Juhtumusi
märts 21, 2026
Kaks momenti viimasel teisipäeval.
Kõnnin mina trenni poole, üle mänguväljaku ja tiigist mööda, kiige peal on üks laps oma täiskasvanuga.
Laps ütleb asjalikult “Tädi ei tohi vette minna.”
Tema täiskasvanu kostab: “Tädi ei lähegi vette”.
Mina mügisen naerda, see tabas mind nii ootamatult, et ei jõudnud isegi naeruhäält alla neelata, ja mõtlen: ärge andke mulle ideid.
Hiljem õhtul läksin tuttavate kõrtsikontserdile ja mis ma seal teada sain. Ma muidugi mäletasin, et olen kunagi ammu “Seitsmes vapras” nende taustatantsijaks käinud, aga esiteks üllatusin, et mind tundis ära isegi see muusik, keda ma vahepeal näinud polnud (arvutage ise, kui kaua aega tagasi, kui tollal oli veel “Seitse vaprat”! ühtlasi on sellest näha, kui vana ma olen) ja teiseks sain tema käest teada, et meie klipp olla tookord seitsme parima hulka jõudnud.
“Sa saad selle nüüd oma CVsse lisada,” ütles U. “Et sa oled “Seitsme vapra” finaali jõudnud.
Muidu läks ootuspäraselt, st mul ei ole mõistust peas ja ma hüppasin nagu “Seitsme vapra” aegadel, koju kooberdasime koos puusaopereeritud U.-ga nagu vigased pruudid kunagi ja järgmisel päeval mõtlesin, et kõik, aitab, mina enam ei käi. Aga igasuguste sissesöödud ja pealemääritud rohtude ja puhkamisega sain jalad alla tagasi. Üks rohi oli porgandiseemne eeterlik õli, nagu Jane kunagi õpetas, kuigi karbi peal seda küll kirjas ei olnud, et ta tallakõõluseid arstiks. Tont teab, platseebo või mis, võib-olla aitab hoopis see massaaž, mis ma hajameelselt teen, kui seda õli jala sisse nühin.
Kuidas ma nalja sain
jaanuar 12, 2026
Ma marineerin aeg-ajalt ühe 15.-16. sajandi vahetuse tantsu otsas. Tal on paras salmilaulu struktuur – selged refräänid, mille vahel käivad erinevad, aga ühepikkused osad, tal on nimi, mis peaks tähendama väänatud või vigases hispaania keeles Biskaia tüdrukut (“Moza di Bischare”). Sarnase nimega laul näikse olevat olemas olnud, sest Josquin on seda oma keerulistes teostes baasmaterjalina kasutanud (ka tema pealkiri on väänatud, aga teisest kohast) – näete, Hespèrion mängib üht sellist keerulist teost, aga on selle alguses põhiteema välja pesnud ja mängib eraldi. Nii on kuulda küll, et täitsa tantsuline lugu on, jäi mul lausa kummitama, mis peaks olema korraliku eurohiti tunnus.
Ma vaatasin optimistlikult, et ma kuulen praeguseks juba isegi läbinisti polüfooniliselt esitatud variantidest põhiteema välja ja suudaks äkki isegi teistele õpetada, kuidas selle järgi tantsida, pöördusin tantsuteksti juurde tagasi ja avastasin nördinult, et pikkus või õigemini struktuur ei klapi. Täpselt nagu Barbara Sparti kunagi tantsude ja laulude klapitamise artiklis selle loo kohta ütleski*, ainult mina olin ära unustanud.
Teisalt hakkas mul juba ammu selle tantsu nimes “moza” sõna nähes kummitama üks 15. sajandi lugu kõige katoliiklikumate monarhide palee lauluraamatust, lorilaul nimega “Dale si le das”, kus on samuti mitmest eri koha tüdrukust juttu. Kuulake, nii mängib seda näiteks 1970. aastate Madridi tudengite folkbänd nimega Jubal.
Ja selle laulu pikkusega klapib tants märksa paremini. Ainus häda, et isegi kui moosekandid ei tee puhtalt teksti sisu pärast aeglustusi ja kiirendusi, on sinna üks raskesti tabatava rütmiga koht juba sisse kirjutatud. Kuulake näiteks Capella de la Torre instrumentaalversiooni.
Mõtlesin, et seda saaks tantsuga korralikult sobitada siis, kui ise sisse laulda. Ja siis süvenesin teksti ja sain aru, et uduse rütmiga kohad on asja pärast. See laul on sama tõugu nagu viisakamatest lugudest “Suur lilleaed” või ropumatest “Aasiast tulid hunnid” – tulemata jäävad riimid, regulaarne rithmus interruptus**. Kui riim jääb tulemata, aga tema tulemist lastakse oodata ja antakse mõista, peabki rütm ujuma minema! Capella Virelai esituses kukub see hästi naturaalselt välja, umbes nagu üks laulja lööks teisele käe suu ette, et ise rida viisakalt lõpetada.
Seepeale mõtlesin, et äkki saaks korraga ikkagi kaht asja – laulda vajalikus rütmis sisse ja publikule vähemalt stiili edasi anda. Hakkasin inspiratsiooniks sama sorti eesti laule guugeldama; hunnide laulu leidsin kohe üles ja ma vist isegi suudaks selle vajaliku viisi peale ümber tõsta; lilleaia laul on liiga siivas ja liiga autoriõiguse all; aga siis tuleb uduselt meelde laul, kuidas vanasti surnule toodi palju lilli, siniseid ja punaseid ümber surnu… ti–iiigi taha vainule pandi surnu maha, karjapoisse ja sulaseid panid talle…
Aga vat rohkem ei mäleta, järelikult peab jälle guugeldama, mis siis, et seda ma tantsuks ei sätiks, algne tantsulaulu otsimise idee on juba ammu meelest läinud ja näpud klõbisevad ise mööda klaviatuuri.
