nimi graniittahvlil – pildikesi Wabadussõjast

03 veebr. 2018 1 kommentaar

by libarott in Libaroti reisijuht galaktikas

Tuli üks mõte, mis isegi EV100-ga sobib ja puha, nimelt jagada teiega mõnd pea saja-aastast kirja oma vanaonu Hansult. Keda ma oma ihusilmaga näinud pole, sest sai teine 1919. aasta viimasel päeval 22-aastasena Vabadussõjas surma. Kuna olen vanade vanemate laps, siis ehk on teistel minuvanustel pigem vanavanavanemate põlvkond seal sõjas käinud, minul niisiis vanaonu ja vanaisa. Aga see selleks.

Hans on mu suguvõsas selle poolest eriline tegelane, et temast on maha jäänud pakike kirju (tõepoolest, kirjade säilitamine ei olnud meie pool ilmselt kombeks, aga vaat nii juhtus). Paar kirja on koguni tsaariarmeest 1915-1916. aastast, aga enamik pärineb Vabadussõja ajast. Eks poiss tuli pärast revolutsiooni tagasi koju Audru valda, kus ta mõisatöölistest pere elas, ja mobiliseeriti siis jälle ära.

Nagu kirjadestki näha, ei olnud ta mõningasest kogemusest hoolimata eriline sõjahunt, langeski tema lihtsa reamehena ja ilmselt puhta juhuse läbi sai ta endale viimseks puhkepaigaks kena koha esiritta – Pärnu Alevi kalmistu väravast Vabadussõja monumendi juurde viiva teeraja äärde. Jõulude ajal Pärnusse sõites võtan sinna küünla panemise enda peale, sest hästi mugav on Papiniidus bussilt maha tulla ja sealt läbi jalutada, ja täitsa tore on näha, et neid Vabadussõja poisse ikka küünaldega meeles peetakse. Kuigi eks neid nüüdseks hõredalt ole, haudadel, ma mõtlen.

Paraku puudub mul see soon minevikku süvenemiseks ja selle taaselustamiseks, mis on näiteks Hundi ulul või nii mõnelgi teisel blogijal, nii et las aga kirjad rääkida enda eest. Kirjade sorteerimist segab natuke see, et enamasti on neis ainult kuupäev ilma aastaarvuta, aga kui pole teisiti märgitud, võib eeldada, et aasta on 1919. Sest Pärnu Kaitsepataljon loodi 1919. a alguses (pataljoni ja hilisema 9. jalaväepolgu kohta võib lähemalt lugeda näiteks siit) ja sama aasta lõpus saigi Hans Narva rindel Marienhofis surma.

Ma loodan, et te sissejuhatust lugedes pateetilisse meeleollu ei sattunud, sest
Image

Saapad.
Ohh jahh…

Image
sel. 30. Märtil.
Minu armsad wanemad ja õde
tulen Teid oma wäigese kirjaka terwitama, ja soowin Teile head õnne kodu maal elada. Minu elu on paraegu päris hea, elan Kabli külas käin karauulis staapis. Meid on seal 14 meest neet kelel saapad lagun olid jäime see kord oma roodust maha juu näeb kui kauas kui saaput saap ehk siis lähme järele, reetel oli suur lahink käisin ka liinis patrunisi wiimas reete õhtul tulin jälle tagasi kablise, täna on päris wagune asi ei ole ühte pauku kuulta. kui peaks seal elada laskma siis põleks wiga kedaki, süüa saab oma wanad moodi ikke, hantake kraam kätte isi keedame omale walmis, paraegu on mull leiba ja liha natuke weel, raha akkab juba lõpema. ega teie mulle ikka järele saata ei saa, kui ehk saate saata siis saatke mõneka liha ja leiba ka ja kui ei sa siis peab selleka olema ega siis just nälkas ka ei ole, aga sealt küll mitagi osta ei saa. selleka lõpetan oma lori ja soowin Teile head õnne kuni jälle nägemiseni. kui Teil wähe wõimalik on siis kirjutake kuitas seal elade. kas jääte sankale tagasi ja muut uudist mis seal on. minu adres
Pärnu Kaitse pattaljon, 3 rood
2 rühm H. Hanson

Image
2 aprilil.
Minu armsad wanemad.
Tulen oma wäikese kirjaga Teid terwitama ja soowin Teile tuhat terwist ja tuhat tänu et Teil teie mul materjali saadsite, minul oli söögi kraam päris ots. nüüt pole wiga nüüt on jälle meele olu päris hea.
Mina olin päris mures ja mõtlesin ega teie mull kuidagi moodi saada ei saa aga nüüd olen jälle rõõmus et süüa on. Minu elu läheb päris kenasti olen ? [ei loe välja – L.] wersta liini taga Kabli külas karauulis meid on 14 meest neet kelle saapad lagun olid ja mina olin ka üks neist. Teie küsite kas ma olen saapud ehk kasukast saan ma ei ole weel midagi saan ei tohi küsitagi, saab saapat ja kasuka siis mine kohe liini katsub weel läbi ajada kutas saab ehk tuleb lõpp ka wahest sõjal. Mina kirjutasin teile kirja pühapäewal aga teie ei ole wist kätte saanud
palju terwist kõikele kes teie seal elade ja ka palju terwist wiiliku mihklile ja suur tänu isale et tema mulle tubakast saatis mudu on sal päris igaw olla aga nüüd on üks aja wiide
Palju terwisi armas õde ja wiige ka palju terwisi anni liisbetile kui teie wahest kokku saade minu poolt ja ärkem panke pahaks et mina nii mittme lipaka pale kirjutan sest mina ei tahtnud paberid raisata minul oli paberi küll ültsi poole tosinad salt poes sal seal on nüd müüa küll.
Pärnu kaitse pataljon
3 rood 2 rühm.
Palun kirjutake mulle kuitas teie seal elade

Image
sel 13mal aprillil.
Minu armsad wanemad ja õde,
Tulen oma wäikese kirja ridatega Teid terwidama ja seeka soowin Teile palju tuhat terwist ja äid pühi kodu maale. Mina wist pian oma pühat kaitse kraawis ära praegu olen küll liini taga neli wersta on kuulta et pühate laupa läheme liini, praegu läheb elu päris kenaste olen palju jalu tuas saabad on mull päris ots muut kui sääret weel, teiset käiwad karauulis liinil minul ei ole mitagi teha muut kui söö kere täis ja maga aeg on küll igaw aga mis sinna teha palju jalu ei saa kuskile minna, on kuulta et peab saabit tulema ega ei tea millal sia jõuawad, meid on ligi pool roodu ilma, Uutist ei ole praegu see kord midagi muut kirjutada aga mina ei tea mis wiga see on et kodust mitte üks kiri ei tule, kas ei ole Teie minu kirju kätte saan wõi ei tule kirjad sinna sest on alw et kodust midagi uudist ei tea kas olete terwet kõik, ja kas jäede oma mõisa tagasi wõi lähete mujale ja kas minu seltsi wennat kiõk ales kodu on wõi on neid ka juba kroonuse wõetut ja kudas mõisa preilid ka elawat ja härra, ja sllega lõppetan oma lori. palju terwisi kõigele kodu poole, ja teadan kui teil wähe wõimalik on natuke sööki kraami saata sest teie teate et sealt midaki osta ei saa ja kroonu söök on kehw praegu saame poolteist naela leiba päewas see on ju wähe mehele ja supp on wedel, raha ei maksa saata mull on weel mõni rubla, ja on loota et pallka hakkame ka saama saaku nii palju kui saap ju mõne koppku ikka saap
Palju tuhat terwis minu armas õde, ja kaa palju terwist isale ja emale teiste õdetele, ja wäikese wennale, äid pühi kõikele mõisa rahwale, ja sõpratele,
Minu adres
Pärnu Kaitse pataljon
3mas rood. 2ne rühm,
H. H.
Treimanni külast.

kõhu kõrvalt

15 jaan. 2018 Lisa kommentaar

by libarott in Uncategorized

Head ja paremat seda aastat, paremat lähtetasemest olenemata. Tahtsin päeva looks hirmnaljaka originaalvideo panna, aga see on vist siit juba läbi jooksnud ja pärast “Doctor Who” jõuluosa vaatamist ei suuda selle live-versiooni introle vastu panna.
(Kolm trummarit, on alles küte, muhhahhaa.)

Mul on lausa kaks teemat soojas, aga need ei klapi ühte postitusse kokku. Alustame siis sellest, mis ihule ligemal. Kui jutt juba brittide telekunstile läks, siis on jälle päevakorral talvine guilty pleasure ehk sarja “Death in Paradise” uus hooaeg. Guilty seepärast, et see sari on ärritavalt šabloonne, aga ajastus on kümnesse, eksole. Jaanuar, troopiline paradiisisaar… Igatahes, esimeses osas plaanis peategelane teha mingit asja nimega melon curry, mispeale mul hakkasid kõrvad liikuma, ainult et millegipärast ostis tüüp parajasti hoopis arbuusi. Kiire guugeldus näitas, et watermelon curry on totally a thing, hehe. Mitte et ma seda vahepeal proovinud oleks (tea, kas praegu on arbuusi poes saada?), aga intrigeeriv või jah?

Nimelt turgutan end ka sel talvel D-vitamiini ja tšilli-ingveri-küüslauguroogadega ja mõlemad paistavad krdi hästi töötavat. Vereproovi pole teinud ega midagi, lihtsalt – viimastel talvedel, kui olen D-vitamiini päriselt ka meeles pidanud (mitte “homme hakkan tubliks ja lähen apteeki”), ei olegi tunnet, et kohe vajun enda keharaskuse all kokku ja lämbun, sest hingamiseks ei ole jaksu. Talutav unisus ja soov soojas toas keras nurruda on selle kõrval nohu, uskuge mind.

Vähe sellest, tänu kaltsukatest kokku korjatud ebaseksikatele suusapükstele, voodriga kinnastele-mütsile ja eriti meriinovillasele pikale pesule (issand, oleks lapsepõlves siuke varustus olnud) kerin end päikeseliste (= külmade) ilmadega lausa kerast lahti ja käin pikkadel jalutuskäikudel ja uisutamas. Eilegi tiirutasin õhinaga Supilinna konnatiigil, kus oli juba täitsa kindel jää peal. Jep, üleeelmisel aastal ostsin endale uisud, sest sedasi jalutades nägin muudkui uisutajaid ja kole kade hakkas, aga nt suusatamiseks puudub endiselt igasugune isu.

Koju jõudes tegin taliharjapäeva puhul hernesupi asemel kikerhernekarrit (selle vürtsiseguga ja õpetuse järgi, a tooreste hernestega muidugi ei viitsi jännata; panen purgi konservkikerherneste, poole purgi purustatud tomatite ja paari keskmise sibula kohta 2 tl segu ja tibake tšillipulbrit lisaks, nii tuleb imho täitsa paras). Õige lämmi 🙂

Eksootilised road teevad niisiis iga kell sooja ja heameelt, vähema viitsimise korral jaksab alati kokku keerata mingid lihtsad nuudlid ja tegelikult on nt massaman-karri kah jumala lihtne, kui maitseainekotikesed suvise tolmukorra alt aegsasti välja otsida ja ritta laduda.

(Rubriigist “tuleb aga meelde ja ajab aga naerma” – meenub, kuidas läksin Santa Maria pisikeses purgis roheliselt Tai karripastalt ehtsamat päritolu suuremale pakile üle ja panin seda umbes sama palju kui SM oma, mis oli sõna otseses mõttes valus viga. Mida kõike ma sinna lahjendamiseks ei lisanud, juurde praetud magedaid kanatükke, kohvikoort, banaaniplödi…)

Oi jah, pühade ajal vanematekoju sõites oli lausa mure, et kuidas selleks paariks päevaks ümber harjuda. Mu ema paneb küll näiteks kanasupi sisse ingverit ja köögiviljahautistele kurkumit või karrimaitseainet, aga kui kirjeldasin talle kheema alood (hakkliha, kartul, sibul, küüslauk ja siis läheb lappama: ingver, tšilli, kaneel, nelk, kardemon jne), siis oli umbes:

Image

Ega midagi, polnud probleemi, Tartusse tagasi pidin loomulikult enam-vähem veerema, kuna ema on kõva käsi kasvõi nendesamuste lihtsate köögiviljahautiste ja kohevate mahlakate omlettide alal (mida ma’i püüagi järele teha, aga omleti saladus olla muide pannkoogijahu). Sest selle kõrvale kurdab ta ikka, kui kõrini tal toiduvaaritamisest on, ja mina siis avaldan talle tegudega tunnustust ja noogutan siiralt kaasa. Jumala eest, pärast nõukaaja ja 90ndate alguse pereema katsumusi oleks imelik ka, kui EI oleks kõrini.

