Ilusat kahekümneviiendat ja ka mao aastat!

Kuigi see aasta on poliitiliselt alanud üpris peadpööritavalt, siis soovin kõigile teile imehead kahekümneviiendat aastat ja kellel tõmbab idamaade poole, siis on paslik soovida vägevat mao aastat! 

Ma veel ei tea, kas eelmine draakoni aasta, millel olid suured lootused, et kõik tahavad sel aastal lapsi saada, ka paremaid sündimustulemusi siinkandis näitas? Aga mao aastat kardetakse, mistõttu üritatakse sel puhul diplomaatilised olla. Olen kuulnud selliseid ilusaid soove seoses mao aastaga:

Nagu madu, heidame maha mineviku naha, liigume edasi oma elu eesmärgi poole! Gong Xi Fa Cai!

Nii nagu suur osa inimesi, kartsin ka mina vanasti madusid. Ega nad siiani pole sellised loomad, keda kohe nunnutama tahaks minna. Aga juba Gruusias elades harjusin nendega rohkem ning sain aru, et see hirm nende ees on ikka väga psühholoogiline. Tegelikult on ta loom nagu iga teine, kes üldjuhul kardab inimlooma (ma ise kardan ka inimlooma rohkem, kui metslooma). Ja kui sõbranna pojad said mõned aastad tagasi endale sünnipäevaks mao nimega Pille, siis kardan veel vähem madusid. 

Siin algas Hiina Uus Aasta kolmapäeval. See tähendab kohalike jaoks 15 päeva pidutsemist, palju söömist-joomist ja kõiksugu traditsioone. Olen neist ka eelnevatel aastatel vist kirjutanud. Täna kõndisin õhtul poest koju ja tänava peal oli selline maotants uue aasta puhul. Loodetavasti toob sellise tantsu nägemine ka õnne!

Kuigi ma suur astroloogiasse uskuja pole, siis kui mao aastat peetakse suurte muudatuste aastaks, siis meie elu puhul vastab see tõele kindlasti (aga ka ilma mao aastata vastaks tõele). Meil on viimased kuud siin Singapuris ja siis kolime tagasi Eestisse. Villemit ootab ees gümnaasium, ja ilmselt meil kõigil uued tööalased väljakutsed. See kõik saab olema väga põnev!

Jakarta

Septembris avanes võimalus veeta üks nädalavahetus Jakartas. Priit nimelt esindab Eestit ka Indoneesias ning mul ei olnud siiani õnnestunud temaga kaasas käia. Indoneesia on muidugi tohutu suur - seal elab üle 230 miljoni inimese ning on selle näitaja alusel neljandaks suurim riik Maailmas. Jakartas annab vägagi tunda see, et rahvast elab seal meeletult ning see linn tundub lõputu. 

Samas muidugi tasub meeles pidada, et Jakarta erineb kindlasti oluliselt ülejäänud Indoneesiast, mis on tõesti oma kultuuride, usundite ja piirkondade alusel väga kirju. Lugesin läbi Berit Renseri raamatu "Minu Indoneesia" ja julgen seda väga soovitada. Autor on antropoloog, kes õppis Indoneesias elades ära ka sealse keele ning tõesti müttas ka sellistes kohtades, kuhu vähesed julgevad minna. Ehk siis sealt raamatust just infot Jakarta kohta ei leidu, kuid Indoneesia mitmekesisusest saab küll aimu. 

Aga Jakarta kohta veel selline karm fakt, et sealse tohutu populatsiooni tõttu (üle 10 miljoni inimese) langeb Jakarta maapind kohati kuni 25 cm aastas. Põhjus lihtsalt selles, et veega varustamiseks pumbatakse põhjavett, millega kaasneb linna vajumine  Jaava merre. See on ka põhjus, miks soovitakse pealinn kolida Kalimantani saare idaossa. Uue pealinna nimi oleks Nusantara. Aga ega see selline ülekolimine pole sugugi lihtne. 

