Kanada eesti noored: Am I Estonian?

Laupäeval toimus Tartu College's Kanada eesti noortele pühendatud näituse: Am I Estonian? avamine (loe siit täpsemalt). Suutsin välja meelitada Mari ja Kirke, kuigi Mari teatas, et olin puha vale infot sündmuse kohta jaganud :) Ta ootas kunstinäitust ja mitte väljapanekut kohalikest eesti juurtega noortest. Lisaks veel laulu ja kõnesid. Kuidas ma võisin neid nii alt vedada :D Aga tegelikult ei osanud mina ka oodata, mis tulemas oli. Ning minu meelest oli see kõik väga toredalt kokku pandud.

Kujutan ette, et väga vähesed jõuavad kaugelt Eestist seda imetlema tulla, sellepärast mõned näited ülalpool. Kõige vahvam on Tomi kaugelt sugulase mõtted, kus ta nimetab, et tema kanadalsest emast on saanud suurem eestlane kui ta pool-eestlasest isast ;) Ühelt poolt ma ei imesta. See on sama tunne ehk, kui laste koolis rahvuspäevadel, kui vaesed kanada juurtega noored ei saanud rääkida põnevatest kohtadest, kust nende vanemad pärit on!

Kogu asi sai aga alguse siin oma magistritööks materjali kogunud noore neiu Katre Viilverest. Lisaks üldisele küsitlusele, tegi ta mõned intervjuud kohalike noortega, millest sündisidki väljapanekud. Lisaks veel fotosid ja lühike filmike kogu asjast ning pilk tänapäeva noortele, kel mingi side Eestiga, sai ehk pisut selgemaks. Minu meelest pole kahtlustki, et ükskõik, kes on oma juured üles leidnud või enda jaoks neid tähtsaks peab, pole kahetsenud! Pigem oli publiku hulgas vähemalt üks, kes kahetses oma eesti keele mitteoskamist... aga teisalt rõõm, et ta ümber saalis istus samasuguse taustaga inimesi.

Rahvast oli päris palju koos, korraldajad pidid lausa pinke juurde tooma! Aga pole ju imestada, kui nii mitmedki noored kohale tulid. Pildil on sõbrannad, kes pisikesest peast ninapidi koos olnud. Kolm vasakpoolset umbes kuuajaliste vahedega kõik 16sed :) Nii kenasti võib vahel lapsesündi planeerida ;) Kas nad on eestlased? Kui võimalus see uhkelt välja hüüda, siis alati ;)

Mul ei olnud taas kord kavas filmida, aga otsustasin ühtäkki, miks mitte. Laulab sopran Kristiina Agur, kes praegu küll veel koolipingis, kuid unistab ühel päeval Estonia lavalaudadel esinemisest. Kas pole huvitav, kuidas eestlased Eestis vaatavad unistavalt laia maailma poole ja siin on üks neiu, kes ei ütleks ära võimalusest oma esiisade maale minna :) Lisaks veel katkend Anneliis Põldre kõnest, see on inglise keeles, kuna publiku hulgas oli neid, kelle jaoks eesti keel eksootika.

Rahvatants Torontos

Riputan üles lühikese video eelmise postituse jätkuks. Esineb Toronto rahvatantsurühm Kungla, mis on iseenesest juba väga pikka aega eksisteerinud, kuigi olnud viimased aastad varjusurmas. Nüüd on noored sellele uuesti tuule alla puhunud ning õpetavad isegi mudilastele lasteaias rahvatantsu. Toronto Eesti Koolis on ka alati rahvatantsu õpetatud, kuigi rohkem kõigi lõbuks (ja mõne jaoks ka tüütu kohustusena, nagu näiteks minu Mari). Aga sealt on kindlasti pärit pisik, mis pani hakkajad poisid-tüdrukud uuesti koos kokku tulema. Nii tore! Mis paneb mind mõtlema... kui paljudes Eesti koolides rahvatants õppeainena sees on :)

