Ohtralt gintonicut ja plätud + lühikesed püksid. Pidev päevane (ja kui ei märganud laepropellerit tööle panna, siis ka öine) higistamine.
Eestilehmalaiguline kassiraisk, keda jupp aega igapäevaselt söödetud, laseb endale iga korraga lähemale, ja vaatab küsivalt otsa, et kas paid ka lõpuks tegema hakatakse võimis. (järgmisel korral teen pilti tõestuseks)
Omapäraseid silte leiab siitsealt.
Mu espanjooli tönkamise edukus oleneb päevast ja situatsioonist. Keegi pahaks ei pane ja kui jutust aru ei saa, kordavad sama teksti aga natuke aeglasemal. Mis ei aita sittagi aga no pohui eksole. Käte-jalgadega saab enamus asju selgeks ja tehtud.
Kuradi palmid on ikka tegijad ja neist ma ei väsi, iga kord kui need vastu tulevad on soe ja kohevalt roheline tunne.
Inimesed on imelikult inimesemoodi ( välja arvatud rahaasjad ofkoors). Aitäh ja vabandust tuleb täitsa automaatselt. Autojuhid lasevad ette ja mööda ja üle. Kohvikutädid ja -onud patsutavad ja kallistavad. Lapsed ja koerad naeratavad. Põhitrend on, et ela ja lase teistel elada: kui otseselt kedagi ei häiri, on kõigil positiivselt pohui. Kui häirid, palu kiirelt andeks ja ole nummi ja kõik läheb kenasti.
Vaatan laulu-ja tantsupeo äkshõnit, ja rõõm on mitmes plaanis. Esiteks on ju ilgelt tore, et Eesti rahvas jaksab jätkuvalt laulda ja tantsida, ja meenub hetk lapsepõlvest kui sai ise laulukaare all noka lahti tehtud. Teiseks, flashbackid “Maleva” filmist, kus igast jamast ülesaamiseks oli lahendus: laulame! Kolmandaks – raudselt kui ma kohale oleks läinud, oleks saanud kummikutes vihma ja pori sees müttamisest neeruvaagnapõletiku – on natuke hea meel, et ei saanud. Sellised vastandlikud mõtteraasud.
Ühe kohaliku bensujaama juures hängiva vabapidamisel kassiga oleme ettevaatlikult sõbraks saanud. Tüübile on pandud tudukoht ja veekauss, aga kassitoitu justkui igapäevaselt ei laeku. Parandasime vea, käin vaatan õhtuti, et eesti lehma karva (mustvalge) kondine elukas natuke süüa saaks. Tundub, et ta juba kaugelt tunneb minu (ja kassitoidu) lõhna ja sätib ennast keset kõnniteed ootele. Kassimaiuseid võtab lausa käest. Njummi.
Siin kell 3 öösel promenaadi lähedal päevakuumuse (35 C) jahutamiseks ööseks lahti tehtud akende alt jalutab mööda mitte üks laululemb kohalik, ja lõõritab siinset rahvalaulukest justkui teaks, et meitel on laulupidu. Peaaegu nigut kaerajaan. Natuke eemal tudub hambakliiniku uksealuses elu hammasrataste vahele jäänud mustanahaline vanamees, kes vahel öösiti nutab. Ja vahel, kui päev on armuline olnud, avab mõned õlled ja arutleb iseendaga kauges tundmatus keeles.
Kas kellelgi veel viskab Instas/LinkedInis/igas kuradi kohas ette artikleid ja vidjusid sellest, et kui tahad sama tegija olla nagu subjekt Edukas, siis pead ärkama hommikul hiljemalt kell 4, siis tund aega mediteerima, siis kuulama motiveerivaid podcaste, siis tegema päevaplaani, üle vaatama nädala, aasta, viisaastaku ja sajandi plaani, kirjutama valmis kõik päeva e-kirjad? Ja alles siis, hiljemalt kella 6-ks ronima kontorisse ja hakkama kõigile verbaalselt molli andma motivatsioonikõnesid pidama, sest kurat küll! Kõigis neis lugudes on alati rõhutatud et vata, ma olen CEO of Multimillion Something, väga terve, väga mentaalselt korras ja selle päevarutiini pärast ma seda kõike olengi!
I call bullshit.
On inimesi, kes füsioloogiliselt vajavadki vähem ööund (nagu väidetavalt seltsimees Lenin), aga mitte kõik. Ja meenutaks, et Lenin oli lisaks kõigele muule ka süfiliitik ja naistepeksja. Inimesed, kes on vaimselt terved, ei kola kell 4 ringi, vaid magavad õiglase und. Selleks, et enne kuradi päikesetõusu kark alla ajada, peab olema (rängemaid sugu- ja vaimuhaigusi kõrvale jättes) lehm vaja lüpsta, räme pohmell, lennuki peale minek, probleemid eesnäärmega ja/või ülevoolav ärevus. Meditatsioon ja jooga pole ka tegelt mõeldud tegelastele, kel niisamagi pea ja emotsioonidega kõik korras on – sest hui neil seda vaja on. Aga noh, kui omada niipalju plekki siis võibolla ongi koguaeg kananahk ihul, närvid läbi ja unehäired, sest krt kus see kõik panna ja mis sellega teha ja äkki võetakse ära või oumaigaad.
Mida tuleb möönda on see, et kui mingi lahenduse üle oled päeval kõvasti mõelnud, siis vahete-vahel, umbestäpselt varahommikul, tekib ajus tudumise käigus sellele lahendus: ärkad üles ja heureka! Äkki on see kunagi nende Edukate onudega juhtunud, ja nad on teinud sellest äraspidise järelduse. Et mitte lihtsalt mõtlen õhtul ja heal juhul ärkan hea idee peale, vaid ärkan üles, ja häid ideid tuleb kolinal. Umbes nagu koer, kes leiab konkreetse posti kõrvalt tüki äravisatud kana, ja iga kuradi järgmise jalutuskäigu ajal ta läheb esimese asjana sinna posti juurde kontrollima, et kas post on talle uue kana andnud. Obsess much? Newton oli tark poiss, aga ta ei läinud ju pärast õunaga pähe saamist iga päev sama puu alla uut murrangulist teoorialaksu ootama.
Võtaks vaikusehetke ka kõikide nende vaesekestele mõeldes, kes selle Edukaga peavad igapäevaselt kokku puutuma. Raudselt on tal kari teenijaid, kes selle lolli ooberdamiseks peavad VEEL varem üles tõusma – ilma kuradi mediteerimata. Oletame, et ta elab kellegagi koos. Tõbras paneb ju kella helisema, eks. Raudselt ta kuradi kolistab vetsupoti kaanega ja haisutab mingi mediteerimisküünlaga ja tinistab gongi või kuulab kuradi zen-muusikat ja ümiseb-möliseb. Ja kõik need alluvad, kellele poolöisel kellaajal saadetud e-kirjad kergsüüdistavalt kohale potsatavad (“ma ei tea millega teie tegelete, aga mina igatahes JUBA TÖÖTAN!”) ja kontorisse jõudes veel enne kohvijoomist juba peavad sellele tõenäoliselt kokaiinilaksu all olevale tropile rääkima, mida nad on öö jooksul uut genereerinud või muidu. Rääkimata sellest, et tungivalt on soovitav ka hiljemalt kella 6-ks ennast kontoris näole anda, muidu Edukas tunneb end seal üksi passides imelikult.