Veidike meie Jakarta kogemusest. Liiklus on seal tõesti väga tihe. Näiteks näitas meile sealne sõber, et üht teelõiku võisid kordamööda kasutada paaris või paaritu arvuga lõppeva numbrimärgiga autod. Tol päeval tohtisid seda teelõiku kasutada vaid autod, mille numbrimärk lõppes paaris arvuga. Liiklusest veel ka nii palju, et otsustasime esimesel päeval Priiduga minna jalgsi nende rahvuslikku muuseumi kaema. See asus nii kahe kilomeetri kaugusel ehk siis üldsegi mitte kaugel. Aga meid vaadati kui ilmaimesid, kuna keegi ei kõnni tänaval. Eks mõneti ka mõistetav - seal on väga palav ja teisalt ei ole ka õhukvaliteet kiita. Nagu paljudes Aasia linnades on seal tohutult mootorrattaid ja nendega sõidavad suured perekonnad ning kõik saab ka veetud, kui vaja suuremaid asju transportida. 

Mis veel meelde jäi? No see, et indoneeslased on väga sõbralikud ja meie mõistes võib olla ka alandlikud. Kuigi tahan siinkohal öelda, et minu jaoks viisakus ei tähenda alandlikkust. Eestis mulle vahel tundub, et kui oled viisakas ja vabandad, siis vaadatakse, et oled alandlik. Nagu eelnevalt mainitud raamatust lugesin, siis nende kultuuris ei tohi kindlasti häält tõsta. Samuti ei ütle nad sulle kunagi otse "ei" või anna märku, et sinu plaan ei sobi. Seda tuleb osata ridade vahelt lugeda. Ühesõnaga väljamaalasena tunned üldiselt end väga teretulnuna. Mis aga on erinev Singapurist, siis saan aru, et sellist käsi-peseb-kätt mentaliteeti leidub seal. Samuti hakkab silma suurem kihistumine ja rikaste-vaeste lõhed. 

Eks paljud ütlevad, et Jakartas pole eriti midagi teha ega vaadata. Kahjuks tõesti muuseum, kuhu soovisime minna oli renoveerimisel. Kuid meile soovitati, et külastaksime paika nimega Blok M. See on nagu meie Telliskivi - selline noorte boheemlaste kant, kus palju galeriisid, kohvikuid, turg jne. Seda kanti täitsa soovitan. 

Samuti leidub tänava ääres kõiksugu söögikohti. Ja sööki tehakse sealsamas tänaval. Eks ta võib olla kõige sanitaarsem välja ei näe, kuid me sõime siiski ühes hiina päritolu tänava "sööklas", mida meie sõber soovitas. Täitsa maitsev oli! Ja seal käisid õhtuti kõiksugu pillimehed läänelikke lugusid indoneesia keeles mängimas ja veidi lisaraha teenimas. 

Järgmine kord kirjutan Georgetownist. 

Tagasi Singapuris

Ja viimane aasta Singapuris, ALGA! 

Suvi Eestis sai minu jaoks küll peaaegu kuu aega tagasi läbi, mil saabusin tagasi Singapuri, kuid ikka pole enne mahti saanud kirjutada. Jällegi oli imeline suvi - täis kõiksugu sündmusi - nii rõõmsaid, üpris töiseid, kuid ka kurbi (õnneks need olid vähemuses). 

Nagu ikka võeti mind saabudes vastu laulu ja lilledega. Ütlesin ka sõpradele, et varsti ma "ilma fanfaarideta" ei oskagi enam Tallinna Lennujaama saabuda. 

Kõigest ei jõua kirjutada, kuid Singapuriga seoses oli meil ka üks oluline sündmus. Nimelt külastas Eestit juunis Singapuri presidendipaar. See oli iseenesest suur au, kuna sisuliselt tegi president Tharman Shanmugaratnam ja tema kaasa Jane Yumiko Ittogi oma ametiaja esimese Euroopa visiidi Eestisse. Meiesugusele väikeriigile on see ikka suur au niiviisi märgatud saada. Tuligi välja, et nad on abikaasaga ka suured Eesti fännid ning käinud siin enne covidit eraviisiliselt, kogu oma perega. Visiit läks hästi ning mul õnnestus ka paaris kohas kaasa jõlkuda. 

