Allikas: http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/mis-juhtus-mutionu-peol-tegelikult.d?id=44456377

Mis juhtus Mutionu peol tegelikult?
Alo Lõhmus
22. aprill 2011 09:06

Populaarse lastelaulu kangelane Mutionu korraldas oma kuulsa peo 1926. aasta kevadel. Laulu algversioonist selgub, et see pidu läks käest ära ning lõppes joomingu, tüli ja kehavigastuste tekitamisega.

Lasteajakiri Päiksetar nägi ilmavalgust 1926. aasta märtsis, mil tuli trükist selle esimene number.

Esimesest numbrist kaugemale ajakiri ei jõudnudki, kuid sellestki piisas sügava jälje jätmiseks eesti (laste)kultuurilukku.

Kõvasti kärbitud

Nimelt avaldati ajakirja 8. ja 9. leheküljel piltidega illustreeritud luuletus “Mutionu pühadepidu”, mis praegu on tuntud pigem nime all “Mutionu pidu”. Kuid nime lühenemine pole ainus muutus, mille teos on aastakümnete vältel läbi teinud. Originaalis oli luuletusel 18 salmi, tänapäeva lapsed laulavad aga ainult kuut salmi.

Mis tingis kahe kolmandiku teksti väljaviskamise hilisematest trükkidest?

Eks ikka luuletuse sisu. Mutionu kevadpidu, mida hilisemates versioonides kirjeldatakse lakooniliste ridadega “See oli päise päeva aal / pilla-palla pillerkaar”, osutus tegelikult tõsiseks joominguks, mis lõppes verise kaklusega.

Tõsi, luuletuse tekstist selgub, et Mutionu ja tema pere ei olnud tüli ega löömingu algatajad, nemad olid lausa ehmunud, kui pidu käest ära läks. Konflikti tekitas hoopis purjus Jänes, kes Siilile käpa peale astus.

Seejärel hakkas Siiliga tüli norima Kaaren, viimaks sekkus löömingusse joobnud Karu ning tema järel teisedki loomad. Mutionu ja tema kaasa Mutitädi katsed tüli maha rahustada ebaõnnestusid ning mitmed loomad said madinas püsivaid kehavigastusi (näiteks Põder, kes jäigi lonkama), kuid lausa maha kedagi siiski ei tapetud.

Kes on selle kahekümnendate aastate Eesti olustikku tabavalt kirjeldava luuletuse autor?

Päiksetari veergudel varjub autor initsiaali A taha.

Nagu nüüd teame, on tegu loomulikult Alide Dahlbergiga, kes on näiteks lasteluuletuse “Väike Mai” autor.

Internetiaadressil http://www.kadajas.eu asuva Tajo Kadajase eesti vanade lastelaulude andmebaasi kohaselt ilmus “Mutionu peo” sõnde autor avalikkuse ette alles 1960. aastal eesti lastekirjanduse almanahhis, seni avaldati luuletuse teksti ilma autori-
viiteta.

Selleks ajaks oli luuletusest saanud juba populaarne laul: helilooja ja muusikapedagoog August Kiiss (muu hulgas laulu “Mu koduke” sõnade ja viisi autor) seadis 1931. aastal luuletuse kuuele kombekamale salmile viisiks ühe eesti rahvaviisi.

Sisu karskemaks

Seejuures kohendati salme ka sisuliselt karskemaks: Jänes hakkas õllejoogi asemel rüüpama kastejooki, Kaarna menüüks said kapsapiruka asemel karusmarjad ning Kull pidi lihaviilukast loobuma kurejoogi kasuks. Muide, ka Orav, kes tänapäevases versioonis närib käbijuppi, maiustas algselt tegelikult hoopis vorstijupiga.

“Päiksetar tahab lastele pakkuda huvitavaid ja arendavaid jutustusi, näidendeid, luuletusi ning joonistusi,” kuulutas ajakiri oma ainukeseks jäänud numbri sisekaanel. On tõsiselt kahju, et sisuka ajakirja teekond nii lühikeseks jäi.