Hah. Guugel ei tea sellist laulu! Guugel pingutab! Guugel pakub minu ropplauluotsingute peale midagi, millest loodab, et läheb pihta! ja see on nii abitult naljakas. Otsin “siniseid ja punaseid”, tuleb esimeses järjekorras liiklusseadus. Otsin “karjapoisse ja sulaseid” ja hakkan kõva häälega naerma:
“Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS”.
Otsin “tiigi taha vainule” ja tuleb: “Asustusstruktuur ja arhitektuur, kirjeldused ja ehitustingimused külade kaupa”.
Hirnu või herneks!
Lõpuks leidsin kõveraid teid pidi ikka üles, kõige rohkem tekstivariante saab otsisõnadega “parunid ja vonnid”, eriti arhailise meestelaulu lehelt – tuleb küll palju vigaseid tekste, kus edasilükkuvad riimid ei tule loogiliselt välja, aga saab õigesti tehtuid ka. Ja tuleb välja, et seda lauldakse “Gaudeamuse” viisiga (kuigi ma ei mäleta ega saa ka täpselt aru, kuidas)! Nt siit saab näha, kui roppust ja rumalat nalja ei karda.
Mulle kuueaastase või keskaja inimese maitse järgi rumalad naljad teinekord täitsa meeldivad, aga need püüdliku otsimismassina valevastused ajasid sedapuhku rohkem naerma.
*
“The first three strophes consists of six choreographic bars, while the refrain is three bars. /…/ The music of the song has no refrain and is made up of four (including a repeat) eight-bar (4 -beat) phrases, thus making it difficult to “fit” the music /…/ As far as dancing this simple 4/4 choreography to Josquin’s polyrhythmic setting is concerned, it is possible, though not easy; but the question is, does it make musical, choreographic, or socio-historical sense?”
Ma oleks erinevalt Spartist nõus iga salmi üht-kaht viimast rida refrääniks võtma, aga salmid jääks siis ikkagi liiga pikaks, vähemalt selles tempos, nagu mulle usutav tundub.
** Inglise keeles on see “õõnestatud riim” või “õrritusriim” või “mõtteriim”, kas keegi teab, on sel eesti keeles kokkulepitud termin olemas? “Mõtteriim” kindlasti ei sobi, selle all mõeldakse meil juba parallelismi. “Õrritusriim” on iseenesest tore, seda guugeldades leidsin ka kellegi FB-postituse, kus küsiti sama asja ja mu lemmikpakkumine oli seal tegelikult “fantoomriim”.
Ilupilti pühadeks
detsember 25, 2025
Panen siia Saltatriculi tänavuse pühadekaardi, sest vaadake kui ilusad me oleme.
Kuu aega täiskasvanu, peldik ja luterlus
november 29, 2025
Mõtlesin, et kui A. on välismaal, on kõige raskem kogu aeg ahju kütta.
“Ilmad on soojad,” lohutas mälumänguvõistkond, “ära küta.” See oli novembri keskel, siis oli tõesti soe. Jaa, kui me paar aastat varem -13 kraadiga kaheks nädalaks kodunt ära läksime ja edasi olid ka veel tükk aega miinused, siis ep. ei pidanudki meil puhurit käima panema, et torud ära ei külmuks. Maja hoidis ise plusskümmet sees. Ja praegu pole ju -13!
Aga A. on mu ära rikkunud ja nii olen ma ikkagi iga päev kütnud, lihtsalt väiksema ahjutäie, ja tema süütamistehnika töötab minu käes ka (saladus on peergudes! remondijärgsetest isoplaadijäänustest lõigatud peergudes! kuigi oma käe peal eksperimenteerides selgitasin välja, et õue pealt korjatud kasehagu aitab ka, kui paar päeva toas taheneda lasta).
Eluraskus tuli hoopis sealt otsast, et ühtäkki ei lõpetanud loputuskast enam jooksmist ära ja oleks siis niisama! meil on ju va motoriseeritud peldik ja see neetud mootor läks nüüd iga viie minuti tagant käima ja ma kannatan koledaid masinahääli sama halvasti kui… kui… näiteks ep. koer, tolmuimemise või köögikombainimise ajaks lähen parem kodust ära või maja teise otsa. Lõgistasin nuppu, ei aidanud, mootor läks mutku mürisema ja umbes kahekümnendal korral ma lihtsalt röökisin temaga kaasa, looma häälega, lootes, et keegi väljas ei kuule.
Püüdsin kaant nupust lahti kruttida, aga ta sunnik ei andnud end keerata ja mul ei ole pikki küüsi, mida serva vahele ajada, et paremini haagiks ja see kuradi mootor läks nüüd juba iga minuti tagant käima ja mu pähe ei mahtunud selle müra kõrvale ühtegi mõtet, ainult eelajaloolise looma möirgamine.
Lõpuks mahtus ühel vaikusehetkel pähe päästev idee vesi nii kinni keerata, kui ma jaksasin – see tähendas, et ta ei voolanud enam peale, vaid ainult tilkus, mootor sai ühes minu kõrvadega puhata ja koos pikema vaikusega tekkis ka võime nuppu kruttida.
Aga see kuramuse motoriseeritud peldik ei ole ju ka loputuskastist mingi lihtne, et lihtsalt tõstad viltuläinud korgi õigesse kohta tagasi või otsid, ega katlakivi sinna vahele ei ole tulnud. Tal on kõik liikuvad osad mingite karpide ja silindrite sees peidus ja ligi ei pääse, ainult lõgistada saab, sidrunhapet panna ja loota, et midagi läheb paremaks.
Täiesti ilmselt ei läinud, see peaaegu-kinnisest-kraanist pealetilkuv vesi ajas mootori nüüd iga poole tunni tagant tööle, ja ma otsustasin, et okei, ma ei keeragi enam seda kraani lahti tagasi, lülitan õhtul hoopis mootori ka välja ja vaatan, mitme tunniga üle ääre ajada ähvardab. Äkki ei hakkagi ajama, saan öö ära magada ja siis otsin kuskilt kellegi Inimese, kes oskaks karpidesse ja silindritesse tungida.
Oh häda, siis pean ma ju vetsust koristama, et jätta mulje, et mina olen ka inimene!
