Kuus aastat tagasi sai pesamuna 1. tüübi diabeedi diagnoosi.
Ses mõttes oli see “hea” aeg, et ma ei pidanud miskit beebit süstima ja torkima, algusest peale sai ta sellega ise hakkama. See muidugi ei tähenda, et muresid üldse pole, oh ei.
Pidev meelde tuletamine, et peab sööma, et peab mõõtma, et peab süstima, jätkub veelgi.
Tõsi, süstima tänapäeval ei pea, tehnika on selle võrra arenenud, et on olemas pumbad ja sensorid, mis ise veresuhkrut mõõdavad ja insuliini annustavad, kuid nendele ei saa lõpuni loota. Ja neid tuleb vahetada.
Pluss kõikvõimalikud eri juhtumid.
Ma olen, eriti algusaegadel, korduvalt viinud kooli järele diabeediasju või insuliini.
Ma olen koolibussist käinud otsimas sinna jäänud diabeediasju ja viinud neid kooli.
Ma olen töö katki jätnud ja koju kihutanud, sest klassijuhataja on helistanud, et laps pole koolis ega vasta telefonile, endal miljon musta stsenaariumi silme eest läbi jooksmas (laps magas ja telo oli hääletu peal).
Ma olen, ise lapis matkates, helistanud suurtesse bussifirmadesse ja leiubüroodesse, otsimaks bussi unustatud insuliini annustavat telefoni. Ja lapsed on käinud seda siis teisest linnast ära toomas.
Mu suured lapsed on sama telefoni eestist soome postiga saatnud.
Ma olen ametikooli kuraatori ees nutnud, sest ta tegi mulle ühemõtteliselt selgeks, kui sitt ema ma olen, et lapse veresuhkrut ohjes hoida ei suuda.
Olen aru andnud lastekaitsele-signaal sinna jõudis samast koolist.
Iga kord, kui me kuhugi kaugemale oleme minemas, küsin ja kontrollin ma kümme korda, kas kõik vajalik on kaasas ja võtan igaks juhuks ise ka varud kaasa. Viimasel ajal see ise varude võtmine ei õnnestu, sest pesamuna elab eraldi ja meie kodus pole varusid (peaks tegelt soetama).
Nüüd viimati eestis käies, kui kõik me üle pika aja kokku saanud lähisuguvõsa istus jõululauas, otsisin mina paaniliselt mööda küla insuliinipliiatsile sobivaid süstlanõelu, sest laps oli kogemata kaasa võtnud vale versiooni insuliinipumba, mis ei ühildunud annustustelefoniga ega sensoriga. Pika mõjutusega insuliini õnneks leidus külmkapis, olime kunagi jätnud sinna. Nõeltele lisaks saime õnneks ka insuliinipliiatsi, kuhu lühiaegse insuliini ampulle saab vahetada-see insuliin oli õnneks kaasas.
Ja ei ole nii, et 18 kukub ja mured kaovad, oo ei. Lapsed jäävad lasteks, alati 🙂
Viimane kustutab tule 
