Jõululaupäev

Sel aastal siis nõndaviisi kuuekesi. Ikka tuttavad inimesed ja kaks kutsat kõik pidulised. Süüa ikka eestlastele omaselt seaprae ja verivorstide ja hapukapsaga. Verivorste ma seekord ei teinud, sest avastasin sügavkülma nurgast veel mitu vorsti eelmisest aastast. Eks ma natuke muretsesin, kuidas välja kukuvad. Mähkisin peekonit ümber. Igaks juhuks, kui nad äkki liiga kuivaks osutuvad. Tulid väga head välja. Maitsesid täpselt nii nagu mäletasin. See tähedab ikka hästi. Ma panen ju rohkelt maitseaineid. See aitab palju kaasa :D Pealegi, kui üks 90nene daam arvas, et pole paremaid varem saanud, siis võin endale õlale patsutada küll ;)

Magustoiduks sai kahe piparkoogi vahele piparmündi-shokolaadijäätist pandud. Ja üks mascarpone-pohlakook sai valmis. Pole kunagi mascarponega midagi teinud. Ja tahtsin proovida. Tuli hea, kuid arvan, et jään pigem kohupiima ja kodujuustu juurde edaspidi :P Pealmise tarretise osa tegin soomlaste Lapponia pohlaliköörist, natukese vee ja suhkruga segatuna. Mari arvas, et kook on hea, aga imestas, kas ma olen pannud alkoholi tarretisse :D Pakkus siis seda Kirkele ja Tomile. Kirke oli pea terve öö üleval olnud (kohe seletan miks) ning arvas, et ei taha praegu alkoholiga tegemist teha.

Jõulujalutuskäik sai kenasti ära tehtud. Väljas kõigub temperatuur nulli ümber, kuid see pole jõudnud kõike lund ära sulatada. Nii et maa on ikka valge. Panime lausa lumehange küünlad põlema. Ma ei lase palju pilte endast võtta, aga seekord palusin, et jäädvustada mu toredat fliismütsi-kübarat, mille suvel suusamäel ostsin. Hästi soe ja kerge ja tegelikult väga lihtsalt tehtud. Ei pea ju kootud mütsid alati peas olema :P

Väike ülevaade ka jõulustest tänavatest. Kas meil pole uhke jõulukuusk maja ees! Juba sellepärast ei vaja me midagi tuppa ;)

Koju jõudes keetsin piimakohvi ja kakaod. Mitte, et väljas väga külm oleks olnud, aga ikka on mõnus seda juua. Eriti nii nagu mina teen, vahukoort törts otsa. 
Ja kõige selle kõrval võis vaadata, mis jõulutaat toonud oli. Nüüd siis sai välja hõigata, miks Kirke ei maganud (ja Mari pahameeleks ei tahtnud peo ülessättimisega üldse tegeleda), vaid väikse päkapikuna proovis oma heegeldamist lõpetada. Ta tegi Marile Pokemoni mütsi :D 
Mari oli muidugi imestanud, miks Kirke, kes kunagi oma ust ei lukusta, äkki kedagi sisse ei lasknud. Nüüd aga oli nii õnnelik, kui õnnelik sai olla. Kahekesi arutasid nad siis, kuidas see heegeldamine käis ja jagasid nippe. Kirke oli lausa pidanud õpetuse ostma, kuigi tegi ikka oma väikeseid muudatusi selles. Kirke peas on Mari heegeldatud üks Pokemonidest (see ülemine müts). Mul ei jäänud muud üle, kui imestada, kuidas need mu neiud nõnda üles kasvanud on, et teismelistele omaste pahanduste tegemiste asemel istuvad nad kodus ja heegeldavad :D

Kirkele kinkisin Jokeri kuju. Mõni postitus tagasi oli ju palju juttu, kuidas ta kostüümi endale sai ja juuksed ära värvis. Siiani on tal veel need natuke rohelised :) Mari kinkis talle veel AMD videokaardi, mille oli saanud töö juurest päris tasuta. Nii et Kirkel tekkis jälle kange kihelus arvuti kokku panna. Marile veel minu poolt pealuu-karp, mille puhul Kirke oma professionaalse pilguga kindlaks tegi, et anatoomiliselt ei kõlba need hambad mitte kuhugi :D Emmel-issile nipet-näpet, nagu lastelegi. Pole ju need kingitused sugugi olulised. Õieti ongi need enda tehtud asjad palju suurema väärtusega. Eriti kui tead, mida teine tahab.

Nõnda siis seekord meie jõulud... Kuni järgmise korrani.

Jõululaupäev

Sel aastal siis nõndaviisi kuuekesi. Ikka tuttavad inimesed ja kaks kutsat kõik pidulised. Süüa ikka eestlastele omaselt seaprae ja verivorstide ja hapukapsaga. Verivorste ma seekord ei teinud, sest avastasin sügavkülma nurgast veel mitu vorsti eelmisest aastast. Eks ma natuke muretsesin, kuidas välja kukuvad. Mähkisin peekonit ümber. Igaks juhuks, kui nad äkki liiga kuivaks osutuvad. Tulid väga head välja. Maitsesid täpselt nii nagu mäletasin. See tähedab ikka hästi. Ma panen ju rohkelt maitseaineid. See aitab palju kaasa :D Pealegi, kui üks 90nene daam arvas, et pole paremaid varem saanud, siis võin endale õlale patsutada küll ;)

Magustoiduks sai kahe piparkoogi vahele piparmündi-shokolaadijäätist pandud. Ja üks mascarpone-pohlakook sai valmis. Pole kunagi mascarponega midagi teinud. Ja tahtsin proovida. Tuli hea, kuid arvan, et jään pigem kohupiima ja kodujuustu juurde edaspidi :P Pealmise tarretise osa tegin soomlaste Lapponia pohlaliköörist, natukese vee ja suhkruga segatuna. Mari arvas, et kook on hea, aga imestas, kas ma olen pannud alkoholi tarretisse :D Pakkus siis seda Kirkele ja Tomile. Kirke oli pea terve öö üleval olnud (kohe seletan miks) ning arvas, et ei taha praegu alkoholiga tegemist teha.

Jõulujalutuskäik sai kenasti ära tehtud. Väljas kõigub temperatuur nulli ümber, kuid see pole jõudnud kõike lund ära sulatada. Nii et maa on ikka valge. Panime lausa lumehange küünlad põlema. Ma ei lase palju pilte endast võtta, aga seekord palusin, et jäädvustada mu toredat fliismütsi-kübarat, mille suvel suusamäel ostsin. Hästi soe ja kerge ja tegelikult väga lihtsalt tehtud. Ei pea ju kootud mütsid alati peas olema :P

Väike ülevaade ka jõulustest tänavatest. Kas meil pole uhke jõulukuusk maja ees! Juba sellepärast ei vaja me midagi tuppa ;)