Sellest, kui tore oli näha Tobiast, Gogot, perekonda, sugulasi, paljusid sõpru, olla Varnjas, sellest kõigest ei hakka pikemalt kirjutama. Suvesse mahtus ka väike kurb sõit Taani matustele, PJ Harvey kontsert Flow festivalil Helsingis ning konverents Šotimaal. Ja Villemi suvi oli väga töine - nii malevas, cateringi jooksupoisina jne. Ta oli ise väga rahul sellega.

AGA, nüüd oleme tagasi Singapuris ja nagu öeldud, saab see teekond juba järgmisel suvel läbi. Sestap tuleb veel Singapurist ja sellest kandist üritada viimast võtta. 

Üks tähelepanek. Kui ma augusti lõpus saabusin Singapuri ja võtsin lennujaamast takso, hakkas taksojuht jällegi rääkima kui hea koht on ikka Singapur. See pole esimene kord ja kuigi vahel on ka veidi Singapuri-kriitilisi taksojuhte olnud, siis need on vähemuses. Ilmselt kuna ma näen välja selline, et võib olla olen turist, siis seetõttu hakkavad sageli taksojuhid Singapuri mulle tutvustama. Ja nagu sama plaadi pealt tuleb see jutt, et Singapur on ikka üks parim koht elamiseks, siin on turvaline ja puhas ning inimesed on sõbralikud. Üks naljanina taksojuht küsis ka, et kas ma tean tasuta taksoteenuse telefoninumbit. Kui kostsin, et pole kuulnudki, siis kostis ta, et selleks on "999" - ehk siis politsei number. :) Aga miks ma sellest kirjutan on see, et üldiselt on singapurlased väga uhked oma riigi üle ning see ühendab neid. Muidugi on selle kõige üks põhjus ka see, et meedia- ja sõnavabadusega on siin lood kehvasti, mistõttu meedias üleliia kriitilisi lugusid ei ilmu. On paar alternatiivsemat kanalit, mis kirjutab ka kriitiliselt, kuid saan aru, et kõike seda ikka kontrollitakse. 
Kuulan siin ikka hommikuti Vikerraadiot ja muidugi loen Eesti lehti ning mulle ikka tundub, et see foon on läinud ekstreemselt negatiivseks meil. Vahepeal tundub, et riigiametnikud on suuremad vaenlased kui meie idanaaber. Kuidagi seda lõhestamist ja jauramist tuleb iga nurga pealt. Saan muidugi aru, et viimased 4 aastat on olnud väga keerulised koos oma erinevate kriisidega. Aga siiski, Eestis vist ei juhtu sageli nii, et taksojuht hakkaks rääkima, kui toredas kohas me elame ja kui palju ägedat meil on. Eks kindlasti mängib siin rolli ka see, et ma ei ole Eestis kui turist, mistõttu ilmselt ei teki taksojuhtidel soovi oma riiki tutvustada. Muidugi pole ka selle jutu eesmärk öelda, et sõnavabaduse piiramine oleks hea asi. Aga tunnistan, et kuigi elan siin turvalises, puhtas ja ilusas Singapuris, siis tunnen sellest hoolimata suuremat privileegi, et olen Eestist. No pole teist nii ideaalset riiki siin maamunal! Selline targutus, seekord.

Vietnam vol2: Mekong Delta

Edasi viis meid tee Mekong Deltasse. See jõgede ristumiskoht asetseb Vietnami edelaosas, kus Mekongi jõgi suubub merre. 

Tegime piirkonnas ka väikese ekskursiooni jalgratastel ja hiljem kulgesime kanuuga nende kuulsatel kanalitel. Üldiselt tunduvad vietnamlased väga sõbralikud ja kuigi internetist võib lugeda, et suurem osa nende rahvast pole usklikud, näib see kommunistliku riigi soovmõtlemisena. Lihtsalt iga nurga peal nägime budistlikke templeid, samuti kirikuid. Ja ka väikeseid altareid külades, kus väikese Budha kuju juures viirukeid põletati ja andameid oli kogutud. Kuidagi ei jätnud usuleige koha muljet.

