Mai on minu lemmikkuu lapsepõlvest saati ning meie pere sai maikuus 25 aastat tagasi ühe väga olulise tähtpäeva juurde. Selle olulise päeva tähistamiseks avasime eelmise aasta maikuus veinikapis oma hetke oodanud Dom Pérignon Vintage 2013.
Kevad aastal 2013 oli üsna külm ja vihmane ning viinapuude pungad hakkasid tärkama 2 nädalat tavapärasest hiljem. Suvi oli Champagne piirkonnas kuum, kuiv ja väga päikseline, mis oli viinamarjade kasvamiseks ideaalne keskkond. Septembri esimene pool oli vihmane, millele järgnesid idakaare tuuled ning need hoidsid viinamarju heas konditsioonis kuni korjeni. Dom Pérignoni viinamarjade korjeperiood algas 28. septembril ning esimene maitsmine paljastas paljulubava tasakaalu happelise ja täidlase maitse vahel.
Mull klaasis oli väga elav ja intensiivne. Aroomibukett oli täpne ja elegantne, bukett koondus kolme erineva tahu ümber: esmalt tsitruselised, seejärel taimsed noodid ja lõpuks vürtsid. Ninna jõudsid eukalüpt ja õrn münt, küpsed ploomid ja aprikoosid, aga ka veidike musta piprat, kardemoni ning ka soolaseid ja röstiseid toone. Väga mitmekihiline aroom!
Maitse oli esmamuljena lopsakalt täidlane ja siidine, pani süljenäärmed suus kohe tööle. Keskmaitses oli hape esikohal, järgnes soolakus ja sügavus, järelmaitse oli pikk ja veniv.
Veinimeister soovitab Dom Pérignon Vintage 2013 sobitada happeliste puuviljade või taimedega, nagu tsitrusviljad, rohelised tomatid, hapuoblikad või rabarber. Samas saab joogi energia ja intensiivsuse panna kokku kõlama ka lihakate tekstuuridega, mis sisaldavad jodeeritud ja happelisi elemente.
Oli igati nauditav ning tähtpäevale kohaselt imemaitsev ja elegantne jook!
Juba üsna jupp aega tagasi tegime oma väikese klubiga André Robert šampanjamaja degustatsiooni, aga muljed on siiani talletamata ning on viimane aeg see puudujääk kõrvaldada. Maja ajalugu ulatub tagasi 1930ndatesse ning pikemalt saate lugeda ühest minu eelmisest postitusest. Maja asub Côte des Blancs piirkonnas, täpsemalt Le Mesnil sur Ogeri külas ning seal on ideaalsed tingimused Chardonnay kasvatamiseks. See viinamari on maja staar!
Meie võrdlesime viit erinevat šampanjat ning muljed reastan maitsmisjärjekorras.
Les Vignes de Montigny Extra Brut. Koostises 50% Pinot Noir, 50% Meunier. PN viinapuud on 15 aasta vanused, Meunieri viinapuud 50 aastased. Šampanja oli valmistatud 2019. aasta korjest, 10 kuud hoiti jooki pärmisettel ning pudel korgiti 01/2023. Suhkruid on lisatud 3g/l. Aroomis oli tunda ploome ja kirssi, maitses domineerisid (toored) tikrid ja sõstrad, keskmaitses oli tugev hape ning lõpus lisandus karamell.
Les Horizons BdB Extra Brut. Viinamarjad on korjatud nii premier cru kui ka grand cru aladelt, suhkruid on lisatud 3g/l. Jook on valmistatud 2020. aasta saagist ning pudeldatud 07/2021. Aroomis oli tunda sidrunit, õuna, ürte ja kergeid metalliaroome. Maitse oli puuviljane, hästi klaar ja selge, hape oli tugev. Tundsime ka tsitrusvilju, greipfruuti, lõpus oli veidi mõrudaid noote. NV šampanjadest meeldis minule isiklikult see šampanja enim.
Les Jardins du Mesnil Grand Cru BdB Brut Nature. Pudel on korgitud 12/2022, suhkruid lisatud ei ole. Viinamarjad on kõik korjatud Mesnil Sur Ogeri küla põldudelt. Maitse oli nõrguke ning mitte paljude iseloomustavate maitsekomponentidega, natuke iseloomutu kui nii võib joogi kohta öelda. Keskmaitses olid magusad noodid, lõpus ilmusid mõrudad toonid, veidi kumas läbi marjasust ja tolmu. Kunagi Pariisis maitsesime 2015. aasta korjest valmistatud šampanjat, tookordseid muljeid saab lugeda siit.
Les Jardins du Mesnil Grand Cru BdB Extra Brut. Šampanja on valmistatud 2019. aasta saagist, suhkruid on lisatud 3g/l. Aroom oli väga täidlane, maitses domineerisid küpsed puuviljad, küpsised, veidi magusad noodid. Üldmulje oli positiivne ja jook oli heas tasakaalus.
Viimasena maitsesime aastakäigu šampanjat – Collection d`Auteur 2012 Grand Cru BdB. Kõik viinamarjad on kasvanud Mesnil-sur-Oger külas. Vein on küpsenud 228 liitristes tammevaatides, pudeldatud on 07/2013, korgitud 09/2020 ja suhkruid on lisatud 3g/l. Aroomis oli tunda leiba, üleküpsenud õunu, pirne ning õige pisut tsitrusviljade koort. Maitse oli väga täidlane, sügav, suus oli see vahuline ja kohev, hape oli pigem keskmine ning hoidis kenasi tahaplaanile. Ääretult nauditav jook!
Kel tekkis huvi André Roberti majaga lähemalt tuttavaks saada, siis Vabrik veinipoe lettidel on need pudelid kõik kenasti reas.
Aeg-ajalt olen teinud siin blogis kõrvalepõike ka teistesse vahuveinipiirkondadesse ning täna on taas põhjust seda teha. Ja nimelt eelmisel suvel täitus minu suur unistus ning mul õnnestus koos sõpradega külastada kolme Inglise vahuveinimaja. Käisin esimest korda Royal Ascoti võistlust vaatamas ning pärast seda tegime tiiru Lõuna-Inglismaal ja põikasime sisse ka vahuveinimajadesse.
Teadlikkus Inglismaast, kui vahuveinimaast, hakkas laiemalt levima aastal 2009 kui Italian Bollicine del Mondo vahuveini konkurss valis maailma parimaks vahuveiniks Nyetimber Classic Cuvée 2003. Veelgi suurema hoo sai Inglise vahuveinide tuntus sisse 2011, mil Decanter World Wine Awards konkursil sai auhinna Ridgeview Grosvenor Blanc de Blancs 2007.
Esimesed vahuveinid toodeti Inglismaal juba aastal 1976 ning Nyetimberi ameeriklastest omanikud Stuart ja Sandy Moss olid vahuveinitootmise tõelised pioneerid. Suuresti tänu nende tegevusele ja koostööle Saksamaa ja Prantsusmaa viinamarjakasvatajatega on täna võimalik Inglismaal kasvatada Champagne viinamarju. Aga nagu me kohapeal kuulsime, siis regulatsioone ei ole samas tempos kehtestatud ning võrreldes nt Prantsusmaaga on reegleid vähem ja majad saavad paljuski ise otsustada. Mis alati ei pruugi olla hea.
Eestisse jõudsid Inglise vahuveinid juba ca 10 aastat tagasi, esimesed majad olid Gusbourne ja Henners. Õnneks aasta aastalt valik aina laieneb. Veinijutu vahepalaks – meil on sõpradega olnud aastaid traditsioon juua Inglise vahuveini kui Inglismaa jalgpallikoondis mängib suurturniiril. Meeste koondist ei ole see meetod veel peavõiduni aidanud, aga naised võitsid eelmisel suvel EM-l kuldmedali.