Samas on huvitav, kuidas mulle esinemise ajal jäid silma mõned tantsijad. Ja pole ime, nad on juba pisikesest peale Eestis tantsuga tegelenud. Üks neiu on näiteks 15 aastat Sõlekeses tantsinud. Lihtsalt vaatasin teda ja meenutasin oma rahvatantsu aegu, kui ma keskkooli tüdrukute grupis tantsisin (ja läbi katsete isegi tantsupeole pääsesime) ning aasta Tartu Ülikoolis Tiiveli käe all vastu pidasin (mis sest et sinna kandideerides esimeste seas välja valitud olin, lihtsalt kauem ei suutnud, sest olin liiga õrna hingega ;) Aga mäletan, kuidas tantsuõpetajad meil kogu aeg turjal olid, kuidas oma keha hoida, käed puusale panna, kui kõrgele jalga tõsta varvas püsti või väljasirutatud olekus, kuidas jalg teise sääre vastu üles tõsta jne jne. Kui olin varem rahvatantsu vaadanud, ei osanud sellistele asjadele üldse tähelepanu pöörata :) Nüüd olen rahulikult pealtvaataja rollis ja kunagine kihk ise ka jalga keerutama minna, on kuhugi oma rada kõndima läinud. Oh, seda mugavust küll!

Vabariigi aastapäev Torontos

Olime 24.veebruari õhtul taas kord Eesti Majas vabariigi aastapäeva tähistamas. Pangal on olnud kombeks toetuseks pileteid osta ja kui neid siis töötajatele pakuti, siis otsustasime, miks mitte! Mäletan, kuidas tolleaegne üks peo korraldajatest selle üle väga rõõmus oli, sest nii viisime osalejate keskmise vanuse pisutki allapoole :) Iga aasta pole me Tomiga sinna kahjuks küll jõudnud, sest vahel oleme sel ajal hoopis suusatamas olnud. Võib ju samas tunduda, et sellisest peost osavõtt on küll kõige igavam tegevus, kuid minu meelest on nii tore hea seltskonnaga kokku tulla ning mõnusalt üheskoos tähtsat päeva tähistada. Isegi kõnesid on põnev jälgida, sest kunagi ei tea, milliseid huvitavaid tähelepanekuid külalised teevad. Nagu seekord üks liberaalide esindaja, kes meenutas, kui tähtsat rolli mängis tema lapsepõlves üks eestlane, kes õpetas malemängu armastama!

Mõne jaoks võib küll toit suurema tähtsusega olla, miks kohale tullakse, eriti kui see väga hea on. Muidugi on hea toit, kui see veel eestipärane on ;) Aga ma ütleks, et pidulaud on küll viimane, mis meid välja meelitab. Omal ajal oli siin palju noori sõdureid täiendõppel ning nedega oli siis vahva juttu puhuda. Ja nüüdki ootame põnevusega Eesti külalisi, kuigi ega seda igal aastal ei juhtu.

Seekord pakkus meelelahutust kohalik rahvatantsurühm Kungla. Kas pole fantastiline, et noored omast vabast tahtest selle jälle ellu äratasid!

Pilk peosaali. Minu meelest oli väga toredalt korraldatud hümni laulmine. Tegime seda koos Lenna Kuurmaaga, kes päeval Vanemuises solistiks oli ;) Ma peaaegu ootasin, et meile näidatakse ka presidendipaariga kätlemist, kuid seda pidin hiljem kodus järgi vaatama. Siinjuures pean ütlema, et mulle meeldis väga president Ilvese kõne! Egas nüüd midagi, kui rühime aga suure juubeli poole!

Vikerkaar...

Veel üks foto Quebeci Montmorency joast, mis selle provintsi kõrgeimaid. Kuna vett voolab sealt alla nii palju ja suure hooga, siis mida lähemale kõnnid, seda rohkem veepiisku õhus. Ja kui siis veel päike välja tuleb, võib märgata vikerkaart :) Klõpsasin pildi, kui gondliga üles sõitsime. Paremal all toimub kelgutamine.