Koju jõudes keetsin piimakohvi ja kakaod. Mitte, et väljas väga külm oleks olnud, aga ikka on mõnus seda juua. Eriti nii nagu mina teen, vahukoort törts otsa. 
Ja kõige selle kõrval võis vaadata, mis jõulutaat toonud oli. Nüüd siis sai välja hõigata, miks Kirke ei maganud (ja Mari pahameeleks ei tahtnud peo ülessättimisega üldse tegeleda), vaid väikse päkapikuna proovis oma heegeldamist lõpetada. Ta tegi Marile Pokemoni mütsi :D 
Mari oli muidugi imestanud, miks Kirke, kes kunagi oma ust ei lukusta, äkki kedagi sisse ei lasknud. Nüüd aga oli nii õnnelik, kui õnnelik sai olla. Kahekesi arutasid nad siis, kuidas see heegeldamine käis ja jagasid nippe. Kirke oli lausa pidanud õpetuse ostma, kuigi tegi ikka oma väikeseid muudatusi selles. Kirke peas on Mari heegeldatud üks Pokemonidest (see ülemine müts). Mul ei jäänud muud üle, kui imestada, kuidas need mu neiud nõnda üles kasvanud on, et teismelistele omaste pahanduste tegemiste asemel istuvad nad kodus ja heegeldavad :D

Kirkele kinkisin Jokeri kuju. Mõni postitus tagasi oli ju palju juttu, kuidas ta kostüümi endale sai ja juuksed ära värvis. Siiani on tal veel need natuke rohelised :) Mari kinkis talle veel AMD videokaardi, mille oli saanud töö juurest päris tasuta. Nii et Kirkel tekkis jälle kange kihelus arvuti kokku panna. Marile veel minu poolt pealuu-karp, mille puhul Kirke oma professionaalse pilguga kindlaks tegi, et anatoomiliselt ei kõlba need hambad mitte kuhugi :D Emmel-issile nipet-näpet, nagu lastelegi. Pole ju need kingitused sugugi olulised. Õieti ongi need enda tehtud asjad palju suurema väärtusega. Eriti kui tead, mida teine tahab.

Nõnda siis seekord meie jõulud... Kuni järgmise korrani.

Kaunist jõuluaega!

Jagaks siin mulle saadetud
JÕULUDE VÕLUJOOGI RETSEPTi,
mis kuluks vist meile kõigile ära ;-)

Naudi oma elu! Just sellisena, nagu see on! Kohvitassi jagu uudishimu segatakse kannutäie unistustega ja lastakse sel seista otsustavuse kausis öö aega.

Jook valatakse suurde potti, millel on tugev põhi. Vähehaaval lisatakse kuumust ja segatakse aegamööda. Ära liiga pikalt keeda, et joogi tundlikkus ei kaoks.

Lisa kiiresti rõõmusid ja usku heasse elusse. Näpuotsaga juurde tunnustust ja paindlikkust.

Armastuse ja andmisrõõmuga võib jooki julgesti ja hirmuta tarvitada ka seltskonnas. Klaasi servale pannakse päikesekarva lootuse kroonlehti...

Meie kodus juba kolmandat aastat aga kuusepuud ei ole. Ainult kuuseoksad, mis hüljatuna tänavaäärde jäetud. Ja mõned kadakaoksad, mis ma maja eest kasvavatelt põõsastelt harvenduseks lõikasin. Nad toovad meile jõulurõõmu. Suurim tunnustus aga tütarde sõbrannalt, kes arvas, et just selline jõulune kaunistus meeldiks temalegi oma koju ;-)

Kaunist jõuluaega!

Jagaks siin mulle saadetud
JÕULUDE VÕLUJOOGI RETSEPTi,
mis kuluks vist meile kõigile ära ;-)

Naudi oma elu! Just sellisena, nagu see on! Kohvitassi jagu uudishimu segatakse kannutäie unistustega ja lastakse sel seista otsustavuse kausis öö aega.

Jook valatakse suurde potti, millel on tugev põhi. Vähehaaval lisatakse kuumust ja segatakse aegamööda. Ära liiga pikalt keeda, et joogi tundlikkus ei kaoks.

Lisa kiiresti rõõmusid ja usku heasse elusse. Näpuotsaga juurde tunnustust ja paindlikkust.

Armastuse ja andmisrõõmuga võib jooki julgesti ja hirmuta tarvitada ka seltskonnas. Klaasi servale pannakse päikesekarva lootuse kroonlehti...

Meie kodus juba kolmandat aastat aga kuusepuud ei ole. Ainult kuuseoksad, mis hüljatuna tänavaäärde jäetud. Ja mõned kadakaoksad, mis ma maja eest kasvavatelt põõsastelt harvenduseks lõikasin. Nad toovad meile jõulurõõmu. Suurim tunnustus aga tütarde sõbrannalt, kes arvas, et just selline jõulune kaunistus meeldiks temalegi oma koju ;-)

Eesti ja inglise keel... estinglish?

Pole ammust ilma midagi jälle kirjutanud ja joonistanud. Aga täna tekkis torisemise tuju, isegi kui kogu asja vastu on täpselt nii mitmel inimesel huvi nagu kõrvaloleval pildil (leitud internetisügavustest) :D 

Mulle sattus ette üks kommentaar Kuku raadios kuuldud vestluse kohta. Juku raadio köögilaud (80). Teemaks oli radikaliseeruv islam Euroopas, suletud põgenikekogukonnad ning sellest tulenev kiire maailma muutumine ja raju polariseerumine. Veidi juurde ka muud: radikaalsuse kiirest süvenemisest, burkadest, naiste ümberlõikamisest, vaimsest terrorismist jm. Kaasakõnelejaks Kairit Khadija Nassir - Eesti moslem, nagu teda tutvustati. Ta on üle kümne aasta Eestist eemal olnud ja päris head asja ajanud. Ainuke kurb asi oli, et ta eestikeelse jutu sisse lipsas pidevalt inglisekeelseid sõnu. Nägin teda ka Terevisioonis, kus sama asi juhtus. Mu 80+ ema ütles, et ei saanud jutust aru ja ei kuulanudki siis enam. Mis siis sellest heast vestlusest kasu on, kui on hulk neid, kes seda kuulata ei saa. Teinekord tasub siis juba subtiitrid alla panna (tavaline paljudes riikides isegi kohaliku keele jaoks, kui kõne on arusaamatu) või raadiomeestel kiire tõlketöö teha, nagu teles seda reporter proovis. Aga nüüd kommentaarist tuleneva vestluse juurde. Siin ta on, kõigile kenasti kättesaadav, kel huvi on:

Ülle: Tore on, aga nii riivas kõrva selle Eesti moslemi keelekasutus, kus vaid iga kolmas sõna oli emakeelne, ometi nimetas ennast eestlaseks! Sellega võrreldes suuorr kiirtus Anton Aleksejevile, kes "ühe ööga eesti keele ära õppis" ja oma mõtteid ka täiesti korrektses eesti keeles väljendada suutis, pealegi laheda aktsendiga (seda siis eelmises saates). K. Nassiri jutt jäi inglise keelt mittevaldavale kuulajale arusaamatuks.

Juku-kalle Raid: Ma arvan, et ta on siiski jummala tubli!