Niisiis ei mingeid keerukamaid jõulupraade ega pipstükke, sõime soojaleti grillkana ja nn rebitavat sealiha, mis olid igati hääd. Ainult et kui olin pärast pühi mõned päevad mandariinidest ja viinamarjadest elanud ja söögiisu tagasi tuli, tulid esimesena neelud hoopis enda tehtud koogi järele. Mis oli ka ainult positiivne, sest see kook on häbematult lihtne ja sobib talvisesse hooaega imehästi. Koostis on ei-mäleta-milliste retseptide eeskujul kokku arvutatud ja timmitud, näiteks mulle meeldib suhteliselt vähemagus kreem ja ma ei hakka toorjuustu + šokolaadi puhast maiku segama muude lisanditega peale vaniljesuhkru – aga kui keegi tahab Rotu talvekooki proovida, siis kohandatagu lahkesti omakorda 🙂

Põhi: sega purustatud piparkooke ja sulavõid parajas koguses, et napilt koos seisvat massi jätkuks vormi põhjale ja äärtele mätsida. Mina võtan 21×21 cm vormile vist 75 g võid ja 250-300 g piparkooke (silma järgi raske hinnata), ja piparkoogid on Nõo kommivabriku omad Tartu turuhoonest, need on tumedad, paksud ja krõbedad, nii et tuleb ideaalselt teraline ja tummine puru.
(Pealegi on need mõnusalt pikalt saadaval, kui aga piparkoogi(koogi) isu tuleb – hakkasin mõtlema, et olen neid sügaval kevadel vms hooajavälisel ajal ostnud, ja mälu ei petnudki.)

Täidis:
300 ml vahukoort
300 g toorjuustu
200 g tumedat šokolaadi (70%)
2 tl vaniljesuhkrut
2 – 2,5 tl želatiini
sorts vett želatiini jaoks
heldelt jõhvikaid, no 250-300 g ikka

Vahusta koor vaniljesuhkruga, lisa toasoe toorjuust, vesivannil sulatatud šokolaad ning paisutatud ja sulatatud želatiin, vispelda ühtlaseks. Mina selle koostisainete suhte juures enam suhkrut ei lisa, ongi hea mõrkjas, aga tasub maitsta, ehk läheb veel paar tl suhkrut.

Kühvelda kreem lusikaga kihiti põhjale ja puista kihtide vahele peoga jõhvikaid, et ei peaks neid noaotsaga mööda kooki taga ajama nigu narr. Lõpuks tipi kreemi pinnale tihedalt ilusamaid jõhvikaid ja lükka kook külmkappi. Kogu moos.

Image

okkalised söödud sõnad

26 nov. 2017 Lisa kommentaar

by libarott in Libaroti reisijuht galaktikas, Pffff!

Selle dramaatilise pealkirja taga on lihtsalt ammu plaanitud kaktusepostitus, sest oleks nagu aeg pihtida, mis sai pärast nuttu ja hala selle üle, kuidas niii palju taimi tuppa on trüginud ja kuidas ruum nende jaoks niii otsas on. Nagu arvata võite, on asi sellest ajast ainult hullemaks läinud. Isegi tänavuste üheaastaste taimede potte pole saanud jalust koristada, sest mõned tšillikaunad on veel tarbimata ja basiilikud-petersellid kah hingitsevad.

Hiljuti kirjutasin orhideedest, aga need olid ostetud millalgi veebruaris, eks, ja vahepeal arvasin tõsiselt, et olen väljaspool ohtu. Sest kui mul oli olemas unistuste oranž dendroobium, täiusliku lõhnaga orhidee (vanillilõhnaline ontsiidium) ning elegantselt rohe-valge ja pealegi lõhnav teine ontsiidium, siis jalutasin varakevadistelt Jardini ja Mileedi orhidee-suurmüükidelt rahulikult uudistades läbi, käed taskus. Ah, milline kergendus.

Aga eile ronisin sooduspäevade tõttu Bauhofi, põikasin kõrvalt Lõunakeskusest läbi, et ID-kaardi sertifikaadid lõpuks ära uuendada (seal oli selleks ajutine teeninduspunkt püsti pandud) – ja tegin selle vea, et kiikasin möödudes lillepoodi sisse.
Image

Kirjutasin siin, kuidas mulle pruunikirjude õitega orhideed ei meeldi? Kirjutasin. Oeh, nüüd ei tea, kuhu silmi panna.

Nime muidugi kaasas polnud, guugelduse järgi paistab, et see on Brascidostele Gilded Tower ‘Mystic Maze’ või midagi sinnapoole. Ebamaine näeb ta välja küll, kuid lõplikult otsustas asja õite nõrk, aga jumala ehe safranilõhn, vähemalt minu ninale. Ja safranilõhn meeldib mulle üleüldiselt ja pööraselt. See nõrkus läks mulle 12.50 maksma, kuid oleks võinud ka hullemini minna, arvan ma. Ei olnud nagu usku sellesse, et see taim otsaga leiunurka jõuaks, hehe.

Aga kaktused. Neid on vahepeal järjest juurde siginenud, kuigi hunt seda teab, mitu korda olen pärast järjekordset ostu õhanud, et aitab küll ja nüüd jään rahulolevalt ootama, millal senine kollektsioon õisi näitama hakkab. No ja varsti tuleb järjekordselt oma sõnu süüa. Google’is tuhnimisega on nimelt see häda, et hakkan kaubandusvõrgu nimetutel kaktustel na-tu-kene vahet tegema ja kujutan ligikaudu ära tuntud isendeid juba õitega ette. Kuigi just tänu sellele oskan eemale hoida pisikestest armsatest sammaskaktustest, mis looduses tehtud fotodel pigem põlispuid meenutavad ja tubastena erilist õielootust ei anna.

Kaubandusvõrgus on siiski piisavalt ka sihukesi, mida kaktuseportaalides iseloomustatakse näiteks sõnadega “free-flowering” ja “compact“. Näiteks kääbuskaktused (Rebutia) ja nudinupud (Gymnocalycium). Eks ma siis lugesin õpetusi, hoidsin lille- ja toidupoodidest kokku ahnitsetud okkalisi oktoobrist märtsini kuivas ja võimalikult akna ligi jahedas, istutasin nad veebruari paiku ohtra akvaariumikruusa ja kivikestega segatud kaktusemulda ümber ja kehitasin õlgu: noh, ehk paari aastaga õpin nende hingeelu piisavalt tundma, et mõni neist ka õitsema hakkaks.

Selle peale otsustasid kääbuskaktused kevadel kampa lüüa ja mu üle irvitada. Mõnuga.
Image
Image
Image
Image
Image

Suvel oli üsna vaikne, mõned kaktused, millelt salamisi õisi lootsin, otsustasid, et aega on selle kiire asjaga. Need, mis suvatsesid õitseda, tegid seda aga väga efektselt.
ImageImage

Ja mis sai kahest juhuslikult saadud kaktusepojast, millest kogu see jaburus alguse sai? Siilikkaktus (see kõige tavalisem “vanapoiss”) on tublisti kasvanud ja näeb päris kaktuse moodi välja. Siidkarvane näsakaktus aga näitas juba samal suvel juurte kasvatamise kõrvale nelja õit, ise nagu pöidlaots – mõtlesin, et nojah, eks tal olnud õiealged juhtumisi kaasas ja reegliks see ei saa. Kuid sel aastal alustas ta õitsemist aprillis, suvel muudkui kasvas ja ajas samas ka uusi pungi ning lõpetas õitsemise millalgi oktoobri keskel. Jälle sain tünga.
Image

þungur hnífur

21 nov. 2017 Lisa kommentaar

by libarott in Libaroti reisijuht galaktikas, Pffff!

Eelmise postituse jutujätkuks: avastasin, et Lõunaka juurest uuest Mileedi Lillemajast saab oranže dendroobiume jälle 12.50 eest, ja kohe ei saa reklaamimata jätta 🙂 Sest et selline rõõmus apelsinikarva tegelane on mu meelest just see, mida põhjamaisesse sügistalve vaja. Minu omal on pungad veel pisikesed, aga läinud talve meenutades…
Image

Vahepeal tuli meelde üks nali seoses praegu ETVs jooksva Islandi krimisarjaga “Lõksus”. Muidugi tekib küsimus, kus seal laipade jada, permanentse pimeduse ja purgaa ning kivinägudega tegelaste keskel see nali on, aga asi polegi selles.

Nimelt vilksatab ekraanil suht regulaarselt igasuguseid Islandi kampsuneid (tundub, et siiski põhiliselt koduhilbuna) ja hakkasin mõtlema, et millal ma õige siingi selle järele õhkasin (vastus: ammuuu). Kuigi mitte ei mõista, miks näiteks praktiline kõrge kampsunikrae põhjamaise traditsiooni juurde ei kuulu (kaelavalu kardan, noh). Ja mõtle, ei läind sadat aastatki, millalgi sel kevadel komistasin Jõe Prisma kõrval Sõbralt Sõbrale poes ehtsa lopapeysa otsa. The Handknitting Association of Iceland ja puha. Mitte eriti rafineeritud mustriga, vaid pigem robustne, aga igavene mõnus mütakas ja jube soe tõesti.
Image
Aga mis siin pildil valesti on. Selga proovides on igatahes tunne, nagu oleksin heinakuhja sisse kukkunud ja ei saaks sealt enam välja, sest see kampsun on mingi effing XXL (ümbermõõt rinna kohalt 116 cm). Sellele ma poes muidugi ei mõelnud, hehee. Järgmisele ringile saata ei raatsi, parajat osta ka mitte (sa püha jeebus, mida hinda), nii et ainuke variant on see ära raamida ja seinale riputada.

Või. Ee…

Noh, ringselt kootud asja peaks olema suhteliselt lihtne üles harutada ja isegi kui mõne koha juppideks lõhun, jääks suure kampsi materjalist väiksema kudumiseks teatav materjalivaru järele. Ja täpselt sama muster koos õpetusega on Ravelry kaudu ilusti leitav. Jahh. Islandi keeles.

Helvítis Fokking Fokk!
(vist ei vaja tõlget)

Tõtt-öelda olen ülikooliajal ühe islandi keele sissejuhatava
lühikursuse läbi teinud, aga see oli pigem tutvustav-võrdlev ülevaade grammatikasüsteemist (millest muhvigi külge ei jäänud, sest see sugude, käänete ja umlauti segapuder käis mulle selgelt üle mõistuse) ning elementaarsed käibefraasid ja üks rahvalik lauluke olid lihtsalt garneeringuks juures. Nii et oskan hädapärast öelda tere, head aega, aitäh ja minu nimi on, lauluke on tükati meeles ja mõned põhilised hääldusreeglid kah, that’s it.

Aijaa, postituse pealkiri ka – päris huvitav, kas see lööb mõnel lugejal lambikese põlema, mh, ah? Ma igaks juhuks praegu vihjet ei lisa.

Niisiis polnud sarja vaadates mõtetki üritada midagi ära tabada, eelistasin küll järelvaatamist (see ETV on ikka nutikas, imelikud islandi tähed on subtiitrites lihtsalt ära jäetud) ja mõne koha kerisin tagasi, aga peamiselt viitsisin kuulatada ainult seda, kuidas “tere” (tähendab, üks võimalikest tervitusfraasidest) naisele ja mehele öelduna õigupoolest erinevalt kõlab. Mehele öeldakse sæll (hääldub u “saitl”) ja naisele sæl (“sail”), ja ärme üldse hakka rääkima kolmest eri variandist sõltuvalt sellest, kas tervitatakse mitut meest, mitut naist või segaseltskonda. Pühapäevases üheksandas osas just oli neli tere järjest, kui hotellipidaja resoluutse palve peale politseijaoskonda tuli, see oli näiteks hea koht kõrvu kikitada.

Ja otse loomulikult pidin välja guugeldama, mis asja peategelane alati ütles, kui kõik järjekordselt persehe läks. Andskotinn ehk lihtsalt kurat on kahtlemata hea sõna, mida teada.

Millest pole kudumisõpetuse juures muidugi halligi abi, aga kui teksti piisavalt kaua põrnitseda, siis hakkaks nagu midagi ähmaselt koitma ka. Kogu värk algab soonikuga, onju, nii et õpetuse algusest saab “parempidi” ja “pahempidi” lühendid kätte, ja minu sügavaks hämmastuseks sai Google’i tõlge jagu müstilisest lühendist umf (round klapib kontekstiga küll – eesti keelde ei hakanud proovimagi). Teisal võrdlesin teksti kampsuniga ja sain nähtavate kahanduskohtade järgi õrnalt aimu, mida kirjeldatakse. Loomulikult on see alles uurimistöö algus ja puhas teooria, raudselt koperdaksin mingi sellise koha otsa, mida üldse läbi ei hammusta, ja sellest projektist tuleks siuke saaga, et pärast istun oma lõngahunniku otsas ja katkun juukseid. Aga esialgu on endal küll täitsa naljakas. Vaat selline lugu.

is there a place for me in history?