Sealne loodus oli ikka väga kaunis ja ka viljakas. Duriani ja jackfruiti ehk eesti keeles kikkapuu suuri vilju sai kõikjal imetleda. Samuti palju mangopuusid. Üks mango kukkus mulle peaaegu pähe ja olin õnnelik, et sellega pihta ei saanud, kuna muidu oleksin ilmselt ka ise pikali kukkunud. Mango võib tunduda küll pehme ja väikese viljana, kuid see kiirus, millega ta puuotsast alla kukub, on isegi veidi hämmastav ja ehmatav.

Ilm oli seal meeletult kuum ning pidevalt tuli meeles pidada, et end päikesekreemiga üleni kokku teha. Singapuris me üldiselt ei koge päikesepõletusi, aga seal oli see kuidagi väga kerge tekkima. Mistõttu päikesekreem ja müts olid äärmiselt olulised reisikaaslased. 

Neid rohelisi taimi, mis massiliselt mööda jõge seilasid, kasutavad kohalikud käsitöö valmistamiseks. Neilt võetakse lehed küljest, varred kuivatatakse ja nii valmistatakse kõiksugu asju. Näiteks need tuntud Vietnami koonusekujulised mütsid tehakse selle taime rootsudest, samuti näidati meile, kuidas neist laastukatus valmis. 

Kolmandal päeval hakkasime liikuma Con Dao saare poole. Eelnevalt pidime jõudma küll linnakesse, kus lähedal on sadam ja kus veel öö veetsime. Leidsime autojuhi, kes küll eriti inglise keelt ei osanud, kuid tõlkis kõike google translate'iga. Kui andsime talle teel olles märku, et ehk võiksime ühe söögipeatuse teha, viis ta meid teeäärsesse söögikohta, kus saime sellise supi. Midagi endal meil seal tellida polnud võimalik, kuna keegi inglise keelt ei rääkinud. Samas tundus, et ega seal restoranis midagi muud eriti pakutudki. Kõikidel laudadel olid väikesed pliidid, kuhu pannakse värske kala tükid, kõiksugu köögivilju ja ürte. Laual on muidugi sojakaste, et soolasust reguleerida ning juurde tuuakse ka keedetud riisi. Iseenesest väga värske tooraine ja täitsa maitsev toit. 

Samuti tegime teel olles peatuse ühes uues Budha templis. Sealseks suurimaks elamuseks olid plakatid seintel, kus oli koomiksitega selgitatud, millised on karmavõla tagajärjed. Tundub, et see oli pikitud ka kommunistliku mõtteviisiga. Näiteks, kui ületad kalapüügi normi või lähed püügiga liialt ahneks, tulevad sul suuhaavandid ja sind petetakse; kui käitud kellegagi üleolevalt, saad mitu haigust kaela ja koged üksindust; kui käid nappides riietes, on sul järgmises elus tohutu seksuaalne tung, jne. 

Sellised lood. Järgmises postituses kirjutan juba Con Dao saarest.

Ho Chi Minh

Mis ma ikka oma kiiretest aegadest siin lobama hakkan, aga tõesti ülikooli õpingud on praegu väga palju tähelepanu nõudnud. Sestap on blogi veidi unarusse jäänud ja jõuan alles nüüd kirjutada Vietnami reisist, mille võtsime märsti lõpus ette. Eks neid põnevaid naaberriike, mida külastada võiks, on siin palju. Aga kuna Villemil oli vaheaeg ja olime palju head Vietnami kohta kuulnud, võtsime selle riigi sihiks.

Singapurist lendab Vietnami pealinna, Ho Chi Minh-i ca kaks tundi. Meil oligi plaan vaid üks päev Ho Chi Minhis veeta ja siis edasi pigem looduse rüppe, kuna Singapur pakub piisavalt linnalist keskkonda ning pigem tõmbab puhkamise puhul looduskeskkond. 