Heleriin: Ei ole mingit mõtet luua mingit pingerida keeletaju ning mälu põhjal. Tubli Aleksejev elab ikkagi Narvas, Eestis, töötab igapäevaselt ERRile. Kairit seevastu Sotimaal ja Iraagis, kus eesti keelega pole abs midagi peale hakata. Väärib tunnustamist, et ta peab oluliseks tegutseda ka Eestis, oma palgatööde kõrval tulla ning jagada oma kogemust moslemite ja Islamiga. Eks kui tal oleks võimalus rohkem käia ja pikemalt jääda, tuleks ka õiged sõnad õigel ajal meelde. Ma töötan samamoodi multikultuurses keskkonnas ning kui tuleb peale pikka pausi hakata kasutama vene keelt, siis vahel on kõvasti pusimist. Ma tahan öelda seda, et hoidke ja tunnustage inimesi, kes tunnevad Islamit (nagu ka teisi religioone ning kultuure) ning oskavad seda avada. Nende inimeste kaotus vaesestab eestlaste inforuumi ning mitmelultuurilisest dialoogist võib nii mõneski situatsioonis kujuneda tubli monoloog.

Juku-kalle Raid: Aleksejev ei ela Narvas, vaid Moskvas.

Heleriin: Oi, Ma Ei teadnud! Siis A tubli ruudus!

Mina: Kuidagi liiga tavaliseks on muutunud eeldus, et kõik saavad inglise keelest aru. Aga ei saa ju. Selline keelekasutus on puhas inimese mugavus. Küllalt on eestlasi, kes sündinud inglisekeelsesse keskkonda ja kelle eesti keel pole just kõige tugevam, kuid kes kunagi ei lase inglisekeelsetel sõnadel kõnesse sisse lipsata. Jälgivad väga, mida ja kuidas ütlevad. Või siis paluvad, et talle öeldaks, kuidas sõna eesti keeles on. Ma tean seda oma kogemusest (mu enda lapsed näiteks). Kahju, kui oma emakeel nõnda ära unustatakse või õieti ollakse lohakas. Ei jäta kahjuks vähemalt mulle head muljet inimesest, isegi kui ta väga kena isik võib olla. Ma olen rohkem kui veerand sajandit Eestist ära olnud ja kontrollin oma keelekasutust, kui Eestis käin. Nüüd on muidugi peaaegu koomiline, kui palju inglise keelt Eestis kõnes kasutatakse. Ma hoidusin omal ajal isegi OK ütlemast :-)

Heleriin: "Ei jäta kahjuks vähemalt mulle head muljet inimesest, isegi kui ta väga kena isik võib olla. " Sellist lauseehitust kasutas Matthias Johann Eisen oma raamatus "Esivanemate Ohverdumised" u.100 aastat tagasi.

Mina:  :-D Pean ütlema, et ma ei tunne üldse puudutatuna. Päris lõbus :-) See on see häda, kui eestikeelsest keskkonnast nii kaua eemal elada ja suhelda nende eestlastega, kelle keel on oma rada arenenud. Kõik kipub külge jääma. Või on probleem selles va internetis, kus proovid ühe näpuga telefonis kiiresti vastuseid trükkida ;-) Vähemalt inglise keelt ma vahele ei torka, kuigi oleks lihtsam. Ja minu vanaaegsest Eesti keelest saab isegi saja aastane aru või natuke nooremgi, kes pole inglist õppinud :-P
Üks huvitav asi veel. Kunagi sattusin Tartu-Tallinn bussi peal kõrvuti noormehega, kes oli 2 aastat nõuka sõjaväes teeninud. Ta rääkis eesti keelt vene aktsendiga, sest polnud saanud oma emakeeles kõneleda. Tundis sellest piinlikkust. Aga samas ei juhtunud kordagi, et ta oleks venekeelseid sõnu kasutanud. Mul on ka üks sõber, kes on pea 20 aastat eestlastest üsna eemal elanud. Tal on inglise aktsent, kuid taas kord pean ütlema, et inglisekeelseid sõnu ta vahele ei torka, kuigi oleks mugavam. Ta on üks nendest, kes lahkus nõukaaja lõpus. Kord üle pika aja Eestist tagasi tulles rääkis naerdes, kuidas ta sõbrad arvasid, et ta eesti keel on 80ndatesse pidama jäänud. Huvitav teema keeleteadlastele ;-)

Nõnda siis... Kui millestki muust kinni pole haarata, siis rünnata hoopis uue külje pealt :D Või olen ma tõesti nii kaua eemal olnud, et estinglish on täielik norm Eestis. Ja minusugused vanamutid pidagu suumulk kinni?! Huvitav... Kardan, et ma pole ilmselt veel maailmakodanikuks saanud. 

Ja enne, kui siin mõni tarkpea liiga uudishimulikuks muutub ning leiab mu blogist tõlkimata juttu, siis minu blogi on minu monoloog. Teen ja räägin nii kuis hing ihkab (kahjuks pole mu ema arvutitega sina peal, kui oleks, siis sellist apsu ei juhtuks, Tomi vanemad aga mõistavad parasjagu inglise keelt). Vesteldes võhivõõra eestlasega olen aga hoopis teise suhtumisega. Kujutan ette, et sama teeksin mõne intervjueerijaga, kui peaks selline asi juhtumisi ette tulema :D Hoidun vahel peaaegu kramplikult/teadlikult inglise keelest eemale. Kui ta just siin Torontos minu kohalik sõber pole või töökaaslane, sest siis olen lubanud enda jaoks lohakust. Töö juures aga on nõnda palju lihtsam, sest eriti nooremate puhul tekib aegajalt probleem eesti keelest arusaamisega... Teisalt on isegi nemad, minu suureks üllatuseks, väga püüdlikud. Ja võimalusel hoiavad eesti keelest kinni. Nii nagu minu lapsed, sest et kuidagi võõras on ema-isaga või ema-isa-vanustega inglise keeles rääkida :D

I rest my case nagu moodsas estinglishis öeldakse ;) 

Eesti ja inglise keel... estinglish?

Pole ammust ilma midagi jälle kirjutanud ja joonistanud. Aga täna tekkis torisemise tuju, isegi kui kogu asja vastu on täpselt nii mitmel inimesel huvi nagu kõrvaloleval pildil (leitud internetisügavustest) :D 

Mulle sattus ette üks kommentaar Kuku raadios kuuldud vestluse kohta. Juku raadio köögilaud (80). Teemaks oli radikaliseeruv islam Euroopas, suletud põgenikekogukonnad ning sellest tulenev kiire maailma muutumine ja raju polariseerumine. Veidi juurde ka muud: radikaalsuse kiirest süvenemisest, burkadest, naiste ümberlõikamisest, vaimsest terrorismist jm. Kaasakõnelejaks Kairit Khadija Nassir - Eesti moslem, nagu teda tutvustati. Ta on üle kümne aasta Eestist eemal olnud ja päris head asja ajanud. Ainuke kurb asi oli, et ta eestikeelse jutu sisse lipsas pidevalt inglisekeelseid sõnu. Nägin teda ka Terevisioonis, kus sama asi juhtus. Mu 80+ ema ütles, et ei saanud jutust aru ja ei kuulanudki siis enam. Mis siis sellest heast vestlusest kasu on, kui on hulk neid, kes seda kuulata ei saa. Teinekord tasub siis juba subtiitrid alla panna (tavaline paljudes riikides isegi kohaliku keele jaoks, kui kõne on arusaamatu) või raadiomeestel kiire tõlketöö teha, nagu teles seda reporter proovis. Aga nüüd kommentaarist tuleneva vestluse juurde. Siin ta on, kõigile kenasti kättesaadav, kel huvi on:

Ülle: Tore on, aga nii riivas kõrva selle Eesti moslemi keelekasutus, kus vaid iga kolmas sõna oli emakeelne, ometi nimetas ennast eestlaseks! Sellega võrreldes suuorr kiirtus Anton Aleksejevile, kes "ühe ööga eesti keele ära õppis" ja oma mõtteid ka täiesti korrektses eesti keeles väljendada suutis, pealegi laheda aktsendiga (seda siis eelmises saates). K. Nassiri jutt jäi inglise keelt mittevaldavale kuulajale arusaamatuks.