Nüüd aga tagasi Inglismaale ning esimene maja, mida külastasime, oli Wiston Estate West Sussexi maakonnas. Aastal 1743 abiellus Wistoni valduse pärija Elizabeth Fagge naabripoiss Sir Charles Matthew Goringuga. Nende poeg Charles istutas 1760. aastal ringikujulise pöögipuude salu (Chanctonbury Ring) ning aastal 1828 kirjutas ta 85 aastasena poeemi tänulikkusest selle eest, et tal õnnestus nii vanaks elada ja näha puudesalu kasvamist. Aasta hiljem ta suri, kuid pöögipuud kasvavad sama kohapeal veel tänagi. Aastal 1849 laiendas tema poeg John Goring valduse suurust 20 000 aakrini. Aastal 1926 kolis perekond välja valduse peamisest hoonest, Wiston Housest, ning alates 1951 on see hoone välja renditud Suurbritannia välisministeeriumile.
Harry Goring läks 1960ndatel LAV-i õppima, tutvus seal oma tulevase abikaasa Pip-ga, kes on sündinud ja kasvanud üles Franschhoeki veinipiirkonnas. Nad abiellusid ja asusid elama Inglismaale aastal 1972. Alates saabumise hetkest hakkas Pip unistama viinamarjade kasvatamisest, sest pinnas tundus sobiv ja maad ju oli. Aga aeg ei olnud selliseks uuenduseks veel küps ning põldudel kasvatati teravilja ja köögivilju.
1990ndate lõpus hakkasid mõned šampanjamajad tundma huvi viinamarjakasvatuse vastu Inglismaal ning avaldasid soovi osta ära osad Wistoni mõisa maad. Perekond ei müünud, vaid otsustati ise viinamarju kasvatama hakata. Aastal 2006 istutati esimesed Pinot Noir, Chardonnay ja Meunieri viinapuud. Alates aastast 2011 juhib maja tegevust Harry ja Pipi poeg Richard koos abikaasa Kristyga, aastane toodang on 80 000 pudelit ning ambitsioon on jõuda 100 000 pudelini. Mitte enam, sest ennekõike soovivad nad keskenduda kvaliteedile. Aastal 2015 ristiti Wiston Estate Brut vahuveiniga kuninganna Elisabethi II jaht “Britannia”. 2017. aastal rajati uusim viinapuupõld, kuhu istutati Chardonnay viinamarjad. 2018 võitis maja WineGB konkursil auhinna “Winery of the Year” ning 2019 andis Decanter ajakiri Wiston Estate Blanc de Blancs 2011′ 98 punkti, mis oli tol hetkel suurim skoor, mis on antud Inglismaa veinile.
Pärast põgusat jalutuskäiku viinamarjade vahel, juhati meid keldrisse maitsmisruumi, kus saime degusteerida 4 erinevat vahuveini.
Blanc de Blancs NV. Värvus oli helekollane, aroomis oli tunda küpsiseid, rohelisi õunu ja mineraalsust. Maitse oli tugev, jõuline ja röstine. Hape oli piisavalt tugev, aga mitte domineeriv, lõpp oli pikk, puhas ja mineraalne. Väga mõnus ja nauditav esimene käik.
Wiston Brut NV. Värvus helekollane, aroomis oli tunda veidike metalsus, tooreid puuvilju, tsitruseid ja õrnalt röstitud päevalilleseemneid. Maitse oli täidlane, rikkalik, tunda oli punaseid marju ja veidi suitsusust.
Wiston Rosé NV, koostises 40% PN, 30% CH, 30% Meunier. Joogi värvus meenutas lahjendatud jõhvikamahla, aroomis oli tunda maasikaid ja punaseid sõstraid. Maitse pulbitses punastest marjadest, keskmaitses domineerisid maasikad, lõpus ilmusid veidike kirbemad noodid.
Estate Blanc de Blancs 2018. 50% veini on hoitud puidust vaatides, 50% metallist vaatides. Värvus oli helekollane, aroom oli täidlane, milles oli tunda trühvleid ja röstisust. Maitses olid pähkleid, marmelaadi ja punaseid sõstraid.
Täna, selle aasta viimasel päeval, otsustasin kirja panna kõige suurema šampanjaelamuse aastast 2025. Aasta 2000 on meie perele väga oluline aasta, siis saime lapsevanemateks ning kui käesoleval aastal meie lapsuke lõpetas ülikooli, siis otsustasime avada just tema sünniaasta numbriga šampanja. See pudel oli oma aega pikalt kapis oodanud ning mul tegelikult oli hinges ka kerge värin, et kas oleme šampanjat ikka õigetel tingimustel säilitanud. Õnneks oli šampanjaga kõik väga hästi, lapsega õnneks ka.
Krugi šampanjamaja ajalugu ei hakka ma siinkohal ümber kirjutama, meie eelmistest kohtumistest saate lugeda siit. Kõikidel Krugi šampanjadel on tagaküljel unikaalne kood ning kui see kodulehel sisse lüüa, siis saab detailse ülevaate just tolle pudeli sisust.
Aastal 2000 olid Champagnes heitlikud ilmad, saab isegi öelda, et ekstreemsed ilmaolud ning viinapuud said tunda nii vihma, kuumust kui ka tormituuli. Nii erilise aasta puhul andis Krugi maja maitsmiskomitee 2000. aastakäigu šampanjale hüüdnimi “Stormy Indulgence”.
Krug 2000 šampanja on poeetiline dialoog peaaegu võrdsetes kogustes Chardonnay (43%) ja Pinot Noir (42%) vahel, millele lisandub kerge Meunieri (15%) kohalolek.
Tol aastal korjati viinamarjad perioodil 11-25 september ning pärast mitmeid maitsmisi komitee poolt otsustati kokku segada Trépail ja Villers-Marmery’s kasvanud Chardonnay, millistes oli tunda tooreid tsitrusvilju, millised pidid taltsutama Avize ja Mesnilis kasvanud võimsaid valgeid viinamarju. Pinot Noir viinamarjad on pärit Ambonnay, Bouzy ja Aÿ aedadest ning viimase lihvi annavad joogile Meunieri marjad Saint Gemme ja Villevanard küladest.
Meie pudel küpses keldris täpselt 13 aastat ning sai korgi peale 2013. aastal.
Värvus klaasis oli särav kuldkollane, intensiivne ja hästi sügav toon.
Aroomis olid kohal küpsed õunad (Kuldrenett), karamell, pähklikreem ja brioche.
Maitses tundsime tsitrusvilju, laimikoort ja mineraalsust. Esimene mulje oli täidlane, siis tuli esile iseteadlik ja iseloomuga hape, mis kandis läbi pika maitseteekonna. Maitse arenedes tundsime aprikoose, küpsetisi ja võikreemi. Järelmaitse oli väga pikk……… Imeline ja täiuslik šampanja. Elagu elu!
Soovin teile rõõmurohket vana-aasta õhtut ning uusi elamusi täis uut aastat!
Kuu aega tagasi käisime sõbrannaga Berliinis ning ostsime kohalikust väikesest veinipoest tähistamiseks Pierre Gimonnet&Fils rosé, millist siis päikeselisel laupäeval nautisime.