Montmorency juga

Quebeci linna lähedal asub väga ilus park koos kõrge joaga (võib-olla on hoopis kosk, ma ei tee vahet), mis on muide Niagara joast 30 meetrit kõrgem. Oleme seda suusatama sõites alati kaugelt imetlenud, kuni lõpuks läksime asja lähemalt kaema. Talvel on ta muidugi eriline, sest saame peaaegu et nina vastu juga panna. Suvel laiub sel alal ju vesi.

Aga asja võib lähemalt ka ülevale sillale uurima minna. Sõitsime alt gondliga üles ning jalutasime piki pargiteed sillani. Vaade alla on päris huvitav, kas pole :) Inimesed on justkui sipelgad seal all toimetamas.

Imeilusad pitsilised kaunistused oli jää jätnud joa servadesse :)

Kuna nädalavahetusel oli mingi suur talvefestival käimas, siis rahvast oli rohkem. All tundsid lapsed rõõmu kelgutamisest ja igaüks võis 20 dollari eest saada jääseina peal ronimiseks vajaliku varustuse ning oma oskusi proovile panna. Tom kibeles kangesti, aga kuna meid ootas ees pikk sõit ning me ei tahtnud kojujõudmist öö peale jätta, siis sikutasime ta ikka tagasi autosse.

Sillale... Niagaral sellist lõbu pole :) Kui just köielkõndija pole, st ega neid köie peale ka enam ei lasta, kuigi hulljulgeid on ajaloos leidunud. Silla peal on ikka kindlam :)

Ja viimaks vaade St.Lawrence'i jõele. See suur sild eemal viib ühe saare peale. Quebeci linn jääb pisut rohkem paremale.

Tomi pildid Montmorency joast.

Kuna Niagara ehk kõige rohkem Kanadaga seostub, siis siin hoopistükkis nimekiri erinevatest jugadest/koskedest Kanadas. Pean tunnistama, et mulle avaldavad rohkem muljet need, mis on looduses ja kuhu ei saa autoga niisama lihtsalt juurde vurada (Niagara ei ole üks nendest kahjuks).

Head vastlapäeva!

Suusamäel Quebecis

Ikka veel mõned meenutused meie lemmikmäelt. Lemmik eriti sellepärast, kui vähe rahvast seal on, see tähendab, me tuleme kohale kõrghoojast vabal ajal :) Tegelikult oli laupäeval gondli sabas juba ebatavaliselt palju inimesi. Sellist rahvamassi nädala sees nii kergelt ei näe, kui just koolivaheaeg mõnel käes pole. Briti koolilapsi oli selleks liiga vähe kohale lennanud ;) Ja kui jalad ära väsivad, siis võib hobuküüti saada.

Suusapilte Mont Sainte Anne mäelt

Minu Kasahstan

Katri Kuus "Minu Kasahstan"

 
Kõigepealt pean ütlema, et minu-sarja raamatud maadest või kohtadest, mis kunagi nõukogude liidu osa, tekitavad omamoodi suuremat huvi. Muidugi on maailmas riike, mis minu jaoks pisut rohkem põnevamad (näiteks Island, Uus-Meremaa, Jaapan), kuid samal ajal ei saa kuidagi üle ega ümber tahtmisest teada saada pisut rohkem nendest paikadest, kus inimesed pidid elama Eesti moodi Moskva kontrolli all.

Kasahstani kohta mäletan koolipingis õpituna, et see on suur maalahmakas, pealinnaks Alma-Ata, ja ega palju tarka ma selle riigi kohta ei oskagi öelda. Kujutasin ette laie steppe, hiinapäraste näojoontega karjaseid oma imelikus riietuses. Kusagil mälusopis leiduvad teadmised volga-sakslaste küüditamisest nendele aladele. Üldine arvamine oli riigist, mis väga erinev ja üsna mahajäänud. Selline oli minu pilt enne Kasahstani-raamatu läbilugemist.