Nii et ma arvan, et tuu põle tuu. Need edukusvalemid ikka vist ei tekita uusi pisipehme asutajajaid, krüptomiljardäre ega jeffbezoseid. Sest kõigil podcastide kuulajatel pole garaaži, kus kõik kuulsad vanakooli idufirmad näivad asutatud olevat, või et kõik lehmalüpsjad pole matemaatika/arvutigeeniused, ja kõik OCD põdejad ei pärine miljardäride suguvõsast.
Eelmise postituse jätkuks väike selgitus. Käesirutajaid on siin mitu alaliiki.
Esiteks, profid kellel on oma väike näitemäng välja mõeldud. Näiteks üks tüüp kes konutab käidavas kohas, tekk ümber pea tõmmatud, kõigutab ennast edasi tagasi ja hõigub haleda häälega (aga omas tuntavas rütmis) et aidake, andke söögiraha. Ta teeb seda imetlusväärselt järjekindlalt tundide viisi, hoiab ennast kenasti jahedas kohas varjus ja hääl on tal ka hästi treenitud, kähedaks üldse ei lähe. Vahel kui äri ei edene, karjub veits kõvemini. See paraku ei tööta, sest potentsiaalsed annetajad ei julge skeerile röökivale inimesele lähedale tulla ja kohalik politsei tuleb varsti ja teeb talle noomiva jutuajamise, sest häirivalt kerjata ei tohi. Vahel kui tal on tööst paus, läheb ta paar meetrit eemale, joob Redbulli ja räägib tuttavatega juttu nagu normaalne inimene ikka. Ja naaseb siis tööpostile autismi ja meeleheidet mängima. (Stiililt meenutab Viru tänaval aastakümneid kerjanud habemikku, kes kõnniteel päevade viisi põlvitas ja vaikselt pobises. Kui mul ükskord poest tulles sulahara parasjagu polnud anda, pakkusin talle poekotist miskit pakendatud toitu. Mispeale ta selle toidu mulle vastu vahtimist virutas ja näo täis sõimas.)
Teine hästi äratuntav klass on need, kes on sättinud ennast toidupoodide ette, kastike pepu all, ja sihivad väljujaid, kellele on raudselt poes eurosid ja sente tagasi antud. Need räägivad harva, aga tänavad alati ilusti ja naeratavad. Väljanägemiselt pole aru saada, et neil kuidagi eriliselt halvasti oleks, aga no ju siis on vaja või lihtsalt, elukutse on selline. Samad näod, territoorium on ära jagatud, poodi minnes juba tead, kes seal ees ootab.
Kolmas põhigrupp on need, kes litsuvad ligi rannakohvikutes istujatele. Surutakse süütundele, et näe sul on raha siin veinitada, anna mulle ka natukene. Jube tüütu, aga välja jooma minnes on teada, et peab mündid tasku valmis panema. Kui ei ütled siis lähevad järgmise juurde. Mõni harv kord olen näinud, et küsija eiütlemise peale närvi läheb ja paar kõvemat sõna käratab.
Ja siis on veel hädaabi palujad. Sest joomiskülas on teada, et promenaadil natuke raha ikka liigub. Kohalikud, kes muidu käivad ilmselt tööl ja puha, aga no palk sai enne otsa kui palgapäev tuli. Siis pole muud kui promenaadile ja ilusti küsima ja räägitakse lugu ka, et milles häda. Ja muidugi antakse. Need ei ole püsikad, need tulevad siis kui tõesti vaja on.
Mustanahalised pagulaskandidaadid, keda siin on üsna ohtralt, ei küsi kunagi üldse midagi ja üritavad kambakesi omaette hoida ja silmsidet vältida. Ilmselt neile kohalik omavalitsus jagab süüa ja peavarju. Vahel harva on neid näha prügikastide kõrvale jäetud mööblitükke ja tehnikat inspekteerimas.
Huvitaval kombel rannaliival olles ei tule keegi midagi tahtma. Sest rand on tasuta nii kohalikele kui turistadele ja rannasolijatel võib olla näiteks sama häda käes kui küsijal? Või siis on kokku lepitud et nii on, liiv on off-limit. Mustad poisid, kes on juba pagulasstaatusest välja saanud, käivad päevitajate vahel värvilisi rannatekke ja feik-gucci päikeseprille müümas, aga niisama plekki ei nuia.
Rahaküsijatele lähedane, aga mittekerjav klann on muusikud, kes sätivad ennast kuskile resto lähedale, mängivad mõned setid ja siis tulevad kohvikus istujatelt kuulamistasu küsima. Seejärel liiguvad veits eemale, et sama menetlust korrata. Osad on lausa makseterminaliga varustatud (neile ei saa öelda et pole sularaha kaasas). Vabsee tase. Aga lauldakse-mängitakse üldiselt väga hästi, üldse pole kahju anda.
Ühesõnaga, kui münte taskus pole, ei tasu niisama kolama minna. Promenaadimaks tuleb tasuda.
Kuidas saad teada et kohalikud rannaelanikud on sind ka kohalikuks hakanud pidama? Siis kui turistidelt raha pommivad kerjused teevad sulle mööda minnes: “hola , cariño, que tal!” ja raha ei küsi 🙂 (ja suunduvad sihikindlalt lähima turisti poole).
(Ausalt, ma olen iga kord raha andnud kui on küsitud. Ju siis sai minu norm täis.)
Edit: selgus, et pole päris universaalne immuunsus tekkinud. Teise piirkonna poisid ja tüdrukud küsisid samamoodi raha edasi nagu ennegi. Oh well.
Kui tunned, et lihtsast elust, minimalistlikust interjöörist ja tapasest ja paellast on kopp ees siis. Selline tore koht Pariisis annab kõigile meeltele luksuselitakad kätte, nii et kullatolmu lendab.Teenindus on prantslaslikult ninakas. Aga njamm on ka.
Pildid mis ma interjöörist tegin on niivõrd kehvad, et need ei anna üldse edasi kogu asutuse grandööri.
Karnevalihooaeg on nii hispaania- kui portugalikeelsetes kantides iidne peohooaeg. Jõulud-kolmekuningapäev läbi, järgmised suuremad kirikupühad jäävad kaugele, väljas on jahedavõitu ja sittagi pole teha… paneks lihtsalt poolteist kuud pidu. Pangad töötavad poole päeva kaupa, riigiasutustes ei liigutata lillegi, ehitused seisavad, kõik vehivad kostüümidele viimaseid lihve anda, politsei-kiirabi on igaks juhuks valmis, lastel silmad põlevad peas. Lastel jah ka, sest kõikidesse pidudesse võetakse lapsed kaasa, tittedest pubekani. Väiksematel on kõrvaklapid pähe pandud, lutsutavad jäätist ja jämmivad kaasa.
Üritused ei ole ühekordsed, kamm kestab veebruarist märtsini ligi poolteist kuud kella neljast õhtul kella kuueni hommikul. Üritused ja rongkäigud läbi linna, karnevalikuninganna, Drag Queeni, ja muude queenide valimine. Demoesinemised suurel laval. Enamus ürkasid toimub reedel ja nädalavahetusel.