Sama maja Special Club 2012 šampanjat olen ükskord ammu ammu proovinud, tookord jõudis see pudel minu juurde Ukrainast. Berliinis maitses rosé imeliselt ning meeldiva üllatusena avastasin koju jõudes, et üks minu lemmik veinipood Eestis – TTW Rotermanni, toob selle suurepärase šampanjamaja toodangut nüüd Eestisse. Kuna kalendrisse oli planeeritud üks sügisene väljasõit Läänemaale koos šampanjadegustatsiooniga, siis haarasime võimalusest ning valisime degusteerimiseks kolm erinevat Pierre Gimonneti šampanjat.
Esimesed märkmed perekonna kohta on leitud aastast 1750, tegemist on vana ja väärika suguvõsaga ning armastus viinamarjade vastu on neid saatnud mitme sugupõlve jooksul. Maja ajaloost kirjutasin pikemalt pärast meie esimest kohtumist, kel huvi, siis pikemalt saate lugeda siit.
Oma degustatsiooni alustasime Special Club 2016 BdB Extra Brut-ga.
Koostises 100% CH, 85% marjadest pärinevad grand cru aedadest, 15% 1er cru aedadest. Šampanja on seisnud settel 5 aastat, suhkruid on lisatud 3,5g/l ning pudel on korgitud 01/2025. Aroomis oli tunda veidike soolakaramelli, õunasiidrit, mineraalsust ja soolasust, ka veidi tsitrusvilju. Maitse tundus esimese hooga täidlane ja ploomine, keskmaitses ilmus õunaseemnete mõrusus ning lõppmaitse arenes tagasi täidlaseks, isegi leivaseks. Päris viimane aimdus suhu jäi õunakoortest ja -seemnetest. Väga mitmekülgne ja põneva iseloomuga jook, milline sai kenasti hakkama ka angerja rasvasusega.
Järgmisena avasime Gastronome 2020, koostises samuti 100% CH. Šampanja valmistamiseks kasutatud viinamarjadest pärineb 68% grand cru aedadest (Cramant, Chouilly ja Oger küladest), ülejäänud 32% viinamarju on kasvanud 1er cru külades Cuis ja Vertuses. Suhkruid on lisatud 3g/l ning pudel oli korgitud 02/2025.
Gastronome šampanja loodi aastal 1947, joogi hellitusnimi on “Gimonnet pärl” ning joogi loomise idee oli pakkuda seda restoranidele klaasi kaupa müümiseks. Joogile lisatakse vähem suhkrut ja pärmi ning pudelis on tavapärasest väiksem rõhk, mille tulemusena on mullid joogi sees väiksemad ning joogist jääb suhu pehmem tekstuur ja kreemisem mulje. Šampanja sobib aperitiiviks või kergemate kalaroogadega.
Aroomis oli tunda võid, koort, aga ka veidike rohusust. Maitse oli sirgjooneline ja värske, kerged kreemised noodid ja küpsed luuviljad, lõppmaitse oli suhteliselt lühike ja ümar.
Viimasena avasime Brut 1er Cru Rosé de Blancs, baasvein pärineb aastast 2022, koostises on 94% CH ja 6% PN Bouzy punaveini, suhkruid on lisatud 5g/l ja korgitud alles üsna hiljuti, 06/2025. Aroomis olid punased sõstrad, mustikaid ja veidi röstisust. Maitses olid punased marjad, rabarberi hapukust, tugevalt pihlakaid, lõppmaitse oli pikk ja veidi mõru. Nautisime roséd koos pardifileega, mille vürtsid kindlasti võimendasid ka osasid šampanja maitsenüansse. Toit ja jook kokku moodustasid kena paari.
Igatahes on Gimonneti veinimeister väga hea käega ning ootan huviga järgmisi kohtumisi, sest maja sortiment on lai sh ühe küla viinamarjadest valmistatud Special Clubid. Kohtumiseni!
Delamotte šampanjamaja asutas aastal 1760 viinamarjakasvataja François Delamotte, maja on vanuselt viies tootja regioonis. Maja on läbi mitme generatsiooni liikunud käest kätte ning 1940ndatel jõudis maja Nonancourt perekonna valdusesse. Legendaarne Bernard de Nonancourt juhtis maja kuni aastani 1988, mil Champagne Laurent-Perrier maja ära ostis. Pärast legendaarse Salon šampanjamaja ostu aastal 1989 ühendati kaks maja ametlikult ühe katuse alla ning nad toimetavad tänaseni käsikäes. Alates aastast 1997 juhib Delamotte ja Saloni šampanjamaja üks ja seesama mees – Didier Depond.
Viimane kord haarasin Pariisi lennujaamast kaasa Delamotte BdB siinkohal jagan oma muljeid pikemalt. Viinamarjad on kõik pärit grand cru aedadest ning vein on küpsenud roostavaba terasest mahutites. Reservveine on lisatud maksimaalselt 10% ning šampanjat hoitakse enne ümberkorkimist settel 4-5 aastat, mis lisab joogile sügavust.
Koostises 100% CH.
Värv klaasis oli õrn helekollane, mullijoad klaasis olid tihedad ja säravad.
Aroomis oli tunda rõõska koort, võid, tsitruseid ja vihjet ingverile.
Maitse oli äärmiselt klaar ja selge, mineraalne ja kriidine. Kohati oli tunda veidi kirbeid õunaseemneid, lõppmaitse oli pikk, hape hoidis kenasti iseloomu, tunda oli tsitrusvilju. Koos kalamarja saiaga tulid esile magusamad noodid – võisai, puuviljalisus ja vanilje. Suurepärane BdB, mida nautida aperitiiviks või mereandidega!
Eelmisel kevadel avastasime, et Balen toob nüüd maale Famille Moussé šampanjasid ning otsustasime majaga lähemalt tutvust teha. Minu esimene kohtumine Moussé majaga toimus 2021, tookord kirjutasin ka maja ajaloost pikemalt. Maitsesime siis Moussé Fils “L’Or d’Eugène Perpetuelle” BdN ja huvitav on see, et alates 2023. aastast toodetakse selle joogi asemel kaht erinevat cuvéed: L’Esquisse ja Eugène, millest mõlemast ka hiljem pikemalt juttu on.
2013. aastast alates juhib šampanjamaja Cédric Moussé, kes võttis juhtimise üle, kui ta isa Jean-Marc traagiliselt veinikeldris juhtunud õnnetuses hukkus.
Cédric on suur innovaator ning alates 2014. aastast otsustas ta välja jätta kõik šampanjat maskeerivad tegurid (suhkru, väävli, uue tamme, oksüdatsiooni jne). Veinikeldris kasutab Cédric ainult terasmahuteid ning kogu veinimaja lähenemine on kõikides aspektides maksimaalselt jätkusuutlik, orgaaniline ning biodünaamiline.
Majal on täna 9.5 hektarit veiniaedu unikaalsel rohelisel savipinnasel kolmes külas, Vallée de la Marne piirkonna südames. Moussé šampanjad on peamiselt valmistatud Meunier marjasordist ning kuna pinnas on magneesiumirikas, siis see annab Moussé šampanjadele teatud delikaatse happesuse ja eripärase struktuuri. Kõikide Moussé šampanjade dosage on väga madal, maksimaalselt on lisatud suhkruid 2.5 g/l.
Lisaks on ka veinisiltides innovatsioon, mida nägin esmakordselt – seal on WID mikrokiibid, mille abil saab telefoniäpist kätte detailse info nii korje, maja, koostise jm kohta.
Võtsime mulliklubiga Moussé maja põhjalikult ette ning maitsesime kuut erinevat šampanjat.