Mulle meeldis Katri Kuusi rahulik jutustamisstiil, tema tähelepanekud tavalisest elust ja tema positiivsus! Kuigi, nagu ta muuseas mainib, nägi ta alguses ainult negatiivset. Samas jääb ta ikkagi omamoodi kõrvaltvaatajaks ega proovi liiga palju peale suruda oma arvamust, kuidas asjad peaksid käima ja olema. Ma kujutan ette, et igaüks, kes on pidanud mujale elama asuma, on alguses tahestahtmata kõrvutanud pea kõike, millega nad uues riigis kokku puutuvad, sellega, mis neile oma kodust/kultuurist tuttav. Kas seda ka avatud mõtlemisega osatakse teha, on omaette küsimus... Minu meelest on Katril seda oskust. Mis jätab kogu raamatule mõnusa alatooni. Sest nii kerge on võtta negatiivset hoiakut ning mitte näha head või põhjusi, miks asjad on nii nagu nad on (see tähendab lihtsalt viriseda).

Kindlasti aitas tema suhtumise kujunemisele pikem viibimine Kasahstanis. Kolm aastat ei tarvitse ühe riigiga täielikult sina-peale saamiseks piisav, kuid lubab pisutki parema pildi tekkimist, eelarvamustest vabanemist. Ning viimaks tunnistab Katri, et on Kasahhimaasse lausa armunud, sest seal on küllalt palju, millest kinni haarata... kaunis loodus, tolerantsed inimesed... teisalt on seal ikka palju korruptsiooni ja suhtumist, mis paneb hambaid kiristama või vihastama.

Ma ei oska ette arvata oma suhtumist, kui oleksin sunnitud mõnda maailmanurka elama minema, millest väga ebamäärased teadmised või mis ehk pisut kõhedust tekitavad. Samas imetlen Katrit, kuidas ta pere kooshodimise nimel on tõenäoliselt nõus ka maailma otsa kolima. Noogutan innukalt kaasa, sest ei kujutaks ette elu, kus üks meie pereliikmetest elaks sadade-tuhandete kilomeetrite kaugusel. Lapsed peavad küll uues kohas kooli minema, kuid mida nooremad nad on, seda kergemini see läheb. Õnneks ei pea Katri tüdrukud täiesti venekeelsesse haridussüsteemi sukelduma. Kasahstanis on olemas koole, kus õppetöö inglisekeelne. Paistab, et seda sorti koolid pole olulised ajutiselt riiki elama-tööle tulnutele, vaid ka need, kel raha rohkem, panevad oma võsud sinna, lootes kindlustada nendele parema tuleviku. Mulle jäi huvitava faktina meelde, kuidas igal aastal saab hulk noori riiklikud stipendiumid välismaale õppimiseks. Minu esimene reaktsioon oli, et ega nad tagasi küll ei tule. Tegelikult... puha vale... pea kõik tulevad tagasi. Ühelt poolt oled mujal üks paljude seast, kui oma kodumaal oled tegija!

Katri räägib oma pere kohanemisest, tööst (inglisekeelses) lasteaias, kasahhi kommetest ja nimedest, kokkupuutest erinevate ametiasutustega ja ametnikega, uuest pealinnast, presidendist, keda enamus väga hindab ja kes väga kasahhimeelne, vene ja kasahhi keele suhtest, ja nii aina edasi. Saan teada, et tulpide ja õunte sünnimaaks on just need alad. Samas teeb üks kasahh, kes on Eestis külas käinud, üllatava märkuse selle kohta, kuidas Eestis õunad puude all mädanevad... ta oli arvanud, et seda juhtub ainult nende maal. Mina mäletan ikka aega, kui Eestis õunad kõik kenasti tallele pandi või kompotiks-mahlaks tehti. Imestasime paarkümmend aastat tagasi Rootsi kolides, kuidas seal aiad õunavaibaga kaetud olid... Aga paistab nii, et mida paremaks läheb elu, seda vähem vaevuvad inimesed aias kasvavate viljadega midagi ette võtma. Lihtsam on ju poest kõik koju tuua...

Katri pere kahest aastast saab kolm. Tõenäoliselt poleks seda nii kergelt juhtunud, kui maa ja elu seal poleks küllalt meeldinud. Olen vahel mõelnud, kas see on meil geenides (sellest ajast, kui me mööda ilma ringi rändasime), et teatud aja möödudes saab ümbrus tuttavaks ning koduseks ja elu võõras riigis/kohas polegi enam nii võimatu. Ning kui siis keegi teeks mõne negatiivse kommentaari sinu uue kodumaa kohta, tekib refleks seda maad kaitsta.