Selle masendava mõtte peale läksin jalutama ja mõtlesin, et äkki ikka saangi kuni A. tagasitulekuni nii hakkama, et ei keera vett peale ega mootorit käima muidu, kui khm akuutse vajaduse puhul. See on hästi minu moodi mõte. Kunagi tudengina elasin vahepeal talvel kuu aega ilma elektrita, sest lihtsalt korkide vahetamisest ei piisanud, ise ma rohkem ei osanud ja kedagi otsida ei viitsinud, kuni üks sõber omal algatusel “Notsu elektrifitseeris”, nagu ta ütles.
Aga naaskem nüüd oma lammaste juurde! jalutasin ära, tuli optimistlik idee, et äkki on mu loksutamisest ja sidrunhappest tegelikult ikkagi kasu olnud, lihtsalt kinnise kraani vahelt immitsev vesi ei avalda piisavalt survet, et kork korralikult kinni vajutada – äkki proovin nüüd vee tagasi keerata ja on hoopis parem.
Gloorihalleluuja, sellest piisas! ma ei pea Inimest oma majja kutsuma ja ise inimese muljet jätma!
See kergendus oli nii suur, et koristasin suurest rõõmust kempsu ära.
Mis on muidugi äärmiselt luterlik – õigeid tegusid ei pea tegema ega peldikut koristama selleks, et õndsust/torujüri ära teenida, sest see on nagunii võimatu. Õiged teod ja peldikukoristus tulevad kogemata, suurest rõõmust ja kergendusest, et koorem on mu pealt ära võetud.
Dihhotoomiaid
november 6, 2025
Maarja pool on parajasti arutelu, kuidas pahategijale reageerida, sellest tulid meelde kõik varasemad tõelise mina ja teesklemise ja ühiskonda sobitumise diskussioonid, mil mul oli isu postitada üht oma ülikooliaegse grafomaaniaperioodi luuletust, aga ei leidnud mahti.
Nüüd leidsin. Lahtiütlus: tegelased on mõistagi minu enda poolused, minu Jekyll ja Hyde, minu Alan Breck ja David Balfour, mul polnud tol perioodil mingit sellist “kallist”, kellega seda vestlust pidada.
Ta pole päris üksühele selline, nagu ma toona kirjutasin, mõni koht tundus kohmakas ja suveräänse autorina ma kohendasin.
***
Sul, kallis, silme ees on püha Graal,
kui ei, siis ihkad sitta, verd ja kust
ning hingest jälestad keskpärasust.
Kas taevaskoda – või siis viinasaal.
Su igal sõnal kohutav on kaal,
su silmavaade sünge on ja must,
kui ma ei näita üles vaimustust,
siis on mul väikekodanlik moraal –
kuid mina elaks meelsamini maal,
kus pahedele paotatakse ust
ning siivas kardin varjab siivutust.
Paralleelmaailmad
oktoober 28, 2025
Ohoo poes ei olnud enam neid häid odavaid retuuse, mis ma ükskord ehku peale ostsin ja oleks veel tahtnud. Küsisin müüja käest kurvalt: “Kas need said otsa või viidi lattu tagasi?”. “Need on seal teises poes, ma tean jah, siin poes pole neid olnud.” “Aitäh, ju mul siis oli valesti meeles, mis poest täpselt.”
Tulin koju, rääkisin A.-le ja sama soojaga kurtsin, et ometi, kui ma oma mälus sorin, siis on mul selge mälestus, kuidas ma just sealt poest ostsin. Isegi see kast on meeles, mille sees nad olid. Ja see kast on seal ikka alles, lihtsalt teised asjad on sees!
“Ainus loogiline seletus, et sa olid tookord paralleereaalsuses.”
“See seletaks nii paljut minu elus! et ma käin vahepeal paralleelreaalsuses.”
Ja rääkisin, kuidas ma käisin aegunud kinnisvarakuulutuses oma lapsepõlvekorteri pilte vaatamas. Minu toa aknast oli ikka seesama vaade, aga see ei olnud minu tuba (ootuspärane!) ega üldse mingi tuba, see oli hoopis köök. Või siis natuke ikka ka oli tuba, teate küll, moodne avatud planeering, sest seda seina, mis minu toa ja elutoa vahel oli, enam polnud. Ma ei saanud tükk aega aru, kuhu on siis kadunud see köök, mis tookord köök oli, kuni panin selle kokku teise imestamisega: pildi peal on igavene suur vannituba, kuhu nad selle mahutanud on, kui vanasti polnud sellist kohtagi, oli ainult väike kemps koridoris?
Niisiis, kus oli tuba, on nüüd köök, kus oli köök, on vannituba, seda ust, mis vanast köögist tagatuppa läks, polegi olemas, aga minu vanast toast, see tähendab, köögist, läheb sinna uks, mida polnud olemas. Nagu unes või teatris.
Ainult aknad näitavad õiget pilti ja väljastpoolt näeb maja ise ka välja, nagu ikka, kui õhupumba kast välja arvata.
See oli eile, siis mõtlesin ma ka, et minevik on paralleelreaalsus. Või õigemini olevik. Minevik on see, mis on päris, olevikus on asjad justkui päriselt, aga nihkes ja kahtlased, justkui tahaks mind mu reaalsustajus kahtlema panna. Olevik gaslight’ib mind.
Siis on veel raamatud ja filmid. Lugesin üht filmiblogi ja hakkasin seepeale taga otsima filmi, mida mäletan uduselt ainult teiste kirjeldusest, ja tundub, et sellist filmi pole olemas. Sest see film, mis minuteada peaks see film olema, osutus hoopis teistsuguseks.
Kevadel rääkis keegi mulle nördinult, kuidas keegi kolmas kirjeldas üht raamatut nii valesti, nagu poleks ta seda lugenudki. Mu tuttav meenutas, mis seal raamatus päriselt oli, konkreetsete detailidega. Ma kuulasin ja noogutasin, olin ise kunagi ammu lugenud ja tema kirjeldus tuli tuttav ette küll.