L’Esquisse BdN Extra Brut – koostises 72% Meunieri ja 28% PN, 92% on baasvein aastast 2022 ning 8% on reservveine. Suhkruid on lisatud 1g/l kohta. Aroomis oli tunda metsmaasikaid ja õrnalt keedukreemi. Maitse oli delikaatne, tundsime murakat ja röstisust. Serveerisime seda jooki aperitiiviks koos mandlitega, nad sobisid kokku ülihästi.
L’Orage BdB Extra Brut – koostises 100% CH, viinamarjad on korjatud 12 erinevast külast, baasvein pärineb aastast 2021 ja suhkruid on lisatud 1,5g/l kohta. Värvus klaasis oli õrn kollane, aroomis oli tunda sidrunikoort ja lillelisust. Maitses oli tunda rabarberit, jook oli küps ja hape kirgas.
Aasta 2021 oli väga keeruline aasta Moussé jaoks. Kevadel öösiti kimbutanud öökülmad vähendasid saaki 40% võrra, suvel jälle räsisid viinamarjaaedu tugevad vihmahood, mis tõid kaasa hallituse leviku. Kokku kaotati suisa 85% saagist… Korje ajal aga tulid appi 11 viinamarjakasvajat ning aitasid Moussé hädast välja. Just sellisest suuremeelsusest (ma arvan) on inspireeritud ka L’Orage silt, millel on kujutatud 11 mehe siluetti.
Kolmandana avasime Eugène Longue Garde BdN Brut Nature – koostises 80% Meunier, 20% PN, veinid segus pärinevad ajavahemikust 2003-2017 mida on säilitatud Solera meetodil. Jook oli värske ja kirka üldmuljega, aroomis oli puuviljasust, maitses suus oli ümar ja pika lõppmaitsega. Me nautisime seda jooki koos soolaste küpsiste ja kanalihaga täidetud korvikesega.
Eugène BdNExtra Brut – koostises 80% Meunier, 20% PN, 50% veinist pärineb 2021. aastakäigust ning teine 50% on segu aastatest 2003-2020. Suhkruid on lisatud 2 g/l kohta. Aroomis ja maitses oli tunda kuivatatud õunu, küpseid pirne ja virsikuid, hape oli keskmine, natuke oli täidlust, üldmulje ümar ja kergelt suitsune. Joogi kõrvale soovitab veinimeister pakkuda pizzat, focacciat, samosasid.
Eugène Rose – koostises 82% Meunier (sh 12% punast veini), 18% PN, pool segust pärineb 2021. aasta saagist, teine pool reservveinid aastatest 2003-2020, suhkruid lisatud 2g/l kohta. Värvus klaasis oli sõstraroosa, lõhnas domineerisid röstised noodid, kirsid, brioche ja vürtsid. Maitse on keskmise täidlusega ja lopsakas, tunda on punaseid marju ja õunakooki.
Ja viimasena avasime grillitud veiseliha kõrvale Les Vignes de mon Village BdN Brut Nature – koostises 100% Meunier, 50% pärineb aastast 2022, ülejäänu on segu 2014-2021 aastakäikudest. Värvus klaasis oli kuldkollane, lõhnas oli tunda tsitrusvilju, metsvaarikat, tsipake pärmisust, mineraalsust ja luuvilju. Maitses oli heas tasakaalus, kus oli nii värskust, pähklisust, greipfruuti kui soolasust, järelmaitse oli pikk ja kauakestev. Suurepärane jook, mis oli väga nauditav ja väärikas kaaslane pearoale.
Jutt sai seekord päris pikk ning kui lõppu jõudsite, siis olete ära teeninud ühe klaasikese Moussé šampanjat!
Solemme šampanjamaja asub Reimsi ja Epernay vahel, Premier Cru piirkonnas, Villers-Aux-Noeuds külakeses. Olivier Langlais lõi Solemme brändi aastal 2009 ning maja võttis eesmärgiks liikuda orgaanilise viinamarjakasvatuse suunas. Alates 2018. aastast on kõik aiad sertifitseeritud kui mahepõllumajanduse aiad ning biodünaamilised võtted kuuluvad nii viinamarjakasvatuse kui veini valmistamise juurde.
Majal on kokku 6 hektarit aedu kolmes erinevas piirkonnas, kasvatatakse kolme viinamarja (CH, Meunier, PN) ning viinapuud on istutatud ajavahemikus 1957-2018. Pinnas viinapuuaedades on väga mitmekesine: kriit, savi-lubjakivi ja liiv. Veini valmistatakse nii lihtsalt kui võimalik, kasutatakse roostevabast terasest mahuteid ning keskmiselt hoitakse veini settel 36 kuud.
Solemme šampanja on üsnagi erandlik, sest kõik majas toodetud cuvéed on valmistatud ühe aastakäigu saagist, nad ei sega kokku reservveine ja noort veini.
Jalutasin ühel päeval Noblessneri piirkonnas ja avastasin enda jaoks uue veinipoe (WineCraft) ning poest leidsin Solemme šampanjad. Haarasin riiulilt kaasa Nature de Solemme Brut Nature BdB
Koostis 100% CH, suhkruid lisatud ei ole. Viinamarjad pärinevad 2014. aastakäigust.
Värvus oli kergelt roheka varjundiga helekollane.
Aroomis oli tunda õunu, alumiiniumi ja kuivatatud puuvilju.
Maitse oli täidlane, hape oli pigem keskmine, tunda oli õunaseemneid, mineraalsust ja brioche, lõppmaitse oli vesine.
Eile oli naistepäev ja esimene soe kevadpäev, mil kannatas paksus mantlis aias istuda, nina päikese poole ning unistada peatselt saabuvast kevadest. Lund pole ammu enam, lumikellukesed õitsevad ja minu poolest võiks kevad tulla, kohe homme. Nii igatsen päikest. Ilusaid hetki tuleb nautida ja nagu öeldakse, siis ainult piiratud kujutlusvõimega inimene ei suuda šampanja joomiseks põhjust leida, nii me siis naistepäeva puhul avasime Vollereauxi 2011. aastakäigu šampanja.
Koostises 75% CH ja 25% PN, suhkruid on lisatud 9g/l kohta.
Värvus klaasis oli särav kuldkollane, helkiv, kuldse kommipaberi värv.
Aroomis oli tunda õunu, pirni ja veidi lillelisust.
Esimese hooga tundsime maitses õunapirukat ja võisaia, samas oli jook mõnusalt värske ja särtsakas. Maitse arenes suus kenasti ja tuntavalt – kõige võimsam hetk keskmaitses oli siis, kui oli tunda õunaseemneid, seejärel hakkas maitse intensiivsus langema ning jäi järele kreemisus. Hape oli keskmaitses võimas, hoidis kogu maitsebuketti koos. Lõppmaitse oli mahedama happega ning suhu jäi erakordselt pikk järelmaitse, kus oli tunda õunu ning lõpuks jäi suhu ainult mahlane sidrun. Üliäge ja puhas šampanja, konkreetne ja täiuslik!
Loodame siis, et kevad tuleb õige pea ning toob meile päikese ja energia.
Jean-Baptiste Laherte pani perekonna valdusele aluse aastal 1889, kui istutas viinapuud Chavoti külla. Aegade jooksul on valdus tasapisi suurenenud, täna kuulub neile 11 ha viinapuid üle terve Champagne regiooni, kokku on 75 erinevat maatükki ning kasvatatakse kõiki 7 viinamarja. Alates aastast 2005 juhib maja perekonna seitsmenda generatsiooni esindaja Aurélien Laherte, kes käib oma isa Thierry ja onu Christiani jälgedes. Tänapäeval küpseb 80% maja veinist tammevaatides, iga aed eraldi.