09 nov. 2017 2 kommentaari

by libarott in Libaroti reisijuht galaktikas

Oh, tšau. Jälle pole ammu siia sattunud. Viimati näiteks mõtlesin kirjutada sellest, kui palavalt ma kellakeeramist armastan (sest iga kord on üldise vingu ja hala taustal tunne, et keegi peab seda ka ütlema), aga, aga mis? Ilmselt oli pühapäeva õhtu ja leidsin “ootamatult”, et esmaspäevaks on tarvis töö või paar valmis saada – tüüpiline.

Igatahes, remargi korras: esiteks meeldib mulle see, kuidas järsk muutus igapäevarutiini taustavalguses paneb (korraks) ümbrust paremini märkama, hommikuti langeb valgus teistmoodi ja siis jääd juba vaatama ka puid ja pilvi ja… Ma’i tea, mu jaoks on see hirmus oluline ja samas hirmus kerge ära unustada. Halvasti magada õnnestub ka mis tahes ajal ja põhjusel või hoopis ilma põhjuseta – sellise random unehäire tõttu juhtusin just üks hommik imetlema täiskuu loojumist, millest poleks tahtnudki ilma jääda 🙂

Teiseks ei mäletata vist eriti seda aega, kui suveaega ei kasutatud. Üks veider aasta-paarine sutsakas oli sajandi alguse paiku, mina mäletan, sest see oli kuradi kurb. Nimelt olin ma siis suvel 8.30-16.30 kontoritööl ja avastasin löödult, et pärast tööd pole mingit mõtet randa minna, sest juba hakkab pimedaks ja jahedaks kiskuma. Tunniajaline erinevus loeb ikka küll, vt ka eelmist punkti.

12ds2f

Vaat nii päevakajaline õnnestubki olla, mhh. Hetkel tekitavad siinmail elevust orhideede õiepungad, kuid meenub, et eellugu on puhta puudu 😀 Ühesõnaga, oli mul üks tavaline valge väärisdendroobium ja üks minikuuking, eks. Kuuking elas eelmise talve hädaga üle, suvel kosus ja lehed on (veel) päris ilusad, muud midagi. Dendroobium seevastu puhkas sügisel suhteliselt kuivas topeltakende vahel, kuni temperatuur kuskil 7 kraadini langes, ja hakkas seepeale usinalt õiepungi ajama. Mis toitis muidugi mu enesekindlust, nii et vedasin Bauhofi leiunurgast järgmise taime koju. See ontsiidiumi hübriid oli veidi rääbakas, kuid uusi õievarsi oli tulemas ja selgus, et väikesed õied lõhnavad jumalikult – nagu vaniljevahukoor pisikese piparkoogiga.
Image
Millalgi veebruaris nägin Lõunaka lillepoes tegelikult ihaldatud orhideed ja oma õnne õieti uskumata krabasin selle kohe raudsesse haardesse – muidu olin pidanud seda ainult botaanikaaias silmadega sööma, umbes nii:
Image
Heh, alles hiljuti nägin seda samas poes kaks korda kallima hinnaga (24 vs 11 või 12, ei mäleta täpselt). Müüjagi märkis toona, et seekord tulid need ebatavaliselt soodsa hinnaga sisse, ja loomulikult oli rõõm seda suurem. Nüüd ajab teine tasakesi pungi, nagu ka järgmine ontsiidiumi hübriid, mille Selverist üles korjasin ja mis võlus mind hoopis õunroheliste-valgete lõhnavate õitega. Lehevolti kinni kiilunud kõver õievars pole päris õige asi, aga igatahes fotogeenilisem kui teine, lihtsalt üks pikk roots, mis pole veel tegelikke pungi kasvatama hakanudki.
Image
Ohoo, vahepeal meenus veel üks vana postituse-idee, aga pean kõigepealt viisakalt viitamiseks meelde tuletama, kes kirjutas inspireerinud loo nõukaaegsetest asjadest, mille lp blogija ema oma kappidest leidis ja tütrele pähe määris 😀 Mul on sellega omad kogemused, aga tol hetkel polnud artefakte pildistamiseks käepärast. Stay tuned, võib-olla jälle mingi aastake või nii.

aga valgeil orhideedel harjumus on igal reedel segasena veeta kogu päev

07 juuni 2016 3 kommentaari

by libarott in Libaroti reisijuht galaktikas, Marsil on elu. Rohkem., Uncategorized

Issand, ma ei oska enam blogida. Õues on muidugi rattasõit, jõgi ja kibuvitsalõhn, aga isegi arvutis on igast muud asja teha, oleks ainult aega – näiteks Attenborough’ uuemat kraami (on uskumatu tüüp oma 90 eluaastaga) ja “Surma õukonna” uusi osi taga ajada. Aitäh, BBC, ma saan ka lõpuks vanas eas teada, mis “Sõjas ja rahus” ja Sakkuspea kuningatükkides õigupoolest juhtus, lugedes ei saa mitte muhvigi aru. Nuh, hakkame kuskilt otsast peale.

Tunnusmeloodia: Rajacas “Orhideed”

Rajaca kasseti “Tegu nr. 1 (Muusikaline eelmäng raamatule “Normaalne söömine”)” ostsin ma kunagi üheksakümnendatel Tartu vanast kaubamajast, mille asemel on nüüd udupeen Kvartal. Ja tundsin end… nagu võiks end tunda mõni hipster, kes on kuskilt täikalt nii rariteetse vinüüli välja kaevanud, et isegi tema hipstersõbrad ei oska seda lahedaks pidada. “Orhideed” sai mul igatahes kohe lemmikuks.

Need, need, need, need troopilised laaned
need on nagu rohelised kaaned.
Aga valgeil orhideedel harjumus on igal reedel
näha lumivalget und.

Linnas, linnas lendlevad kummipallid,
restoranis voolab Vana Tallinn.
Aga valgeil orhideedel harjumus on igal reedel
palle puruks torgata.

Jne. Teemasse on see lugu niipalju, et tubane floora on sel kevadel täitsa segaseks ära läinud. Juba tavaks saanud basiilikud ja tšillid kasvavad rahulikult, nendega pole probleemi, kuid igasugune muu malts trügib robinal mu kolme aknaga korterisse sisse. Vaatamata sellele, et enamik poodides pakutavatest taimedest isegi ei meeldi mulle. Üldse. Nii et ärge jumala pärast võtke pähe mulle potililli kinkida.

Kunagi ammu sai endale lubatud, et a) ei ühtki valget orhideed, sest need on igavad, ja b) ei ühtki kuukinga, sest vt eelmist punkti. No tõesti, vahel ei saa toidupoodigi minna ilma terve vihmametsa otsa komistamata ja pooled aknad on kuukingi täis, olgu nad siis mis värvi iganes. Ja huvitavamaid asju saab kord aastas botaia orhideenäitusel kah vaadata. Ja isegi kõik orhideed ei meeldi, näiteks taldrikusuuruste õitega vandad näevad mu meelest kõhedalt ebaloomulikud välja ja kõik pruunitäpiliste õitega lilled sootuks koledad. Aga nüüd aprillis vedasin just toidupoest koju ühe väärisdendroobiumi, sest sel olid ennenägematult suured (juhtumisi valged) õied. Neist suurema osa pidin varsti koos villtäidega ära kakkuma ja ahju viskama ning taime kilekotis üle mürgitama, sellest on jällegi juba tükk aega, ehk õnnestus.

Siis sattusin Jardini aianduskeskusesse (looking for trouble, ma tean) ja nägin seal allahinnatud taimede laual üht mitte-igavat minikuukinga – veidrate peaaegu tumepunaste lehtede, sügavlillade õievarte ja veel mõne nunnu roosa õiega. Umbes selline, mul pole endal head pilti. Pärast guugeldasin välja, et tõmmu daami sordinimi on Jiaho’s Pink Girl või Wenlong Pink Girl (sisulist vahet vist pole). Ma tunnen juba ette õudust selle ees, kuidas ma Tõmmu Tüdrukuga talvel hädas olen nagu lits lapsega, aga hetkel ajab teine pärast õitsemist nelja uut juurt ja ka uut lehte, esialgu on puhas silmarõõm. Dendroobium kasvab kah lausa hirmuäratava tempoga, nii et mind ootab kõrgelt kukkumine, kui midagi s*tasti läheb (küll läheb).

Siis sebisin rohevahetuse korras ühe taime mitte endale, vaid vanematekodu aeda (vähemalt püüdsin, onju) ja pealekauba pakuti kaht süütult pisikest kaktusepoega. Ma olin just mõelnud, et jään epifüütide juurde, mida päriselt ka kasta tohib – soetasin juba jõulukaktustele lisaks ühe lõbusalt oranžiõielise lihavõttekaktuse ja plaanisin lehtkaktuse pistikut otsima asuda. Kuid need tillud okaskerad… eeehh. Torkasin need väikestes pottides aknale ja asusin Google’i abiga liike määrama. Lihtsalt masendav, et ladinakeelsed nimed kõlavad huvitavalt ja jäävad meelde, eestikeelsed ei jää, misjaoks see taimenimede andmebaasi rahvas sedasi vaeva näeb. Üks on igatahes vanapoisi kaktus, sellega oli lihtne 😀 Teine – siidkarvane näsakaktus. Okei.

Aga ärge teie nii tehke, ma räägin tõsiselt. Sest netipiltidest võib jääda petlik mulje, et see junn, mille sa näiteks toidupoest 1.50 eest piima ja saia kõrvale ära osta saad, hakkab päriselt ka hingematvalt ilusaid õisi kasvatama. Reaalis vahid seda ilmselt kakskümmend aastat tühja, kui see vahepeal ära ei mädane. Mul hakkas siiski kaktuseradar tööle ja see on üks häda ja õnnetus.

Näiteks nägin ühe aianduspoe aknal maadjat siilikkaktust ja esimest korda aastakümnete jooksul viskas ette, et sihuke oli mul lapsepõlvekodus, kui üsna väike olin (ilmselt mitte kauaks, sest miskit erilist temast ei mäleta). Seekordne isend oli ühes potis ühe imeliku kusekollaste karvadega kaetud.. junniga, ja ma lihtsalt küsisin, kas seda eraldi ei ole… aga sai nii, et tassisin mõlemad ühe euro eest ära :S

Olin jumala kindel, et annan selle kollase eluka kellelegi ära, aga kui ta eraldi potti sättisin,  pintsettidega ämblikuvõrgust ja vanadest kärbsetiibadest puhtaks noppisin ja päikese kätte asetasin, lõi kuldne parodikaktus imeilusasti mahedalt särama. Nojah, nii palju siis äraandmisest.

kuldkaktus_c.jpg
(näh, vanapoisihakatis piilub ka taustal)

Kuigi see kuldkarvik kasvavat kuni 60-sentimeetriseks ja õitsemisiga saabuvat alles 20 cm juures (praegu on kümme). Võeh.

Ah, ma ei tea, millega see asi lõpeb. Puhtast frustratsioonist ostsin lillepoest veel ühe kasvanduses õitsema punnitatud maadja siilikkaktuse hübriidi, mida vist Chamaelobivia‘ks saab hüütama, naeruväärselt neoonroosade õite ja sõna otseses mõttes kümnete õiepungadega. Nüüd on räme väljakutse see elus hoida ja neid õisi veel kunagi näha saada. Ja selle kuradi kaktuste guugeldamise peab maha jätma.

roosa_c

kultuur ja sport

30 juuli 2015 Lisa kommentaar

by libarott in Libaroti reisijuht galaktikas, Marsil on elu. Rohkem.

Mul on/oli jube (Esimese Maailma) probleem selle va Kasabiani uusima albumiga, kuidagi ei leidnud niidiotsa, millest seda harutama (s.t kuulama) hakata – esindussinglid olid juba raadiost kuuldes üpris hirmsad ja ülejäänu tundus, hmh, mingi veider kraam. Tänu Positivuse kontserdile sain aga sealt vähemalt ühele loole hambad taha, “Treat” oma teise poolega (puhas valehäbita disku) oli kohapeal laivis lihtsalt pööraselt koomiline, nimelt heas mõttes selline. Muhhahhaa. Kuradi eklektikud.

Selline hea minekuga lugu kõlbas loomulikult jooksutuurile kaasa võtta. Jooksmisega juhtus kunagi ammu see nöök, et nii kui hakkasin sellest veidi maiku suhu saama, kukkusid põlved valutama. Võib-olla oli asi
selles, et tõmbasin muudkui vägisi tempot alla, et korraga rohkem jõuaks, ja veetsin niiviisi põmslt liiga kaua aega ühe jala peal seistes. Või siis pole mu põlved lihtsalt jooksuks loodud. Amatöörlikud ja läbikaalumata hüpoteesid mõlemad.