Mutionu pidu

Elas metsas muti-onu
keset kuuski noori, vanu.
:,: Kadakpõõsa juure all
eluruum tal sügaval. :,:

Kutsus kokku külalisi
karvaseid ja sulelisi.
:,: Lendas vares, harakas,
kull ja kaaren nupukas. :,:

Vantsis uhkelt karuvana,
veeres siili okaskera,
:,: jänes nudisabaga,
orav kikkis kõrvaga. :,:

Joostes tuli väle põder,
hiljaks jäi veel reinuvader,
:,: siis kõik lauda istusid,
pidurooga maitsesid. :,:

Karu imes mesikooki,
jänes rüüpas kastejooki,
:,: kaaren karusmarju sõi,
kull see kurejooki jõi. :,:

Põder limpsis samblasuppi,
orav näris käbijuppi.
:,: See oli päise päeva aal
pilla-palla pillerkaar. :,:

Mutionu pühadepidu

I
Elas metsas mutionu
keset kuuski noori, wanu
Kadakpõõsa juure all
eluruum tal sügawal.

II
Paistis juba päike ere,
pääsis lumest samblapere,
wälja puges putukas,
tiibu triikis liblikas.

III
Liginesid kewadpühad.
Laines põllud, laines luhad.
Mutiperes kibe töö –
pühad käes on üle öö.

IV
Onu ise jooksis poodi,
ostis pärmi seitse loodi,
hakkas õlut pruulima,
tädi saiu woolima.

V
Lapsed keetsid mune hooga
ja weel mõnda muudki rooga,
wanaemal süldipott
podises kui wähikott.

VI
Kui siis algas kallis püha –
laual kannus õlu wiha,
süldikausse rida pikk,
worstirõngas kõwerik.

VII
Tuli kokku külalisi
karwaseid ja sulelisi –
lendas wares, harakas,
kull ja kaaren nupukas;

VIII
wantsis uhkelt karuhärra,
weeres siili okaskera,
jänes nudisabaga,
oraw kikkiskõrwaga;

IX
joostes tuli wäle põder,
hiljaks jäi weel reinuwader.
Siis kõik lauda istusid
pidurooge maitsesid.

X
Karu imes mesijooki
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lobistas.

XI
Põder limpsas õunasuppi
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.

XII
Aeti juttu, tehti nalju,
lauldi, joodi õlut palju, –
uimane ju karu pea,
teisedki ei piiri pea.

XIII
Jänes tantsis, õlletujus
siili käpa peale vajus.
Siilikene kiljatas –
linnupere ehmatas.

XIV
“Mis sa kilkad, nõelakera!”
tõstis kuri kaaren kära.
“Ole wait, wa pigilind,
siin ei keegi karda sind.”

XV
Riiu sekka segas karu, –
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.

XVI
Mutirahwa raskeks mureks
riid läks wiimaks wäga suureks,
kausid, tassid lendasid,
kisklejad waid undasid.

XVII
Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.

XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

Kui ma juba mituteist aastat tagasi endale esimest korda läätsed soetasin, muutus maailm põhjalikult. Õues ei läinud enam esiklaasid märjaks, talvel poodi sisenedes ei läinud pilt uduseks ja kõik oli õiges proportsioonis (kuigi käed tundusid alguses jube suured). Sellest ajast olen ma olnud paadunud läätsekandja, sest laserlõikuse jaoks puudub mul peale vahendite ilmselt ka julgus. Aga miinus kaheksa vajab siiski korrigeerimist.

Nii toredad kui nad ka on, juhtub läätsedega alalõpmata igasugu viperusi. Tegelikult on allkirjeldatud juhtumid siiski üksikud selle viieteist aasta jooksul, nii et päriselt ikka iga päev ei juhtu midagi sellist. Aga olnud neid seiku siiski on.

See, et lääts kukub näpu otsast lauale või kraanikaussi, ei vaja isegi eraldi äramärkimist. Seda ikka tuleb ette. Kuid mõningad toredamad lood.

* Kui lääts oli juba näpuotsal ja juba umbes nina juurde jõudnud, tuli mulle peale kõikehõlmav köhahoog. Pärast seda ei olnud näpu otsas enam tolmukübetki, läätsest rääkimata. Otsisin kraanikausist, ääre pealt, põrandalt, tulemus null. Proovisin mitte paanikat tekitada ja mõtlesin oma asendi ja võimaliku trajektoori ilusti läbi. Selle võimaliku trajektoori lõpust – peegli allservast – ma ta kenasti üles leidsingi.