Meie kohtusime Laherte Frères šampanjadega kevadel Time to Wines ning degusteerisime kolme erinevat jooki:
Extra Brut Ultradition – koostises 60% Meunier, 30% CH ja 10% Pinot Noir, 40% segust on reservveinid. Viinapuud on ca 30 aasta vanused. Suhkruid on lisatud 4,5g/l, värvus klaasis oli tumekollane. Aroomis oli kergelt aimata sidrunit ja brioche. Maitse oli täidlane, puuviljane ning lõppmaitsesse ilmus tugev hape.
LES 7 – koostises 10% Pinot Gris, 18% CH, 18% Meunier, 15% Petit Meslier, 8% Arbanne, 14% PN, 17% Pinot Blanc. Kokku on seda jooki valmistatud 3624 pudelit, valmistamisel on kasutatud Solera meetodit, kus vanim vein pärineb aastast 2005. Värvus oli klaasis tumekollane, aroom oli metalne ja tugev, hästi põnev ja mitmetahuline bukett. Tunda oli tsitrusvilju ja veidi lillelisust. Hästi eriline vein, maitse oli sügav ja jõuline, tunda oli soolakust, samas ka lopsakat röstisust ja võist rikkalikkust.
Les Beaudiers Rosé de Saignée Meunier – koostises 100% Meunier, viinamarjad kasvavad “Les Beaudiers” aedades millised on rajatud aastatel 1953, 1958, 1965. Kokku on seda jooki toodetud 3330 pudelit. Šampanja oli intensiivse punase värvusega, aroomis oli tunda maasikaid, punaseid sõstraid, arbuusi. Maitses oli veidi moosisust, punaseid metsamarju, lõppmaitse oli pikk, hape oli heas tasakaalus ja ei võimendunud, kergelt kreemine.
Oli põnev kohtumine ning kui kellelgi tekkis huvi majaga lähemalt tuttavaks saada, siis teate, kuhu minna! Ilusat jõuluootust!
José Michel & Fils veinimajast kirjutasin esimest korda mõned aastad tagasi, sestap ei hakka ajalugu siin kordama, vaid saate lugeda siit. José Michel toimetas mõisas aastast 1955 ning lahkus siitilmast aastal 2019, tema tööd jätkab lapselaps Antonin. Nad olid vanaisaga peaaegu alati ühel meelel, nii et ta jätkab vanaisa töödega, kuid katsetab ka uusi ideid. Kuna tegemist on Meunier viinamarja fännidega, siis 45% aedadest kasvabki Meunier ning Moussy, Pierry ja St Martin d’Ablois külad ongi head kasvukohad just Meunierile ja Chardonnayle. José Michel šampanjamaja koos 23 tootjaga kuuluvad ühendusse Club Tresors de Champagne ning Special Club nime kannavad nende majade tippšampanjad.
Ühe kauni sügispäeva veetsime Lahemaal Vainupea külas ning kaaslaseks oli meil just nimelt José Michel & Fils Special Club 2012:
Koostises 50% CH ja 50% Meunier. Värvus oli kuldkollane, mullid klaasis tihedad ja elavad.
Aroom oli üsna intensiivne – metspähklid, röstised noodid, vaevuaimatav lillelisus.
Maitse oli rikkalik, tunda oli rösti ja leivaseid noote, ka kreeka pähkleid. Täidlane jook, kus hapet oli keskmiselt tunda, jook oli küps ja korrapärane ning järelmaitse püsis pikalt suus. Nauditav jook!
Louise Pommery oli üks vapper naine, kes ei kartnud uuendusi ellu viia ja eksperimenteerida. Tema alustas esimesena 19. sajandil tavapärasest palju kuivema šampanja tootmist, hoolimata sellest, et isegi tema lähimad kaaslased sellesse ei uskunud. Mademe Pommery elust ja tegemistest saate pikemalt lugeda siit.
Mina aga hoopis jagan teiega täna muljeid, millised tekkisid meil Cuvée Louise 2004 maitstes.
Koostises 40% Pinot Noir ja 60% Chardonnay.
Aroomist jõudis esimese hooga ninna kefiir ja piimhape.
Maitse hästi õunane ja küpsete nootidega, tunda oli sulatatud võid ja mett. Hape oli tuntav, aga mitte jõuliselt esil, järelmaitse oli väga pikk ja kergete metalsete nüanssidega. Ülimalt kompleksne ja terviklik vein, ümar ja küps, suurepärane lausa!
Dosnoni šampanjamajale pani aluse Davy Dosnon ning tema soov oli luua kaasaegne ja ökoloogiliselt jätkusuutlik šampanjamaja. Tema äripartneriks on Nicolas Laugerotte, kes tegutseb majas ärijuhina. Dosnoni šampanjamaja asub Côte des Bar piirkonnas Avirey-Lingey külas, tegemist on Champagne piirkonna lõunaosaga ning viinamarjad kasvavad seal lubjakivisel pinnasel. Majal endal on viinamarjaaedu 2,15 hektaril ning šampanja tootmiseks ostetakse viinamarju ka teistelt kasvatajatelt. Viinamarjaaiad on piisava murukattega, et tagada pinnases leiduvate mikroobide hea tervis, maapinda õhutatakse ning kunagi ei kasutata kemikaale. Viinapuid pügades reguleeritakse viinapuude saagikust ja marjade jõulisust ning viinamarju korjatakse käsitsi. Veini valmistamisel on oluline veini kokkupuude tammega, et vein areneks võimsaks ja täidlaseks, säilitades samal ajal oma peensuse ja puhtuse. Récolte šampanjade valmistamisel kasutatakse 228 liitrisi Burgundia tammevaate, mis on minimaalselt 5 aasta vanused ning neid ostetakse Puligny-Montrachet piirkonnast.
Mina leidsin Eesti poeriiulilt Dosnoni Récolte Noire.
Koostises 100% Pinot Noir, suhkruid on lisatud 3,5g/l kohta.
Värvus klaasis oli kuldkollane nagu augustikuine viljapõld.
Aroomis oli röstisust ja täidlust, hästi sügav vein. Ninna jõudsid küpsete luuviljade ja leiva aroomid.
Maitses domineerisid alguses võised noodid, tunda oli küpseid õunu ja pirne. Maitse esimeses faasis oli vein sügavam, keskmaitses ilmus hape ning lõppmaitse oli pikk, kirbe ja mõrudate nootidega. Hästi põnev šampanja, mida veinimeister soovitab tarbida koos hautatud lamabaliha või köögivilja-veiseliha hautisega. Mina panin šampanja paari pasteedi ja krõbeleivaga ning see kooslus kõlas ka kenasti kokku.
Maja 7,25ha viinapuuaedu asuvad Cru de Vandières, Marne oru südames ning ca 80% aedades kasvab Meunier viinamari. Majas toimetab täna Geoffrey, veinimaja 10. põlvkonna esindaja, kes õppis veinitegemise põhitõdesid Alsaces ning praktikal käis erinevates veinimajades, sh Austraalias ning Uus-Meremaal. Selle perekonna lähenemine veinitoomisele on lihtne ja selge – kogu tootmisprotsess peab olema jätkusuutlik, saagikust hoitakse madal kaitsmaks viinapuid ja tagamaks kvaliteeti, viinamarjaaedades ei kasutata herbitsiide ning keemilisi väetisi, vaid ainult kompostitud lambasõnnikut.