Igatahes jätsin jooksuambitsioonid sinnapaika ja alles nüüd kevadel hakkasin jälle väheke liigutama: ainult siis, kui selleks tõesti tuju on (mis võib juhtuda nädalas korda paar, üks või null, mul savi), nii nagu torust tuleb ja minuteid-kilomeetreid lugemata. Niru, aga vast parem kui mitte midagi, arvestades istuvat tööd ja värki.

Aga muusika peab kogu aeg klappides mängima, muidu hakkab igav ja muidu mina… ei mängi.

Tuli välja, et kuigi “Treati” rütm ei kõlba otseselt selle järgi jooksmiseks, sobib see suurepäraselt ülejala kepslemiseks (proovi järele, on ju nii?). Niisiis panin jooksutuuri lõpus selle jälle käima, piilusin üle õla, et ega liiga palju publikut pole, ja põrklesin kodu poole nagu kummipall. Hihii.

Aga hetke konkurentsitult parim jooksulugu on hoopis Public Service Broadcastingu “Go!” – need on need Londoni überhipsterid (no vaata, misuksed nad välja näevad), kes vanadest rahvahariduslikest ja propagandafilmidest muusikat teevad, ja pagana vaimukalt. “Spitfire” on neil vist suurim hitt, minu üldine lemmik on “Night Mail”, kuid “Go!” on üks igavene kõrvauss ja nii erksa rütmiga, et on raske mitte liduma pista. Ainult et see on nii kiire, et tuleb kas päkkade peal sibada või siis tormata nagu kurja koera eest. Ja kui refrääni “Retro?” peale jugama panna ja vahepeal (Kuule maandumise ajal) jalutada, siis ei tule sellest välja mitte intervalltreening, vaid kaos ja anarhia, pealegi tuleb “stand by for T1” järel kolm refrääni ja mina ei jaksa loo lõpuni täie auruga liduda 😀

you can’t miss me, I’m still alive ehk Positivus 2015

23 juuli 2015 Lisa kommentaar

by libarott in Libaroti reisijuht galaktikas

Harva blogimisega on see häda, et igasugune spontaansus kaob ära ja vahepealsed postituse-ideed kaotavad aktuaalsuse; hm, üks poolik nostalgiamustand on ehk kasutuskõlblik (sest räägib niikuinii otsapidi eelmisest sajandist), et siis stay tuned.

Igatahes oleks praegu nutt ja hala, kui ma Positivusele jõudnud poleks, sest Õllesummerile Placebot vaatama ei läinud ja Kasabian oleks kah nägemata jäänud. Niigi lendasid pooled puhkuseplaanid vastu taevast, nii et Pärnus suvitamise ja sealt väikese mugava bussitripi asemel pidin reedel otse Tartust startima ja Pärnus kohe ümber istuma. Õnneks oli mu festarikaaslane juba sama bussi peal, saime kõrvuti istuma kolida ja juteldes aega viita, sest kohe pärast piiri algas teetööde tsoon ja lõppkokkuvõttes jäi buss Salacgrivasse vist tund aega hiljaks (jumal teab, millal ta veel Riiga jõudis).

Teel bussijaamast festivaliala poole pisteti meile pihku tasuta saldejumpsid, saime oma väikese telgi isegi normaalsesse kohta ära mahutatud ja otse telklas oli paljulubav valik söögiputkasid – algus oli meeldiv. Minul peale mainitud kahe bändi kohustuslikku programmi polnud, isegi Eesti bändidele panustada polnud plaanis (nt Curly Strings on mulle aktiivselt vastumeelne ja Ewert jne jätab lihtsalt külmaks). Seega jäi vaid üle mõnuledes ringi lonkida ja ettejuhtuvate esinejate peale meeldivalt üllatuda (ning ebameeldivate üllatuste puhul pettumuseta jalga lasta).

just-chillin

(Eih, rannas oli vesi ikka liiga külm ja ujukaid ei hakanud ligi võtmagi – krdi Baltikumi kliima -, nii et väsinud varvaste põgusast leotamisest piisas.)

Aga Placebo, loomulikult ronisin võimalikult lava ette, sest tagant ekraane vaadata olnuks nagu liiga juutuubidisko, no nii odavalt ka ära ei anna. Paraku oli lava ees kohati liiga palju bassikärinat, aga kunagisel Saku Suurhalli kontserdil oli asi kordi hullem, olgem ausad. Nagu lugeda võib, kandis näiteks blogija Eliisabet kontserdi kohe maha; mina mõtlesin nasama, et mis parata, pigem heli viga, mitte bändi oma. Pärast korralikult salvestuselt üle vaadates jäin selle arvamuse juurde 🙂 Einoh, ilusate silmade eest (sõna otseses mõttes) võib nii mõndagi andeks anda.

Sõber ristis selle ülekandekanali logo disaini tõttu Böö TV-ks ja selgub, et teenitult, nimelt olla nad Kasabiani asemel Charli XCX-i üle kandnud ja järelikult sitsib Kasabiani kontsert heal juhul kuskil purgis. Böööö. Kuid seevastu kõlasid nood lava ette paremini (seekord olin isegi nõks lähemal) ja igati vinge oli. Huilgasin, hüppasin jalad krampi (“Underdog”! “Fire”!!) ja jäin üldiselt ilgelt rahule.

Rahulolule aitas kaasa veel see, et telklas sai tõesti hästi süüa, ühest putkast sai ka nii head lattet, et ei julgenudki enam mujalt kohvi osta. Eestlaste oma Pannkoogimassin (putka nimi selline) serveeris hõrke seenetäidisega pannkooke – lausa kahetsesin, et ainult kaks korda neid süüa jõudsin. Peaks kodus soolaseentega järele teha proovima. Woki Toki suur nuudliports oli säärane ämbritäis, et õhtusöögi võis hoopis vahele jätta. Superluks keset suvalist Läti heinamaad, hehe.

Aga pühapäeval pidin õhtusele bussile minema, et Pärnust veel viimase bussiga Tartu jõuda. Kahe bussi vahel oli tund ja veerand aega. Viskasin veel nalja, et ega ma ometi Tartu bussist maha jää, ja asusin kohalikus autoostas ootama
ja ootama
ja ootama

Nojah, Riiast jäi buss tund aega hiljaks, teetöötsoonis tuli veel jokutamist juurde ja Pärnu bussijaama sisse keerates nägin veel teise bussi saba (et see raibe ei võinud ka omakorda viis minutit hilineda). Pidin oma vanemaid keset “Sajandi armastust” tülitama ja öömaja paluma, sain veidi piinlikkust tunda, aga hommikusöögiks omletti ja maasikaid ning veel õigeks ajaks Tartusse. Ei, üldiselt oli kõik kena, koht rannamänniku keskel oli imearmas jne, aga ma nüüd ei kujutagi ette, mis esinejate komplekt mind järgmine kord kohale meelitaks; igatahes tore oleks, kui nii juhtuks.

see hirmus jõulustress

24 dets. 2014 Lisa kommentaar

by libarott in Libaroti reisijuht galaktikas, Uncategorized

Mul õnnestus poest saada nii hämmastavaid verivorste, et ei suutnud oma keelt uskuda – lisaks täielikule maitselagedusele olid need ka lihtviisiliselt magedad. Mõtlesin juba narkomaaniks maskeeruda ja apteeki süstalt küsima minna, et soolalahust vorsti sisse ajada. Eriti nörritas see, et nädal tagasi sain jõululaadalt hoopis hämmastavalt häid vorste, aga loomulikult pole aimugi, kust need pärit olid.

Ja Meira piparkoogimaitseaine on poodidest teadmata kadunud. (Selles sõnas on sõhuke kurbus nagu kustunud tähes, kui klassikut tsiteerida.)

Ja siis üritasin ma tühjaks õõnestatud apelsinist lõhnavat teeküünlatopsi teha, aga see hakkas mingit lõhna eritama alles siis, kui tasapisi kärssama läks (mis polnud nii mõeldud, eks).

Ja siis võtsin lolli pähe, et pean paari kingikotti hankima Vana Tallinn Winter Spice’i liköörikomme, aga sel missioonil sain aimu, mida lapsevanemad aasta trendimänguasja jahtides tunnevad 😛 Ega ma’i jõudnud päris kõiki poode läbi traalida, aga see oli juba veider, et isegi Kalevi firmapoes ei olnud. Lõpuks leidsin need oma kohalikust Lembitu Konsumist, no tai pohh, kui kommid nüüd jamalt maitsevad (tegelt ei usu, piparkoogivürtsidega maitsestatud asi peab ikka hea olema).

Piparkoogivürtsidest on siin õhk praegugi paks, nimelt kukkus esmapilgul kah loll mõte ise piparkoogitainast teha üllatavalt hästi välja. Mul on mingi seletamatu nõrkus Maru retseptide vastu ja rukkijahuga piprakad tekkisid plaani juba sügisel, kui raamatu “Pitsilise köögi lõunad” lõpuks koju tõin (ootasin sooduka ära, noh). Tahtsin juba öelda, et rukkiga piparkoogitainast poest ei saa, aga avastasin, et Lõunakeskuse Taluturult saab küll. Tüng! Äh, mul oli tol hetkel tainas juba külmkapis tõmbamas. Polnudki nii hull – suhkur läks pliidil sutsti parajalt pruuniks, tihke ja teraline tainas ei kleepunud rõvedalt ega midagi. Kuidagi kõva ja rabe sai, isegi soojast peast raske rullida, aga valmis piparkoogid on see-eest ideaalselt muredad ja mõnusad. Huh, vedas selle projektiga.

Jõulupuu-projekti polnud jällegi üldse plaanis, aga selle korjasin sõna otseses mõttes maast üles. Läksin mina tormijärgsel laupäeval linna jõululaata uudistama, tuul lükkas sedasi selga, et pidin Riia mäest jooksuga alla minema, müüjatel lendasid kaubad ja telgid ja ühel lendas läbipaistvatest plasttahvlitest vitriin (vms) kõva pauguga tükkideks. Meepurgikese ja verivorstidega jälle kodu poole lentsides möödusin paarist kuusest, mille all vedelesid ilusad suured murdunud oksad, käbidega ehitud ja puha. Vaat see läks küll täitsa stressivabalt, peab ütlema.

Ah jaa, selgus, et tegemist polnudki kuusega, selle asja nimi on hoopis ebatsuuga. Igatahes on see jõulukuusem kui kuusk ise, suurepäraselt küljes püsivate pikkade okaste ja dekoratiivsete haraliste käbidega. Praegu puistavad need oksad okaste asemel hoopis seemneid, nii et hakka või istandust rajama 😀

j6ulupuu2014

Noh, kogu selle vastikult materialistliku sahmimise sügav mõte on see, et nüüd saaks ülipikaks nädalavahetuseks jalad seinale visata, mida soovin ja soovitan teilegi 🙂 Ükskõik, kas usupühad meeldivad või mitte (ja pööripäev pööripäevaks, pikemaid päevi märkab nkn alles tüki aja pärast), aga vabadest päevadest ei ütle keegi ära. Jipikaijee ja seesinane teine sõna.

need imepärased eluvormid

17 okt. 2014 Lisa kommentaar

by libarott in Libaroti reisijuht galaktikas

Paistab, nagu oleks eriti karm talv juba otse ukse ees: mu korterit on tabanud nunnukahjurite invasioon. Nunnukahjur on nimelt selline pöidlaotsa suurune suurte kõrvade ja helmessilmadega tõprahakatis, kelle pärast kuidagi ei taha hiirelõksu välja otsida. Tee või tina, paha tunne oleks 🙂

Talvel leidis hiirelõks kasutust küll, kui vahel seina sees tüütu ragin käis ja primitiivse ämbri-joonlaualõksuga kohe ei näkanud. Aga õnneks on need tited veel nii totud, et väikese vedamisega saab teisiti ka.

Ühe sihukese leidsin ühel hommikul kraanikausis pesemist oodanud kruusist (päris hea ehmatus unise peaga). Kruus oli poolenisti vett täis ja raasuke nägi üsna uppund välja, aga pistsin ta ikkagi tühja plastämbrisse paberinutsu sisse kuivama – eks näis, kas läheb väljaviskamisele otse või prügikasti kaudu. Veidi hiljem lidus teine samasugune köögis mu nina eest mööda ja kingade taha peitu. Mina hiilisin ligi, napsasin kinga eest ära ja lajatasin käeulatuses olnud tühja purgi elukale peale. Läks teine suplusest kosuvale sõbrale seltsiks, mispeale ilutses mul ämbris selline… hm… kahe sabaga karvane süda. Kas te näete ka seda või lähen ma suvalist faunat nähes automaatselt liiga sentimentaalseks?
2hiirt
(pilt kukkus muidugi jõle kehv välja, aga korduspildistamise korraldamine läheks veits keerukaks.)