Esimese päeva suurim elamus oli see, et Priit oli leidnud internetist sellise üliõpilaste ettevõtmise, kus üliõpilased tulevad võtavad sind oma motika peale ning viivad kohalikesse Vietnami kohtadesse sööma ja ühtlasi teevad ka väikese linnaekskursiooni. Nii tulidki pärastlõunal kolm toredat Ho Chi Minhi ülikoolis õppivat noormeest ja võtsid meid oma motikate peale. Vietnamis on motorollerid ja mootorrattad peamised liikumisvahendid. Vaatasin statistikat, et 95% registreeritud liikumisvahenditest ongi motikad ja Vietnam on Maailmas esikohal "motika riikide" seas. Eks peamiselt need on (Kagu-)Aasia riigid, kus liiklusvahendina peamiselt mootorrattaid kasutatakse. Nagu giidilt ka kuulsin, siis põhjus on ka selles, et ühistransport on seal peaaegu olematu ja auto on ilmselt ka liialt kallis. Samas kui motikate asemel oleksid autod, siis ei mahuks vähemalt Ho Chi Minhis üldse liikuma ning ilmselt oleks seal ka probleeme õhukvaliteediga. Liiklus oli seal ikka väga tihe ja kaootiline, mistap ma esimese sõidu ajal hoidsin pigem silmi kinni. Sest kui on tunne, et sellise liiklusvoolu ja sadade motikate vahelt ei saa küll vasakpööret sooritada, teevad nad seda ikka ja keegi vihane pole, sest liiklus toimibki õrna trügimise põhimõttel. Nagu üks tuttav siin soovitas, et kui jalakäijana ületad Vietnamis teed, siis ära jookse, sest motikasõitjad arvestavad sinu käimiskiirusega ja reguleerivad vastavalt sellele oma kiirust.

Võib olla on see jabur, et ma nii pikalt liiklusest kirjutan, aga see on tavaliselt esimene asi millega uude riiki saabudes kokku puutud ning minu meelest saab erinevate rahvaste olemuse kohta päris palju järeldada nende liiklust jälgides. Näiteks meiekandi rahvas (eestlased, lätlased, leedukad ja põhjamaalased) on mu meelest üpris seaduskuulekad ning lähtuvad ette kirjutatud seadustest. Gruusias kehtisid (vähemalt vanasti) rohkem sellised loodusseadused ehk siis see, kellel on suurem ja uhkem auto, sel on eesõigus. Keset tänavat auto seisma jätmine selleks, et tuttava või sugulasega mõni sõna juttu ajada, oli kõigi jaoks igati normaalne ning seepeale väga signaali ei lastud. Proovi sa Eestis nii tegutseda! :) Aga grusiinide jaoks ongi ju väga oluline suhtlemine oma pere ja lähedastega. Selleks võetakse aega. No ja singapurlasi on väikesest saati õpetatud olema konkurentsivõimelised ja üritama tõestada, et nad on parimad. Sestap näiteks ei taha singapurlased sind autoga sageli vahele lasta, sest  väike võistlemine saadab neid igal sammul. Vietnamlased olid üldiselt sõbralikud liikluses. Teineteist lasti vahele ja kuigi signaalinupp on liiklusvahendil sama oluline kui pidurid või gaas, siis seda kasutatakse ka suhtluseks. Ristmikule lähenedes näiteks tuututad, et teised kuuleksid su tulekust.

Tagasi nüüd Ho Chi Minhi ekskursioonile. Õnneks esimene sõit ei kestnud pikalt ning peatusime ühes kõrvaltänavas, kus saime kohe keha kinnitada. Lauale toodi kõigepealt korvitäis kõiksugu salateid ja ürdilehti. Samuti vaagen, kus olid nii nuudlid, suured krevetid, liha, kastmed jne. Ja kõigi nende erinevate kapsa- ja ürdilehtede sisse keerati värske kevadrull. Peab tunnistama, et väga maitsev oli see kõik. Ahjah ja kuna ka seal on väga kuum, siis nende põhiline jook on külm jasmiinitee. Õnneks seal ei ole mingit magusainet sees ja sestap tõesti jahutab ja kustutab janu hästi. Kuna Vietnamis ei soovitata kraanivett juua, siis loogika ütleb, et ilmselt sel põhjusel jahutatakse end just teega, mis on eelnevalt läbi keedetud ja siis jääga jahutatud.