Šampanjat toodetakse kahe erineva nime alt – Champagne Delouvin Nowack tootmisel jälgitakse Champagne piirkonna traditsioone, kasutatakse terasest mahuteid ning malolaktilist fermentatsiooni ei kasutada, et säiliks šampanjade värskus. Champagne Famille Delouvin tootmisel jälgitakse Burgundia piirkonna veinitootmise traditsioone ning kasutatakse ka väikeseid tammevaate, kus vein käärib settel 9 kuud. Segudes kasutatakse märkimisväärsel hulgal ka vanematest aastakäikudest pärit baasveine, aastast 1992 kuni tänaseni.
Eestisse on Famille Delouvin šampanjad jõudnud tänu Barbarea restorani omanikele, kes valisid need šampanjad omale majašampanjaks ning veinisõbrad saavad osta neid ka Karjase saia poest koju kaasa. Meie tegime seda ning proovisime hetkel valikus olnud kolm šampanjat ära. Me polegi enne oma klubiga biodünaamilisi šampanjasid teadlikult degusteerinud, nii et olime põnevil ja valmis uuteks kogemusteks.
Esimesena avasime Fauve Brut Nature, mille koostises on 25% Meunieri ja 75% Chardonnayd. Sildi keskel istub rahulolev, priske ja koheva sabaga rebane, juba sildi kujundus üksi üllatas positiivselt. Jook on keldrites küpsenud minimaalselt 72 kuud, toodetud aastal 2016 ning pudeldatud 02.2023. Kogutoodang oli 5544 pudelit. Aroomis oli tunda juuretise ja pärmivee lõhna, kohati lõi ninna lõhn, mida tunned kui seisad viljakuivatis. Maitse oli hästi erinevate tahkudega – oli tunda punaseid sõstraid, röstiseid noote, ka piimamannergut ja värsket leiba. Hästi täidlane üldmulje, lõppmaitse oli pikk ja sügav, hape oli heas tasakaalus. Väga põnev kohtumine ja positiivne üllatus!
Teisena avasime Blanc de Noir Le Lieu Dit Les Chaillets Brut Nature. Nagu nimigi juba ütleb, siis koostises on 100% Meunier ning Le Lieu Dit aia rajas Geoffrey vanaisa Pierre aastal 1974. Selle joogi aroomis oli tunda sammalt, niiske metsa aroome, käärinud õuna ja viljakuivatit. Maitse oli hästi õunane, röstine, selline elavaloomuline (mull oli suus tunda), joogi värvus oli õrnalt roosakas. Suhkruid lisatud ei ole, sestap oli jook väga kuiv ja hapet oli piisavalt.
Viimasena valasime klaasidesse Meunier perpetuel Extra Brut. Võrreldes kahe varasemaga, siis sellele segule on lisatud suhkruid 5g/l ning jook tundus, võrdluses eelmistega, magus. Värvus oli tuntavalt roosa, koostises 100% Meunieri, baasvein pärineb aastast 2020 ning sellele on lisatud solera meetodil vähesel määral reservveine perioodist 1992-2019. Pudel oli korgitud 08.2023. Maitses oli tunda tammevaadi nüansse, mahlaseid ja küpseid punaseid marju, jook oli täidlane ja röstine.
Kõik kolm šampanjat olid iseloomuga ja põnevad maitsed, veidi metsikud ja üllatustest pungil. Kui nüüd huvi tekkis, siis soovitan sul ette võtta teekond ühte Tallinna põnevaimasse, üliägeda menüü ja veinikaardiga restorani Barbarea ning kindlasti telli ka šampanjat. Proosit!
Sünnipäeva puhul tõin veinikapi hämarusest välja ühe Special Clubi ning ühtlasi oli see minu esimene tutvus Pierre Gimonneti šampanjamajaga. Ajalooürikutes tuulates leiame esimesed märkmed perekond Gimonnet kohta 1750ndatest aastatest, nad tegelesid viinamarjakasvatusega ning müüsid kogu oma saagi teistele tootjatele. Alles aastal 1935 alustas Pierre Gimonnet ise šampanja tootmist. Tema poeg Michel asus isale appi aastal 1955 ning täna toimetavad majas Pierre pojapojad Olivier ja Didier.
Aedu on neil kokku 29,4ha, millest 13ha asuvad Grand Cru alal Cramant, Oger ja Chouilly külades. Ülejäänud 16ha asuvad Premier Cru aladel. Viinamarju teistelt kasvatajatelt nad juurde ei osta. Didier Gimonnet usub, et veini kõrge kvaliteet sõltub viinapuude vanusest. Nende aedades on keskmine viinapuude vanus 35 aastat, Grand Cru aedades on osad viinapuud 40 aastased ning leidub ka kaks väga vana aeda – istutatud aastatel 1911 ja 1913.
Erinevate aeda viinamarjadest pressitud mahla hoitakse eraldi, et säilitada konkreetse aia iseloom ning puidust vaate ei kasutata. Fermantatsioon ja malolaktiline fermentatsioon toimub terasest mahutites. Alates aastast 1982 säilitatakse reservveine pudelites vaatide asemel, veinimeistri sõnul lisavad nad reservveinile 4g suhkrut ning see hoiab pikemal säilitamisel veini värskena. Gimonneti šampanjad on oma stiililt puhtad, elegantsed ja lopsakad, küpsevad kenasti ning on head stiilinäited põhjapoolsest Côte des Blancs`st.
Alates aastast 2012 tehakse väikestes kogustes ka külapõhiseid šampanjasid, nn mono-terroir, kus segus kasutatav vein on ainult sellest külast pärit. Oger Grand Cru šampanja on segu neljast erinevast aiast. Chouilly Grand šampanjas kasutatakse erinevas vanuses reservveine 3ha suurusest “Montaigu” nimelisest aiast ning Cramant Grand Cru šampanjasegus on 12 erineva aia marju.
Nende külašampanjadeni loodan jõuda mõne aasta pärast, seekord nautisime Special Club 2012.
Koostises 100% CH, suhkrut on lisatud 4g/l kohta. 60% viinamarju pärineb Cramant külast, 30% Chouilly külast ja 10% premier cru alalt. Jook on pandud pudelisse aprillis 2013 ning korgitud oktoobris 2018.
Värvus klaasis oli tumeda varjundiga kuldkollane.
Maitses ja aroomis oli tunda õunu, võid, õunakoort, vaniljejäätist ja mineraalsust. Lõppmaitse oli pikk ja hape kandis hästi. Koos kalamarjasaiaga tuli vaniljenoot eriti jõuliselt esile, kalamarja umami ja magusus mängis joogiga väga hästi kokku. Suurepärane jook!
Lisan siia lõppu veel ühe mõttetera, mille leidsin Pierre Gimonneti kodulehelt: “Me ei päri maad oma vanematelt, vaid me laename seda oma lastelt” (Antoine de Saint Exupéry).
Comtes de Champagne rosé on segu, milles on 30% Chardonnay marju Côte des Blancs piirkonnast, 70% Pinot Noir viinamarju Montagne de Reims piirkonnast ning šampanjasegusse lisatakse alati ka 15% Bouzy piirkonna Pinot Noir viinamarjadest valmistatud punast veini. Tegemist on Taittingeri maja kõige erilisema šampanjaga, milline on arenenud enam kui 12 aastat enne turuletoomist. Tegemist on siidise ja erakordselt täiusliku joogiga, milles on delikaatsed mullid. Värvus oli joogil tumepunane ning ninna jõudsid noodid küpsetest punastest marjadest, maasikakompotist, kirssidest, üleküpsenud aprikoosidest ning kõik need aroomid olid palistatud mineraalsete nootidega.