Kasahstan on maa, kus on hulgaliselt maavarasid, kus üldine areng aina positiivse poole liigub, kui kiiresti on omaette küsimus. Kuid need muutused, ehitamine, tähendab seda, et üha rohkem kaob kohti, mis inimasustusest puutumata. Mis pani mind mõtlema, kuidas minu praegusel kodumaal, Kanadal, on veel lahmakas maad, kus inimesi ei ela, või õieti pole seal elamiseks küllalt häid tingimusi. Aga kui kliima üha soojemaks läheb, siis kujutan ette, kuidas siingi rahvas hakkab rohkem põhja poole liikuma.

Katrile aitäh mõnusa lugemiselamuse eest! Selline kogemus hoopis teist sorti kultuurist on igale hindamatu väärtusega... Ja nüüd olen vaatamisjärjekorda seadnud Kasahstani filmi "Tulpan", mis esitati Oscari kandidaadiks aastal 2009 (ei pääsenud siiski esimese viie hulka, kuid oleks kindlasti huvitav vaadata peale Katri raamatu läbilugemist).

Natuke ekstra lund

Tänaseks sadas korralikult lund maha ja lumesadu pole päeva jooksul suurt vähemaks jäänud. Proovisin ikka mäele minna, kuid ega ma pikalt seal olnud. Pehme lumega, kui puus tunda annab, pole just väga kerge sõita. Egas midagi, jään ootama järgmist korda, kui siia kaugele suustama tuleme :)

Peaaegu suusatamas

No nii... see, mis juhtuma pidi, juhtuski... Kolm päeva kenasti suusmäel, kõik hästi ja korras ning eile õhtul hakkas puus jälle valutama. Lonkasin ja oigasin vaheldumisi ning tänane suuspäev/sünnipäev möödus hotellivoodis pikutades. Just siis, kui ma esimest korda kahekümne aasta jooksul lõpuks pihta saan, kuidas õieti suusatada ;)  Eks ma sain enne ka hakkama, aga Mari, kes on nüüd kooli suusavõistkonnas olnud, oskas õpetada väikeseid trikke (nagu näiteks mitte kramplikult mingit stiili taga ajada ning põlved kombekalt koos ja suuski sentimeetripealt paralleelselt hoides suusatada), mis mind palju kindlamalt paneb mäenõlvast alla kihutama. See tähendab, siiski mitte liiga kiiresti, naudin ikka sellist rahulikumat stiili. Oma kihutamised ja kiirustamised tegin 20 aastat tagasi ära :D

Aga mäenõlvad on imelised olnud. Rahvast ei ole palju (pildilt ka näha) ja nagu üks teadja (elab poole-tunni-tee kaugusel Quebeci linnas) oskas Tomile kinnitada, on veebruar kuni märtsi esimese nädalani parim aeg siia tulla. Ei pea pikkades järjekordades seisma ega midagi. Suusata ainult nii palju kui jaksad ja haige puus lubab :) Kõige rohkem on hetkel kohal vist briti koolilapsi, kel vaba nädal koolist. Meie tüdrukud on ka koolist ära, aga nad pidid täitma koolist saadud "puhkuseavalduse", millele lapsevanemad peavad esiteks oma allkirja andma ning siis on vaja iga õpetaja juurde minna ning nende käest ka kinnistuse saama, et nad lapse puudumisest teadlikud. Enamasti annvad nad siis mingit koolitööd kaasa. Päris vaheag on märtsis, aga siis on siin ka lugematult suusatajaid kohal.

Ja taas kord sain kinnitust, et see on üks parimaid mägesid siin Kanada ida osas. Tomi jaoks ka terves Kanadas, sest saab õhtust suusatamist teha kuni kella üheksani (pidid olema Kanada kõige pikimad rajad, mis õhtul lahti). Mitte väga paljud kohad ei paku seda (näiteks läänes asuv kõige populaarsem ja kõrgeim mägi Whistler Blackomb paneb uksed, st liftid kinni juba 15.30 või 16, olenevalt nädalatest, teine päris populaarne idaranniku mägi Kanadas, mis asub Montreali lähistel - Mte.Temblant - läheb ka umbes samal ajal õhtule). Ilmselt mängitakse rohkem sellele, et inimesed kulutaksid raha mäekülje all asuvates külakestes, kas baarides, restoranides jne. Siin jääb külake paari kilomeetri kaugusele, mäejalamil on ainult hotellid. 