Itsitasin mõnuga habemesse, et hiirte purki vekkimises olen päris osav (vt ka siit). Aga kui olin sunnitud köögis kahtlase haisu jälgi ajama ja leidsin panditaara kotist limpsipudeli, mille põhjas oli karvane märg plekk… mnjah, siis enam nii naljakas ei olnud, hea veel, et rops peale ei tulnud.

Fauna teemalt sujuvalt floorale üle minnes: aknaaiandusel hakkab hooaeg vaikselt läbi saama, aeg vilju koristada ja kokkuvõtteid teha. Kui tavaliselt olen aknal kasvatanud basiilikut, peterselli jms, mille küljest jooksvalt napsata, siis sel aastal saan ka tasapisi punaseks tõmbuvaid tšillisid imetleda ja mõistatada, millal on aeg nad supi sisse pista. Kusjuures mu kolm taime on poetšilli seemnetest kasvatatud, seemnepoest ostetud ei tulnud üldse üleski. Kevadel kirjutasin siin toidukraami aianduslikust lisaväärtusest, nüüdseks on mul 15-20-sentimeetrised viigipuud kasvamas ja mingi hetk pean hakkama kurkumit võtma, kui pealsed ära lähevad (vrd kartulivõtt). Millest on suts kahju, sest üks kurkumitest viskas 70 cm kõrguseks ja nägi täitsa efektne välja (pildil tagaplaanil). A’ kui sealt potist midagi koristada on, siis järgmisel aastal jälle 🙂
floora3

Ja jutu otsi kokku tõmmates ärme unustame ka seeneriiki, mis oli pika blogipausi absoluutne põhisüüdlane. Nii kui vähe vaba aega tekkis, tormasin arvuti taga munemise asemel mõnuga metsa (nagu tänavasta vist kõik tegid). Seenesoust, seenepirukad, seenesalat, kitsemampli-kanakaste, kartulipuder praeseentega… ausalt öelda on mul siiani seentest veits kopp ees (kuigi viimane seenelkäik oli 1. oktoobril). Mis on hämmastav saavutus, sest ma armastan lihtsalt hirmsasti seeni süüa. Noh, kõik tühjad purgid majapidamises said ka täis topitud, nii et puhkan, puhkan, hakkan jälle. Järgmisel sügisel tuleb ilmselt aganaid ja saepuru seente sisse segada, sest ega kaht sellist seeneaastat järjest ei tule.

p2ike 984

või kui juhe enam koos ei ole

01 aug. 2014 Lisa kommentaar

by libarott in kirjandus, Libaroti reisijuht galaktikas

Eelmise postitusega seoses meenub, et rahvusringhäälingut võiks kiita veel “Paraadi lõpu” koju kätte toomise eest – tulnud pähegi seda ise neti pealt taga ajada, Cumberbatch või mitte Cumberbatch. Tundus nagu sihuke raskepärane ja -meelne “Forsyte’ide saaga”, pealegi sõda ja puha, aga selgus, et peent huumorit on lademetes; peategelaste armukolmnurka ümbritsev intriigimull on juba piisavalt koomiline, lisaks irvitasin kogu sellenädalase osa jooksul seda, kuidas “viimasest aumehest” peategelane statistikaametist töölt minema jalutab, sest tema oskusi tahetakse pidevalt tõeväänamiseks ära kasutada. Ei, nüüd tahaks täitsa romaani ka lugeda (eeldusel, et see huumor ikka sealt pärit on), aga seda on mingi neli köidet jaaa… jääb hetkel viisaastaku plaani.

Sellega omakorda meenub, kuidas tuhnisin millalgi juuni lõpus Pärnu jõeäärset kirbuturgu ja pidin peaaegu käest panema ühe suht väheütleva väljanägemisega DVD. Siiski köitis mu tähelepanu üks nägu kaanepildil ja tutvustus tagaküljel meenutas kah justkui midagi. Plaat oli küll “Part 1 of 2“, aga ostsin ta ikkagi 50 sendiga ära (peamiselt selleks, et ei läheks meelest asja lähemalt uurida). Tuligi välja, et tegu on William Goldingu romaanitriloogia ekraniseeringuga, mille vaieldamatu peaosatäitja Benedict Cumberbatchi nime ei peetud aastal 2006 vajalikuks isegi DVD kaanele märkida. Hee-hee. Ligi kümme aastat hiljem võib tagantjäreletarkusest öelda: FEIL! 😀

A’ mis seal ikka. Sõnaga, kuigi ma triloogia koondpealkirja ei mäletanud, meeldis see mulle omal ajal vägagi hästi, selline “Kärbeste jumala” kõrval üllatavalt heatahtlik satiir (19. sajandi alguse peened härrased ja daamid inimlikes, s.t viisakalt öeldes ebapeentes olukordades, peategelasest reisikroonik ja vapper meresõitja on tõtt-öelda üks mõttetu nolk, vähemalt alguses, jne). Kuid see tuleb nüüd kah viisaastaku plaani võtta, sest sedagi ei mäleta, kas raamatud päris läbi jõudsin. Esimene osa ilmus eesti keeles koos “Kärbeste jumalaga” (“Mereristsed”, eks), sellega polnud probleemi. Aga kui järgmised mingi hetk kätte sattusid, siis polnud ma veel harjunud võõrkeeles lugema* ja raamatukogu tähtaeg pressis peale, nii et.

Nuh, seega ei oska minisarja raamatutega eriti võrrelda, aga ongi hea või jah? Ah jaa, sarjaga sai edasi see, et vastu ootusi leidsin ka teise DVD – sealtsamast netipoest, kust pilti linkisin -, seal on jällegi esimene osa otsas, nii et siukest vedamist EI OLE OLEMAS. Ja äärmiselt meeldiv vaatamine on, paha sõna pole öelda. Üks ütlemata hästi paigutatud 1.50 + postikulu.

Võõrkeeles lugemisest rääkides olen vahepeal nii ülbeks kätte läinud, et näiteks eelmises postituses mainitud Neil Gaimani raamatut “Anansi Boys” lugedes jooksis kohati paralleelselt mõtteid, kuidas seda või teist kohta tõlgiksin (ega ikka väga ei tõlgiks küll, olgem ausad, aga professionaalne kretinism). Isegi (kõigist võimalikest kohtadest) rannas lesides murdsin pead selle kallal, kuidas vägistada eesti keelde säärane asi:

The creature laughed, scornfully. “I,” it said, “am frightened of nothing.”
“Nothing?”
“Nothing,” it said.
Charlie said, “Are you extremely frightened of nothing?”
“Absolutely terrified of it,” admitted the Dragon.
“You know,” said Charlie, “I have nothing in my pockets. Would you like to see it?”
“No,” said the Dragon, uncomfortably. “I most definitely would not.”
There was a flapping of wings like sails, and Charlie was alone on the beach. “That,” he said, “was much too easy.”

Eks ole. Heh…
Lõpuks leppisin endaga kokku variandi “minul on kombeks mitte midagi karta”, aga kuidas nende kuradi taskutega jääb, on siiani lahendamata mõistatus. On ikka vaja oma elu raskeks teha 🙂

* ahaa, vaatan nüüd, et need on siiski 2007-2008 eesti keeles ilmunud (“Tuulevaikus” ja “Tuli laevas”), järelikult üritasin neid lugeda päris palju varem ja vahepeal pole märganud otsida. Piin-lik!

kui juhe on koos…

23 juuli 2014 Lisa kommentaar

by libarott in Uncategorized

(milleks muide leiab põhjust alati, isegi kui kaks nädalast puhkusejuppi on õnnestunud juba orgunnida, kuid esimene sattus külma ja vihmase aja peale, mistõttu teine, rannailmane, liiga lühike tundus)

…tabab mind veider vastumeelsus uute elamuste suhtes, mis tavaliselt tähendab seda, et ma ei suuda uusi raamatuid lugeda ega filme vaadata (oleks ju ometi hea käepärane võimalus lõõgastuda). Ja see ajab vahel veits närvi, kui meenub, et elu on üürike ja needsinatsed teised sõnad; kuni ma raamatuid üle loen ja kõrge (subjektiivse) rewatch value‘ga filme vahin, loeb mõni teine viimase viiekümne aasta Nobeli preemia laureaadid läbi, õpib mõne uue keele selgeks või programmeerima või teeb trenni või vähemalt oma arvuti tolmust puhtaks, ffs. Või midagi selles stiilis, saate aru küll, mida silmas pean.

Noh, käisin näiteks küll “Kuidas taltsutada lohet 2” vaatamas, sest see oli nii ammune plaan, aga see nõudis teatavat pingutust ja lugu ei läinud eriti korda (mis muidugi võis ka filmi viga olla 😛 ) – see-eest ah, millised suurejoonelised visuaalid. A’ midagi siukest oli oodata ka, nii et pettumust ei tulnud taluda.

Raamatutest rääkides olin sunnitud end Gaimani romaaniga “Anansi Boys” Pärnu bussi kinni panema (kuigi see on otsapidi seotud “Ameerika jumalatega”, mis mulle koledal kombel meeldis) ja isegi siis ei saanud algul kuidagi vedama, sest Gaiman keeldus visalt tegelaste välimust kirjeldamast. Närisin end jõuga sissejuhatavast äkšnist läbi, kuni koitma hakkas, et põhitegelased on enamjaolt ikka pigem mustanahalised (vist), ja kui sain kujutleda näiteks Ämbliku-nimelist tegelast millegi noore Lenny Kravitzi sugusena jne, lõmpsasin nelisada lehekülge kahe ja poole tunniga alla nagu midagi ja sattusin kangesse vaimustusse kah veel. Ettevõtmise asi, aga see ettevõtmine… oehjah.

Sellises olukorras on issanda õnnistuseks kasvõi suvalised klassikaekraniseeringud nagu ETV2-s kolmapäevaõhtuti jooksev “Surma õukond” – Sakkuspea on ikka vana hea Sakkuspea, kuigi ma’i saa öelda, et neid tema ajaloonäidendeid lugenud oleksin. Tõtt-öelda üritasin kunagi kooliajal puhtast igavusest mõnd “Kogutud teoste” obskuursemat köidet ka lugeda, aga eriti kaugele ei jõudnud (pehmelt öeldes). No eks katsu seal hertsogite summas järge pidada, kes mida ütleb… ja millest üldse jutt käib.

Your cares set up do not pluck my cares down.
My care is loss of care, by old care done;
Your care is gain of care, by new care won:
The cares I give I have, though given away;
They tend the crown, yet still with me they stay.

(“Richard II”; loomulikult pole mul tõlget kodus käepärast.)

Mäh??

dafuqisthis

Hoopis teine tera, kui ekraanil Briti raskekahurväega puust ja punaseks ette tehakse, muuhulgas näidatakse naisvaatajaskonnale mõeldes üliliibuvas nahkkuues või puhta palja ülakehaga Tom Hiddlestoni (ma pole tolle tüübi seksisümboli staatusest kunagi aru saanud, aga no las ta olla pealegi).

Kuid üldiselt ei ole suvi see aeg, mil oma ebakultuursuse pärast muret tunda nagu mingi hipster. Pigem tahaks sooja vihma kätte rattaga sõitma minna, ainus häda, et vihma põle. Paari rannapäevaga sain isegi pruunimaks kui algselt plaanis oli, nii et sellega on kah süda rahu. Muide, vanade aegadega võrreldes valitseb Pärnu naisterannas täielik kaos ja anarhia, mehi siiberdab sealt läbi nii palju, et tänapäeval ei jõuaks ükski vene baaba neid enam läbi sõimata ega liiva silma viskamisega ähvardada (nagu mu noorusajal ikka juhtus). Kui terve poissmeesteõhtu (-päeva?) seltskond kohale vajus, tekkis mu kuuldeulatuses küll väike diskussioon, ent seegi lõppes resigneerunud nentimisega, et mis pole keelatud, on järelikult lubatud. Njah.

probleem sarjasõltuvusega

25 apr. 2014 Lisa kommentaar

by libarott in Libaroti reisijuht galaktikas

Ses mõttes, et kui probleemi ei ole, tuleb see välja mõelda… nimelt on probleem selles, et sarjasõltuvuse hankiminegi ei õnnestu mul eriti. Jessas, isegi “Troonide mängu” uue hooaja tulekust pole rõõmu, sest selle vaatamine on mul pooleli eee ma tõesti ei mäleta, kus.