Ja siis suvel puutus seesama raamat mulle näppu, lugesin üle ja no ei ole seal selliseid detaile ega sellist sisu. Mis põhiline, tema kirjeldus tuleb mulle ikka tuttav ette, ma oleks kunagi nagu sellist versiooni ka lugenud, see raamat eksisteerib vähemalt kahel eri moel.
Tark A.!
Oma elu
oktoober 22, 2025
Maarja blogis autode ja nutifonide deemonlikust väest, mis inimese tõhususorjusse panevad, Ritsik on viimasel ajal kirjutanud, kuidas püüab elu rohkema jõudeaja poole pöörata, isegi kui rahaliselt kaotab ja see kõik – ja mis Frieda oma koormast kirjutas (ma ei lingi kedagi, sest äkki nad ei taha, kes teab, see teab) – tuletas meelde, mis ma mõtlesin mullu, kui mul oli kiire ja ärev aeg.
Mõtlesin, et üks asi on mulle väga imeline, jah, kaks on asja, mis annavad mulle tunde, et mul on oma elu üle mingi kontroll: jala käia ja ise süüa teha. Ise liigun, ise saan söönuks. Nagu ma lausa otsustaks midagi oma elus.
Aga need tahavad aega ja jaksu ja mõnikord pole parata, miski muu on need ära söönud.
Kolmas on raha kulutada, see annab korraks sama võimutunde. Ostan raamatu, käin kohvikus, soetan kleidi, võtan takso.
Aga tihtilugu on sellegi järel sama väsinud tunne, nagu ise oleks käinud ja teinud. Ja kui on kiired ja ärevad ajad ja pole mahti, siis ega seda raha pole tavaliselt ka: ilma mahita ei jõua raha teenida.
Nii et ikka tasub jala käia ja süüa teha, kasvõi niitnuudleid valge juustu ja tomatitega, kasvõi kapsast korraks panni pealt läbi lasta või purgiube soojendada ja miks mitte sinna munagi sisse lüüa, no jumala eest, kasvõi lihtsalt juustu-pirni võileiba või kefiiri rosinatega (ma kutsun seda oma müsliks).
Üks jalakäimise hüve tuli hiljaaegu veel meelde, kui meesteriiete tüüp postitas pika mantliga David Bowie pilte ja mul endal oli päev varem tarvis läinud taksoga sõita. Ja kuna ma tavaliselt autoga ei sõida, siis ei olnud ma espetsiaalset autosõidukostüümi selga panna taibanud ja oli alles häda oma mantliga sinna madalasse masinasse pugeda, nii et midagi ukse vahelt välja ei lipendaks või et ise jalgupidi oma saba peale ei jääks. Ühesõnaga, käies saab kanda nii pikki ja lehvivaid riideid, kui süda lustib, ei pea mõtlema, kuidas nad istumise alla jäävad või kas nad mahuvad üleni sisse. Isegi rongis ja bussis saab, sest sinna saab püstijalu sisse kõndida, Bowie-postitus illustreerib! Häda kohe, et mu tavalist lemmikbussi, mis mind uhkesti raudteejaama treppi viib, õige rongi ajaks ei käinud, ja nii ebainimlikult varase rongi peale ei saanud ka jala minna, sest iga lisaminut und oli kulla hinnaga.
Dinosaurustest
oktoober 1, 2025
Ühel augustiöösel tegin mitu korda aiaust lahti, võtsin õuna, lasin kassi sisse ja välja, võtsin veel õuna, siis lõpuks oli väike kass kindlasti sees ja hästi elevil, sest keegi lendas padinal lae all. Hmm, on need ööliblikad tänavu alles prisked. Padin läks kahtlaselt suureks, vaatasin veel ja toas lendas ringi lind.
Püüdsin ust pikemalt lahti hoida, äkki läheb välja – ei läinud. Isegi kui ma toas tule kustu panin. Selle peale jättis ta ainult oma padistamise katki, nii et mina lootsin iga kord, et nüüd on õhk puhas. Tuli põlema, lendab jälle, ja väike kass on hästi õnnelik ja jookseb linnu all mööda põrandat ringi, ja lind lollakas istub vahepeal rahumeeli ahju otsa, justnagu kass sinna ei ulataks.
Viskasin kassi esikusse ja ei osanud midagi targemat leida kui suure sõela. Ja siis proovisin jälle vaheldumisi lahtise uksega ja sõelaga ja pimeda toa ja lahtise uksega ja valguse ja sõelaga. Kuni järjekordse lahtise ukse satsiga ilmus tuppa ka suur kass ja siis hakkas tema hasartselt linnu all ringi jooksma.
Kusjuures teda oli palju raskem kinni nabida kui väikest kassi. Ta ei taha mulle kunagi haiget teha, isegi kui üritab sülest lahti rabelda, aga häda oli selles, et ma ei saanud teda üldse kättegi. Ise kaalub väikesest kassist kaks korda rohkem, aga liikus hirmuäratava väleduse ja sihikindlusega. Suur inimene, võttis jahti tõsisemalt.
Lõpuks krahmasin ta kuidagi kätte, kuidas ma saan ta nüüd niiviisi esikusse, et väike kass välja ei tuleks, hästi läks: viskasin ta väikesele kassile enam-vähem pähe ja selle segadusega sain ukse nende eest kinni.
Asusin jälle sõela, ukse ja valgusega mängima, sama resultatiivselt kui enne – teen ukse lahti ja panen tule kustu, jääb lind vagusi, nähtavasti läheb tuttu; panen tule põlema, hakkab ringi lendama ja ma ei saa kätte.
Tegin nii nagu ikka, kui ma ei oska midagi pihta hakata: ajasin A. üles ja siis oli tema korda ust lahti teha ja toas tuld kustu panna, uuendus oli see, et ta läks ise taskulambiga õue. Aga ei aita ka taskulamp, nii kui toatuli on kustus, on lind vagusi, aga ma ei leia teda üles, sest pime on noh. Kui tuli põleb, lendab ringi.