Täna kah, järjekordne rongkäik. Naabripubekad panevad kõrvalkatusel savu ja joovad Stolichnajat, mööda tänavat liikuv busside rongkäik levitab täie pasaga untsa-untsa ipsaania tümmi. Bussidesse saab pileti ja kostüümiga, aga bussikatustel on baar, kus tundub et joogi eest raha ei küsita. Kella neljast kümneni, siis hakkab põhibaila kuskil põhiplatsil pihta.
Prussakad kasvavad siinkandis uhkelt kuni 10 cm pikaks.
Nad lendavad (kusjuures sitasti, põrkavad igale poole ja lendavad sulle kõhtu või pähe). Võinoh, teadjamad räägivad et nad tegeltei lenda, vaid ronivad kõigepealt kuskile kõrgele ja siis liuglevad sinna kuhu tuul viib.
Ükski tõrje nende vastu enam ei mõju, tegelased on hästi kohanevad.
Kahtlustan, et need elukad on põhjus, miks nii vähe ventilatsioonisüsteeme ehitatakse – tulevad muidu massiga külla. Päeval väidetavalt pole nad väga liikvel, aga öösel soovitatakse aknad kinni hoida, sest need tulevad kohale (eriti kui valgust kuskilt paistab).
Kuna ma siin olen igasuguseid ilusaid pilte postitanud, siis räägiks natuke popis soojas Lõuna-Ipsaania piirkonnas rentimise võludest ka.
Airbnb ja turstidele lühiajalise majutuse jaoks mõeldud holiday apartment agentuurid on lihtsad. Bukid ära ja maksad ära ja loodad et ei ole väga pask. Enamasti ei ole. Täitsa kenasti remonditud ja Skandinaavia maitse järgi (loe: Ikea ruulib) sisustatud. Ja neil on tihti kenade toolikeste-lauakestega rõdud v terrassid, mida kohalike tarbeks ehitatud-elatatud pleissidel ei ole. Mõnikord on isegi palmike paigutatud. Värsked vannitoad ja köögid. Aknad on plastikaknad, täisa sellised tavalised. Konditsioneer on päris tihtiesinev nähtus. Pesukuivatus, no see on seal rõdul või terrassil. Ja kui ei sobi, siis odavaid selvepesulaid on kõik nurgatagused täis. Kui koristajad-pesuvahetajad käivad, siis nad muidugi ei käi kokkulepitud aegadel, vaid nii nagu juhtub. Aegajalt virutatakse ära mõni väiksem asi. Vanad tossud või. Mingi pointless ehtekene. Ei midagi olulist.
Võibolla mu arvamused on veits Eesti korterite üldisest mugavustasemest mõjutatud (loe: ära hellitatud) ja seetõttu on kriitika karmivõitu, aga here goes. Seal vanemates majades kus mitteturistid elavad, on asi hoopis teistmoodi. Kohalikud ei saa näiteks aru, miks peaks rõdu kui tühja kuradi ruumi omama, kuhu veel – jumal hoidku – päike (mille nädalase nautimise eest turistid räiget raha maksavad) paistab. Kui see rõdu eksisteerib (väga harva), tuleb see kinni ehitada! Ja seal oma kola hoida. Nemad kuivatavad pesu katustel, igaühel on oma väike kuut, kus tal on pesumasin, ja pesunöörid. Sitemal juhul asuvad pesunöörid maja väikeses sisešahtis (max 3 x 3 meetrit), kuhu iga mats on tirinud omale mingid nöörid ristipõiki, ja eksponeerib seal oma trussasid ja värke. PS, samasse auku avanevad tüüpiliselt köögiaknad, kuhu siis toiduhais lastakse, ning loomulikult ka vetsuaknad, kui neid on. Akendest: need on enamjaolt väikesed, ühekordsed, iidsest plastikust ja ilma igasuguste tihenditeta. Kui kuulutuses on kirjutatud et on “interior”, see tähendab et üldjuhul ainuke aken avanebki sinna haisvasse šahti, mille põhjas on aastatepikkune prügi ja linnulaibad ja sääsed ja äädikakärbsed ja kurat teab mis. Mingit ventilatsiooni ei ole, sealt august tulebki niinimetatud õhk noh. Lisaks ei avane nad nii nagu normaalsed aknad, vaid on lihtsalt paremale-vasakule liigutatavad klaasist luugid. Absoluutselt ei pea mitte midagi: sooja, külma, haisu, müra. PS, kütet ei ole, kuigi ööd on suht jahedad. Elad nagu õues, ja kõik mis majas ja maja lähedal toimub, on sulle kuulda ja tunda. Lisaks kostavad seinad, põrand ja lagi ka läbi nagu neid polekski. Istud veidi tugevamalt toolile ja naabripitsu lõugab nagu segane. Või kui lift kohale jõuab. Lifte tihti vanemates majades pole btw. Tambid nigut muiste kuuendale-seitsmendale-kaheksandale korrusele. Välisuksed on sümboolsed (kah müra-haisu-tuult ei pea), aga hunniku lukkudega (kardavad et keegi murrab sisse ja välja enam ei lähe, okupas). Pitsusid (tõug “vaarema oli väidetavalt chihuahua aga kurat teab misasi see veel on”) on üldse dahhujaa, igas korteris vähemalt üks. Koridoris saad koerakarjadega kokku, tervitad rõõmsalt ja nemad kiljuvad vastu. Kivipõrandad (reegel) ja vannitoad on samast ajastust kui korter ehitati. Remont on kallis, 800-1500 eurtsi ruut (samapalju kui kohaliku kuupalk), remondimehi on vähe ja nad on käpardid ja manjaana-aeglased – seetõttu remonti lihtsalt ei tehta. Ühistutes ka ilmselt mingit raha ei juleta koguda (rahvas ei ole rikas), ja koridorides-liftides on asjad enamjaolt üsna lappes. Nagu Mustamäel 40 aastat tagasi. Ahjaa, kohalikele mõeldud korterites on kaheinimesevoodid silma järgi max 130-150 cm laiad. Maitea kas nad öösel külge ei keera või on harjunud voodist maha kukkuma koguaeg, aga no imelik. Ehk siis. Kui just viimane häda käes pole, siis nihukestes peldikutes meiesugused väga elada ei tahaks /ei suudaks. Ning poleks nõus selle eest näiteks 800-1000 kuus välja käima.
Pildil ilmselt selle kuudi ainus aken, avanemas kuulsasse sisešahti.
Sellistes, kus meiesugused suudaks elada (loe: uuemad ja normaalsetele eluruumi standarditele vastavad, kuhu on vahel suudetud isegi parketilaadne toode põrandale paigutada), mõned isegi garaaži ja liftiga, on vähe ja nad on vähemalt x 2 kallimad kui need kohalikele mõeldud kuudid. Ühe magamistoaga alates 1500 eurtsi. Tavalised, jällegi Ikea sisustusega, aga omavad ventilatsiooni, konditsioneeri ja kuradi kuivatit, et ei peaks oma pesu katusele tassima või sisešahtis vetsu- ja söögihaisu sees lehvitama. Need maaklerid, kes sellist tüüpi korteritega tegelevad, oskavad mõnikord isegi mõne sõna inglishit rääkida. Mitte et nad peaks.
AGA!