Juku-kalle Raid: Ma arvan, et ta on siiski jummala tubli!

Heleriin: Ei ole mingit mõtet luua mingit pingerida keeletaju ning mälu põhjal. Tubli Aleksejev elab ikkagi Narvas, Eestis, töötab igapäevaselt ERRile. Kairit seevastu Sotimaal ja Iraagis, kus eesti keelega pole abs midagi peale hakata. Väärib tunnustamist, et ta peab oluliseks tegutseda ka Eestis, oma palgatööde kõrval tulla ning jagada oma kogemust moslemite ja Islamiga. Eks kui tal oleks võimalus rohkem käia ja pikemalt jääda, tuleks ka õiged sõnad õigel ajal meelde. Ma töötan samamoodi multikultuurses keskkonnas ning kui tuleb peale pikka pausi hakata kasutama vene keelt, siis vahel on kõvasti pusimist. Ma tahan öelda seda, et hoidke ja tunnustage inimesi, kes tunnevad Islamit (nagu ka teisi religioone ning kultuure) ning oskavad seda avada. Nende inimeste kaotus vaesestab eestlaste inforuumi ning mitmelultuurilisest dialoogist võib nii mõneski situatsioonis kujuneda tubli monoloog.

Juku-kalle Raid: Aleksejev ei ela Narvas, vaid Moskvas.

Heleriin: Oi, Ma Ei teadnud! Siis A tubli ruudus!

Mina: Kuidagi liiga tavaliseks on muutunud eeldus, et kõik saavad inglise keelest aru. Aga ei saa ju. Selline keelekasutus on puhas inimese mugavus. Küllalt on eestlasi, kes sündinud inglisekeelsesse keskkonda ja kelle eesti keel pole just kõige tugevam, kuid kes kunagi ei lase inglisekeelsetel sõnadel kõnesse sisse lipsata. Jälgivad väga, mida ja kuidas ütlevad. Või siis paluvad, et talle öeldaks, kuidas sõna eesti keeles on. Ma tean seda oma kogemusest (mu enda lapsed näiteks). Kahju, kui oma emakeel nõnda ära unustatakse või õieti ollakse lohakas. Ei jäta kahjuks vähemalt mulle head muljet inimesest, isegi kui ta väga kena isik võib olla. Ma olen rohkem kui veerand sajandit Eestist ära olnud ja kontrollin oma keelekasutust, kui Eestis käin. Nüüd on muidugi peaaegu koomiline, kui palju inglise keelt Eestis kõnes kasutatakse. Ma hoidusin omal ajal isegi OK ütlemast :-)

Heleriin: "Ei jäta kahjuks vähemalt mulle head muljet inimesest, isegi kui ta väga kena isik võib olla. " Sellist lauseehitust kasutas Matthias Johann Eisen oma raamatus "Esivanemate Ohverdumised" u.100 aastat tagasi.

Mina:  :-D Pean ütlema, et ma ei tunne üldse puudutatuna. Päris lõbus :-) See on see häda, kui eestikeelsest keskkonnast nii kaua eemal elada ja suhelda nende eestlastega, kelle keel on oma rada arenenud. Kõik kipub külge jääma. Või on probleem selles va internetis, kus proovid ühe näpuga telefonis kiiresti vastuseid trükkida ;-) Vähemalt inglise keelt ma vahele ei torka, kuigi oleks lihtsam. Ja minu vanaaegsest Eesti keelest saab isegi saja aastane aru või natuke nooremgi, kes pole inglist õppinud :-P
Üks huvitav asi veel. Kunagi sattusin Tartu-Tallinn bussi peal kõrvuti noormehega, kes oli 2 aastat nõuka sõjaväes teeninud. Ta rääkis eesti keelt vene aktsendiga, sest polnud saanud oma emakeeles kõneleda. Tundis sellest piinlikkust. Aga samas ei juhtunud kordagi, et ta oleks venekeelseid sõnu kasutanud. Mul on ka üks sõber, kes on pea 20 aastat eestlastest üsna eemal elanud. Tal on inglise aktsent, kuid taas kord pean ütlema, et inglisekeelseid sõnu ta vahele ei torka, kuigi oleks mugavam. Ta on üks nendest, kes lahkus nõukaaja lõpus. Kord üle pika aja Eestist tagasi tulles rääkis naerdes, kuidas ta sõbrad arvasid, et ta eesti keel on 80ndatesse pidama jäänud. Huvitav teema keeleteadlastele ;-)

Nõnda siis... Kui millestki muust kinni pole haarata, siis rünnata hoopis uue külje pealt :D Või olen ma tõesti nii kaua eemal olnud, et estinglish on täielik norm Eestis. Ja minusugused vanamutid pidagu suumulk kinni?! Huvitav... Kardan, et ma pole ilmselt veel maailmakodanikuks saanud. 

Ja enne, kui siin mõni tarkpea liiga uudishimulikuks muutub ning leiab mu blogist tõlkimata juttu, siis minu blogi on minu monoloog. Teen ja räägin nii kuis hing ihkab (kahjuks pole mu ema arvutitega sina peal, kui oleks, siis sellist apsu ei juhtuks, Tomi vanemad aga mõistavad parasjagu inglise keelt). Vesteldes võhivõõra eestlasega olen aga hoopis teise suhtumisega. Kujutan ette, et sama teeksin mõne intervjueerijaga, kui peaks selline asi juhtumisi ette tulema :D Hoidun vahel peaaegu kramplikult/teadlikult inglise keelest eemale. Kui ta just siin Torontos minu kohalik sõber pole või töökaaslane, sest siis olen lubanud enda jaoks lohakust. Töö juures aga on nõnda palju lihtsam, sest eriti nooremate puhul tekib aegajalt probleem eesti keelest arusaamisega... Teisalt on isegi nemad, minu suureks üllatuseks, väga püüdlikud. Ja võimalusel hoiavad eesti keelest kinni. Nii nagu minu lapsed, sest et kuidagi võõras on ema-isaga või ema-isa-vanustega inglise keeles rääkida :D

I rest my case nagu moodsas estinglishis öeldakse ;) 

Blogi sünnipäev - 10

Kümme aastat tagasi tegin oma esimese postituse. Ega ma siis teadnud, kuhu see kõik mind viia-tuua võib :-) Kümme aastat hiljem oskan öelda, et üks lapsepõlve mõte sai küll tänu kirjutamisele täidetud. Ilmus üks raamat minu nime all - Minu Kanada. Kas just selline, mida vaimusilmas nägin, kuid ikkagi raamat :D Lapsed on vahepeal päris suureks kasvanud. Uskumatu on vaadata nende pilte aastast 2006. Nad olid ju ikka päris lapsed siis veel.