* Toas põrandal istudes nihutasin läätse silmas paremasse asendisse ja ühel hetkel teda lihtsalt ei olnud enam silmas. Otsisime koos Robbiega kogu ümbruskonna millimeeterhaaval läbi. Ei midagi. Mingil hetkel hakkasin silmas midagi veidrat tundma. See oli silma sisenurka kokkulükatud lääts, mis nüüd ise omal algatusel kortsusid laiali ajama hakkas ja täitsa ise kenasti oma kohale tagasi ujus. Nutilääts.

* Teel Tallinnasse vehkis Saskia bussis minu süles istudes kätega nii, et vehkis kogemata näpuga mu silmast läbi ja lõi sellega läätse silmast lihtsalt välja. Üles leidis selle sõber Väino bussipõrandalt.

* Üleeile (see tegelikult tingiski tänase blogipostituse) panin taas vannitoas läätsesid silma. Parem läks ilusti, vasak pudises kuskilt näo kõrguselt lihtsalt näppude vahelt minema. Ühe silmaga ma hoopiski ei näe, niisiis võtsin esimese läätse uuesti silmast, panin prillid ette ja asusin otsima. Arvata võib, et ei olnud seda ei kraanikausis, põrandal ega peegli peal. Seekord arvasin tõesti, et nüüd tuleb lihtsalt minna ja uus osta, kuid just sel hetkel tundsin küünarnuki juures midagi märga. Lääts oli kukkunud džemprikäisest sisse. 😀

Nii et ikka juhtub. Võite minuga jagada ka oma imelisi seiklusi läätsemaailmast. 🙂

Meil käisid täna külalised!

Kui su päev on niigi hullumeelne , siis külalisi tasub alati kostitada roaga, mis võimalikult vähe jama endaga kaasa toob.

Mul oli tegelikult mõttes kaks valikut – kas pastaroog valge veiniga või mee-sinepi-marinaadis ahjuliha. Aga eile palusid mu vanemad mind maal süüa teha ja kuna see eilne kalafilee osutus suhteliselt suureks hitiks, siis ma tegin hoopiski plaani tsee ja pistsingi hommikul ostetud kala ahju.

Kalaks oli pangasius. Eile ma olin avastanud, et pangasius on üks väga niru kala fileerida, või no vähemalt need isendid olid. Sülitasin hommikul poes hinnale ja ostsin fileed. Terve suure hunniku, sest sööjaid oli parasjagu. Lõikusin fileed tötsakateks juppideks, viskasin ahjuvormi, maitsestasin kergelt soola ja pipraga, sibistasin värsket sidrunimahla peale, siis panin kaladele tilliteki peale ja lõpuks kallasin lahkelt vahukoort kõige otsa.

Ahjuroogadel on see võlu, et neid ei pea keeramas ja ma ei tea mida tegemas käima. Paned ahju ja seal ta on. Keetsin riisi, aurutasin köögiviljad ohtra võiga ja oligi valmis.

Kuna päev oli, nagu oli, siis ostsin raske südamega magusroaks jäätist. Ise ei teinudki midagi. Eks see natuke au pihta käis kah. Õnneks tõi üks külalistest omatehtud rullbiskviitigi. 😀

Vähemalt kala oli hea. Kiideti. Nii et kellel ideede puudus, siis pangasiused ahju!

Kuna meile tulevad täna järjekordselt külalised (meil on siin nagu väikest viisi võõrastemaja ja me oleme väga rõõmsad, et meil on natuke ruumi ja saame külalisi vastu võtta), siis mõtlesin kirja panna ühe mõne aasta taguse loo. On vähetõenäoline, et osalised seda blogi kunagi loevad. Ja kui nad seda teevadki, siis on veel vähem tõenäoline, et nad selle peale pahandaksid.

Lühidalt, kaks sõbrannat tahtsid tulla meile külla. Kumbki polnud elus Saaremaal käinud ja olid väga õhinas. Lõpuks jõudis kätte sõidupäev ja tüdrukud võtsid auto alla ning hakkasid Tartust sõitma, olles eelnevalt mulle telefoni teel raporteerinud, et nad hakkavad nüüd tulema.

Paari minuti pärast helises telefon uuesti: “Aaaga… Kuule, kuidas üldse Saaremaale tullakse? Mis teed pidi me peame tulema hakkama?”

😀 Eks ole. Ärge kunagi enne hakake selle peale mõtlema enne, kui juba auto sõidab. Ärge küsige, kuhupoole nad hetkel sõitnud oleks, seda ma ei julenud isegi küsida.