Selleks et üldse midagi üürida, tuleb teha läbi räme ajukepp. Sellepärast et üürikaid on kordades vähem kui tahtjaid, kandidaatide konkurents on ulmeline, ja maaklerid korjavad pappi nigu mudru. Löögile on üldse lootust saada seega kallima hinnaga (alates 1500) ja ikkagi lühemaajaliste (kuni 6 kuud) üürikate osas. Põhiprobleem on muidugi selles, et üüriseadusandlus on kõvasti üürniku poole kaldu ja pikemate kui aastaste lepingute puhul tekivad üürnikul liiga suured õigused. Lisaks, kui sa üüri maksmata jätad (olenemata rendi pikkusest), läheb sinu väljasaamiseks kohtu kaudu mingi paar aastat. Ja vett-elektrit muidugi välja keerata ei tohi (omanik peab seda ise edasi maksma), ega “ahistavalt” võlgu nõuda, muidu võib omanik kinni minna. Kodu puutumatus üürnikule, mis siis et pole tema oma ja tasuta puugib. Sellised lood. Kõrvalkulusid siin muidugi väga ei ole, elekter on peaaegu Euroopa odavaim, kütet üldjuhul pole ja vesi ei maksa eriti sittagi. Kuni 50 eurtsi kuus kõik kokku.
Igatahes. Üürikuulutustele reageeritakse sadades, maakler viitsib vastata esimesele kümnele ja kohalikud on loomulikult eelistatud. Iga päev tuleb jahti pidada ja rutturuttu Whatsappis otse kuulutaja poole kohalikus keeles pöörduda. Lootes et kui ta lõpuks aru saab et sa pole kohalik, siis on tal ehk ikkagi niipalju viitsimist et laseb pleissi üle vaadata. Sest paljud korterid lähevad loosi ilma et keegi isegi kohal oleks käinud, rahvas on niivõrd krdi meeleheitel.
Aga see pole veel kõik.
Juhul kui sa oled esimese kadalipu läbinud ja saanud (kallima hinnaklassi, aga täiesti suvalist tavalist korterijurakat, mis lihtsalt ei ole täielik peldik) näha, hakkab põhivaatus pihta. Lisaks tavapärasele (sissetulekutõendid, dokumendid, pangaväljavõtted jne.) küsitakse kurat teab mida. Eestikeelne eelmise aasta maksuameti deklar? Tõendid tööandjalt? Eelmise üürileandja soovitused? Normaalne. Laivis pangakontole logimine ja näitamine, et see on sinu oma ja seal on praegu ka raha? Jees. Veregrupp, jalanumber, peaümbermõõt, lapsepõlves põetud haigused? Check. Üldiselt, põhiaur tundub käivat selleks, et tõestada, et sa pole midagi tõestanud. Nigut missivõistlus, kui kõik ju teavad, et oled kole nagu öö. Ah et milleks see vajalik on? Selleks, et küsida sinult 6 kuu või 1 aasta üür ette. Päriselt. Mis siis et seadus keelab üle 1 kuu deposiiti/ettemaksu küsida. (Ei, ma ei maksnud). Nagu küla pealt kuulda – deposiidi tagasaamisest võib ju unistada, aga keegi ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes oleks selle tagasi saanud.
Tagatipuks on mitu sitaksit ja sorte petiseid ja niisama väljapressijaid. Küsib enne korteri näitamist sissejuhatuseks ettemaksu, sest “nii palju soovijaid on”. Näitab korterit ja küsib ettemaksu, pärast selgub, et see oli koristaja joobar ja omanik ei tea midagi (olen lugusid kuulnud). Maakler (täiesti ametlik) küsis näiteks 1 kuu tasu selle eest, et ta üldse ütleb omanikule, et ma olen huvitatud üürimisest – muidu ei ütle. (Ei, ma ei maksnud). Maakleritasu (ükskõik kuidas nad seda ka ei nimeta) küsitakse üldse iga hingetõmbe peale. Kogu see jaur kulutab räigelt aega ja ajab täiega tigedaks. Ja ma põhimõtselt loobusin rendimõtetest.
Ehk siis kokkuvõtteks: Airbnb korterites on odavam ja närvidele tervem elada (need on kah umbes 1500 eurtsi kuu, aga ilma lisanduvate maakleritasude/ deposiitideta, ning missivõistlust ei pea läbima), tuleb lihtsalt tihedamini kolida. Vuuki pandud tossude-kõrvarõngaste asemel saab uued osta ja oma nänni ei pea üldse laokile jätma.
Aga päike paistab ja meri kohiseb ja vein-söök on odav ja inimesed naeratavad ja seepärast kõigest sellisest väikesest jurast on pohui.
Otsustasin jääda talvituma soojematele laiuskraadidele. Kodused uudised lumest, libedast ja võimalikest elektrikatkestustest ei soodusta tagasi kiirustamast. Daydrinking at the beach for the win.
Funchal on linn nagu iga teinegi, lihtsalt väga õnnestunud laiuskraadil ja veidi mägisem kui keskmine pealinn. Ei haise üldse koera-(nagu Las Palmas) ega kassikuse järgi (nagu Varna). Pitsusid on oluliselt vähem, ja neil on piisavalt parke kus kuseda, ei pea tänavale soristama. Vähemale haisule võib aidata kaasa ka asjaolu, et bensujaamades on koerapesuputkad.
Kuratlikult puhas ja roheline ja lillelõhnaline on kõik. Kuni umbes poole vanalinna kõrguseni, kus kõndimiskalle läeb turistile liiga tülikaks – ja sealtmaalt on enamus maju veits lääpas ja ootavad pikisilmi remonti. Veel kõrgemale minnes on tavainimeste vanad väikemajad. Veel kõrgemal uuselamurajoonid. Siis tulevad villad. Ja siis ma väsisin ronimast ja pimedaks hakkas ka minema. Koht, kus pilved mäe otsas majadega kohtuvad, jäi napilt kogemata. Ühtlasi selgus, et allatulek on hullem kui ülesronimine ja et pahkluude juures on mingid lihased, mis karjuma hakkavad pärast.
Perselihaste trenn on pidev, sest tavatänavad on kah suht horisontaalsuspuudelised. Valutavate põlvedega tasub siit heaga eemale hoida. Ühtlasi hoiataks, et kui näete mingit taevatrepi moodi kitsast vanaaegset rajakest ülemäge minemast ja google maps ütleb et “otsetee”… ärge minge, see on lõks. Sihuke trepike on ca kilomeeter püstloodis väikeste kurvide ja vaheplatvormidega ja sealt pole kuraditki pääsu, nuta või naera. Enne kui jalgade värisedes, hingeldava ja läbihigistatuna jõuad kuskile päris kõrgele suurema tee peale, südamelöögid ümberkaudsetelt mägedelt vastu kajamas. Kohalikud muidugi kalpsavad seal suurte poekottidega üles-alla nigut muiste ja muigavad poolsurnud turisti üle, taustaks kohalike koerte hüsteeriline lõugamine.
Kellele treppidest väheks jääb, saab ronida mööda kordades ägedamaid radu laurisilva metsades levadasid pidi, mööda kanjoneid ja kaljusid. Merelistest tegevustest ofkoors purjetamine ja lauasõit ja delfiini-vaalavaatlus. Ekskursioonikesed on suht odavad.
Kohalike kasutatav bensiin haiseb nagu oleks Aafrikast, ja autosid on palju.
Kohalik vein on nagu… “Põltsamaa kuldset” peeti olete lapsena proovinud? Vot samasugune maitse ja lõhn, ja värv kah justkui neeruhaige kusi. 19 voli.