Praegu on Mari 21 ja töötab ülikooliaastate vahepeal, kokku aasta, siis jääb veel üks aastake kuni lõpetamiseni. Arvestades, milline rahmeldis ja uudishimulik hing tal on olnud, siis pole ime, et ta liigub insenerikutse suunas. Et just mehaanika eriala, oli natuke minu tegemine ka. Igal juhul naisena äratab ta tähelepanu. Tom meenutab ikka, kuidas ta pisikese 2sena üksi jäädes (st Tom piilus üle ukse), vaatas õliahju punast nuppu, mida issi keelas puudutada, ja muudkui kordas: Mari ei tohi katsuda! Sealt see huvi kindlasti alguse saigi :) Vabal ajal loeb väga palju, ja joonistab endiselt. Pani ka oma arvuti kokku. Heegeldab, kui väga igav on, või kui tahab sõpradele kinke teha.

Kirke, 19, on väga pühendunud hambatehnikuks õppimisele. Ta pole kunagi nii usin olnud ja endast pea kõik andnud, et tal hästi läheks. Mõtles välja lausa oma süsteemi, kuidas paremini õppida. Loeb õppetükke ja tähtsamaid teadmisi linti ning kuulab siis neid. Ise tuli sellele mõttele. Sest tal on ju alati olnud raskusi lugemisega. Ta tunnistab, et see võitlus koolis korralike tulemuste nimel, on teinud temast tugevama inimese. Eks Tom oli vahel liiga range ka temaga, mis just kogu asja kergemaks alati ei teinud. Kuigi ta ju proovis oma aruga aidata last... Igal juhul lõpp hea, kõik hea... Arvan. Arvestades, et tüdruk sai gümnasiumi lõpetamisel sisse kõigisse kolledzhitesse ja ülikoolidesse, kuhu taotles, näitab, et ega ta kõige totum ka polnud :) Toronto "Kunstiakadeemiasse" - OCAD - tööstudisaini eriala pani isegi korraks kahtlema, kas ta ikka tahab hambaasjaga edasi minna, kuid lõpuks otsustas ta viimase kasuks. Mis on väga praktiline valik. Ja ta on tõeliselt rahul praegu. Kuigi näpud on lugematu kord juba kõrvetada saanud ja traatide painutamisega rakus. Vabal ajal vaatab satiirilisi saateid või minuga mõnda seeriat. Ja heegeldab ja koob natuke. Kui ta ainult suudaks oma tuba ka paremini korras hoida, oleks veelgi toredam. Vähemalt emmele ;) Oma arvuti tahab ka kokku panna. Vast jõulude ajal jõuab.

Mõlemad lapsed on Eestist ikka sisse võetud. Mari on ju kaks suve seal töötanud. Ja Kirke unistab väikeselt/vaikselt, et saaks sama teha. Nüüd oleks vaja ainult leida mõni koht, kus ta kasvõi mingi abilisena mõnes hambatehnika kabinetis töötada saaks. See oleks tal ideaalis. Kui mitte, siis peab midagi muud välja mõtlema.

Tom ja lapsed tegelevad endiselt karatega. Kuigi aegajalt tekib pereisal mingi masendus, et ta ei taha enam sellest midagi kuulda, siis on ta endiselt usin karatekas. Kirke võtab aga kindlasti kõige tõsisemalt kogu karate asja. Kinnitab, et ta ei jätaks seda mitte kunagi. Loodab, et saab Jaapanisse treenima minna. Ta on muidugi väga järjekindel ja jäärapäine. Viimane teeb minu elamise raskeks, kui ta keeldub näiteks mõnda mu toitu söömast. Samas on ta natuke rohkem hakanud uusi toite proovima. Ja ise tegema. Mari on selles suhtes palju julgem. Kuigi mõned maitsed ei istu temaga endiselt. Nagu verivorst või rosolje. Aga küll ta jõuab sinna ka ;)

Mina olen endiselt mina. Mis sest et päris mitu kortsu on näkku juurde tulnud. Mõtlesin ühe vanaproua peale, kes ütles, et näeb peeglis iseennast ja ei näe, kui kortsus ja väsinud nägu on. Vaatasin ühel päeval otse peeglisse ja mõtlesin, et ongi nii... Näen oma silmi ja ülejäänud jääb kuidagi kõrvaliseks. Kui ma just ei taha masendusse langeda, ning hakata täpsemalt laupa ja silmade ümbrust jne uurima. Töö juures saab mul kohe 25 aastat täis. Mis puhul keegi mulle kella kinkima ei hakka, nagu vanasti näiteks mu isale kingiti (ma ei kannagi seda juba sellest ajast, kui lapsed väikesed olid :-P). Vaevalt, et kellelgi see meeleski on :-) Ega ma ei nuta. Lihtsalt paneb ikka mõtlema, kuidas aeg lendab. Ma ju tahtsin seda kohta lihtsalt hüppelauana, et siis mujale tööle saada. Näed siis... Tean, et mu oskusi ei ole päriselt korralikult ära kasutatud. Kui ehk nüüd viimase ülemusega. Kes on minu pomodest kindlasti kõige parem! Välja arvatud vast LAPi - Linna Ametpost Tallinnas - ülemus (oli vist Kulla Kalle?), kellega ma ei tundnud kunagi, et ta oma ülemuseks olemisega liiale oleks läinud. Oli alati hästi kena ja sõbralik. 

Nii et nüüdseks olen siis jõudnud nii kaugele kui jõuda saab, vaadates väikese ülemusena, et teenindajad korralikult teenindavad :) Ise arvan, et saan hästi hakkama. Eriti selles osas, et suudan alati väga rahulikuks jääda ning ma loodan, et olen väga mõistev ja sõbralik. Mulle meeldiks viia läbi mingi küsitlus, kus nad julgeks öelda, mis nad mõtlevad. Tore on see, et panga juhtkond on praegu üsna üksmeelne, ei ole ka mingit tunnet, et üks oleks tähtsam kui teine. Mis teeb muidugi õhkkonna nii palju mõnusamaks. Selliseks nagu ta pole ei tea mis ajast olnud, või äkki mitte kunagi ;-)

Kõik pildid on aastast 2006. Ka esimene. Kui keegi on kunagi jäänud vaatama, mis roheline taust päises on, siis siin on saladuse lahendus. Foto on männiokastest. Jõudsin väga kaua aega saladust hoida ;-)

Nii et palju õnne minu päevaraamatule siin internetimaailmas! Ja aitäh kõigile neile, kes minuga kaasa on mõelnud. Ma poleks uskunud, et saaksin nii mitu head sõpra virtuaalmaailmast. Olen mõnega ka kokku saanud ning nad on osutunud sama toredaks nagu nad ekraani kaudu paistsid!

Blogi sünnipäev - 10

Kümme aastat tagasi tegin oma esimese postituse. Ega ma siis teadnud, kuhu see kõik mind viia-tuua võib :-) Kümme aastat hiljem oskan öelda, et üks lapsepõlve mõte sai küll tänu kirjutamisele täidetud. Ilmus üks raamat minu nime all - Minu Kanada. Kas just selline, mida vaimusilmas nägin, kuid ikkagi raamat :D Lapsed on vahepeal päris suureks kasvanud. Uskumatu on vaadata nende pilte aastast 2006. Nad olid ju ikka päris lapsed siis veel.