Igal juhul, rääkisin siin gondliga üles sõites ühe Lõuna-Saksamaalt pärit mehega - elab Ottawas, kuid kasvas üles Alpi mägede kõrval - kes ei jõudnud ka Mte.Ste.Anne'i ära kiita :) Muidugi ei ole kõrgused Alpidega võrreldavad, aga suur valik erinevaid radasid, palju lund ja praegusel ajal pea olematud lifitsabad, on suureks plussiks. Lisaks kiitis ta siinseid vaateid. Ühelt poolt on muidugi ainult mäenupud, mis kahtlemata Kaljumäestikule kõvasti alla jääevad, kuid teiselt poolt on imetlemiseks kaunid vaated St.Lawrence'i jõele. 

Südamete päev

Mul käib praegu kõik aegluubis :) Siin on mõned fotod sõbrapäeva ehk Valentinipäeva eelsetest Toronto kesklinna poodide kaunistustest. Loodetavasti ei ütle keegi ära ükskõik mis ajal kauneid südameid vastu võtta ;)

Pikk reis

Mitte küll hobusega, ikka autoga jõudsime taas kord suusamäele, mis üle kaheksasaja kilomeetri kaugusel. Torontost välja sõites saatis meid päris korralik lumesadu. Õnneks mitte liiga pikalt. Oleme Tomiga roolikohta vahetanud, et me liialt ei väsiks. Teen vahepeal paaritunnise sõidu, läbi Montreali jne ja siis saan taas vabaks. Aga seekord jäingi peale Ontario viimases maanteeäärses söögikohas/bensiinijaamas koha vahetamist rooli. Lõpuks olin üsna õnnelik, kui Quebeci linna jõudsime, sealt veel ainult pool tundi sõitu ning olimegi platsis. Juba kümnendat aastat järjest samas kohas. Siin on lund küllaga, ilm päris jahe. Mäejalamil miinus 14, mäe otsas 21. Lisaks tuuline. Aga pidi natuke soojemaks minema. 

Kogu selle reisimise teeb keerulisemaks kasside ja koera olemasolu. Peab kuidagi lapsehoidjaid leidma, sest hotelli kaasa neid ei saa võtta :) Õnneks on olemas imekenasid inimesi, kes nõus meie pool olema ja hädast välja aitma.

Olen praegu mõnusalt "läbi võetud". Mul juhtus jaanuaris väike õnnetus koera jalutama viies. Oskasin oma puusa välja väänata, kui Koko sikutamise peale proovisin imetrikke tehes ikka püsti jääda. Aga tulemuseks oli see, et mul oli mõnda aega päris raske (st valus) käia ja kõik minu kepikõnnid ning muud tegemised on soiku jäänud. "Hoidsin" end mäe jaoks :) Paistab, et olen siiski päris hästi paranenud. Kui ma just mingit vale liigutust ei tee, siis lööb valu läbi. Suustada sain, seal ei pea ma piruette ju tegema :) Lihtsalt tunnen, et olen rohkem kui kuu ajaga korralikult vormist väljas. Aga egas midagi, nüüd peaksin jälle hoogu saama!

Rõõmsat toidu päeva!

Õieti küll hõigati täna Kanadas välja järgmine tervitus keskmisele perele: "Happy food freedom day!" Ehk teisisõnu on tänaseks päevaks nad teeninud täpselt nii palju, kui neil on vaja terve aasta toidu eest raha välja käia - ja seda kolmandat aastat järjest! Mis tähendab umbes 10% kogu palgast ehk pisut üle seitsme tuhande dollari. Võrreldes USAga oleme paremas seisus, nemad peavad kulutama 13% palgast toidu peale. Selle päeva taga on farmerid, kes tahavad näidata, kui olulist rolli nemad mängivad toidulaua katmisel. Nende toodetud toit on kõrge kvaliteediga ning samal ajal väga soodsate hindadega. 