Edasi läks kõik hästi, ma suunasin nad läbi Viljandi ja Pärnu Virtsusse ja ütlesin, et kui te praami peale jõudnud olete, siis helistage, ma tean siis teid õigel ajal oodata.

Kui telefon taas helises, kostus sealt järgmist: “Nii, me oleme nüüd siin järjekorras üsna esimesed, ilusti jõudsime. Praam ka juba tuleb. Kas piletid ostetakse praami pealt?”

Igaüks, kes on kunagi Saaremaal käinud (enne, kui see uus valgusfooride süsteem sinna tehti), saab aru, miks ma kolme sekundi vältel ei teadnud, kas minestada või lihtsalt ohjeldamatult naerda. Aga kuna praam tõesti juba ette seilas ja kohekohe oli pealeminek, siis ma ütlesin nendele, et rääkigu ilusti praamipoistega, äkki nad lubavad nad ikka peale ja ostavad lihtsalt teiselt poolt piletid.

Õnneks olid toredad poisid ja lubasidki.

Olgu siinkohal öeldud, et mitte kumbki nendest sõbrannadest ei ole blond. Vähemalt väliselt. 😛

Ohjeerumjeerum… 

Eks oli ju tore muidugi, kui Robbie tuli õhinaga koju ja teatas, et ETV tuleb saatesarjaga “Meie inimesed” Saaremaale ja temast tehakse saade. Terve nende salong on praegu sellest täiesti leilis. 

Aga nüüd on asi jõudnud niikaugele, et homme juba ongi see päev, kui nemad oma võttegrupiga hommikul Saaremaa poole sõitma hakkavad ja vot nüüd on jänes püksis mis jänes püksis.  :O  Ei aidanud ka see, kui ma ema palvel küsisin, palju neid on ka. Vastuseks oli rõõmsameelne “no päris palju, me tuleme ikka filmi tegema ju.”  :O Seitse-kaheksa inimühikut, nähtavasti.

Homme filmivad nad Robbie töö juures, töötukassas ja meil siin kodus. Ülehomme veel natuke tööl ja siis maakodus. Ja ma ei suuda selle peale mõeldagi. 😀 Ma lubasin neile, et Robbie kokkab homme Aafrika moodi toitu ka teha ja kui Grete Lõbu täna helistas ja mulle seda meelde tuletas, siis mulle meenus üksiti ka see, et Robbie ei tea sellest veel midagi. 😀 Eks tuleb poes käia õhtul. Ja eks ma pean vist seda kohupiimakooki ka jälle tegema, mis kõigile nii hirmsasti maitseb ja mille kohta Rickie mulle teeb etteheiteid, kui seda päriselt iga päev saada ei ole. Retsept siin: 

http://perenaine.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=966:kohupiima-plaadikook&catid=27:kohupiim&Itemid=6

Võibolla on isegi hea, et meil oli nädal aega ootamatult külaline Canadast, sest mul oli midagi teha ja ma ei mõelnud selle telekavärgi peale. Aga nüüd läks Lena ära ja reality has hit home. Ma lihtsalt nii jubedalt pabistan, mingi intervjuu ja värki… Graaahhhh!

… aga kaheksa kuud on kaheksa kuud.

Et laps areneb täiesti õigesti, seda näitavad mitmedki märgid.

On alanud emmetamisperiood. Praegune olukord kodus meenutab mulle kangesti Facebookis ringi liikuvat nalja sellest, kuidas ema elu on suuresti võrreldav rokkstaari omaga. Eriti kohane on punkt number 7 – “Groupies follow you into the bathroom.”  Tuleb siis vaid tõdeda, et elu äärmuslike fännidega võib muutuda kohati väsitavaks.

Kui on hambad, siis tuleb neid kasutada. Situatsioonis number üks jagas Morten mulle algselt – ilmselt selleks, et ma valvsuse kaotaksin – kõrvakiile ja sai nii mõnigi kord näole ka pihta. Kui ma enda kaitseks silmad kinni panin, hammustas ta mind väga konkreetselt ninast. Siis püüdis ta mu nägu ilusamaks vormida ja selle käigus võttis ta kinni mu alahuulest, venitas seda endale lähemale ja komposteeris igaks juhuks ära ka.