Praegu on Mari 21 ja töötab ülikooliaastate vahepeal, kokku aasta, siis jääb veel üks aastake kuni lõpetamiseni. Arvestades, milline rahmeldis ja uudishimulik hing tal on olnud, siis pole ime, et ta liigub insenerikutse suunas. Et just mehaanika eriala, oli natuke minu tegemine ka. Igal juhul naisena äratab ta tähelepanu. Tom meenutab ikka, kuidas ta pisikese 2sena üksi jäädes (st Tom piilus üle ukse), vaatas õliahju punast nuppu, mida issi keelas puudutada, ja muudkui kordas: Mari ei tohi katsuda! Sealt see huvi kindlasti alguse saigi :) Vabal ajal loeb väga palju, ja joonistab endiselt. Pani ka oma arvuti kokku. Heegeldab, kui väga igav on, või kui tahab sõpradele kinke teha.

Kirke, 19, on väga pühendunud hambatehnikuks õppimisele. Ta pole kunagi nii usin olnud ja endast pea kõik andnud, et tal hästi läheks. Mõtles välja lausa oma süsteemi, kuidas paremini õppida. Loeb õppetükke ja tähtsamaid teadmisi linti ning kuulab siis neid. Ise tuli sellele mõttele. Sest tal on ju alati olnud raskusi lugemisega. Ta tunnistab, et see võitlus koolis korralike tulemuste nimel, on teinud temast tugevama inimese. Eks Tom oli vahel liiga range ka temaga, mis just kogu asja kergemaks alati ei teinud. Kuigi ta ju proovis oma aruga aidata last... Igal juhul lõpp hea, kõik hea... Arvan. Arvestades, et tüdruk sai gümnasiumi lõpetamisel sisse kõigisse kolledzhitesse ja ülikoolidesse, kuhu taotles, näitab, et ega ta kõige totum ka polnud :) Toronto "Kunstiakadeemiasse" - OCAD - tööstudisaini eriala pani isegi korraks kahtlema, kas ta ikka tahab hambaasjaga edasi minna, kuid lõpuks otsustas ta viimase kasuks. Mis on väga praktiline valik. Ja ta on tõeliselt rahul praegu. Kuigi näpud on lugematu kord juba kõrvetada saanud ja traatide painutamisega rakus. Vabal ajal vaatab satiirilisi saateid või minuga mõnda seeriat. Ja heegeldab ja koob natuke. Kui ta ainult suudaks oma tuba ka paremini korras hoida, oleks veelgi toredam. Vähemalt emmele ;) Oma arvuti tahab ka kokku panna. Vast jõulude ajal jõuab.

Mõlemad lapsed on Eestist ikka sisse võetud. Mari on ju kaks suve seal töötanud. Ja Kirke unistab väikeselt/vaikselt, et saaks sama teha. Nüüd oleks vaja ainult leida mõni koht, kus ta kasvõi mingi abilisena mõnes hambatehnika kabinetis töötada saaks. See oleks tal ideaalis. Kui mitte, siis peab midagi muud välja mõtlema.

Tom ja lapsed tegelevad endiselt karatega. Kuigi aegajalt tekib pereisal mingi masendus, et ta ei taha enam sellest midagi kuulda, siis on ta endiselt usin karatekas. Kirke võtab aga kindlasti kõige tõsisemalt kogu karate asja. Kinnitab, et ta ei jätaks seda mitte kunagi. Loodab, et saab Jaapanisse treenima minna. Ta on muidugi väga järjekindel ja jäärapäine. Viimane teeb minu elamise raskeks, kui ta keeldub näiteks mõnda mu toitu söömast. Samas on ta natuke rohkem hakanud uusi toite proovima. Ja ise tegema. Mari on selles suhtes palju julgem. Kuigi mõned maitsed ei istu temaga endiselt. Nagu verivorst või rosolje. Aga küll ta jõuab sinna ka ;)

Mina olen endiselt mina. Mis sest et päris mitu kortsu on näkku juurde tulnud. Mõtlesin ühe vanaproua peale, kes ütles, et näeb peeglis iseennast ja ei näe, kui kortsus ja väsinud nägu on. Vaatasin ühel päeval otse peeglisse ja mõtlesin, et ongi nii... Näen oma silmi ja ülejäänud jääb kuidagi kõrvaliseks. Kui ma just ei taha masendusse langeda, ning hakata täpsemalt laupa ja silmade ümbrust jne uurima. Töö juures saab mul kohe 25 aastat täis. Mis puhul keegi mulle kella kinkima ei hakka, nagu vanasti näiteks mu isale kingiti (ma ei kannagi seda juba sellest ajast, kui lapsed väikesed olid :-P). Vaevalt, et kellelgi see meeleski on :-) Ega ma ei nuta. Lihtsalt paneb ikka mõtlema, kuidas aeg lendab. Ma ju tahtsin seda kohta lihtsalt hüppelauana, et siis mujale tööle saada. Näed siis... Tean, et mu oskusi ei ole päriselt korralikult ära kasutatud. Kui ehk nüüd viimase ülemusega. Kes on minu pomodest kindlasti kõige parem! Välja arvatud vast LAPi - Linna Ametpost Tallinnas - ülemus (oli vist Kulla Kalle?), kellega ma ei tundnud kunagi, et ta oma ülemuseks olemisega liiale oleks läinud. Oli alati hästi kena ja sõbralik. 

Nii et nüüdseks olen siis jõudnud nii kaugele kui jõuda saab, vaadates väikese ülemusena, et teenindajad korralikult teenindavad :) Ise arvan, et saan hästi hakkama. Eriti selles osas, et suudan alati väga rahulikuks jääda ning ma loodan, et olen väga mõistev ja sõbralik. Mulle meeldiks viia läbi mingi küsitlus, kus nad julgeks öelda, mis nad mõtlevad. Tore on see, et panga juhtkond on praegu üsna üksmeelne, ei ole ka mingit tunnet, et üks oleks tähtsam kui teine. Mis teeb muidugi õhkkonna nii palju mõnusamaks. Selliseks nagu ta pole ei tea mis ajast olnud, või äkki mitte kunagi ;-)

Kõik pildid on aastast 2006. Ka esimene. Kui keegi on kunagi jäänud vaatama, mis roheline taust päises on, siis siin on saladuse lahendus. Foto on männiokastest. Jõudsin väga kaua aega saladust hoida ;-)

Nii et palju õnne minu päevaraamatule siin internetimaailmas! Ja aitäh kõigile neile, kes minuga kaasa on mõelnud. Ma poleks uskunud, et saaksin nii mitu head sõpra virtuaalmaailmast. Olen mõnega ka kokku saanud ning nad on osutunud sama toredaks nagu nad ekraani kaudu paistsid!

Katuse otsast... tore video

Mitu kohta ära tunnete :)

Katuse otsast... tore video

Mitu kohta ära tunnete :)

Hingede päev

Kena on küünlad põlema panna ja selle valguses rahulikult olla... Võtsin jälle oma kuulikese välja, kuigi seekord kasutasin küll oma uut moblat pildistamiseks.

Hingede päev

Kena on küünlad põlema panna ja selle valguses rahulikult olla... Võtsin jälle oma kuulikese välja, kuigi seekord kasutasin küll oma uut moblat pildistamiseks.

Halloween...