Islandis on näiteks see päev millalgi veebruari lõpus, Mehhikos alles millagi märtsi alguses. Huvitav, milline on olukord Eestis? Ühe inimese keskmine palk on Kanadas hetkel umbes 30 tuhat ja toidu peale kulutab ta umbes 3600 dollarit.
Samas pean ütlema, et ega siingi hinnad ühe koha peal püsi. Ikka imestad vahel, millal üks või teine asi nii kalliks läinud on. Eriti kurjaks saan aga siis, kui avastan, et pakendi suurust on vähendatud ja hind samaks jäetud. Puhas pettus ju! 
Foto on pärit siit.

Klaasist joogikõrred

Eelmises postituses esitatud küsimusele tuli päris mitu õiget vastust. Ja nagu mermaid väga tabavalt nimetas, on need "rohelise" inimese kõrred. Valmistatud erilist sorti klaasist, mis ei purune nii kergesti (borosilicate glass  inglise keeles). Meil on need kodus tükk aega olnud, õieti suuremat sorti, mis sobivad hästi näiteks jäätisekokteili jaoks. Jõulude ajal ostsin juurde väiksemad, head mahla jaoks, või tee joomiseks, nagu Kirkele millegipärast meeldib. Igale oma värviga kõrs :)

Avastasin klaasist kõrred, kui meil plastikust hakkasid otsakorrale jõudma, ja ma kuidagi ei tahtnud enam neid juurde osta. Mõtlesin, milliseid teisi võimalusi võiks olla ja muidugi tuli internet abiks. Otsingusse võib panna "glass straws". Hinna poolest pole nad just odavate killast, eriti kui plastikuga võrrelda, kuid korraliku hoidmisega, peavad klaasist tehtud aastaid vastu. Pesta võib neid väidetavalt nõudepesumasinas, kuigi müügil on ka peenikesed puhastamisharjad. Saadaval on ka roostevabast terasest kõrsi, mis on odavamad, kuid mulle meeldib klaasi idee rohkem, näeb selgelt ära, kas kõrs on ikka puhas ning on ilusam ka :) Siiani oleme kõrred kohe ära loputanud-pesnud. Pole mingit probleemi selles suhtes olnud. Äärmisel juhul võiks ju nad ka loppu panna, kui kohe ei saa pesta.

Siin on mõned leheküljed klaasist joogikõrte kohta: Strawsome, EcoGlass Straws, Glass Dharma,

Mõista, mõista, mis need on...

Vahelduseks natuke mõistatusi ka :)

Moka- ja moelaat küünlapäeval

Tegelikult hoopis naiskorporantide ja ENÜSi koosviibimine, teemaks mood. Ma olen endiselt korp!Filiae Patriae nimekirjas, kuigi pole ammu üritustel käinud. Lihtsalt laste kõrvalt ei jõua/ei taha kuidagi. Aga eriliselt aktiivne ja usin abiesimees Merli suutis mulle augu pähe rääkida, et ikka kohale tulla. Fantastiline töö oli ära tehtud! Oled tubli, Merli :) Ma kirjutasin ka sellest loo, eks ma lingita varsti, ja panen fotosid. Praegu on mul aga väike video toimunust üles riputatud. Endale lubasin, et kui keegi mind kohale tahab kirjutamise eesmärgil, siis esiteks küsin, kas mul on vaba voli kirjutada, või läheb asi tsensuuri alla ;) Kui läheb, siis võivad asjapulgad ise kirjutamistöö ette võtta, kellegi suuvoodriks ei taha ma olla.