Kui mõni sari sihukese kultusstaatuse omandab, et mittevaatamine juba vaikselt imelik tundub, on see jõudnud nii pikaks venida, et hakkan ma jee end sellest massist läbi närima. Võtame näiteks “Supernaturali”, ilusad mehed ja puha, aga seda on vähemalt mingi seitse hooaega, eks. Juba see on hull saavutus, et “Doctor Whoga” umbes kolmveerandi peal olen – mõtlen muidugi 2005. aastast ja edasi, mitte KOGU kupatust. Aga nüüd pole enam meeles, mis osad vaatamata on. Oeh, sellest jutust jääb mulje, nagu oleks tähelepanuhäire ja Alzheimer korraga kallal. Äkki ongi. Kuid see häda oli mul juba kauges nooruses, kui kättesaadavate sarjade valik nii tüütult suur polnud. Näiteks “Salatoimikutest” on viimane mälestus see, et keegi oli teadmata kadunud ja keegi oli (vist) rase, ent selleks ajaks oli toimuvast absoluutselt pohlad kah.

Okei, vahepeal sain korraks sarjavaatamise mõnusast ootusärevast rutiinist maigu suhu ja siiani on neljapäevad kuidagi tühjemad, sest multika “Kuidas taltsutada lohet” jätkusarja “Dragons: Riders of Berk” teine hooaeg (“Defenders of Berk”) lõppes märtsi algul otsa. Titekas, ma tean 🙂 Samas mõni asi isegi paranes ajaga, näiteks loobuti teiseks hooajaks moraliseerivatest sissejuhatustest ja lõppsõnadest ning ärritavalt lollid tegelased hakkasid kohati seletamatult sarmikat absurdihuumorit pilduma. A healthy spine is a happy spine, my fine fellow.

Aga hiljuti vaatasime ootamatult külla sadanud sõpsiga täispikka multikat (üle) ja mõnd osa sarjast (mida tema polnud näinud) ning tõotasime suvel koos kinno minna, kui “Kuidas taltsutada lohet 2” välja tuleb. Nii et it’s not just me. Teise filmi algust saab juba IMDbst vaadata ja ausalt öelda teeb seal figureeriv tobe Bätmäni-kostüüm mind veits umbusklikuks. Sellegipoolest olen valmis mis tahes jaburust vaatama, kui seal saab näha toda roomajast tõpranägu:

Image

Seni tuleb aga panni lakkuda, jaah.

Siiski, siiski… paistab, et avastasin kogemata ühe pärli – “Fargo” (selle aasta sari niisiis, mitte 1996. aasta film). Vaatasin eile esimese osa ära ja teist vastu ööd sinna otsa vaadata ei julgenud, kartes, et hakkan psühhopaadipilguga Billy Bob Thorntonit unes nägema. Mõistagi mitte heas mõttes, eks. Ei, see on puhas huumor, aga nii must, et kui tuli kustu panna, ei saaks üldse naljast aru. Eks kogun end natuke ja vaatan edasi. Sarja IMDb hinne on hetkel 9,3. Kõva sõna.

Ja Martin Freeman – üldse mitte nii nunnu nagu me oleme harjunud teda nägema, hihii 😀

tehtud!

20 apr. 2014 Lisa kommentaar

by libarott in Uncategorized

Et kõik ausalt jne, on mul juba lapsepõlvest saati olnud kerge nõrkus õngitsemise vastu. Just selle kõige labasema lihtkäsiõngega õngitsemise, sest põhjaõnge ega spinningu hingeellu süüvida küll ei viitsi. Isa mul omal ajal eelistas spinnaga haugi küttida ja talvel jää peal ahvenaid passida – neid kunste ma loomulikult ära ei õppinud, aga suure mangumise peale sai vahel koos särjel ka käidud.

Tartus elades olen ikka kah Emajõest särge ja viidikat sikutanud. Kunagi oli mul elukaaslane, kes koguni taipas mulle sünnipäevaks õngeridva kinkida, mh-mh-mh-pup-pup-pup. Paraku kippus see lõpuks lagunema ning kuigi mõrase lüli sai lihtsalt rõngaid kokku sidudes kinnisesse asendisse fikseerida, kaotas ritv sedasi pikkuses ja funktsionaalsuses. Nii et vahepeal polnud mul päris mitu aastat funksivat ritva, kevadel “õigel ajal” ei tule kalaleminek kunagi meelde, siis on juba liiga soe ja mõttetu, siis pole aega ega raha, kärss kärnas ja maa külmand, noh. Aa, ja lapsepõlves “Kalastaja käsiraamatut” ja “Õngemeest kalavetel” lehitsedes jäi mulle mulje, et kalastamise juures on hirmus tähtis varane ärkamine, milles päris lootusetu olen.

Pealegi olin pähe võtnud, et pean hankima säärase ridva, mis hästi väikeseks kokku käib ja daami ridiküli mahub. Sest et esiteks ei meeldi mulle tähelepanu tõmmata (nää, naine läheb kalale). Oeh, kui nüüd raskusi ostmas käisin ja poodnik mulle kui haruldasele naiskalastajale 25 senti alet tegi, siis oli juba natuke piinlik – olgem ausad, oskused on mul samal tasemel nagu kümneaastasena ja kui seda kala ei ole ega tule, siis on “ehehee, naine tuleb kalalt”. Jaa-jaa, it’s all in my head, aga ikkagi. Teiseks ja praktilises mõttes olulisemaks on jube tülikas üle meetrist pulka jalgratta külge ja sealt lahti siduda ning väga vabalt võib sadulast maha tulles käntsa käia, kui unustada, et su vana harjund vokk on sisuliselt meesterattaks digimuutunud. Ma tean, ma olen mitu korda peaaegu käinud.

Nuh, sel nädalal siis leidsin ridva, mis viiest meetrist pooleks meetriks kokku käib. Tuhnisin välja oma kalastustarvete karbi (mis kannab konspiratiivsetel eesmärkidel kirja “Onu Eskimo banaanijäätis”), veetsin ühe õhtu rakendusi koostades (igaks juhuks mainin, et ei pea siinkohal silmas äppide kirjutamist, õigupoolest ei oska ma kumbagi), kaevasin kuuri tagant vihmausse ja laupäeval jõudsin lõpuks jõe äärde Jänese rajale kah. Vara ärkamisest polnud muidugi juttugi.

Esimese tunni jooksul püüdsin kinni ühe priske viidika, järgmised paar tundi kahetsesin, et teda söömiskõlbulikust suurusest hoolimata vette tagasi ei lasknud, sest nüüd ei saanud enam niisama lihtsalt ära minna. Jalutasin kallast pidi edasi ja proovisin siin-seal, sain ühe särje lisaks, aga kuna ma pole Jeesus, polnud kahegi kalaga suuremat peale hakata. Oh häda, mu mojo on vahepealsete aastatega päästmatult kaduma läinud. Mis seal ikka, imetlesin niisama loodust ja mööda lendavaid haneparvi ning rüüpasin termosest leiget kohvikest. Äkki komistasin aga kohale, kus ühest väga konkreetsest punktist sai üpris järjest viisakaid särgi välja tirida, nii ühtlaselt 18-20-sentimeetriseid. Tähendab, mojo mojoks, lihtsalt õiget kohta on vaja. Lihtne. Või siis mitte.

Kui 15 kala koos (eelnevalt välja valitud marineeritud särgede retsepti 12 pluss kolm tükki puhtast ahnusest), harutasin tamiili viimast korda pajupõõsast lahti ja tegin minekut, õhtu ka juba käes. Tsivilisatsiooni ehk supelranda jõudes pakkisin õnge ridiküli seljakotti ära, vahetasin kummikud taas puhaste heledate papude vastu ja tegin näo, et käisin väikesel daamile paslikul jalutuskäigul, kuigi porijälgedega käed ja püksid ning räme parmupäevitus võisid mu ilmselt reeta. Kodus algas alles õige möll, nii et kui lõpuks sain kalalõhnalise kaose külmkapi ja prügikoti vahel ära jaotatud ning hunniku kalaseid nõusid pestud, oli kell juba öö ja kukkusin kurnatuna, ent rahulolevana ümber. Noh, nüüd on süda tükiks ajaks rahul, igal juhul tuleb enne järgmist kalaretke hävitada külmkappi siginenud ehmatavalt suur kausitäis marineeritud kala (sest retseptide uurimisele vaatamata olin arvestanud võimalusega, et heal juhul saab taldrikutäie jagu kalasuppi 😀 ).

tädi Libaroti aialabidas vol kiika kööki

22 märts 2014 Lisa kommentaar

by libarott in EP-projekt, Libaroti reisijuht galaktikas

Ilusat alanud kevadet! Sellega meenub tänavune esimene kevad ja tollane Tartu botaia orhideenäitus, kus ma pool päeva tobedalt õndsal ilmel ringi tuterdasin. Pildistasin muuhulgas õhinal kõrvuti haljendavaid kardemoni ja kurkumit (pipar ei mahtunud kaadrisse ja vanill oli hoopis teises nurgas), aga mu moraalselt vananenud telefon ei salli heledaid detaile ehk antud juhul valgeid silte. Endale mälu värskenduseks kõlbab küll, näitamiseks mitte. Ega need taimed nii vapustavad välja ei näinudki, lihtsalt oma köögikapp tuli aga meelde ja ajas aga naerma. Vt ka eelmist (vürtsi)postitust.

Koju jõudes tuli meelde, et kapis on ka täitsa ehtsaid kurkumijuurikaid – vabnst, risoome -, sest tükk aega varem olin uudishimuga (Kaubahalli) Biomarketist allahinnatud kärbatanud kurkumijuppe ostnud. Lõikusin neid kurkumipiima sisse, aga lõpuks ei viitsinud nende pisikeste junnide kallal nokitseda ja nii poole peotäie jagu jäi paberkotti vedelema. Oma üllatuseks avastasin sealt mõned juurikad, mis olid veel suhteliselt pringid ja tundusid pungakohtadel valgeid täppe näitavat. Kas ma mainisin, et need olid a) oma kaubandusliku eluea ära elanud ja b) ligi kuu aega paberkotis marineerinud? Mis mul üle jäi, pistsin need (lille)potti, näis, kas idaneb või mädaneb. Kindluse mõttes pakun, et mädaneb.

Ma loodan, et te nüüd silmade pööritamisega endale viga ei tee, aga järgmine mõte oli loomulikult, et… ei tea, kuidas see kardemonililleke sinna kasvuhoonesse sai? 😀 Guugeldades jääb silma palju küsimusi teemal, kas poevürtsidest saab taimi kasvatada, palju eitavaid vastuseid ja mõni väga üksik väide õnnestumise kohta. Nt siin. Hmm. Vahin oma roheliste kardemonikuparde pakikest mõtliku pilguga, aga see tundub ikka mõttetu üritus olevat.

Tšillikaunastki annaks seemneid nokkida, aga tubasteks mõeldud põõsassordid näeksid kindasti dekoratiivsemad välja. Räägitakse (kirjutatakse), et poes müüdavaid sidrunheinavarsi saab vette juurduma panna ja siis mulda istutada. Ananassitupse kah. Granaadipuu oma läikivate lehtede ja punaste õitega näeb pildi peal imekena välja, onju. Granadillist saaks aga teoreetiliselt fantastiliste õitega kannatuslille, kuigi sinist kannatuslille on nii seemnetena kui ka istikutena saada (istikutena nt avaturu peavärava kõrval aianduspoes) ja Seemnemaailmas on neid veel mitut liiki. Avokaadoseeme on igavesti äge jurakas, aga taim ise tõtt-öelda igavavõitu. Igasugu tsitruseid saaks kah potti pista (kahju, et laimid kipuvad seemnevabad olema), kui ei raatsi/taha poogitud varianti taga ajada. Mu kodu-Maximas müüdi hiljuti päris muljetavaldavaid sidrunipuid, suured sidrunid otsas ja. 50 eurot maksid, uhh.

Ja nii edasi ja nii tagasi.

Seda postitust mõttes visandades olin veel paari päeva eest kindel, et oma viigipuukasvandusest ma ei kõssagi (liiga piinlikult utoopiline), aga. Aga. Vaata, esiteks oli mul alles neli seemet üleeelmisel aastal ostetud pakist ja teiseks olin sügisel hooajalisi üliküpseid ja soodsa hinnaga viigimarju nautides veidi seemneid varunud. Sorteerides neid Google’i kaudu leitud näpunäidete järgi (steriilsed seemned peaksid vees pinnal ujuma ja idanemisvõimelised põhja vajuma). Niisiis.

Noh, nende pakiseemnetega oli nii, et varasemal katsel ei tulnud neist midagi ja kahtlemata oli see mu oma lohakuse viga – peale selle, et kaotasin liiga ruttu kannatuse ja unustasin külvitopsi kuivale, märkasin alles nüüd õpetust, et viigipuuseeme tahab idanemiseks valgust. Grr. Tagusin pead kergelt vastu lauda ja läksin järgmisele katsele.