Juhtusin sattuma ilmselt Madeira kõige jutukama ja vanima taksojuhi otsa. 72 aastane onkel ei jäänud kogu poole tunni jooksul kordagi vait. Onklil oli btw täitsa hea inglise keel (oli kunagi 10 aastat Londonis hotellinduses töötanud, nagu väidetavalt pool Madeira elanikest). Siin üldse tunduvad kõik vabalt inglishit rääkivat. Välja arvatud üks algklassilaps kõrgel mäe otsas bussipeatuses, kes vast lihtsalt võõrastas. Portugali keel kõlab mu rikutud kõrvadele justkui üritaks keegi leedu aktsendiga hispaania keelt rääkida.
Esimene kodutu, kes kesklinnas põõsast vastu vedeles, ütles eesti keeles “Tere õhtust”.
Novembris-detsembris on ilm veidi ettearvamatu, temperatuurid nagu keskmisel Eesti suvel 16-23, surakas vihma võib tulla suht kähku, aga kestab lühidalt. Päikese loojudes läeb jahedamaks, 12-14.
Kes siit kuldseid liivarandu loodab leida, jätke jama. Siin on kas hotellide basseinid, tasulised betoonplatele ehitatud basseinikompleksid, või siis musta vulkaanilise klibuga pisikesed ribakesed, kus keegi kaine tegelane never ei uju. Liivaranda saab lähedalasuval Porto Santo saarekesel, kuhu Funchali sadamast läeb iga päev praamike. Kohatud turistid on valdavalt britid, sakslased või poolakad, sekka mõned sommid.
Jõulueelselt pannakse kõik võimalikud tuled linnas õhtuti põlema, sadamapiirkonnas avaneb täiemõõduline lõbustuspark koos kõige sinna juurde kuuluvaga, ja vanalinnas on loomulikult jõuluturg päkapikkude ja jõulurongiga.
Pisikesed sisalikud siblivad kaljude lähedal ringi. Vähesed kohalikud rasvased hulkurkassid omavad parki paigaldatud kuute, on kogukondlikult hoolitsetud, chillid ja paimaiad.
Juhtusin natuke Milanosse. Idee oli, et teeks väikse shoppingu ja vaataks ringi.
Ilusad poed on. Ilusad majad on. Jubedalt hea söök. Nagu, ei ole üllatus, aga samas, kurat ikka on ka.
Vein on, of course, imeline. Rõvedalt niiske ja vihmane on, aga roheline ja kõik katused on täis imelisi katuseaedu. Rongid on aeglased ja kipuvad katski minema. Shoppinguga läks siiski veidi perse, kõik mis ma sobivat leidsin olid tossud ja dressid 😀 Maakate värk.
Kui sa kunagi peaksid nagu mina, kell 3 öösel Kaunase kesklinnas ühesuunalisel vales suunas sõitma ja kohalilkud mendid sind kinni peavad. Siis tuleb kurp lolli turistimoll pähe teha ja küsida kus on lähim hotell, õudselt tahaks magada. Sest noh, sel põhjusel ma jamasse ju sattusin. Et siis tead arvestada, et öine patrull eskordib sind lähima hotellini ja ootab nunnusti, kas sa ikka said öömajale. Ainus kuradi vaba tuba oli sviit!
Kui sa kunagi peaksid ööbima Saksamaal siis püüa mitte seda teha. Saksa hotellid on kallid ja nõmedad ja kuskil mujal Juuropis niukseid hindu niukse jura eest keegi ei küsi. Nagu päriselt, 250 eutsi mingi näkase toa eest mingi Siemensi tehase tagahoovis (selle kohta tuleb eraldi halapostitus), ja selles hotellis pold isegi restot. Teene korras soojendati õhtul näljastele külmutatud pitsat ja hommikul toodi hommikusöögilaadne kraam kuskilt kärudega kohale. Teine kaifilevel on kallima otsa kohad nagu näiteks see 460-eurise (silma järgi 70 m2) pleiss Berliini Kurfürstendammil, kus rohelise sisehoovi vaatega lühtristatud hommikusöögisaalis saab kohata päris ehtsat lordi ja teenindaja küsib, millisel viisil sa soovid, et ta sulle su hommikumune praeb.
Kui sa kunagi peaksid ööbima Poolas, siis räägi mulle ka mis värk on. Sest ma sõitsin Poolast läbi sooviga mitte kuskil peatuda / arusaamisega et mitte kuskil polegi peatuda. Ainult kuradi kiirtee on rekkadega. Ja rekkasid on palju. Anyway, õnnestuski mitte kuskil peatuda, ja vaid üks kord hädatankida ja hädapissida.
Kui sa kunagi peaksid trippima Gironas, siis seal on mingi äge medieval parallel universe kohe Girona lähedal. Küsi inimestelt, kus see on. Ja kui sinna satud siis aasta 1200 AD on nagu reaalselt siin. Stiilis selle aja kirikud ja kõrgete puude varjus puhkavad hauaplatsid ja 50 cm lai munakivisillutatud keerduv tee ja kohe-kohe nurga tagant ilmuv inkvisiitor.
Kui sa kunagi satud Las Palmasesse ja ei veeda osa sellest ajast Las Canterase rannas siis sa pole Las Palmast näinud. Päevitamiseks kõikse soojem koht on ranna keskel kohe kui tuled Tomas Milleri tänavalt randa. Ujumiseks kõige soojem ja lainevabam koht on kõikse paremas nurgas, seal kus kalapaadid ennast pargivad või siis vasakul kivisel La Chica rannal (aga seal on oht varbad kivide otsa veriseks lüüa). Söömiseks kõige värskemat (ja suht odavat) kalakraami saab Lõbusast Kukest, hea vaade+ gluteenivaba pitsa + kohaliku maffia kogunemiskoht on punane maja (ümber nurga on tuntud kanepiklubi, kes teab see teab). Kõik kokteilid on max 6-10 eurtsi. Vinge resto on veel siinkohas, läheduses imeline park. You are welcome.
Kui sa kunagi peatud Cadizis siis minu soojad soovitused: võta kohe mitu nädalat. Eeldusel et sa ei karda tuult, st. PÄRIS TUULT. Ja proovi (isegi kui see pole su loomuses üldse) mis tunne oleks surfata. Sest seda värki on Cadizis mitu sitaksit. Cadiz on kaunis ja tuuline ja armastusväärne ja see tuulisus ei muuda absull Cadizi vähem kauniks ega armastusväärseks. Kogu rand, kogu selles täiuses, on täis vahvaid söögi- ja joogiputkasid aktiivsete meeltlahutavate teenindajatega ja täiesti-perses-kui-ilusaid-vaateid.
(PS, alloleval fotol vasakul pool teeb kohalik kupeldaja vastutavale litsile ärilõunat välja, lugesid raha üle, kirjutasid üles nimeliselt, kes kui palju teenis ning arutasid äriarenduse võimalusi)
Varna on soe, sõbralik ja odav ja seal sai paar nädalat vedeletud. Inimesed räägivad vene keelt (või saavad sellest suures plaanis aru), aga on tänulikud kui saavad inglise keeles vastata. Juhul kui nad on alla 40. Kui on üle 40, siis on tänulikud et nendega keegi räägib. Nagu üldse. Näoilmed on nagu Eestis ja mujal Eastern Europistanis kivimornid, aga kui rääkima hakkad siis liigutab lõunamaa veri. Soojad ja nunnud.
