Kuressaarelinn kus tüürid? Turismikantsi põhitunnus on saavutatud, kas tahes või siis tahtmata, nüüd lõigakem loorbereid.
Kuigi suppi keeta selle surnuks giftitatud solgiga ju ei kannata.
Elu nigu löunameresaarel
Mõjusad mõlgutused maisest elust
Okei. Kaks asja.
Noh, esiteks see Võrklaeva-Sildami-jne kaasus. Kas see on päriselt ka uudis, et niimoodi mõjuvõimuga kaubeldakse? Päriselt ka on meil täna Eestis inimesi, kes on selle üle “sügavalt üllatunud”? Tra! Kui sa oled seuke, siis mine häbene, sest mina aru ei saa, kuidas sa üldse ühiskonnas hakkama saad.
Ja, noh, teiseks, see uuring, kus küsiti naistelt, miks teil lapsi pole? Tra 2! Kui sulle see küsimustik ei meeldi, siis sa lihtsalt ei vasta. Lähed oma eluga edasi, ja unustad ära. Kuradi lumehelbekesed olete ja teie lapsed tulevad veel hullemad.
Öeldud.
Väga kõrge kunstiline väärtus
Kunst on väärtusilk. Kunst paneb mõtlema. Kunst elab tänases päevas ja kannab tänaseid väärtusi.
Kui tundeid ei tekita siis justkui ei olegi kunst ja kui ei ole kunst siis ei ole väärtust.
Naabri kiviaed
Umbrohi ei hävine, umbrohi vaid idaneb. Ja lillepärjas ning neidise peas näib kaunis ja õige ning omal kohal.
Kui naabri aeda kivide loopimine on normatiiv jäävad omad kapsad rohimata.
Umbrohi on ta sellegi poolest
Inflateeritud inflatsioon
Eks ta ole kütame aga mõnedsajad miljonid jaetarbimisse juurde mis kindlapeale inflatsioonile kaunikesti mõju ei tohiks avaldada. Veider kuidas väikesed asjad suuri asju ei tee ega mõjuta.
Kui tema röhib kui siga, ning püherdab poris kui siga ning näeb koledamal kombel sea moodi välja on tegu arvatavasti seaga.
Krt, noh, üldiselt…
Ma isegi ei tea, millisest otsast alustada.
Hakkaks nigu algusest minema, aga kus see algus üldse on?
Lõpust ju võiks kah, aga see oleks näotu.
Lõpp ongi seepärast lõpp, et on lõpp.
Ei saa olla algus, kuigi vahel täiesti skipiks selle, mis on vahepeal või suisa alguses.
Ja hüppaks lõppu.
A hüppad siis ja keegi, kurat, pistab röökima.
Sest näotu.
Sest nii palju läheb kaduma.
A tra see minu mure on, kui sul kaduma läeb.
Mul #kama.
Lõpp.
Paikapanemise täppiskunst
Tuli mõte!
Paneme märgi, lõikame lindi. Kas meeldib, või ei meeldi. Paneme, teeme oleme lahedad ja saame medali.
Mõnel siiski ei meeldnud. Mõni leidis, et asjad peaks tähendama seda mida nad tähendavad mitte seda mis mõnele teisele meeldiks, et need tähendaks.
Tekkis segadus..
Keerutame siis mõtteid, ehk siis mõnel meeldib
Järelikult tuleb teha midagi SUURT!
Paikapanemine on kah kunst.
Leige №4
Usk on igaühe enese asi. Ja ega seda välja ei peavatki paistma.
Nüüd tuleb välja, et mõne oma, kivisse raiutud, sõnade järjekord on tähtsam kui mõte mis oma usus vaba olevat. Muidu lihtsalt ei passivat ega sobivat nendele puuslikele.
Teate, piske peesse oma puuslikud.
Hullumajapuhvet number üks
Kuidas me edasi elame
Meil siin oled oma valikutes vaba. Lumehelbeksesed muidugi löövad lamenti; ‘ssand kui rõvää üks mees teeb teisele musi..
… miks peaminister koguaeg vabandama kukub kui siseminster mittemidagi valesti ei tee. Vaid on vääritimõistetud? Jube tüütu.
Kuidas me edasi elame?
Möttekoda 