Vietnami köök on muidugi igati kuulus ja neile meeldib kombinatsioon, kus on krevetid ja sealiha. Aga selle kõige juures süüakse ka palju värsket rohelist. Ilmselt kuna kõht oli meil päris tühi, siis see esimene toit avaldaski kõige enam muljet. Hiljem viidi meid ka nende magustoidulaadset riisi-banaani küpsetist sööma. See pidavat midagi sellist olema, mida antakse lastele koolist tulles ka vahepalaks. Jällegi meeldis, et see amps polnud kuidagi üleliia magus. Samas kujutan ette, et koolist tulles väga mõnus amps, kui ta on just värskelt küpsetatud.

 

Samuti saime nende väga rikkalikku nuudlisuppi, magustoite ja kõiksugu põnevaid hõrgutisi maitsta. Kõndisime ka kohalikul toidu- ja lilletänaval. Viimane meenutas Viru väravate juures asuvat lilleturgu. Annan sõna veel fotodele.

Homme kirjutan edasi.

India pulm

Vahepeal on meie elu rikastunud ühe India pulma kogemuse võrra. Ei teagi, millest kohe alustada. Vast sellest, et Indias peetakse ikka alati pulmi nii, et need on väga-väga suurejoonelised. See tähendab, et need kestavad mitu head päeva ja seal võib olla isegi tuhandeid inimesi. Pulm, mida meie väisasime, oli üpris väike – ligikaudu vaid 500 inimest.

Meie Priiduga pole kunagi Indias käinud. Seetõttu saime kohe mitme erineva kogemuse võrra rikkamaks. Kui maandusime New-Dehli lennujaamas, oli rõõm suur, et seal polnudki nii palav kui Singapuris. Selline mõnus ca 22-kraadine Eesti suveilm. Pulma toimumiskohta sõites saimegi teada, et praegust aega loetakse seal talveks ja see on ka tuntud kui pulma-aastaaeg, kuna siis on ilm mõnus. Suvel võivad Indias, vähemalt seal Jaipuri kandis, kuhu me teel olime, tõusta soojakraadid isegi nii 45-kraadini.

Niisiis algas meie autosõit New-Dehlist Jaipuri. Kuigi kilomeetrite mõttes oleks see olnud umbes Tallinna-Võru ots, siis ajaliselt paraku see nii kiiresti läbitav polnud. On ju India nüüd suurima rahvaarvuga riik maailmas ja seega autode kontsentratsioon on väga suur. Meie mõlema esialgne reaktsioon oli, et kõik on nii Gruusia moodi - pidades silmas liikluskaost: teel kõndivaid lehmi, kaameleid, elevante, kodutuid koeri, inimesi, ahve jne. Ja nagu meid sõidutanud autojuht mainis, on Indias liiklemiseks vaja kolme asja: head signaali, häid pidureid ja muidugi - õnne. See autojuht meenutas meile Gruusia Tazot - sõitis sama osavalt ja kõiksugu pisikestest piludest läbi. Gruusias muidugi päris nii mu meelest ei tehtud, et kui on ummikud, siis sõidetakse teepervel. Lisaks olid siin teed täis suuri rekkasid, millel enamusel mõni edev signaaliheli paigaldatud. Ja seda lastakse siis täie mõnuga. Kõik rekkad on väga uhkelt kaunistatud ja värvitud. See on vist ka seotud ebausuga, et see kirjusus ja butafooria toob õnne. Kuigi see autosõit oli päris väsitav ja pikk, oli see omamoodi elamus. 

Ah-jah, neid pilte tehes mõtlesin ikka, et ilus valgus teeb ka kõige trööstitumad kohad omamoodi ilusaks. Ja valgus oli seal teistmoodi kui Singapuris. Teine mu tähelepanek on, et Indias näed avalikes kohtades väga vähe naisi. Tänavatel ja kohvikutes toimetavad või istuvad alati vaid mehed. Sama on siinses Little India linnaosas, et üldiselt näed õhtuti söögikohtades vaid mehi istumas. Natuke uurisin selle kohta ja saan aru, et see on seotud ühest küljest asjaoluga, et naisi on India ühiskonnas vähem (soorollid ja poisslaste eelistamine) ning teisalt, kuna naiste tööhõive näitajad on madalad, siis naised ka ei liigu nii palju. Aga siiski on huvitav, kuidas ka Singapuri Little India linnaosas nii on - ma ei taha uskuda, et siinsete India naiste tööhõive madal oleks. Ilmselt on see ka kultuuriline ja soorollidega seotud - naisele pole lihtsalt kohane minna kohvikusse või muusse avalikku kohta aega parajaks tegema, see on meeste pärusmaa. Peab uurima seda asja. 

