõnus, justkui eemaloleva vaatleja oma, mis juba iseenesest omaette elamus. Mul on enamus ta raamatuid olemas. Neid lugedes kuulen taustaks ta häält... Kahju ja kurb meel ta surma üle... Ta ei olnud ju tänapäeva mõistes eriti vanagi, alles 68. Aga nahavähk viis ta suht kiiresti meie hulgast. Kahju, sest nii palju lugusid jääb nõnda kirjutamata. Vinyl Cafe koduleht on siin.

Kuulake lugusid näiteks siin (peaks saama alla laadida ja hiljem kuulata, alustuseks ehk näiteks see) või otsige neid Youtube kanalil (näiteks siin).