Maitse oli esmajoones puuviljane ja rikkalik, mis hiljem andis teed värsketele ja siidistele tanniinidele. Keskmaitses oli tunda aniisi, fenkolit ja mineraalsust, lõppmaitsesse ilmusid maasikakompott ja siirup. Hape oli puhas ja mineraalne. Hästi sirgejooneline, kompaktne ja rikkaliku maitsebuketiga šampanja.
Legendaarne balletitantsija Rudolf Nurejev on öelnud: “Kui ma joon Comtes de Champagne roséd, siis ma mitte enam ei tantsi, vaid lausa lendan…”
Pierre Mignoni šampanjamaja asub Le Breuili külas ning šampanja valmistamise oskust on isalt pojale edasi antud juba viie põlvkonna vältel. Täna toimetavad majas Pierre ja Yveline Mignon koos oma laste Céline ja Jean-Charlesiga, tütre vastutus on eksport ja poeg hoolitseb viinapuude eest. Aedu on neil kokku 20 hektaril üle terve maakonna, 50% aedadest kasvab Meunier, 40% Chardonnay ja 10% Pinot Noir.
Tooteportfell on neil päris suur, erinevad šampanjad jaotuvad kolme sarja alla: Classical, Original, Sublime. Meie maitsesime Sublime sarjast Année de Madame Millésime Rosé2009.
Koostises 55% CH, 30% Meunier, 15% Pinot Noir, suhkruid on lisatud 8g/l kohta.
Värvus oli sel joogil väga eriline oranž toon, selline küpse aprikoosi värv, õrn ja õhukese kuldkollase läikega.
Aroomis oli tunda metalsust, mineraalsust, üliküpseid luuvilju, veidi ka röstitud leiba.
Maitses oli mesisust ja punaseid marju. Tegemist on suhteliselt õhukese veiniga, jättis kergelt vesise mulje keskmaitses, samas suus oli hästi siidjas. Lõppmaitsesse ilmus kerge ja tagasihoidlik hape. Sobib kindlasti aperitiiviks ning näiteks sushi või toore tuunikala kõrvale.
Sellesuvine mulliklubi väljasõit toimus juuli keskel Andineeme ning seekord tegime lähemat tutvust Louis de Sacy šampanjadega. Maja toob Eestis maale Avallone ning nende valikus on kaheksa erinevat Louis de Sacy šampanjat. Majas alustati šampanjatootmist aastal 1962, ajaloost olen enne ka kirjutanud, lähemalt saate lugeda siit.
Louis de Sacy maja jaotab oma šampanjad kolme erinevasse sarjasse: great classic, grand cru ja vintage. Pudelite tagaküljel on kenasti olemas informatsioon baasveinide vanuse ja korkimise aja kohta ning üllatavalt pärinesid baasveinid vahemikust 2008-2016, mis tähendab, et neil on olnud piisavalt pikk aeg pudelis küpsemiseks. Aga nüüd jookidest veidi lähemalt.
Alustasime oma teekonda joogiga Cuvée Nue Brut Nature – koostises 75% PN ja 25% CH, baasvein aastast 2012 ja suhkruid lisatud ei ole. Pudeldatud on jook 05/2013. Joogi värvus klaasis oli kahvatu kollane, kergelt kuldse helgiga, mullijoad olid peened ja erksad. Aroomis oli tunda virsikuid, ploome ja mandleid, veidi aja pärast oli tunda ka kriiti, mett, küpseid aprikoose ja pirne. Maitse oli värske ja kreemine, kerge happesus ja apelsinid. Joogis olid heas tasakaalus värsked noodid ja küpsed luuviljad, samas oli tunda ka mineraalsust. Äärmiselt nauditav jook, millega meie oma õhtut alustasime, aga ta sobib suurepäraselt ka valge kala ja mereandide kaaslaseks.
Teisena avasime Andineeme päikesepaistes Rosé de Saignée Brut – koostises 60% PN ja 40% CH, baasvein pärineb aastast 2015 ja pudeldatud on jook 06/2016. Suhkruid on lisatud 3g/l kohta. Värvus oli jõhvikaroosa ning aroomis oli tunda punaseid marju, kuivatatud kirsse, metsmaasikaid ja vaarikaid. Maitses domineerisid maasikad ja vaarikad, samuti oli tunda toomingamarju ja veidike vaniljet. Kuiv ja paraja happega jook, lõppmaitse keskmisest pikem ja marjane. Sobib samuti aperitiiviks või külmade lihalõikude kaaslaseks.
Järjekorras kolmas oli Cuvée “Les Courtisols” Millésime 2014 Extra Brut – koostises 75% PN ja 25% CH, suhkruid lisatud 2g/l kohta. Viinapuud on istutatud aastal 1984 ja šampanja on pudeldatud 05/2015. Šampanjal oli kuldkollane toon, kerge roheka helgiga. Aroomis oli esimese hooga tunda ploome ja aprikoose, veidike sidrunit ja mandleid. Õhuga koostöös ilmusid aroomi veel ka lillelisus ja küpsed virsikud. Maitse oli kreemine ja pehme, samas värske. Üldmulje puuviljane koos kriidiste nootidega, isegi veidi soolasust oli tunda, eriti lõppmaitses. Sügav ja majesteetlik jook.
Inédite Blanc de Blancs Brut oli kõikidest teistest erineva iseloomuga ning üllatas meid kõiki. Koostises 100% CH, suhkruid lisatud 3g/l kohta. Baasvein pärineb aastast 2014 ja pudeldatud on jook 05/2015. Aroom oli täis piimhappe ja malolaktilise fermentatsiooniga seostatavaid lõhnu, ääretult tugev ja jõuline aroom, meenutas rääsunud võid. Maitse oli samuti väga täidlane, võine ja tugev, jõuline kombinatsioon puuviljadest ja võiküpsistest, hästi intensiivne. See šampanja eristus teistest oma iseloomuomaduste poolest väga, hoopis robustsem ja tahulisem jook. Üllatav!
Grand Cru Extra Brut – koostises 80% PN ja 20% CH, suhkruid lisatud 1,6g/l kohta. Baasvein pärineb aastast 2016, pudeldatud on jook 06/2017. Joogi värvus oli helkiv kuldkollane ja mull klaasis peenike. Aroomis domineerisid punased marjad, lisaks veel ka tsitrusviljad, vürtsid ja röstsai. Maitse oli delikaatne ja keskmise happega, röstised ja marjased maitsenüansid moodustasid suus ümara terviku. Suurepärane šampanja, üks meie tolle õhtu lemmikutest.
Õhtu lõpetas seekord Grand Soir Millésime 2008 – koostises 60% PN ja 40%CH, suhkruid oli lisatud 3g/l kohta. Joogi värvus klaasis on helekollane helkiv toon. Aroomis on tunda mineraalsust, veidike sidrunit, röstsaia, martsipani, kuivatatud puuvilju ja aimatavalt pähkleid. Maitse oli värske ja kreemine, siidjas, hape oli heas tasakaalus puuviljasusega. Elegantne ja põneva mineraalse alatooniga jook. Olen varem maitsnud Grand Soir 2003 ning tookordseid muljeid saate lugeda siit.
Oli meeleolukas ja väga maitsev õhtu. Tuleb tunnustada veinimeistri käekirja, mis oli seekord iga šampanja puhul veidi erinev, huvitavate alatoonide ja nüanssidega. Kindlasti mängis rolli ka see, et kõikide šampanjade puhul on kasutatud vanu baasveine ja pudeldamisest on tänaseks ka juba aastaid mööda läinud, sestap on olnud aega neil keldrite sügavuses küpseda. Meie jäime väga rahule ning igatahes julgeme küll soovitada selle maja toodanguga lähemalt tutvuda!