Aga naaseme pulmadesse. Kui meie pulma jõudsime, olid erinevad tseremooniad juba eelmine päev alanud. Igaks juhuks olgu veel öeldud, et meile saadeti juba sügisest peale juhiseid, milliseid India stiilis riideid millisel päeval ja sündmusel kanda tuleks. Üldjuhul toimus samal päeval mitu üritust. Kuna arvasime, et ega meil Priiduga enam väga mitmeid India pulmi ilmselt ette tule, siis laenasime riided oma siinsetelt India päritolu sõpradelt. Esimene üritus, kuhu me jõudsime, meenutas üpriski Bollywoody filmi. Suur osa külalisi, kas siis perekondlikult, pruudi sõbrad, peigmehe sõbrad, ämmad-äiad, jne esitasid oma tantsu. Lisan siia videote näol mõned näited. Vahepeal jooksis ka peigmees või pruut oma sõpradega tantsima. Need ei ole  paaristantsud, vaid täpselt nii nagu Bollywoodi filmis, kus kõik grupis tantsivad. Ma ei tea, kas ka selle tantsustiili puhul on igal liigutusel tähendus? Kui mu kallis emake Aime käis aastaid tagasi vana India templitantsu Bharatanatyam õppimas, siis need olid alati lood, mida jutustati tantsukeeles ehk teisisõnu igal liigutusel oli tähendus. 

Meie olime tol õhtul sellised.

Neid etteasteid tehti pulmas ca 2 tundi, pärast mida sai minna keha kinnitama ning siis jätkus tants ja pidu. Ahjah, toidu osas olin mina muidugi väga rõõmus, kuna peamiselt pakuti taimetoitu. Ja kuigi sellest pulmast ei puudunud ka alkohol, siis ilmselt eristab hindusid ja eestlasi see, et ka ilma alkoholita läheb pidu kohe käima ja tantsupõrand rahvast täis. Ja absoluutselt igas vanuses tantsijaid on - näiteks pruudi vanaonu ja tema kaasa, kes on kõvasti üle 80, olid igal õhtul tantsuplatsil ja igasuguse muusika järgi tantsimas. Endal said ka tantsulihased treenitud ja pean ütlema, et see Bollywoody stiil on veidi ka nakkav.

Teise päeva õhtul oli pidulik tseremoonia ja ka guru poolt paaripanek (kuigi saan aru, et ametlikult oli pruutpaar registreerinud juba varem). Nii kella 16 kandis koguneti kokku ja siis tuli välja, et kõikidel meeskülalistel peavad turbanid peas olema. Peigmehe-poolsetele külalistele pandi rohelised turbanid ja pruudipoolsetele meessoost külalistele roosad. See turbani sidumine oli ka päris äge vaatepilt. 

Mina olin oma ema India tantsuperioodist laenanud tema peaehteid ja muid kulinaid, mis on olulised kanda. Üks India naine tuli mu juurde ja ütles, et vaatasin, et sa oled pruut. Tuli välja, et Aime peakaunistus on ühes India piirkonnas pruudi peakaunistusena mõeldud. Küsisin, et kas peaksin ära võtma, kuna nii pole ilmselt ilus. Tema aga ütles, et pole kindlasti vaja ära võtta, kuna asume teises India piirkonnas ja seal pole sellel peakaunistusel seda tähendust. Igatahes väga põnev. 