Kolmas rõõm on pudrusöögiajad. Õnnetuseks ei ole Morten enam sugugi nii koba kui varem, igatahes saab ta surmava täpsusega oma vehkiva käega alati pihta just täis laaditud pudrulusikale. Aga kuna me vaatame ikka asju nende päikselise poole pealt, siis usinasti putru lauale laiali hõõruv laps laseb endale väga armulikult ülejäänud portsu sisse sööta. Pole halba ilma heata.

Nii me siis kasvame.

No tervist kah! (Kärna-Ärni) 

Vahepeale jäi nii suur paus, et ma ei hakka sellele üldse aega raiskama, mis pausi ajal toimus. Ma hakkan lihtsalt nüüd siit minema jälle.  

Käisin eile poes. Siinsamas nurga peal Tooma poes, mis nüüd Konsum on. Mul oli umbes kolm asja, mida ma ostma pidin, aga siis ma jõudsin kalariiuli juurde ja seal olid pakitud suitsuräimed. Ja vot need suitsuräimed kõnetasid mind. Valju ja selge häälega. 

Kodus lõunat tehes viskasin ühe koti riisi lisaks. Õhtul sai siis riisi-tomati-õuna-suitsuräime salatit. Küll on hea, ma pole seda vist aaaaaaastaid söönud juba. Kui on pikalt üritatud peenelt ja tervislikult süüa, siis mingil hetkel komistad sa kas räimede või millegi taolise otsa ja oledki tagasi rohujuure tasandil. Back to your roots. 

Nagu ütles juba Juhan Smuul oma Muhu monoloogides – väga vabalt sõnastatud, see pole tsitaat ega midagi – et kui Thallinnast üks tibi (seda sõna Smuul kindlasti ei kasutanud) hirmus peene kõnepruugiga tuleb ja küsib, et “pheremees, palun mulle üks khala”, siis ei aita enam ka mustad prillid ja ma ei tea, mis see teine asi oli. Et eilne küla-Mann paistab kohe kätte, sest hambad leiavad kalal selle kõige magusama koha kohe üles. Eks nii ongi.

Härra immigrandile meeldis see aga nii väga lausa, et ma pidin täna uuesti kalajahile minema. Maximas – kus me käisime Morteniga odavaid mähkmeid ostmas – ei olnud suitsuräime. Säästukas sees ka ei olnud, aga Säästukas on üks tore kalapood ja seal oli imekombel täiesti paras ports räimi. Just ahjust tulnud ja ainsamad 450g, mis kilude vahele ära olla eksinud olnud. 

Ja nii sai suitsuräime-riisisalat Vol 2. Robbie avaldas arvamust, et see on söök, mida tuleks süüa küünlavalgel. Küla-Mann minus jõllitas teda suuril silmil ja leidis, et ei tea, miks nii prosta söögi kohta nii küll öeldakse. Kuigi et ma ei vaidle, maitse on meeliülendavalt hõrk. Mis siis, et eks see räime puhastamine üks tüütu värk on. No pain, no gain. 

Ega muud tarka mul polegi öelda. 😀 

Aga teil? 

Pealkirja laenasin Jaan Pehki uuest laulust, mis olla uue saate “Kirjandusministeerium” hümn või midagi sellist. 

Postituse mõte aga tekkis sellest, et ma olen viimase paari päevaga päris palju õppinud. Elutarkust. 

Eile avastasin näiteks, et suhkur võib olla kas päris suhkur või plastmass. Tegin elus esimest korda kaneelirulle ja kuna ma pole teab mis suur küpsetaja, siis juurdlesin pingsalt selle üle, miks suhkur ära ei sulanud, kuigi ma ta otse pliidilt tulnud sulavõi sisse keerasin ja segasin tublisti. Guugeldamise tulemusena leidsin mingist suvalisest kokandusfoorumist poolelauselise piuksatuse, et kellelgi ei olnud Dansukker koogitaigna sees ära sulanud. 

Arvake, mis suhkur mul oli. No ikka seesama Dansukker. Vahva.

Pereklubi foorumis sellest kirjutades sain toredat vastukaja. Paar minu lemmikkommentaari.

A: Mul elas üks “poolakas” mõni kuu tagasi kisselli tegemise üle vähimategi kahjustusteta. Rohkem pole ma selle sordiga katsetanud.

B: Noh, siis on ju hea, kulubki vähem, ma just mõtlen tee või kohvi sisse kasutades, saab mitu tassitäit teed/kohvi juua sama lusikatäie suhkruga.