Mis siis sai? – ju hakkas ta ära väsima ja istus isegi valges toas riiuliservale ja kui ma siis sõelaga sinna ligi läksin, ronis enam-vähem ise sõela. Õues ei tahtnud sõelast väljagi tulla, ma pidin ta maja servaliistule kummutama, kus ta jäi kohe tukkuma, nii et isegi kui ma kassid esikuvangistusest tuppa päästsin, ei saanud ma neid õue lasta.
Tukkus mõnda aega; kui ma kolmandat korda vaatamas käisin, et kas ma pean ta ise puu otsa tõstma, ajas lõpuks tiivad laiali ja lendas kuhugi kõrgemale ära.
Seal sõelas sain ma teda väga lähedalt uurida, jätsin meelde, kus tal punased suled on, ja määrasin pärast ära, et punarind.
***
Ja enne, kui meelest ära läheb, siis ühel viimastest septembrikuu järveujumistest sain kaunis hea vaate hõbehaigrule. Mina olin poole järve peal ja vaatasin kalda poole tagasi; haigur oli ühes vesivõsasemas järvesopis, kuhu inimese mõõtu loomad naljalt järgi ei pääseks ja oli seal küllalt enesekindel, et mind rahus ignoreerida, kuigi ma hõikusin järve pealt ep-le, et vaata, haigur.
Esimene kord mul seal nii suurt lindu näha, tavaliselt on ikka vesikanad. Neilegi meeldib see võsasem vesi, sinna mina ei pääse ja nii on nad kaunis julged ja ei tee märkamagi, kui ma vesivõsa servani ujun.
Tegelikult tulin ma siia hoopis kassidest kirjutama, aga jääb siis seekord.
Pildikesed
juuli 13, 2025
Kummist koeraga lugu
Venna laps koukis riiulist välja kummikoera, mis oli kunagi päris koerale mänguasjaks kaasa pandud.
Koer läks ähmi täis ja ema arvas, et tunneb ära: koerakujuline!
Ma ei uskunud, koer orienteerub ennem lõhna kui kuju järgi, eriti kui see kuju on täiskasvanud koera oma ja selle täiskasvamuse kohta ilmvõimatult väike, aga ka seletada ei osanud, miks koer läheb ähmi täis millegi peale, mis ei saa kuidagi koera moodi lõhnata.
Selle jutu vahele piuksutas ema seda mänguasja hajameelselt, päriskoer kiunatas kohe vastu. Selge pilt, kummikoeral on juhtumisi naturalistlik piuks. Andsime päriskoerale kätte, las tegeleb.
Koer võttis sellel natist kinni, käis murelikult sinna ja tänna ja vedas lõpuks oma pessa.
Seal lakkus kummikoera hoolega, sättis pesas küll siia, küll sinna ja kiunus kaeblikult, sest
kumm on külm ja hingetu, pole mõistust meelel…
Laku palju tahad.
***
Lahendusega lugu
Nägin hiljaaegu unes, et läksin poole rongisõidu pealt maha väikesele kassile kohvi tegema. Rong ootas kõik see aeg, vedurijuht vaatas uksest välja. Teen muudkui kohvi, kass kaenlas, saan valmis, aga pagan, kassile juua on veel tuline. Kaua see rong nüüd ootama peab, piinlik.
Otsustasin rongi minema lasta ja siis kohe tuli hea mõte: ma võin ju kohvi rongi kaasa võtta, miks kass rongi peal kohvi ei võiks juua.
***
Mõistatuslik lugu
Ep jalutas mind koos koertega Anne kanali äärde ja jäi nendega pingi peale tšillima, mina läksin vetelpäästjate nina all ujuma. Ujun ära, ronin välja ja siis ütleb üks vetelpäästja:
“Tegelikult sellest kohast ei tohi vette minna.”
Pärast minu imestamist, et tohoh, talvel küll võib, ja tema möönmist, et talvel on teine kord, jätsin asja sinnapaika, panin riide ja arutasin ep-ga, et teinekord läheme siis hiljem, pärast nende tööaega, et ei peaks neid närvi ajama.
Ainult et huvitav, miks nad mulle alles pärast ujumist ütlesid, et ei või? nad nägid täpselt sama hästi, kuidas ja kust ma vette läksin.
Ep. käis välja hüpoteesi: vetelpäästjad on noored mehed, mina olen keskealine naine, järsku olin ma nende jaoks nähtamatu; mina lükkasin ümber: kuidas ma siis pärast nähtav olin, ega Anne kanal mingi nooruse allikas ei ole, et mu keskealisus oleks ujumisega maha pestud.
Mu lemmikseletus oli lõpuks selline: neil on töökohustus vales kohas ujujaid keelata. Aga nad vaatasid, et ma näen välja selline mõistlik, kaine ja terve, kes tõenäoliselt hätta ei jää. Niisiis täitsid nad oma kohustuse moel, mis segaks mu ujumist võimalikult vähe.
Kuidas sünnib tantsukava
juuni 19, 2025
Kui meie kunstnik EV küsis, kas mul on meie Inglise kavast (mida saab näha sel laupäeval Põltsamaa lossipäeval ja järgmisel laupäeval Pärnu Hansapäevadel pärandilaval) midagi pikemat kirjutada, oli mul tunne, et ma ei mäleta enam üldse, mis loogikaga ma ta kokku panin. Kui ma hakkasin taastama, oli rada selline:
meil on tekkinud piisavalt palju ilusaid 16. sajandi esimese poole riideid, mis on hea, sest nad sobivad kõikvõimalike hansa- ja lossipäevadega, kuhu meid kutsutakse (ma eelistan sellistel puhkudel jääda Liivi sõja eelsete moodide piiresse – isegi kui päris-päris Liivi sõja eel oli Hispaania mood juba üle Euroopa laiali levimas, on need pehmemad moed väliüritusel ka lihtsalt praktilisemad), aga ühtlasi lubavad otsast ka 16. sajandi repertuaari kasutada. See “ots” on see, mis toetub osalt tõepoolest sajandi alguse allikatele, osalt on sajandi teise poole allikate seltskondlikum ja pärimuslikum pool (millest varasemad õpikud vaikivad, aga millelaadset kraami on mainitud), vastandina sajandilõpu rafineeritud autoritantsudele.