Kirkele sai siis kahepeale õmmeldud Jokeri kostüüm valmis. Kirke lõikas lõiked ja tükid riidest välja ning õmbles enam-vähem tükid kokku. Mina siis võtsin peenema töö ette. Tegelikult osutus muidugi jaki kallal pusimine isegi minule kohati pähkliks, st just kraerevääri osas. Ma pole kunagi varem midagi sellist välja võlunud. Lõppkokkuvõttes võisin siiski rahule jääda. Tüdrukud vaatasid küll valmis asja väga imetlevalt, isegi Tom mõmises paar tunnustavat sõna :-) Kuidas küll see nii professionaalne välja nägevat! Mul oli ju vooder ka sisse pandud. Lõhiku osas jäin ka pisut jänni. Aga siis lõin käega. Väljastpool paistis kena ja seest ka enam-vähem. Alles pärast sain aru, mida täpselt pidanuks tegema. Juuksed muidugi said jälle roheliseks värvitud. Kostüüm äratas nii palju tähelepanu, et nii mõnigi palus luba fotot teha!

Mari mehaanikainsenerina valmistas paar "väikest tagasihoidlikku" tööriista. Ketassaag käis igal juhul isegi mootori abil ringi. Oli siiski pehmest materjalist valmistatud :-) Nõnda läks ta hommikul tööle, sest neil oli seal ka mingi väike võistlus kostüümide osas ning minu meelest isegi kõrvitsanägude lõikamises. Mul oli mingi teine plaan riietuse osas, kuid jakiga läks nii palju aega, et mul polnud enam mahti midagi muud teha, kui mustad riided selga toppida, ämblikuvõrguline keep üle õlgade visata ja hiljuti muretsetud väike nõiakübar pähe panna. Kilinaid-kulinaid-plastikust pealuud ka veel kaela. Kirkel jagus rohelist värvi rohkemgi, ta värvis eelmisel päeval mul ühe tuka roheliseks. Hommikul sai juuksed veel natuke segamini aetud, et ikka nõiamoorilikum välja näha. Metroos ma küll kübarat ei kandnud, kuid juuksed tõmbasid küll tähelepanu endale :-D Polegi varem nii väga üles end löönudki. Siiski... kord olin sõduri riietuses. Isegi vana nõukaaegne sõjaväepilet oli taskus :D

Need pildid pole nüüd küll kõik Halloweeni õhtust, ainult ülemine vasak, kus kõik need töötajad reas, kes vaevusid kostüüme kandma. Ülejäänud on laupäevast, kui gaidid-skaudid külla tulid. Eriti vahva oli mu töökaaslase jänesekostüüm. Ta oli nii tore, et võttis isegi porknaid kaasa. Aga millegipärast ei olnud neil eriti minekut :-D

Siin veel kaunistatud maju ja Halloweeni atmosfääri. Meil oli külas üks tore pere, kes elab Prantsusmaal. Nende väike kuuene tütar oli tõeline hurmur. Kahju, et nad siiski ei saanud seda õhtut siin veeta, vaid pidid hoopis lennuki peale minema. 

Ja lõpuks traditsioonilised pildid, ainult seekord muidugi palju suurematest lastest. Laenasin neid oma sõbra FB lehelt, sest mul polnud enam peale nii paljut sahmimist energiat peole minna. Jagasin siin kodus komme ühele lapsele, kes julges ukse taha helistama tulla :D Pärast koertega väljas jalutades sain veel paarile kommi anda. Siia lõppu veel meie külaliste poolt tehtud fotod, kui nad Eesti Majas käisid.

Halloween...

Kirkele sai siis kahepeale õmmeldud Jokeri kostüüm valmis. Kirke lõikas lõiked ja tükid riidest välja ning õmbles enam-vähem tükid kokku. Mina siis võtsin peenema töö ette. Tegelikult osutus muidugi jaki kallal pusimine isegi minule kohati pähkliks, st just kraerevääri osas. Ma pole kunagi varem midagi sellist välja võlunud. Lõppkokkuvõttes võisin siiski rahule jääda. Tüdrukud vaatasid küll valmis asja väga imetlevalt, isegi Tom mõmises paar tunnustavat sõna :-) Kuidas küll see nii professionaalne välja nägevat! Mul oli ju vooder ka sisse pandud. Lõhiku osas jäin ka pisut jänni. Aga siis lõin käega. Väljastpool paistis kena ja seest ka enam-vähem. Alles pärast sain aru, mida täpselt pidanuks tegema. Juuksed muidugi said jälle roheliseks värvitud. Kostüüm äratas nii palju tähelepanu, et nii mõnigi palus luba fotot teha!

Mari mehaanikainsenerina valmistas paar "väikest tagasihoidlikku" tööriista. Ketassaag käis igal juhul isegi mootori abil ringi. Oli siiski pehmest materjalist valmistatud :-) Nõnda läks ta hommikul tööle, sest neil oli seal ka mingi väike võistlus kostüümide osas ning minu meelest isegi kõrvitsanägude lõikamises. Mul oli mingi teine plaan riietuse osas, kuid jakiga läks nii palju aega, et mul polnud enam mahti midagi muud teha, kui mustad riided selga toppida, ämblikuvõrguline keep üle õlgade visata ja hiljuti muretsetud väike nõiakübar pähe panna. Kilinaid-kulinaid-plastikust pealuud ka veel kaela. Kirkel jagus rohelist värvi rohkemgi, ta värvis eelmisel päeval mul ühe tuka roheliseks. Hommikul sai juuksed veel natuke segamini aetud, et ikka nõiamoorilikum välja näha. Metroos ma küll kübarat ei kandnud, kuid juuksed tõmbasid küll tähelepanu endale :-D Polegi varem nii väga üles end löönudki. Siiski... kord olin sõduri riietuses. Isegi vana nõukaaegne sõjaväepilet oli taskus :D

Need pildid pole nüüd küll kõik Halloweeni õhtust, ainult ülemine vasak, kus kõik need töötajad reas, kes vaevusid kostüüme kandma. Ülejäänud on laupäevast, kui gaidid-skaudid külla tulid. Eriti vahva oli mu töökaaslase jänesekostüüm. Ta oli nii tore, et võttis isegi porknaid kaasa. Aga millegipärast ei olnud neil eriti minekut :-D

Siin veel kaunistatud maju ja Halloweeni atmosfääri. Meil oli külas üks tore pere, kes elab Prantsusmaal. Nende väike kuuene tütar oli tõeline hurmur. Kahju, et nad siiski ei saanud seda õhtut siin veeta, vaid pidid hoopis lennuki peale minema. 

Ja lõpuks traditsioonilised pildid, ainult seekord muidugi palju suurematest lastest. Laenasin neid oma sõbra FB lehelt, sest mul polnud enam peale nii paljut sahmimist energiat peole minna. Jagasin siin kodus komme ühele lapsele, kes julges ukse taha helistama tulla :D Pärast koertega väljas jalutades sain veel paarile kommi anda. Siia lõppu veel meie külaliste poolt tehtud fotod, kui nad Eesti Majas käisid.

Sügis Kanadas...