Ja kui rõdu pealt naabermaja onule tsau öelda siis tuleb kohalikus keeles “minev*ttu nahui, mida sul tra vaja on rsk”. Täiega teeb koduse tunde noh.
Ahjaa, kassid ja koerad (eriti kassid) on seal ühiskondlikul vabapidamisel. Vedelevad kus soovivad ja kõik söödavad ja paitavad. Kui keegi katki läheb siis viiakse veterinaari juurde lappimisse ja läheb jälle.
Nüt on seuke värk. Pärast ca 10 aastast kakelungi: problemaatilised naabrid ostsid mu problemaatilise perse kinnistust välja. Win for all. Pean endale nüüd uue kalli hobi otsima.
Arvan et see blogi saab olema nüüd reisi- ja “da fuk I do now” blogi moodi ettevõtmine. Expect to see lots of photos, bitches.
Kõrvalmajas on külapood, kus vahelduvad 4 müüjat. Kõik oma igapäevase kraami ostab sealt. Väike lobin ja lõõpimine ja tsautsau. Kui meil oli x aasta (sisesta Sitaks Suur Number ) aastapäev siis ostsime vahukat, rääkisime sellest külapoes ja tegime kõigile alksi ja shokolaadi välja.
Läheb siis Kesse mõni aeg hiljem samasse poodi ja müüjatädi on tõsise näoga. Räägib talle, et neil oli kolleegidega arutelu. Et see Sitaks Suur Number aastapäeva osas ei kleebi, et miks on vaja valetada. Kesse küsib et mismõttes. “Su naine on ju sama vana kui sa ütlesid selle aastapäeva olevat. Adopteerisid teda ja siis võtsid naiseks v?” (loe: mulle pakuti vanuseks -16 aastat).
Kesse tuleb koju, täiesti endast väljas, räägib et külapoes peetakse teda pedofiiliks ja et ma pean oma passi minema näitama.
No näitasin siis 😀
Vabandati ette ja taha ja nüüd oleme suuremad sõbrad kui enne.
Ma siiralt usun, et kaklen ja võitlen ikka aga asja pärast. Mitte niisama selleks et miskit iseendale tõestada. Või siiski nimelt selleks. Et iseendale. Ja tõestada. Et nii ei tohi teha. Mulle ega teistele.
Ja mul ei ole vaja niivõrd abi. Kuivõrd seda et keegi saaks aru et päriselt ma olen tõe eest väljas. Ja kakluspartnerid on nii ilmselgelt ja koledalt WRONG, et mul ei ole tõepoolest mitte mingit muud võimalust. Sure või tee midagi. Ma siis teen midagi.
Hea on, et ma enam ei pea kellelegi maksma selle eest, et ta mind juriidilises mõttes esindaks. Esiteks, Tartu Ülikooli õigusteaduskond on alati hea baas kõigeks. Teiseks. Kallid naabrid on mind aastate jooksul vaidlemiste käigus nii kenasti välja koolitanud, et mul pole enam vaja advokaadi abi. Nende plaan vbla oligi, et kulutan liiga palju raha esindajate palkamiseks, ja raha saab otsa. No nüt ei saa.
Mulle sobivad poolkarantiin ja liikumispiirangud liiga hästi – kerged lamatised on tekkinud.
Kuna Viru tn poed on lahti, ostsin ofkoors uued uued kingad. Kodus kapis kasutuna seisvad 735026 paari vajavad seltsi. Shoes for my shoes, peibi.
Tegelt ma ei kujuta ette et varsti peaks E-R nonstop kontoris passima ja ei saaks pidžaamavalgel voodist meile lugeda ja koosolekuid pidada. Tegelt ma arvan et minusuguseid on veel.
Eksole.
Aga nüüd kui kõik avatakse, jookseme kohe kõik õue ja kaubanduskeskusse ja Saaremaa laeva peale ja loomaaeda ja kohvikusse ja kuradi raamatukokku kõike näppima, üksteisele järtsus selga ronima ja teineteise peale köhima.
PS, mul on seda imelist joodikkoertega teesärki kohe vaja.
Külmkapivalgusest on tekkinud kerge päevitus. Aga rannahooaega niikuinii ei tule. Kui tulebki, siis maskis keegi niikuinii ära ei tunne. Las pekid vohavad.
Joomisküla Pidu tänaval jalutavad päisel päeval vastu prisked rotid. Restode prügikastid on tühjad, tüübid on küttimise peale üle läinud. Vaadake ette, kui oma chihuahuasid ja väikelapsi jalutamas käite.
Küttimise teemaga tuli meele aeg kui ma töötasin pencilpusher`ina ühes inimestele söögiks loomseid tooteid tootvas tööstuses. Kinnise territooriumi ümber luusis paarikümnepealine karumõõtu koerte kari (välimuselt umbes sihukesed), kes teadsid täpselt et igal reedel kell x antakse töötajatele kaasa omatoodangut. Sel päeval palus iga viimne ühistranspordikasutaja end kolleegi auto peale, et mitte bussi oodates ühe hooga ära söödud saada.
Eriolukorras ja vähese suhtlemise situatsioonis tulevad inimestele üldse imelikud asjad meelde. Kolleegid näiteks küsivad et kuidas ma poksiharrastuseni jõudsin. Ma siis valetan et mulle meeldivad koordinatsiooni ja käelist tegevust nõudvad spordialad. Mitte et lapsena piisavalt tappa saanud, enamus närve surnd ja põiklemine instinktiivne. Pluss keskmine verejanu, sadomasohhism ja võimalus sobivat lõusta löödava poksikoti/inimese asemele kujutleda. Muidu arvavad veel et ma mingi imelik olen.
In related news. Leidsin poeskäimiseks sobiva kaitseülikonna ka:
Eriolukord on nagu pidev täiskuu. Psaikode erm, eripärad, võimenduvad ja ühtlustuvad.
Kodukontorile vaatamata on kolleegide puhul sama tendents. Tavahullud on nagu perse torgitud. Sihuke pask ja kätsh käib meilides ja skaibis. Meenutab delhvi kommentaariumi pruune seinu.
Üks mingi probleemrase põhimõtteliselt kindlustas selle, et pärast lapsesaamist tema töölepingut ei jätkata (mitte et ta enne oleks normaalne olnud). Olen püüdnud ette kujutada, milline see mees on, kes sellele segasele juba teise lapse otsustas teha.
Muud paniköörid kirjutavad kilomeetripikkuseid hüsteerilisi “arvamusi” “olulistel teemadel” nagu dokumendihalduse korra minor täpsustused.
Suur hulk on avastanud, et kurat, siin võib ju koondamiseks minna. Ja vehivad rämedalt tööd teha – kõike seda mida nad on siiani venitanud, kõrvale jätnud, eiviitsinud.
Normaalsed lähevad korjavad murulauku ja teevad pestot. Ja toovad mulle maitsta. (Kiidan igati heaks. Jäi puudugi.)
Mingeid projektitöö pakkumisi laekub. Et tule tee natuke meile hjuuman rissoorsi. Koondamist pole keegi veel tahtnud teha. Raha maksavad ka. Mi laik.