Sedasorti Prantsuse seltskonnatantsude kava oli meil juba olemas ja mitu korda tehtud (võimalik, et selle nädala lõpul 21. juunil Põltsamaa lossipäeval on viimane kord!); Itaalia kava sai vahepeal ka palju tehtud ja jätsime ta vahepeal puhkama; vahelduse mõttes otsustasin kokku panna Inglise kava.
Mida Inglismaalt võtta? Ma tean küll, te tahate nüüd öelda “võta Gresley käsikiri“, aga ta on suure tõenäosusega veelgi vanem; seda kasutades peaks ka otsustama, mis aja ja koha materjaliga teda kõlbaks kombineerida, sest need tantsud on küll ise huvitavad, aga omavahel üsna sarnased ja läheks üksi üksluiseks. Kunagi vast süvenen põhjalikumalt, kombineerin ja komponeerin, las midagi jääb oodata ka.
Jäin esialgu parem nende tantsude juurde, mida me natuke hilisemas rõivas oleme juba tantsinud – ebatasasel muru- või kivipinnal on tuttavlik turvalisus omaette voorus.
Seega tulid ühest küljest mängu nn Inglise mõõdud ehk sealmail kindla muusika peale komponeeritud “saksatantsud” ja pavaanid.
Ja et üheülbaliseks ei läheks, vaatasin, kas mõnda “maatantsu” (country dance) annaks nendega kombineerida. Sest mõlemaid saab küll hulgakesi tantsida, aga “mõõdud” on sisuliselt ikkagi paaristantsud, isegi hulgakesi tantsides partnereid ei vahetata; “maatantsud” seevastu töötavad suuremate mustrite peal ja nad pakuks vaheldust. Õnneks on ka teada, et kuigi “maatantsude” õpetusi enne 17. sajandit kirja ei pandud, oli žanr juba 16. sajandil olemas: kuninganna Elizabeth pidas neist lugu, 1577. aastanumbrit kandvas (aga võib-olla tegelikult isegi vanemas) näidendis nimega “Misogonus” öeldakse “countrye dauncis”, nagu kõik peaks juba teadma, mida see tähendab, ja sajandi lõpul tehti juba vahet uutel ja vanadel maatantsudel (minu paksendus):
Her Majestie is in verie good health, and comes much abroade these holidays; for almost every night she is in the presence, to see the ladies dance the old and new Country dances, with the taber and pipe.
(nn “Sidney papers”, vt bibliograafiast Wood ja ka Cunningham).
Ning mõnd konkreetset tantsu, mis hiljem sellesse žanrisse liigitati, mainiti juba 16. sajandi esimesel poolel või keskpaiku, rääkimata tantsuviisidest, mis olid selleks ajaks üldteada ja -käibel.
Niisiis hakkasin massiivsest maatantsu-korpusest vanemaid välja noppima.
“Sellenger’s Round” – selle nimega tantsu olevat juba 1540. aastal Iirimaal nähtud. “Sellenger” on moonutatud vorm nimest “St Leger”; söör Anthony St. Leger oli Iirimaal Henry VIII saadik.
“All in a garden green” – selle nimega ballaad registreeriti 1566. Tantsu kirjeldatakse küll alles 17. sajandil, aga seal emmeldakse või musitatakse – mis paigutab ta varasemasse kihistusse. 16. sajandil olid musitantsud Inglismaal normaalsed (mille üle välismaalased imestasid), 17. sajandil hakati neid tasapisi imelikuks pidama.
“Fain I Would” – ballaade on sellise algusreaga palju. Kui ma ei eksi, siis vanimad neist on (tekstina) registreeritud 1566-67. Aga mis eriti tähtis, üks sellise algusreaga ballaad kannab nime “Lusty Gallant”, mille viis näikse tantsuviisiga tõepoolest suguluses olevat ja “Lusty Gallanti” nimelist tantsu on mainitud 1577. a Nicholas Bretoni luuleraamatus “The Workes of a Young Wit” luuletuses algusega “Not long ago, as I at supper sat” (minu paksendus):
And then you know, the youth must needs go dance,
First galliards – then larousse, and heidegy –
Old Lusty Gallant – All the flowers of the Broom.
And then a hall, for dancers must have room…
And to it then: with set, and turn about,
Change sides, and cross, and mince it like a hawk;
Backwards and forwards, take hands then, in and out;
And, now and then, a little wholesome talk,
That none could here, close rowned in the ear.
Kirjeldatud figuurid tulevad tuttavad ette ilmselt igaühele, kes seda žanri on tantsinud ja “take hands then, in and out” oleks nagu just sellest tantsust konspekteeritud.
“Pepper’s Black” – sellele viisile on keegi 1566. aastal ballaadi kirjutanud, tähendab, kuuekümnendateks oli see ilmselt üldtuntud meloodia. Läheb veel kolmkümmend aastat ja ka tants mainitakse otse ära: Thomas Nashe kirjutas oma vaenlase vastu 1596. aastal pamfleti (1596), kus süüdistas teda silmakirjalikkuses järgmiste sõnadega:
Who but an ingram cosset would keep such a courting of a courtesan to have her combat for him, or do as Dick Harvey did (which information piping hot in the midst of this line was but brought to me) that, having preached and beat down three pulpits in inveighing against dancing, one Sunday evening, when his wench or friskin was footing it aloft on the green, with foot out and foot in, and as busy as might be at Rogero, Basilino, Turkelony, All the Flowers of the Broom, Pepper is Black, Greensleeves, Peggie Ramsey, he came sneaking behind a tree and looked on, and though he was loath to be seen to countenance the sport, having laid God’s word against it so dreadfully, yet to show his goodwill to it in heart, he sent her 18 pence in hugger-mugger to pay the fiddlers?