Konstrueerisin toidupakenditest läbipaistva kahe lahtri ja kaanega külvikarbi, külvasin eri päritoluga seemned ilusti eraldi mulla pinnale ja siiberdasin karbiga mööda tuba ringi nagu kass poegadega, sättides seda kord valgemasse, kord soojemasse kohta. Mille käigus pillasin üsna varsti kogu kupatuse põrandale laiali. Tüüpiline :S

Noppisin seemned mullahunnikust välja ja panin karpi tagasi, aga võrdlusmoment läks paraku kaduma. Vähemalt sai jälgida, mida paljalt mullal peesitavad seemned teevad. Muhvigi ei teinud. Ligi kolm nädalat. Ja siis oli mul raske oma silmi uskuda, kui paar valget ninakest paistma hakkasid. (Kolm nädalat on normaalne aeg, a’ ütlesin ju, et mul ei jätku kannatust.) Praeguseks on kõige tublim juba juure mulda haakinud ja end püsti upitanud ning kokku näitab elumärki kuus seemet. Mis tõestab, et poeviigimarjast võetud seemned töötavad küll (sest pakiseemneid oli neli, eks). Ikkagi oleks võrrelda ka tahtnud. Eh, oma viga. Loomulikult pole mul aimugi, mida kuue viigipuuga pihta hakata, aga ärme veel hõiska, ma võin vabalt veel kogemata lapsetapu sooritada. Igatahes põnev on 🙂

Paar vähe talutavamalt välja kukkunud pilti kah, kui juba jutuks tuli (kollase dendroobiumi pilt on eelmisest aastast, sest tänavasta oli õisi vähem).

bigibbum

stardust

tädi Libaroti köögisaade vol “nii kuum on tunne”

03 märts 2014 3 kommentaari

by libarott in Marsil on elu. Rohkem.

Ei, kevad ongi kätte jõudnud, tükk aega toatemperatuuril vedelenud poetomatil läksid seemned sees idanema, siukest asja pole veel näinud.

Korjasin Pärnu meretuulte käes lõdisedes mingi viiruse üles (poleks vist pidanud paraadile passima minema, ilus ilm või mitte – tüüpiline salakaval kevad) ja turgutan end ohtra tšilliga tom kha-supi abil, mis võtab olemise tulipalavaks ja higi lahti, järelikult tervis tuleb. Huuh 😀

Täpsemalt meenutama hakates tuleb nentida, et elasin terve talve vürtsikate kana- ja kalkunikarride peal üle – ingverit, tšillit ja küüslauku läks ikka nagu leiba – ja võiksin vanduda, et need mõjusid enesetundele jube hästi. Mõnel hommikul, kui väljas oli temperatuur -18 ja toas vaevalt +18 (kiiresti langemas), hakkas lausa imelik. Et ei ole normaalne hariliku puuvillase džempri väel toas ringi tšillida, kus on kampsuni-fliisi kombo ja villased sokid? Ma olen ju teatavasti õudne külmavares.

Soojendan siis külmkapist eilast karrimöginat, tuld ahju panna veel ei viitsi, kraadiklaas langeb tasakesi 17 peale ja mina murran pead, et mida imet ma viimasel ajal tarbinud olen, mis sedasi mõjub. Ee… kalaõli? A äkki hoopis Tai roheline karri, veidravõitu kartuli-kalakastme-maapähkliga massaman-karri ja igasugused korma variatsioonid? Kõik igavesti hõrgud, tulised ja rammusad (jep, teksad on küll veits tihedamalt ümber, tänan küsimast).

Noh, kordades rohkem põnevaid värke on seni proovimata, aga ega ma nii suur kokk kah pole ja õnnestunud asjad lähevad ikka kordamisele. Nt kana tikka masala tuli kuidagi hapu ja mittemidagiütlev, tegin vist midagi valesti, samas uuesti proovida ka ei viitsi. Vahepeal püüdsin end distsiplineerida argumendiga, et kookospiim on kole kallis, tee parem praekartult või midagi, aga siis leidsin Prismast Santa Maria Tai-sarja päris kena sooduka jaaa hakkas jälle pihta.
Hmm, see soodukas peaks 5. märtsini kestma, ehk peaks veel kookospiima varuma. Ja tom kha supipulbrit. Muideks annab kaugmeetodil tuvastada, et rohelist Tai kanakarrit saab Tartus süüa kaheksa euro eest per ports, mille peale ma ütlen ainult: mingee…

Muidugi tekib küsimus, et kuidas siis nüüd selle tervisliku talvedieedi peale tõbiseks jäin. Vaat mina seletan seda sellega, et karridest tuli siiber ette ja tegin vahe sisse 😀 Mitte et seda teaduslikult tõestada saaks, aga see eksperiment ise on loomulikult äärmiselt meeldiv, eksole. No ja näiteks paar nädalat tagasi tegi mu eeterlike õlide ja kapsaitsiiniga marineeritud organism kõhugripile nii üks-null ära, et kui korraks palavikku poleks tõusnud, poleks arugi saanud, et midagi valesti on. Ei tea… olgu kuidas on.

Aga et teemat vahetada ja kuna mul on paha komme just arvuti taga einet võtta, vahin suppi lürpides erakordselt isutõstvaid filmikesi. Vaatasin lõpuks “History Cold Case’i” eelmise aasta neli USA-episoodi ära ja hakkasin ühe soojaga vanu Briti osi uuesti üle vaatama. Kes pole peale sattunud – seal on nimelt hästi palju vanu katkisi luukeresid, mida üksipulgi uuritakse (et teada saada, kuidas lillekesed sinna sattusid) ja palju toredaid teemasid nagu nt hauaröövlid, süüfilis ja coffin birth, ma ei tea, mis see eesti keeles võiks olla. Ai, nad võiks seda sarja edasi teha. Noh, parkunud ja lapikud soolaibad kõlbavad ka vaadata. Hakka või erialavalikut kahetsema. Või siis mitte, ei usu, et igale kohtumeditsiinieksperdile nii huvitavaid projekte jaguks. Tõenäoliselt ikka rohkem surnud joodikuid ja tükeldatud pisipätte.

kord olid niidud rohelust täis

12 jaan. 2014 6 kommentaari

by libarott in Uncategorized

Tahtsin lihtsalt mainida, et mina igatahes olen nurrumiseni vaimustuses sellest “Inglise talvest”, mis meil siiani valitsenud on (täna on maa kergelt valge, aga oli tore, kuniks oli). Keegi peab seda ka ütlema, muidu jääb mulje, nagu karjuks kogu eesti rahvas kooris lume järele, eksole. Muidugi oleks kena valgeid sädelevaid puid-maid vahtida, aga laiskus ja mugavus astuvad estetismile julmalt jalaga pähe: üle päeva kütmine, tossud ja õhuke jope janiedasi. Keskküttearveid ja auto või lapsevankriga liiklemist ei hakka lahkamagi, neist sai kasvõi jõulude ajal sõbrantsidega piisavalt jahutud.

(Panite tähele, et uue ÕSi järgi võib nüüd “kasvõi” ja “justnagu” kokku kirjutada? Mul on see eluaeg kuidagi loomulikult välja tulnud, nende lahku kirjutamine seevastu puhtalt enesedistsipliini toel. Hunt seda teab, miks.)

Sügisel kudusin endale nunnud punased poolkindad (nende lühema variandi) ja sellegi üle annab rõõmustada, et need leiavad kasutust õues, mitte toas (mis oli küll planeeritud varufunktsioon). Jaa-jaa, mul on talvepuud ilusti olemas, aga ahiküttega korteris tuleb kõigeks valmis olla.

punane

Muidu on business as usual, talveuni lumega või ilma – eks päike tõuse-looju ilmast sõltumata. Juba nt PÖFFi magasin sõna otseses mõttes maha, kolm filmi sai vaadatud. Mitte et muil aastail oluliselt paremini oleks läinud, eks. Alati jään kavast seda Parimat Filmi otsima ja lõpuks ajab sisututvustuste mass juhtme kokku või jõutakse seansid välja müüa. Okei, “Nebraska” vastas tõesti nõudmistele, oli NII hea, et süda jäi rahule küll. No ja siis see, et mitut huvitanud filmi näidati ainult Tallinnas.

Tallinna pidin detsembri algul isegi sõitma, sest seal oli Diary of Dreamsi kontsert, aga jäin vastikusse nohusse. Õnn oli, et olin neid juba laivis näinud. Igatahes ei hakanud proovimagi lõõre kange keemiaga lahti taguda, peeglist vahtis vastu ehtne albiinorott (valge punaste silmadega) ja pidutuju kadus hetkega. Masendav on see, et kahetsedagi ei jaksanud… mõtle, oleks jõudnud veel “vana hea” rongiga sõita ja inimestele külla ja. Mäletan isegi, mis ma siis kontserdi asemel tegin – kerisin end pleedi sisse, jõin kuuma piima (lapsed, ärge sööge kollast lund, jooge tervislikku kollast piima) ja vahtisin filmi “The World’s End”.

Ooh, kui Suede’i loo “So Young” sigavinge intro sisse sõitis ja viis peategelast vist igast “Kolme musketäri” ekraniseeringust tuttaval moel mööda tänavat tulid, siis tegi mu väike seesmine Gary King küll ühe silma lahti, viskas rusika püsti ja röögatas “FUCK YEAH!”… enne kui hirmsa aevastushoo sai ja jälle magama keris.

Onju? Njah, mu meelest kippus film edenedes ära vajuma, mingi tehnilisemat laadi tempo ja ülesehituse küsimus või krt teab mis, aga mulle kangesti meeldis see idee ja värk, ja Simon Peggi võluva aplombiga mängitud karismaatiline süüdimatu sitapea (meenutab mõnd tuttavat, mh-mh-mh-pup-pup-pup).

Hiljuti käisin vaatamas teist Kääbiku-filmi, mis oli täpselt nii jabur ja tüütu nagu arvustustest lugeda võis, a’ mis parata, mõtsin, et olgu lohe ja ämmelgad siis juba suurelt ekraanilt. Lohel oli “sensuaalne hääl, aga jutt on imelik”, s.t terve pika lobisemise ja ringisebimise peale jäi kogu filmielamuseks loetud sekundid imeilusat kuldset lohet. Oh well.

Aga pika ilmajutu lõpetuseks väike vinjett otse elust. Lebotan mina üks õhtu arvuti taga ja lõkerdan mõnuga naerda hmm… suurejooneliselt kõrgendatud meeleolus Sherlocki seikluste üle kolmanda hooaja teises osas, kui äkisti käib koridoris kõva kolin ja mürin. Lähen kööki kuulatama – läbi ukse kostab koridorist kusagilt põranda lähedalt naabrimehe hääl, mis nendib süngelt, et ta hakkab juba ilgelt kettasse minema, sest ta on täis nagu vana vitt.

I don’t even.
Mida, oh mida me küll peale hakkaksime, kui televisioon ja film meid natukesegi glämmiga ei varustaks?

maailmanaer

19.10.13

19 okt. 2013 4 kommentaari

by libarott in kirjandus, Libaroti reisijuht galaktikas

Mul on kange kiusatus esmaspäeval kinoteatrisse “Macbethi” vaatama minna – tummine Shakespeare ehtsate brittide esituses tuuakse otse koju kätte (või mitte päris, aga Ekraani puhul võin kinoskäigu põmslt veerand tundi enne seansi algust ära otsustada) ja isegi mõni võhikule tuttav nimi teeb kaasa, Kenneth Branagh näiteks. Mh-mh-mh, tean vähemalt üht inimest, kes selle nime peale hirmsaid nägusid teeb, ja saan ka täitsa aru, miks.

Sellega meenub, et hiljuti näitas ETV BBC “Wallanderi” kolmandat hooaega – vaatas üldse keegi? 🙂 Mu meelest oli see päris hirmus, mitte et silmad päris verd jooksnuks, lihtsalt “lähen kõige põnevama koha peal võileiba tegema”-hirmus. Mis on krimisarja puhul piisavalt not good, või kuidas?

Noh, Mankelli Wallanderi-raamatute häbenematu austajana läksin kärsituks ja otsisin selle hooaja juba enne ETV eetrisse jõudmist mingi kahtlase ähmase
videovoo kujul üles. Alustasin vaatamist viimasest osast “Before the Frost” (meie telekavas vist “Enne külma”), sest too raamat on üks mu lemmikutest sellest sarjast. Muuhulgas on see värskendavalt teistsugune, sest peategelaseks on muide hoopis Wallanderi tütar, kes on just politseikooli lõpetanud ja kodulinna tagasi tuleb, et isaga samas majas tööle hakata. Mõlemad muretsevad, kuidas see toimima hakkab, loobivad asju ja lepivad jälle ära, nii armas. No ja vahepeal lüüakse inimesi maha ja mitu lugu põimuvad mõnusalt tihedas tempos. See selleks, vaatan mina siis umbes kolmandiku ära ja olen nagu…

Image

Esiteks hakkas sest permanentselt traagilisest näost juba siiber saama, põhjamaine kaamos või mitte (kle, raamatutes oli tüübil vahel helgeidki hetki alko ja klassikalise muusika seltsis), et ära nagu üle ka pinguta, eks. Teiseks triivisid tegelased lihtsalt punktist A punkti B ja lõppkokkuvõttes ei toimunud eriti midagi sidusat (tähendab, hiljem vaatasin ikka lõpuni kah). Tütar Linda ilmus paariks korraks välja ja ütles oma repliike sihukese näoga, nagu oleks ta ära uimastatud ja juukseidpidi võtteplatsile lohistatud. Võeh.