😀

Eneseharimine jätkus täna. Mortenil on juba mõnda aega igemed vist nii sügelenud, et täitsa hale on olnud teda igatahes vaadata. Otseselt hammaste tulekuks on vara, aga teada ju on, et hambad hakkavad neid segama võibolla juba kuid enne, kui nad nina välja pistavad. 

Ostsin täna siis Morteni igemetele halastusgeeli. Calgel juhtus olema. Ja loen sealt – nagu iga korralik ema – infolehte. Tähelepanelikult, nagu alati kästakse. Ja mis ma näen:

“Milleks seda kasutatakse – Hammaste lõikumisega kaasneva valu leevendamine imikutel. /—/ Autojuhtimine ja masinatega töötamine – Ravim ei avalda toimet reaktsioonikiirusele.”

Avardasin selle äärmiselt vajaliku teabega ka oma Facebooki sõpru. Minu lemmikkommentaar tuli Piretilt, kes arvas, et puudu on üks tüüplause – keelatud alla kolmeaastastele, sest sisaldab pisidetaile. 😀

Ma arvan, et olen kahe päeva kohta palju õppinud. My world will never be the same again… 

http://publik.delfi.ee/news/inimesed/lauri-viikna-teine-spordikommentaator-voiks-setu-olla-siis-ei-saaks-sttagi-aru.d?id=64798094

Ilmselt ei ole nüüd Hr Viiknal oma tivoli-killavooriga Saaremaale möneks ajaks enam asja – seda lintšimist ei elaks tema küll üle.

Vötab töesti täiesti sönatuks – BBC’l kölbab küll šotlasi kasutada, mis siis, et nad hääldavad söna “three” täpselt “trii” ja nii edasi. Aga ilmselt hr Viikna ei räägi nii palju inglise keelt. Räägib vöibolla (nägite – see on nüüd kokkukirjutatud söna ja ma järgin grammatikareegleid nagu iga teine eestlane vöi saarlane!) vene keelt vöi mida iganes ta tivolikulid räägivad. Sest need ka inglise keelt ei möista. 

Kus ma siis nüüd oma lastega löbustusparki lähen? 😀

Aju sulas ära. Tõsiselt. Ilmad on nii palavad ja lämbed olnud, et polnud lihtsalt parata…

On olnud ka äikest, aga enamasti selline pilvepealne, mis lõppkokkuvõttes mitte mingit värskendust õhku ei too.  :S Heitunud ei ole ka need lugematud sääskede hordid – naiivse inimesena lootsin ma, et sääskede aeg sai juuli alguses läbi nagu igal aastal. See suur kuumalaine, however, on nad kuskilt soodest tagasi toonud ja nüüd on neid jälle täitsa võimatult palju. Eriti maal. Sestap me Morteni ja Robbiega põgenesimegi maalt linna, vanemad lapsed jäid veel vanaemale seltsiks, aga nüüd on nendel ka ilmselt mõõt täis ja nad helistasid mulle, et nemad tulevad täna õhtul linna. Kui Onuriho toob, muidugi.

Palju paremaks ei tee asjaolusid ka see, et Morten on kas palavusest või ma ei tea millest häiritud ja öösiti sööb palju tihedamalt kui tavaliselt. Kui te pole veel kunagi elus päris zombie’t näinud, siis hakake aga meie poole astuma.

Eile õhtul oli Kuressaares tõeline torm. Vahepeal läks tuul nii tugevaks, et ma ei julenud pead aknast väljas hoida ja panin akna ka ruttu kinni. See oli tõeliselt õõvastav tuul – ja ennäe, hommikul selgus, et meil oli olnud tromb ja Saaremaal on üheksa maja oma katustest ilma jäänud. Päris jube. Täna hommikul läks Robbie tööle ja selgus, et neil polnud salongis elektrit.  :O  “Tänu” sellele jäi Robbie ilma kahest kliendist, kes pidid juba kell 12 Saaremaalt ära sõitma. See tromb oli ikka tõeline tropp! :S

Aga mina naudin nüüd viimseid tunde ilma vanemate lasteta. 😀 Ma armastan neid ja mulle meeldib nendega olla, aga vahel on tõesti tore ka natuke hingata, eriti kui ma olen viimase nädala jooksul olnud Seltsimees Unetu.