Kui kõigil turbanid peas, koguneti õue. Peagi võis kuulda valju india muusikat ja suurt, kaunistatud kastiautot pulmalisteni lähenemas. Kastiautos oli peigmees oma sõpradega ja nii kastis kui ka auto ümber tantsisid ja möllasid roheliste turbanitega mehed ja ka paljud naised. See pidavatki olema komme, et pruut ja peigmees samas toas ei maga enne seda tseremooniat, ja siis tseremoonia päeva hommikust alates peigmehe perekond ja sõbrad pidutsevad. Ja siis tullakse "keskpõrandale kokku" ja järgneb uus komme. Nimelt siis vahetavad peigmehe ja pruudi sugulased vastavalt oma sugulusastmele lillevanikuid. Näiteks, et peigmehe vend ja pruudi vend ütlevad mingid tõotused ja panevad siis mõlemad samal ajal lillevaniku teineteisele kaela. Sama teevad tädid, onud, vanavanemad ja muidugi lõpuks ka emad omavahel ja isad omavahel.

Edasi läks väga pühalik tseremoonia ja kuna see oli suures osas sikkimi keeles, siis ega aru ei saanud. Aga inimestele jagati kätte kellukesed, riisi ja roosiõisi. Mingil hetkel pidime kõik kellukesi helistama, siis roosi kroonlehtedega pruutpaari loopima. Kuigi aru ju ei saanud, siis oli see kõik siiski väga ilus, harmooniline ja õnnepisarate-rohke.

Lasen pulmamuljeid pigem fotodel jagada. Aga lisan veel seda, et kuna me polnud ainukesed eestlased pulmas, siis veidi vestlesime ka Eesti ja India pulmakommetest. Ühtedel eestlastel oli lugu, kuidas pruutpaar juba mesinädalatel lahutas, mille peale India päritolu inimesed tõdesid kõik, et neil keegi väga lihtsalt ei lahuta, kui ollakse selline summa pulma eest välja käidud. Üks mees, kes oli juba 15 aastat abielus olnud, tõdes et ta maksab siiani oma pulma eest võlgasid.

Tagasisõidu päeval oli meil mahti veidi Jaipuris ka ringi vaadata. Jaipur on Rajasthani osariigi pealinn ja tuntud ka kui roosa linn. Mina kasutaksin küll pigem sõna "terrakota", sest roosa linn manab (vähemalt minul) silme ette paratamatult Barbie filmist nähtud linna. 

Me jõudsime külastada nende linnapaleed, kus jätkuvalt elab kuninglik pere. Iseenesest väga uhke. Selleks, et saada täit ülevaadet, võtsime giidi. Veidi naljakas, kuid teisalt ka kurb kogemus oli see, et giid muudkui soovitas meil seista ühte või teise nurka, istuda sinna-tänna, et siis saab hea pildi. Ilmselt oli ta nii harjunud, et kõik, kes tulevad, tahavad iga nurga peal ilusat fotot - nii ta siis teadis juba nii-öelda instagrammable kohti, kus pilti teha. Alguses me nõustusime nende piltidega, aga lõpuks ütlesime, et me tegelikult ei ole väga suured pildistajad ja meile pole see nii oluline. Ma ei pidanud talle loengut digiprügist, aga meele tegi kurvaks küll, et me Maailm on läinud selles osas väga väliseks, et peetakse oluliseks jäädvustada fotode või videotena, kuid mitte niivõrd oma mälupilte, ning me digijälg aina kasvab. 

Kohe lõpetan, aga veel India kogemustest nii palju, et tulles Singapurist, võtab muidugi harjumist see suur kauplemine ja ka see, et kui Sinagpuris ei eeldata jootraha andmist (see on neile solvav), siis Indias see nii pole. Ja eks peab harjuma ka sellega, et kui oled ametliku giidi muuseumis võtnud, siis mingi hetk võid leida end tema semude poest, kes peavad sulle loengu pašmiina sallidest, näitavad, kuidas eristada päris- ja võltskašmiiri ning muidugi eeldavad siis, et ostad neilt selle salli. Õnneks kuna on kogemusi selliste kauplemist armastavate rahvastega, suutsime ikkagi ei öelda.

Lõppkokkuvõttes oli väga äge kogemus ja hea oli vahepeal Singapuri õlitatult toimivast süsteemist maha astuda. Saime aru, et olime igatsenud seda omamoodi kaost ja boheemlust.