Kolmest keskmiseks osaks pandud “Riia koerte” õnnetus oli see, et originaalis toimub tegevus kusagil 1992. aastal ning nõutu Wallander Riia stagnahalli olme ja süngete, umbusklike KGB-hirmust läbi imbunud kohalike keskel on juba omaette stiilne. Nüüd ei toimunud jälle eriti midagi ja KGB mainimine oli siuke hädine ja ebaveenev “eksootiline” ripats. Böö. No ja esimene osa oli justkui vaadatav, aga selle aluseks olnud novellist ei mäleta ma muud peale selle stseeni, kus tüüp pimedas majas ringi kobab ja leiab äkki jahipüssi endale pähe sihtimas, nii et ei oska võrrelda. Ma üldse ei imesta, et neid ähmaseid videovooge netist üllatavalt raske leida oli, sest kedagi ilmselt ei huvita 😀

“Sherlocki” kolmandat hooaega tuleb samas oodata nagu hingeõnnistust. Oh well. Hetkel jälgin jooksvalt selliseid sarju nagu “Idioot” ETV2 pealt ja “Dragons: Defenders of Berk” (jajah, naerge aga), rohkem tõesti ei viitsi.

kevadest sügisesse…

11 okt. 2013 Lisa kommentaar

by libarott in Libaroti reisijuht galaktikas

…viuuu – pots.
Oh, hei jälle.

Dafuq, viimati kirjutasin siia aprillis. Ise mäletasin nagu, et blogimine jäi päris unarusse siis, kui suvi kätte jõudis ja oli vaja hommikul magada, pärastlõunal päevitada-supelda, õhtul puhata-mängida ning lõpuks öösel tööd teha (tähendab, kui üldse linnas olin). Issand, kui kurnav see oli, sest alati jäi kusagilt paar tundi puudu. Ja blogimist maha jättes on üks “kohustus” niuhti vähem, onju.

proc

Vaatsin, et viimatine heietus oli kulinaarsetest elamustest inspireeritud, ja tuleb aga meelde ja ajab aga naerma, kuidas kulinaarsed elamused seejärel järsu lõpu said. Kui mul jaanipäeva paiku elektripliit õhku lendas.

Et kõik ausalt ja needsinatsed teised sõnad, olin juba u kümme aastat süüa vaaritanud nõukaaegsel kahe spiraalplaadi ja väikese praeahjuga pliidil, mis kannab poeetilist nime Metšta (unistus). Üks plaat läks juba aasta-pooleteise eest hingusele, no mis parata, eks. Juunis läks läbi praeahi – mõtlesin, nüüd on küll uue pliidi laks, aga suvel pole kiiret ju.

Kaks nädalat hiljem tegi ainus töötav plaat ükspäev kõva paugu ja pritsis sulametalli mööda kööki laiali 😀 Mina… kiljusin kõigepealt natuke, siis tõmbasin pistiku välja, tegin värisevate kätega kaks suitsu järjest, lükkasin kaitsmed sisse tagasi ja läksin vaatama, kas arvuti ja ruuter lähevad veel tööle (jah). Pliidi spiraalis ilutses mõnus poolesentimeetrine auk. Oi, kuidas hakkas valusalt kahju – oh mu vaene nunnu, ehtne vintage-tehnika (kuigi tolleks hetkeks oli sellest niigi ainult “vanaaegne” välimus järele jäänud). Hehe.

Uue kodutehnika jaoks polnud pärast juuni riigimakse mingit kapitali, ootasin siis paremaid aegu ning toitusin maasikatest, mustikatest, jäätisest ja võileibadest. (Pikemas perspektiivis polnud maasikatest suuremat tolku, muide, sest septembris verd andmas käies oli hemoglobiin ikka alumise piiri peal. Teisel mõõtmisel.)
Aga kuu ajaga hakkas asi vaikselt tervisele sel lihtsal põhjusel, et võileiba ei tahtnud enam nähagi, ja pärast maasikahooaega hakkasin täis külmkapi kõrval tasapisi nälga jääma. Kes oleks võinud arvata, et keset suve sooja toitu vaja on?! Ema praetud värsketest kartulitest ja juhuslikest grilliampsudest ilmselgelt ei piisanud.

Augusti algul sain asja lõpuks käsile võtta (suvikõrvits ja aedoakaunad peksid ka juba jalaga tagumikku) ja mõistetavatel põhjustel alustasin otsingut “päris” poodide minipliitide valikust. Kuid ikkagi leidsin hoopis Soovist ühe noname-pliidi, mis nägi pildil kiiskavalt puhas ja trööpamata välja, mõjudes seega ohutuna. Huhh, paistab, et püsivat vanade elektriseadmete foobiat ei jäänud 🙂

Rõõmust hoolimata suhtusin uustulnukasse algul veidi üleolevalt, sest ta ei näe lihtsalt nii stiilne välja. Aga peagi võitis mu südame taimeriga praeahi, mis ainult ühelt poolt veidi nõrgem on – olgem ausad, Metšta kippus keskelt õudselt kärsatama ja sellisel juhul ei aita plaadi teistpidi keeramine kah. Niisiis leidsin ootamatult, et küpsetamine on üks ütlemata meeldiv viis süüa saada, ning hakkasin järjepanu kukeseenepirukaid ja pirni-sinihallitusjuustupirukaid hävitama. Kohalik pirn on mu silmis nimelt eriline luksus, sest lapsepõlves sain seda haruharva maitsta (maal oli vanaisa või keegi proovinud pirnipuid kasvatada, aga need digimuutusid pärast mingit külma talve metspirnipuudeks). Mnjah, eelmisel nädalavahetusel leidsin Tartu turult veel pirne, aga nüüd on vist hooaeg läbi ja on oodata võõrutusnähte.

Lohutuseks avastasin, et praegu on linna peal talutava hinnaga viigimarju liikvel. Kaupsis on hästi ilusad küpsed, kuid tuleb vaadata, et poleks kile all hallitama läinud. Kadedusest rohetades lugesin, et pealinna hindadega saab isegi viigimarjamoosi keeta, aga mis seal ikka. Vaata, juba näiteks umbes kuuest viigimarjast saab tegelikult ilgelt palju süüa – paar tükki värskelt juustu ja meega nahka, paar Maru sooja puravikusalati sisse (asendasin küll puravikud kukeseentega) ja järgmiseks tuleb päevakorda küpsetatud riisipuding gateau de riz aux figues (uii, ma žöön žu ää). Viimase retsepti juures võib kogused rahulikult kahe-kolmega jagada, kui just suguvõsa kokkutulekut pole, see ei muuda fakti, et tegemist on geniaalse hõrgutisega (ja ma ei näe põhjust, miks seda ka mõnele muule puuviljale kohandada ei saaks, kuigi ise pole proovinud). Isegi sümpaatsem kui üsna samast ooperist Gotlandi ahjupannkook, mis on muidugi superluksi safranimaitsega, aga hulka läägem kuidagi.

Ah, aitab ka köögijuttudest, kuulake lugu parem. Ma olen kogu sellesse seitsmesse minutisse ja 40 sekundisse juba kuu aega narruseni armunud olnud, teate. Eriti elegantne on imho see, kuidas erksalt, aga malbelt alanud lugu 2.59 peal äkki neljanda ja viienda käigu sisse lükkab, seejärel tagasi tõmbub (all right, let’s go back) ja siis jälle tuure üles kerima hakkab. Ootan koguni mõningase põnevusega kuu lõpus ilmuvat albumit, kuigi Arcade Fire on mind siiani sügavalt ükskõikseks jätnud. See olla muuseas üks president Ilvese lemmikbändidest, huvitav, kas tema omakorda hakkab seda uudset üllitist vihkama – seda ei saa me iial teada, sest ühel presidendil ei sobi ometi oma lemmikbändi albumit vihata. Hihii.

tädi Libaroti köögisaade vol “mis meist saab”

15 apr. 2013 6 kommentaari

by libarott in E.M.P.

funny-pictures-lol-squid
Kaua pole bloginud jah, ei tule vaimu peale ja üleüldse pole arvuti enam mu sõber; töörindel on tulnud tegeleda pikkade ja tapvalt igavate tekstidega (midagi ei Saa Valmis ja ma’i taha enam näha ühtki nuppu, millele vajutamise peale miski asi vilkuma hakkab). Aga mäletatavasti on filoloog ise süüdi selles, et ta filoloog on (ja üldse kõigis maailma hädades), irw.

Sellega meenub, et keska lõpus hellitasin korraks mõtet bioloogia poole piiluda, kuid lõin kohe põnnama kah. Et populaarteadust lugeda on tore küll, aga mis tunne oleks kogu elusloodus üksipulgi pähe litsuda, enne kui spetsialiseeruda lastakse. Ja keska bioloogiaprogramm tundus küll lepa (julgesin isegi lõpueksamiks valida ja tekitasin sellega tüdrukute seas furoori), aga keemia oli kahtlane (reaktsioonivõrrandite tuim ladumine on üks asi, kuid orgaanilise juures tuli sein ette) ja füüsika oli meie koolis juba õpetajate poolest paras loodusõnnetus. Igatahes poleks minust saanud Durrelli ega Fred Jüssit ega toda sakslast, noh, teate küll, see koerte ja hanepoegadega. Turovski tollal meedias ei esinenud, muidu läheks temagi siia ritta. Kas teile ka tundub, et kisub sooliselt ebavõrdseks või nii?

Parimal juhul oleksin hädine laborant vms, kes vinguks praegu igavate Pakterite üle oma mikroskoobi all. Niisiis on lillekesed ja loomakesed lihtviisiliselt jube nunnud ja jumal nendega, aint et vahel tahaks lihtsalt teada… õu, mis õhtusöögiks on?

Vaata, millalgi sügisel ilmus mu kohalikku toidupoodi üpris õõvastav hallikas-punakas sültjas ollus nimega “jahut. seepia” ja nii kui korra proovisin, olin hooked. Tähendab, kui poole hinnaga ette jäi, siis ajasin ikka küüned taha. Kui neid tõpraid vahepeal üldse näha polnud, jäin kurvaks ja närvaks ja mõtisklesin, et kui kaugele nüüd reisima pean, et seepiakastmega spagette maitsta. Mhmh, olen seda retsepti juba linkinud, aga ega te ei pea mäletama.

(Vrd “Söö, palveta, armasta” film: “I used to have this… appetite for my life, and it’s just gone!” 😀 Jajaa, see film lendas mu arvutist nagu tinavile, aga see söömise osa, see oli täitsa arusaadav ja veits vähem jabur. Amps.)

Alles hiljuti tegin ajaviiteks mõne vähem kulinaarse ja rohkem zooloogilise guugelduse ja jäin natuke nõutuks. Sest seepiapiltidel olid enamasti siuksed lühikesed ümarad olevused, “minu omad” on aga pikad ja kõhnad. Ja sarnasematel piltidel polnud jällegi seepia haisugi. Hmh.

Kohtasin ükspäev tuttavat bioloogi ja küsisin jutu sees, kas ta on kohalikku kalaletti nii erialase pilguga vaadanud ja mis asja nad seal õieti müüvad. K. muheles oma isikupärasel moel – loomulikult oli vaadanud, lisaks veel ühe seepialaadse toote ära ostnud ja purki piirituse sisse pistnud. Looduseuurija… that’s what I’m talkin’ about! Määramistulemust ta tol hetkel peast ei mäletanud, aga seepia asemel olnud tegu mingi “siitsamast” Põhjamere kandist pärineva elukaga. Mis langes ilusasti kokku minu pildiguugelduste tulemusega (oi, kui teaduslik, eksole), ma pakuks harilikku ebakalmaari või siis lühiuimkalmaari.

Aga järgmiseks avastasin, et äkitselt figureerib poes nii “jahut. seepia” kui ka “jahut. ebakalmaar”, kusjuures minu humanitaaripilk ei võta, mis neil olulist vahet on?! Sama värvi, sama kujuga, seepiad on ainult hulka suuremad (mitte nagu pildil) ja… ee… suuremate silmadega? Kogu moos 😀 Vaat see teeb päris nõutuks ja paneb kergelt soovima, et mu malakoloogilised teadmised pärineksid kusagilt mujalt kui raamatust “20 000 ljööd vee all” (“Jube elajas!”, kui klassikut tsiteerida). Hilja, peremees, hilja…

Mis seal’s ikka. Amps.

mereelukad2

Previous Older Entries