Eelmisel nädalavahetusel veetsime 3 päeva Pariisis, kindlasti ühes minu lemmiklinnas ning seekord käisime seal lihtsalt head toitu ja jooki, kunsti, imekaunist linnapilti ning veidi soojemat kliimat nautimas. Igavesti vahva oli, prantslased ikka oskavad elu nautida ning seal olles hakkad ise ka justkui vähem kiirustama, muretsema ning elu nautima. Reisides meeldib meile alati käia ka kohalikes toidu- ja veinipoodides ning šampanjaletiski ei saa ju külmalt ja midagi kaasa haaramata mööda jalutada. Esimesel õhtul haarasime kaasa Canard-Duchêne Rosé poolpudeli ning järgmisel päeval pärast pikka, ca 30 000 sammust koosnevat jalutuskäiku, oli seda kosutuseks just väga vaja.
Canard-Duchêne on tuttav maja, kuigi Eestis väga tihti selle brändi otsa ei satu, mõne restorani veinikaardil siiski võib neid kohata. Minevikus paar korda varem olen maitsnud nende šampanjasid ning maja ajaloost saate lugeda siit. Aastal 1968 tähistati maja sajandat aastapäeva ning selle puhul valmistati esimest korda Charles VII cuvéed. Täna jaotuvad maja šampanjad viie erineva kategooria alla, Rosé kuulub esimesse nn Requisite Collection-sse.
Koostises 30% PN, 40% Meunier ja 30% CH, reservveine on kasutatud 10% ja suhkruid on lisatud 8g/l kohta.
Värvus klaasis oli lõheroosa, selge oranžikas toon.
Aroom oli värske ja marjane, ennekõike oli tunda maasikaid ja vaarikaid.
Maitse oli parajalt värske, hästi julge ja otsekohene. Keskmaitses domineeris väga tugevalt kirsikompott, kirsid oli väga võimsad, hape ehitas tugeva selgroo. Tunda oli veidi ka maasikaid, metsmaasikaid ja lõpus ilmusid kerged suitsused noodid. Üldmulje oli delikaatne ja võiks öelda, et isegi täiuslik. Sellist roséd jooks veel!
Veinimeister iseloomustab seda jooki kui delikaatset ja suvist, otsustavalt elegantset ning soovitab nautida koos grillitud valge liha, Serrano singi või punaste marjadega panna cotta kõrvale. Meie nautisime seda aperitiiviks ning oli väga hea!
Billecart-Salmoni majja sattusime oma esimesel šampanjareisil, majja sisse küll kahjuks ei saanud, aga jalutasime aias ning nautisime seda imekaunist ehitist väljastpoolt. See maja on kindlasti üks minu lemmikutest ning hea meelega maitsen nende šampanjat kui võimalust on. Maja ajaloost ei olegi ma enne pikemalt kirjutanud, nüüd siis parandan selle vea ning loodetavasti viitsite selle kirjalohe lõpuni lugeda.
Nicolas François Billecart ja Elisabeth Salmon abiellusid aastal 1818. Koos rajasid nad Billecart-Salmoni nimelise veinimaja nende kodulinna Mareuil-sur-Aÿ-sse ning Nicolas otsustas ühendada jõud oma naise venna Louis Salmoniga, kes oli väga huvitatud öenoloogiast ja veinivalmistamise kunstist. Aastal 1900 võttis Billecart-Salmon osa Pariisi maailmanäitusest, nad olid ka üks Palais du Champagne ehituse sponsoritest ning nende šampanjat pakuti näitusekülalistele ka klaasiga. Aastal 1919 kutsuti Charles Roland-Billecart sõjaväkke ning pärast sõja lõppu naases ta praktiliselt tühjade keldritega majja – säilinud oli vaid 75000 pudelit šampanjat. Algas raske maja ülesehitamise töö ning aastaks 1936 oli maja tootmisvõimsus kasvanud 217 000 pudelini aastas.
Charles Roland-Billecarti vanim poeg Jean algatas aastal 1958 kvaliteedi parandamise revolutsiooni. Ta sai inspiratsiooni õlletootjatelt ning ta võttis kasutusele pikema ja madalamatel temperatuuridel toimuva fermentatsiooni. Selline tehnoloogia aitab tagada Billecart-Salmoni šampanjadele baasomadused – värskuse ja peenuse. Aastal 1964 valmistati esimest korda Cuvée Nicolas François lugupidamise märgiks maja asutajale.
1970ndatel otsustas Jean Roland-Billecart esitada väljakutse šampanjale, mida siiani oli peetud nn teise klassi šampanjaks – Brut Rosé. Tema eesmärk oli luua roosa šampanja, mille värvus oleks kahvatut tooni roosa ning maitses eristuksid värskus ja punaste marjade noodid. Muudatuse risk tasus end ära ning Brut Rosést on saanud nüüdseks üks maja lipulaev.
Aastal 1993 asus maja juhtima Jeani vanim poeg François, kes tegi väga radikaalse kannapöörde. Ja nimelt osteti tagasi kogu supermarketites olev Billecart-Salmoni šampanjade tagavara ja otsustati šampanjat müüa edaspidi ainult iseseisvates veinipoodides ning restoranides. See oli oluline brändi repositsioneerimise otsus.
Aastal 1999 valiti Cuvée Nicolas François Billecart 1959 Stockholmis Richard Juhlini poolt korraldatud 150 erilise šampanja pimedegustatsioonil sajandi parimaks šampanjaks – “Champagne of the Millennium”. Samal degustatsioonil jäi maja 1961 aastakäik teisele kohale. Kusjuures Antoine Roland-Billecart viis need 2 šampanjat võistlusele salaja, kuna tema vend François ja isa Jean olid võistlusel osalemise vastu. Küll aga oli isa varem nimetanud enda arvates parimaks aastakäiguks just 1959 ning Antoine võttis lisaks kaasa ka oma sünniaasta šampanja – 1961.
Lisan siia ka tookordse võistluse top10:
1/ Billecart Salmon 1959 2/ Billecart Salmon 1961 3/ Gosset 1952 4/ Dom Pérignon 1964 5/ Dom Pérignon 1961 6/ Pol Roger 1959 7/ Dom Ruinart 1979 8/ Krug Collection 1961 9/ De Venoge Des Princes 1979 10/ Paul Bara 1959
Aastal 2018 tähistas Billecart Salmoni maja oma 200ndat aastapäeva ning selle tähtpäeva auks valmistati ei vähem ega rohkem kui 1818 magnumpudelit erilist Bicentenary Cuvéed.
Sellise huvitava ajalooga majaga on siis tegu ning peab ütlema, et nende šampanjad on tõepoolest väga nauditavad. Ajaloo peatüki lõppu lisan ka ühe šampanja muljed, seekord Brut Nature:
Koostises 30% PN, 30% CH ja 40% Meunieri, suhkruid ei ole lisatud. Šampanja esimene fermentatsioon toimub terasmahutites, 50-60% kasutatakse reservveine ning vein küpseb pärmisettel 48 kuud.
Värvus klaasis oli tumedam kollane.
Aroomis oli tunda briochi, õunasust ja kuivatatud puuvilju.
Maitses oli veidi karamelli, küpsiseid ja õunakooki. Parajalt mineraalsust ja piisavalt hapet, üsna heas tasakaalus jook, mis sobib eriti hästi mereandide kaaslaseks.
Mullimaailm 