Allergiarindel: keegi võiks soovitada toimivaid allergiaravimeid. Sest antihistamiinid on tegelt unerohi. Ma ei saa neid võtta päeval kui ma pean püstijalu olema. Kärnas olemise ja DNA levitamise nahakõõmapudisemise vastu aitab ainult psoriaatikute steroidisalv. Paar kuud kestnud nohu leevendab xymelin (allergodil on lihtsalt pointless pask). Xymelin tekitab “ravimipõhjustatud riniiti” sest ilma selleta peale paari päeva harjumist enam üldse hingata ei saa. Aga kuna muidu ka ei saa siis pohui. Sest hingata mulle meeldib.
Kõik käsutati kodukontorisse. Mõned rebelid kellel on sitt koduwifi, hiilivad salaja skype-koosolekuid pidama. Kohalik kontorisöökla peab tugevalt vähendatud koosseisus vapralt vastu ja üksikuid kotletiõgijaid vaadatakse suisa tänuliku pilguga.
Igakevadine allergia annab juba paar nädalat märku nohuse nina ja kurgukrõbinaga, tõrjume allergiatabletiga, mis ajab ilgelt uniseks. Ma isegi ei vaevu enam selgitama et EIOLEKOROONA.
Muidu väga elutempolisi muutusi ei ole esinenud, saab rahulikult kodus kudeda ja ei pea õigustama miks ühelegi üritusele ei viitsi minna. Kui levis libauudis, et alkomüüki kavatsetakse piirata, siis korra käis küll jõnks läbi et kas veini ja gini ikka on piisavalt koju varutud. On.
Novot, avastasin et Eestis on hakatud ka lip lifti oppi tegema. Ca 1300 eurtsi ja sai tehtud.
Enne oppi joonistati see pool sentimeetrit mis ära lõigati:
Mis õmmeldi pärast kinni ja paistetas rõvedalt kogu näo üles vaatamata antibiotsile. Kuigi näeb valus välja siis sittagi ei valutanud. Nagu üldse mitte. Pardon udupildi eest, oli vaja kohe teha pärast narkoosist ärkamist:
Niidid võeti nädala pärast ära. Armikreemi anti kaasa. 2 nädalat pärast niitide eemaldamist:
Et siis nüüd moka pikkus enam peeglisse vahtides ennast ei häiri. Tuttavad tunnevad endiselt ära. Päris võõraks ennast ei lõiganud. Jei. Ninaalune õmmeldi siinjuures veidi viltu kinni ja üks ninasõõre on kuidagi lopergune kui nina lähedalt altpoolt vaadata. See mind üldse ei koti. Ja noh kes mind alt üles ikka vaatab, minust lühemaid inimesi palju ei esine.
Praegusel ajal näeb huvitavaid riidekombinatsioone. Plätud ja sulejope tulid vastu mitte üks kord.
Kas te teate, miks on soolakurkide tegemisel oluline kurgiotsad enne ära lõigata? Sest lõikamata otstega kurgid tõmbavad marinaadis seest õõnsaks. Vot. Ma ei teadnud.
PS. Kui keegi töö juures hakkab jälle mingit näkast väikest töögruppi nimetama Strategic Task Force, hakkan neid kohvitassidega loopima.
Sain mõni aeg tagasi kirja ühelt väga popilt IT valdkonna ettevõttelt, kas ma sooviksin vestlusele tulla, nemad leidsid elektroonilistest avarustest minu CV. Ametinimetus oli korporatiivselt pikk ja segane, aga no niipalju oli mõistetav, et ikkagi HR. Küsimuste peale öeldi, et nad kohapeal seletavad. Fain.
Vestlusel paluti kõigepealt põhjalikult oma töökogemus lahti rääkida. See on tavaliselt sitt märk, sest tähendab et värbaja pole viitsinud su CV-d läbi lugeda. Ma siis jutustasin üle, kus ma HR-d olen kunninud ja mis põnevaid arendusprojekte teinud jne.
Ja siis. Kõigepealt küsiti hästi ettevaatlikult, et kas ma excelit ikka olen lähedalt näinud. “Aaga Outlook?” Siis selguski, et nad otsivad andmesisestajat, aga pole päris kindlad, kas ma kvalifitseerun. Sest värbajatele tundus, et ma peaksin pelgalt nende logo pärast olema nõus kasvõi peldikuid koristama. Ja mu varasem kogemus tähendab neile tõlkes, et arvutame arvelauaga ja ratast pole veel leiutatud.
Midagi nii lõbusat pole minuga vestlustel varem juhtunud. Suutsin pakutud ametikohast keeldudes enamvähem viisakaks jääda, kuigi naer kippus peale.
Läen nüüd lähen põristan dzhunglitrummi juhtkonna koosolekul ja üritan oma kivikirvest mammutipüüdmiseks jätkuvalt teravana hoida.
Läksin naisega tülli, võtsin rahustit ja magasin sisse.
Ei viitsinud.
Telefonil polnud krediiti, et välja helistada.
Viibisin psühhiaatriahaiglas 10 päeva. Kodus oli väike probleem, sest virutasin mehele kirvega.
Ptsi küll, tra te küsite igast idiootsusi.
Sõitsin linnast välja pidutsema, telefon sai tühjaks ja sõpradel ka kellelgi telefoni kaasas ei olnud.
Politsei ei lasknud teist telefonikõnet teha, muidu oleks puudumisest teatanud.
Levi ei olnud.
Lasin nabarõnga panna ja see valutas.
Rikkusin katseaja tingimusi ja pandi tagasi kinni.
Sain vanaisaks eile õhtul ja seda pidi tähistama, hommikuks ei õnnestunud kaineks saada.
Läksin hommikul enne tööpäeva algust kell 5.30 vennale akutrelli ära viima. Vend oli vihane, et ma ta üles ajasin, hakkasime tülitsema ja lõhkusime selle käigus trelli ära. Lõpuks leppisime ära, aga tööle sel päeval enam ei jõudnud.
Uni oli.
Tööstress ja maohaavad (oli 3 päeva tööl olnud).
Ei tea ühtegi ettevõtte telefoni numbrit, muidu oleks helistanud ja teatanud et ei saa tulla (töötab majas 4 aastat)
Politsei viis õhtul kainerisse, sealt lasti välja hommikul juba pärast minu vahetuse algust.
See kahtlast värvi elukas on varem ka käinud. Seekord tuli grillilõhna peale. Kissitas püüdlikult silmi ja nühkis teksad ilaseks. Kle hjuuman, sa ikka saad aru, et ma olen tüki grill-lõhet pugemisega ausalt välja teeninud või pean sul veel ennast silitada laskma?
Siis vaatas, et õigus, teil on ju tuba ka, ma läen vaatan. Ja tegi põhjaliku inspektsiooni, kaelarihma küljes kelluke tilisemas. Ilastas kõik üle. Nüüd nurrume kooris diivanil veini ja läppari seltsis. Aeg-ajalt tüüp teeb suhtekorraldust peale. Ööseksjäämise osas läbirääkimised veel käivad.
Üks hoovi tihastest on teistmoodi. Ma tean küll, kass üritas teda tibuna patsutada ja see ilmselt on mõjunud. Pakutud pähkleid alati ei taha, istub hoopis aknale ja toksib klaasi niikaua kui hjuuman taipab akent edasi-tagasi nügida. Siis kilkab akna otsas kuni isu täis saab. Kiiking on läinud massidesse.