Suurepärane kauss ehk SuperBowl

Kui keegi oleks proovinud pühapäeva õhtul ühe keskmise põhja-ameeriklasega kontakteeruda, siis oleks see parasjagu raskusi valmistanud, sest Superbowl on püha üritus, mida vaadatakse nii siin kui sealpool piiri. Maakeeli tähendab see ameerika jalgpalli hooaja viimast võistlust. Kuna mina ameerika jalgpallist suurt midagi aru ei saa, ja siiani pole ka erilist huvi üles näidanud arusaamise suhtes, siis jääb see sündmus minust puudutamata. Paistab, et neid, kes eriti mängust ei huvitu on teisigi, kuid sellest hoolimata istutakse perede või sõpradega teleri ees, ning oodatakase REKLAAME! Sest need reklaamid on erilised, erilised juba sellepärast, et firmad peavad käima välja miljoneid (keskmiselt 3.5miljonit), et oma lühikest reklaamijuppi näidata. Loomulikult pannakse nende tegemisse rohkem sisse, ning püütakse üksteist üle trumbata. Hiljem võib neid reklaame ka eraldi vaadata. Sain minagi lingi sinna. Vaatasin ka nad üle, enamuse ainult lühidalt, ainult ühte tahan siin jagada. Minu meelest on see hästi andekas :)

Veel muusikat

Lähen muusikateemaga edasi ja kahe toreda avastusega minu jaoks (hea, et pere kodust ära on, siis võin nii valjult ja nii palju neid kuulata kui mulle meeldib). Üks on just-just mingeid suuri muusikaauhindu teeninud bänd Eestis -  Ewert and The Two Dragons ning teine Eva ja Manu (soome-prantsuse duo) - tänud tiiale ;). Siin kaugel elades ei jõua ju kõigega kursis olla :D

Ühe mehe ooper - kuula Ooperifantoomi

Kontratenor Nick Pitera täidab Ooperifantoomi kolme erineva osatäitja rolli, ta laulab väga kõrgelt, peaaegu naiselikult, aga ka madalalt, nii nagu mehele kohane ;)! "Päris elus" on ta Pixari stuudios animaator. Vabal ajal meeldib talle laulda. Ise ütleb ta, et poleks kunagi arvanud, kuidas tema videod internetis nii populaarseks said. Oma esimese laulu pani ta üles, sest see oli eelnõudeks laulukonkursil osalemisel. Ta arvas, et ainult kohtunikud lähevad tema esinemist hindama, kuid millegipärast ilmus kuulajaid igalt poolt välja. Järjest rohkem paluti, et ta laulaks veel midagi ja nii see läks :) Ise avastasin kontratenorid (ehk meessopranid nagu neid ka vahel kutsutakse) Briti talendijahil Greg Pritchardiga. Ja ma tean-tean, et nii kõrgelt laulvad mehed ei ole mitte igaühe maitse, aga mulle meeldib ;)

Eile ja täna... talv ja kevad...

Eile hommikul avanes aknast selline imeline talvepilt ja täna hommikul... hall ja porine ja väga soe! Ühel päeval -7 ja teisel +7 kraadi! Õieti keeras juba eile nii soojaks, täiesti kevadine tunne tuli peale ja lumi, mis oli eelmisel õhtul sadama hakanud ning maa valge vaibaga katnud, sulas hooga. Täna oli tuuline-tuuline ja kraadiklaasi pulk liikus järjest allapoole. Raadio teatas väga kurvalt, et ilmaennustajad, kes olid ette näinud ebatavaliselt külma talve, vabandasid! Ega nad ei eksinud ju! Euroopas ongi külm :)
 
Minu mäletamist mööda lubati siia hoopis väga kõikuvat talve, just sellist nagu näinud oleme, külm ja lumi, siis soe ja sula. Ma ei tea, kes need lubajad siis õieti olid, ehk oli Nõia-Ints (kui ta üldse ilmaennustusega tegeleb ;) 

Siiani on meil ka ebatavaliselt soe sügis olnud. Ma pole elus kunagi kuni jõuludeni kingadega tööle läinud! Ja isegi täna panin kingad jalga! Ja paljad varbad sisse ;) Uskumatu! Ja tegelikult kurb! Tahan ikka ilusat korralikku talve. Lund on siiamaani tulnud tavalisest poole vähem ja liiga soe on!!! Õnneks ei ole see mõjutanud suusamägesid Quebecis, kuhu plaanime paari nädala pärast sõita.