See kirjeldus on küll kaunis hiline, aga mulle jääb sealt mulje, et need tantsud peaks selleks ajaks kõigile teada olema, umbes nagu keegi heidaks praegu mingile puritaanile ette tibutantsu, kaerajaani või macarenat. Ja ta on ka kuidagi arhailise moega, üks figuur on tal selline, milletaolisi on näha juba 14. ja 15. sajandi piltidel (nt Botticelli “Primaveral”, kuigi ma luban, et meil on rohkem riideid seljas.)
“Chirping of the Nightingale’i” pealkirjaga tantsu ega viisi pole enne 17. sajandit mainitud, aga ma märkasin ükskord midagi muud otsides, et selle meloodiajoonis on sama, mis “Canst thou not hit it” ja selle pealkirjaga loost räägitakse palju varem: Elizabethi-aegses näidendis “Wily Beguiled”, mille algversioon lavastati arvatavasti 1566. Igatahes parafraseerib seda ka Shakespeare 1590tel oma “Asjatus armuvaevas” (Georg Mere tõlkes “Ei saa sina paika, paika, paika…”, mida selle viisiga kahjuks laulda ei annaks.) Tants ise on sama tüüpi nagu “Pepper’s Black” ehk roteeruv ring täpsustamata hulgale tantsijatele; “Nightingale’i” puhul pole tehniliselt isegi tarvis, et neid oleks paarisarv. Frances Eustace hüpoteerib oma doktoritöös, et sellistes tantsudes elas edasi keskaja carole.
“Heart’s Ease’i” tantsust enne 17. sajandit juttu ei ole, aga paraleelpealkirja “Sing care away with sports and play” all mainitakse seda “Misogonuses” (sealsamas, kus “countrye dancis” esimest korda jutuks tuli) ja hiljem “Romeos ja Julias” (Georg Mere tõlkes “Süda rõõmustele”).
“Hunt’s Up” ja õnnelikud juhtumused
Nüüd jõuan ma “Step Stately” juurde, mille lisamiseks polnud mul algul ühtki muud head põhjust, kui et ma tahtsin, sest tal on huvitavad mustrid. Needsamad mustrid panevad mind kahtlustama, et ta oli algul lavatants – avafiguur on selgelt orienteeritud publikule, mitte üksteisele.
Aga mul ei olnud harjutamiseks esialgu piisavalt pikka muusikat võtta, sest kuigi seda on palju tantsitud ja salvestatud, teeb enamus ansambleid seda hoopis “Jack Puddingi” muusika järgi, mille Cecil Sharp “Step Stately” külge pookis – ma pole täpselt uurinud, miks, aga kahtlustan, et ta ei osanud “Jack Puddingit” ennast toona taastada, sest Playfordi raamatutes oli selle algkonfiguratsioon valesti üles joonistatud ja alles selle sajandi algul (mõnevõrra varasema) Lovelace’i käsikirja päevavalgele tulles selgus, et ta on ebastandardse paigutusega. “Step Statelyt” ta oskas tõlgendada, “Jack Puddingi” meloodia meeldis talle rohkem ja ta ei tahtnud seda raisku lasta.
Pika juutuubilappamise peale leidsin lõpuks muheda olemisega Mark Gilstoni, kes on rahvaviiside kõrval mitu varauusaegset Inglise tantsu dulcimeriga sisse mänginud, “Step Stately” nende hulgas. Paraku kulub selle tantsu peale palju rohkem muusika läbimänge kui tal ja ma pean Cecil Sharpe’iga nõustuma, et see pole küllalt huvitav meloodia, et ma tahaks sellele kordusi juurde kleepida. Nii hakkasin ma otsima, mis oleks piisavalt sarnase kõlaga ja sobiva fraasipikkusega lugu, mida keegi viitsiks hästi pikalt (ja ideaalis huvitavalt) mängida, ja sõelale jäi lõpuks “Hunt’s Up”. Näiteks rahulikus tempos variant (mida Saltatriculi tantsijale meeldib pruukida) Capella de la Torre esituses. Või (mida mina tahaks kunagi proovida, sest ma olen käbe ja kärsitu) selline Circa 1500 ja Nancy Haddeni kiire esitus.
Mida rohkem ma kuulasin, seda enam tundus mulle, et “Step Stately” põhinebki samal muusikalisel teemal, sukeldusin sellesse ussipurki sügavamale ja sain teada, et see oli üks järjekordne renessanss-“džässistandard”, millest on lugematul hulgal versioone, ja et muu hulgas on sellest võrsunud “Grimstock” (kuulake võrdluseks) ning isegi “All in a Garden Green”, kus samad akordid on saksatantsu-pärasesse neljasesse meetrumisse tõstetud (vt selline rahulik kuulamisversioon). Olles kõiki neid erinevusi ühe nimetaja all näinud, ei taha ma lasta end enam veenda, et “Step Stately” pole samast sugupuust, kõik akordid klapivad.
Ja sedakaudu jõuan ma tagasi “Inglise mõõtude” juurde – sest juba enne “Hunt’s upi” väljavalimist tundusid mulle kõige ägedamad kõige ebaregulaarsemad mõõdud, mida me teinud olime: vanainglise mõõtudest (“Old English Measures”, mis olnud algul Londoni tantsukoolide standardõppekava ja saanud hiljem Inns of Courti pidude kohustuslikuks repertuaariks) “Cycyllya Alemayne/Madam Sosilia/Cecilia/Sicilia Almaine” (ühtne ortograafia on nõrkadele) ja kaks tantsu Dulwichi käsikirjast, mis alles sel sajandil usaldusväärseks tunnistati: algne avaldaja John P. Collier tegi küll 19. sajandil usinat publitseerimistööd, aga tal oli halb komme sinna vahele ise dokumente juurde kirjutada ja ajalooliste pähe esitada, nii et pärast tema surma ei julgenud keegi tükk aega tema materjali usaldada, alles 2004 sorteeriti see konkreetne käsikiri sõkalde vahelt teraks ja siis kulus veel kümmekond aastat, enne kui tantsu-uurijad sellele uuesti otsa vaatasid.