Peavoolumeediasse on tavapärasest enam sattunud täiesti paljaste inimeste pilte ja videosid. Osad jooksevad kambas kuskil põdramaal. Teised tantsivad. Üldse ei poseeri, lihtsalt kõik asjad on lagedal. Ma kohe huviga vaatasin. Üks-kaks alasti inimene on seks, kari random alasti inimesi on anatoomiatund. Millised huvitavad kühmud ja lohud, vaod ja voolikud.
Kingitud uhke salvei suri maha. Polnud vist kodumaa muld.
Murcale tahaks armastust avaldada, tühja sellest et stalkeri moodi armastus. Eksid sinna ära ja jääd kinni, ja loed. Ise ei saa pärast seda blogida või üldse midagi kirjutada, sest tekst tuleb Murcamoodi. Ja siis muheled omaette ja pugistad mõne väljendi peale salanaeru. „Kortsutan kõikide kulmudega“, möhöhöö. Ja kuna teksti on palju ja ajumaht on piiratud, siis kipub meelest ära minema. Siis läed vaatad veel. Isegi pilte, aga peamiselt pildiallkirju. Ühesõnaga, ära peaks keelama, vaimsele tervisele liiga kasulik.
Teoorias tahaks metsa minna, a praktikas vedelen diivanil.
Leidsin endale kauni trikoo suveks – kena värv, komplimenteerib kenasti kurve jne. (Siit saab osta)
Ja kui te kahtlete, et kas ikka sobib siis: sobib küll.
Ainus probleem: Eesti suvi on nõnna jahe ja vesi külm, ilmselt peaks hoopis piduliku kostüümi ostma. Praktilisem või nii. Suvistel üritustel võib õhtuti päris jõuluilm olla. Ühtlasi harmoneerub paremini päevitamata nahatooniga.(Siit ).
Kui käid kolleegidega väljas joomas ja avastad ootamatult – wow, kes on need targad, andekad, vaimukad ägedate hobidega tüübid, kellel on armastatud inimesed, toredad lapsed ja lemmikloomad ja oma kätega ehitatud kosmkosesüstik/ahi/kirik/tuumavarjend/sild/loomade varjupaik vms.
Ja siis esimesel esmaspäevasel koosolekul on sul jälle laua ümber kari autistlikke tigedaid lasteaialapsi.
(A võibolla see ongi kurikuulus ilusaksjoomine. Koosolekult tulek on tegelt walk of shame. )
Rästad, kellele ma rosinapakkide viisi toiduabi olen osutanud terve suve, on pojad pesast välja lükanud. Kuna vanemad võtsid alati 4 rosinat korraga siis arvasin et 3 poega + emme/issi. Oligi.
Nüüd kollitavad kolm titesulgedest tegelast kordamööda akna taga, säutsuvad ja üritavad lühikese saba kiuste lennuharjutusi teha. Kuradi nummi.
Piuksumise peale kohalehiilinud külakassile söötsin poolteist grillkana koiba sisse, et tal poleks motivatsiooni kakerdavaid tibusid maha murda. Töötas.
“Kirglik” – sulle sõnumit trükkides lõpetab kolm korda klaviatuurile.
“Pean lugu pereväärtustest” – Kõigile oma lastele on elatusraha maksmata. Ei tea kus asub pesumasina “on” nupp. Naise “on” nuppu pole pidanud vajalikuks otsida.
“Normaalse välimusega” – ei ole võimalik tuvastada, kus on nägu ja kus on perse
“Pühendumust hindav” – stalker
“Haridus pole veel haritus” – suutis keskkooli ära lõpetada. Vaatab Tallinna TV pealt ufosaadet.
“Võtan elu vabalt” – totaalne pohhuist
“Armastan sporti” – vaatab vahel sõpradega õlle ja krõpsude saatel jalkat
“Hoolitsen tervise eest/Hindan sportlikke eluviise” – Mister Monk /anorektik/ortorektik/toidufoobik/pisikuhull
“Hea iseloomuga” – pankrotis
“Neljakümnendates” – homme saab 50
“Romantiline” – a) ilane pervert b)impotent b) stalker
“Tundlik” – närvid läbi nagu jahikoeral
“Heatujuline” – tal on korralikud antidepressandid / kasutab regulaarselt muid drooge
“Armastan kurvikaid naisi”- naise rinnaümbermõõt võib olla 36FFF, aga kaal peab jääma ikkagi alla 40 kg
“Rõõmsameelne” – naerab nagu hobune iseenda naljade peale
“Sõbralik” – paneb kohtudes esimese asjana sulle käe perse peale ja küsib: sinu või minu poole
“Hea kuulaja” – tumm, autist või kokutaja
“Seiklushimuline” – poolt linna on juba k*ppinud, ja loodab teise poolega kiirelt ühele poole saada
Vaja oleks uut töökohta (võib olla ka kaks, sest noh ADHD), vana(de) “parim enne” hakkab läbi saama.
Kandidaadina olen keskmiselt antisotsiaalne, aga see-eest pohhuist. Musta huumorit pritsib igalt poolt; naeran ja aevastan nagu hüään; näen värke khm, veidi teisest küljest kui normaalsed inimesed; orgunn õnnestub (loe: oskan teisi manipuleerida mulle vajalikke asju tegema). Mölakaskänner toimib. Nooti loen. Kui laulma hakkan, siis koerad uluvad. Kirjutamise ja joonistamisega saan hakkama. Juriidin täitsa asjalikult. Muneda ei oska, motoorne rahutus.
Matemaatiliselt põhikooli tasemel, aga kui etteantud tabelid ennast ise arvutavad siis on okei. Sitamagnet toimib muidugi sajaga. Palka tahaks ofkoors, räigelt palju.
Ajasin ennast urust välja ja kanäe, peaaegu kõik lemmikblogijad on vahepeal kõvasti elanud ja kirjutanud.
Marina, kelle imelisi pikki koibi piltidelt vaadates ma alati roheliseks tõmbun, on alati NII viksi ja ägeda väljanägemisega. Ta pole kade ka, soovitas teistelegi . Täiega armas on see viitsimine oma isase jaoks jätkuvalt kobe välja näha (aga ta mees käib ju ka harva kodumail, höhöhö). Viis pluss.
Inimese moodi riideskäimise positiivse mõju kohta meeste libiidole ei oska kommentaarida, sest Kesse puhul kehtib kaks kohese selgaronimise eeldust: 1) ma olen kodus (harvaesinev) 2) olen ärkvel (veelgi vähem tõenäoline). Kui veel silmi värviks ja kuduriided liibukate vastu vahetaks, oh shit.
Katsetasin, kuidas kapis olevatest asjadest midagi kokku keerata. Kuna eriti midagi polnud, tulidki kõigevabad käkid. Pole piima, suhkrut, teravilja, gluteeni ega shokolaadi. Peaaegu LCHF.
Koostisosad:
1 purk kookospiima,
ca klaas kookosjahu,
ca pakk kookoshelbeid,
1 terve apelsin koos koorega,
6 muna,
küpsetuspulbrit,
paar surakat vedelat stevia magustit, sorts soola,
külmutatud või värskeid marju /veidi õhukesi õunakuubikuid.
Lasin apelsini koos koorega sodiks, vahustasin muud märjad värgid, segasin kuivad asjad kokku ja pistsin muffinivormidesse. 180 kraadi, ahju keskele. Kobedad tulid, maitsevad nagu oleks kohupiima sees. Aga ei ole. Kookost pole ka kuidagi tunda.
.
kaluriprobleemiga joomisküla 