Reedel oli meil juhtumisi Tomiga mõlemil vaba päev. Ja mis seals ikka, istusime hommikul autosse ja läksime põhja poole kahekesi sügist püüdma. Peaaegu kahekesi, sest kutsad olid ka kenasti kaasas. Eks ta ole... nüüd oleme juba selles eas, mil lapsed on tegelikult ju ametlikult täiskasvanud ja meie võime oma samme just nii seada, kuidas meile meeldib. Nad juba küllalt meie sabas tatsanud :-) 

Natuke kummaline on nõnda mõelda. Tundub, et Toomasel eriti raske lahti lasta. Kuid mina oskan juba päris hästi muretsemisvaba elu nautida. No nii palju, kui seda muretsemist kõrvale võib jätta. Vähemalt igapäevastest muredest olen enam-vähem lahti.

Blue Mountainil oli käimas suusavarustuse vahetus-müük, kuhu inimesed toovad oma kraami, millest tahavad lahti saada. Ilm oli väääga soe. 20nete keskpaigas, just selline mõnus, et ei aja kuuma käest varju ja külma. Pilte on mul rohkemgi, aga siia panen õhtupäikeses autoaknast klõpsatud fotod, mille puhul pole ma proovinudki neid ilusamaks teha! Sügis on tõeliselt kaunis siin Kanadas!

Sügis Kanadas...

Reedel oli meil juhtumisi Tomiga mõlemil vaba päev. Ja mis seals ikka, istusime hommikul autosse ja läksime põhja poole kahekesi sügist püüdma. Peaaegu kahekesi, sest kutsad olid ka kenasti kaasas. Eks ta ole... nüüd oleme juba selles eas, mil lapsed on tegelikult ju ametlikult täiskasvanud ja meie võime oma samme just nii seada, kuidas meile meeldib. Nad juba küllalt meie sabas tatsanud :-) 

Natuke kummaline on nõnda mõelda. Tundub, et Toomasel eriti raske lahti lasta. Kuid mina oskan juba päris hästi muretsemisvaba elu nautida. No nii palju, kui seda muretsemist kõrvale võib jätta. Vähemalt igapäevastest muredest olen enam-vähem lahti.

Blue Mountainil oli käimas suusavarustuse vahetus-müük, kuhu inimesed toovad oma kraami, millest tahavad lahti saada. Ilm oli väääga soe. 20nete keskpaigas, just selline mõnus, et ei aja kuuma käest varju ja külma. Pilte on mul rohkemgi, aga siia panen õhtupäikeses autoaknast klõpsatud fotod, mille puhul pole ma proovinudki neid ilusamaks teha! Sügis on tõeliselt kaunis siin Kanadas!

Roheline soeng

Nõnda näeb meie laps praegu välja. Neljapäeval aitasin tal juuksed roheliseks värvida. Ta tahtis välja näha just selline nagu Joker, kes Batmani vastu tegutseb (nendele selgituseks, kes ainult Batmanist kuulnud on :)  Õmblesime ka rohelise vesti ja lillad püksid. Vesti puhul lasin Kirkel päris palju aidata. Ta oli ise väga huvitatud. Ja pidas juba plaani, mida veel õmmelda saaks. Pükste puhul jäi aega liiga väheks. Ühel hetkel juba ütles, et ärgu ma nähku vaeva, kasutab musta värvi pükse. Aga ma ei andnud alla. Vist aitas, et me õmblemise ajal vaatasime vanu Project Runway  osasid. Olin kasutanud lõiget, mis liiga väike. Kiiruga ei tulnud pähe, et võiks siiski täpsemalt järgi vaadata, kui suur laps on. Ega ta just suur pole, kuid puusad on laiemad kui minul kunagi olid. Panin ühe lapaka taha "täiteks". Mis neiule üldse ei meeldinud. Aga peale seda, kui olin veel mõned voldid sisse õmmelnud, nägi kõik välja justkui nõnda pidigi olema. Ta jäi rahule. Sõbrad olid küsinud, kas ta ostis püksid poest :-)

Alumisel pildil pole kummalgi pildil päris õige värv välja tulnud. Erineva valgusega tehtud. Hommikul jalutasin neiuga metroosse. Päris mitmete huvitatud pilkude osaliseks saime. Või õieti tema sai. Mõni naeratas ja lehvitas. Aga nädalavahetusel polnud vaja väga imestada, sest kesklinnas liikus teisigi maskeerunud inimesi. Toimus FanExpo, kuhu kogunevad ulmemaailma ja koomiksite fännid (näiteks Star Treki tegelasi võib seal näha). Mitmed olid ligi astunud ja palunud, kas saaks koos pilti teha.

Värv ise peab veel umbes 40 pesu vastu. Homme on ta oma ilusate roheliste juustega kolledzhis platsis. Ega talle väga tähelepanu endale ei meeldi tõmmata. Tahtis mütsi pähe panna. Aga ma ütlesin, et tõmba aga selg sirgu ja astu julgelt kooli :) Eks see natuke raske ole, sest on ju esimest aastat seal. Eks me homme kuule, kuidas läks.

Roheline soeng

Nõnda näeb meie laps praegu välja. Neljapäeval aitasin tal juuksed roheliseks värvida. Ta tahtis välja näha just selline nagu Joker, kes Batmani vastu tegutseb (nendele selgituseks, kes ainult Batmanist kuulnud on :)  Õmblesime ka rohelise vesti ja lillad püksid. Vesti puhul lasin Kirkel päris palju aidata. Ta oli ise väga huvitatud. Ja pidas juba plaani, mida veel õmmelda saaks. Pükste puhul jäi aega liiga väheks. Ühel hetkel juba ütles, et ärgu ma nähku vaeva, kasutab musta värvi pükse. Aga ma ei andnud alla. Vist aitas, et me õmblemise ajal vaatasime vanu Project Runway  osasid. Olin kasutanud lõiget, mis liiga väike. Kiiruga ei tulnud pähe, et võiks siiski täpsemalt järgi vaadata, kui suur laps on. Ega ta just suur pole, kuid puusad on laiemad kui minul kunagi olid. Panin ühe lapaka taha "täiteks". Mis neiule üldse ei meeldinud. Aga peale seda, kui olin veel mõned voldid sisse õmmelnud, nägi kõik välja justkui nõnda pidigi olema. Ta jäi rahule. Sõbrad olid küsinud, kas ta ostis püksid poest :-)

Alumisel pildil pole kummalgi pildil päris õige värv välja tulnud. Erineva valgusega tehtud. Hommikul jalutasin neiuga metroosse. Päris mitmete huvitatud pilkude osaliseks saime. Või õieti tema sai. Mõni naeratas ja lehvitas. Aga nädalavahetusel polnud vaja väga imestada, sest kesklinnas liikus teisigi maskeerunud inimesi. Toimus FanExpo, kuhu kogunevad ulmemaailma ja koomiksite fännid (näiteks Star Treki tegelasi võib seal näha). Mitmed olid ligi astunud ja palunud, kas saaks koos pilti teha.

Värv ise peab veel umbes 40 pesu vastu. Homme on ta oma ilusate roheliste juustega kolledzhis platsis. Ega talle väga tähelepanu endale ei meeldi tõmmata. Tahtis mütsi pähe panna. Aga ma ütlesin, et tõmba aga selg sirgu ja astu julgelt kooli :) Eks see natuke raske ole, sest on ju esimest aastat seal. Eks me homme kuule, kuidas läks.