Neist üks, “La down cella/La doune cella“ põlvneb muusikaliselt Sermisy laulust “Dont vient cela” (1528) (võrdluseks kuulamist). See sai juba Saksamaal tantsulooks – Neusiedleri lautoraamatutes figureerivad selle tantsulisemad töötlused kui “Du Fiensela” (1544) ja “Du wentzela” (1540, kurioosselt liigitatud itaalia tantsuks (“Ein welscher tanz”) – kas panite tähele, et ortograafia on jälle nõrkadele?), kahjuks ei kirjutanud tollased Saksa autorid omaenda rahvusliku tantsužanri koreograafiaid üles ja varaseim selle viisi tantsuseade, mis on meieni jõudnud, ongi Inglise oma.
Teine on “La bonetta/La bounette“, milles on kohe ära tunda, parampapaa, “All in a Garden Green” – oodake, ma panen viimasest kohe ühe tantsulisema esituse, siis on sarnasem.
Ennist jätsin ma aga tolle Cycyllya-Sosilia-Cecilia loo kohta ütlemata, et kuigi tantsukirjeldus käib käsikirjast käsikirja, on muusika neist kõigist puudu. Ja muusikaallikatest ei paista samuti midagi. Ühtlasi on tants hästi ebaregulaarse fraasipikkusega – esimene fraas on 5 ühikut, teine fraas olenevalt tõlgendusest 10 kuni 12, nii et ka võõrast muusikat pole talle kuigi kerge selga sobitada. Lõpuks jõudsin “Daniels Almaini” juurde, kui ma tantsumaterjali natuke mudisin – et esimest fraasi 2 korra asemel 4 korda ja kuna tantsul on ainult 2 osa, aga muusikal 3, siis keevitasin juurde nähtavasti samale daamile pühendatud “Cycyllya pavyani” (jättes sedapuhku 2. fraasist ühe korduse ära).
Ja kui te seda kuulate, siis tunnete muidugi ära, et see on JÄLLE üks “All in a Garden Greene’i” kunsttöötlus.
Lühidalt, ma olin kogemata saanud kavale leitmotiivi – kõigepealt “Hunt’s up”, siis selle töötlus “All in a Garden Greene” ja siis veel kaks selle töötlust, ja saan nüüd kontserdil rääkida, et meil on, vaadake, teema, “rohelises aias põõsa vilus”.
***
Tähelepanelik lugeja saaks nüüd sõrme püsti tõsta: oot-oot. Riided pidid olema 16. sajandi esimesest poolest, aga enamiku muusika või tantsude kohta tuleb esimene teade kuue-seitsmekümnendatest, kuidas need kokku sobivad?
Esiteks saan keerutada, et esmamainimine ei tähenda loomisdaatumit ja mõnda lugu ongi mainitud sellise tooniga, et kõik peaks juba ammu teadma.
Teiseks sattusin aga vahepeal vaatama Lucas de Heere 1560.-70. aastate akvarelle (Briti saarte moodide albumit ja “kõigi maailma rahvaste” albumit) ja paistab, et vähemalt keskklassis ja sealt allapoole õitsesid vanemas pehmemas stiilis moed veel nii hiljagi. Kaldun uskuma, et ilma daatumita riided on tõepoolest tema kaasaegsed, sest päris vanamoelistele piltidele on ta ausalt juurde kirjutanud “möödunud aegade” või lausa “antiik” ja lähimineviku omad tähistanud lausa täpse aastaarvuga. Tema raamatut ja sama aja paraadportreid kõrvutades hakkasin mõtlema, et äkki Hispaania mõjuga jäigad ja ülespuhvitud moed päris nii teerulliga kõigest varasemast üle ei käinudki – äkki pandi koonusekonstruktsioonid ainult “pildistamise jaoks” selga, aga päriselus oli praktilisemaid riideid rohkem näha. Eriti muidugi kõrgkihist allapoole liikudes.
————————————————————
Bibliograafiat, mida ma eespool veel ei linkinud
Vanadest “maatantsudest”:
Melusine Wood, “Some notes on the English Country Dance before Playford”, Journal of the English Folk Dance and Song Society, vol. 3, no. 2, Dec., 1937.
J. P. Cunningham, “The Country Dance: Early References”, Journal of the English Folk Dance and Song Society, vol. 9, no. 3, Dec., 1962.
Neist tantsudest põhjalikumalt, sh sellest, kuidas moed ajas muutusid (nt musitamine moest läks) vt
Margaret Dean-Smith and E. J. Nicol, “The Dancing Master”: 1651-1728: Part III. “Our Country Dances”, Journal of the English Folk Dance and Song Society Vol. 4, No. 6 (Dec., 1945)
Vt ka Joseph Casazza kokkuvõtet “Evidence for English.Country Dances in the Sixteenth Century”
ja Jeffrey L. Singmani repliiki “Letter: English Country Dancing: Pro and Contra” (poolt ja vastuargumendid on seal artiklis just selle kohta, kas neid passib teha varasemas kui 17. sajandi kontekstis).
Tantsuviisidega kattuvate ballaadide kohta vt
Hyder E. Rollins (koostaja), “An analytical index to the ballad-entries (1557-1709) in the registers of the Company of Stationers of London“, Studies in Philology. Volume XXI January, 1924;
Evelyn K. Wells, “Playford Tunes and Broadside Ballads”, Journal of the English Folk Dance and Song Society, 1937.
Claude M. Simpson, “The British Broadside Ballad and Its Music”, 1966.
Inglise mõõtudest on väga palju kirjutatud, huviline võib alustada näiteks siit:
D. R. Wilson, “Dancing in the Inns of Court”, Historical Dance Volume 2, Number 5, 1986/7
aga nende kontekstist pikemalt vt
John Ward, “Apropos ‘The olde Measures'”, Records of Early English Drama Newsletter, 1993
ja konkreetselt Dulwichi käsikirja ja Collier’ kohta
Anne Daye & Jennifer Thorp, “English Measures Old and New:
Dulwich College MS. XCIV/f.28”, Historical Dance Volume 4, Number 3, 2018.
Läbikäigu K 
