Ja no kooner olen ka. Samsung on nii kalliks läinud, et ma ei raatsinud uut Samsungit osta, seda enam, et reaalselt on mul ju vaja helistamisvõimalusega kaamerat, midagi muud ma telefoniga ei tee. Nii et ostsin endale hoopis Xiaomi 15t pro — ja kuna ma ei käi sital ka teile kirjutamata, saate te kohe sellest kuulma. Ja olgu ära märgitud, et oleks ma poliitik või mõne tähtsa koha peal, siis ma ilmselt muidugi sellist telefoni ei ostaks, sest karta on, et hiinlased jätavad endale nuhkimiseks nii palju võimalusi, kui vähegi oskavad. Aga ma ei ole, nii et mind ei huvita, mis sellest, et ma olen muidu nii anaalne, et ma uue telefoniga käin alati ja keeran kinni kõik võimalikud infojagamised, mida hädasti vaja ei ole, sest ei pea Larry Page teadma, mida ma teen. Piisab sellest, et Zuckerberg teab, mida ma söön.

Mitu päeva mul see normaalne olemine välja tuli? Kaks v? Täna läksin ikkagi arsti juurde ja sain jälle Cirruse, Sinupreti ja Avamysi kombo peale. Ma tean, et reaching for straws, aga mõtlen, et äkki mul on elamine liiga niiske või on hallitus kuskil vms. Selles mõttes, et see ei saa olla AINUS põhjus, sest mul olid ninaprobleemid ka korteris elades, aga it might all be compounding.

Igatahes mõjub kogu see asi mulle nii, et mu niigi puudulik keskendumisvõime on veel kehvem kui muidu. Hommikul hakkasin rohtu võtma ja avastasin pärast esimest tabletti, et ma nüüd järsku teen hoopis kohvi ja nüüd pesen nõusid, kokku läks kümme minutit, et kolm ravimit manustatud saada. Normaalse eesti keelt on ka raske rääkida, muudkui vahetan keelt siin edasi-tagasi. Nii et I’m definitely not being my best self here.

Kõrvalepõige, räägin siia kähku vahele, enne kui meelest ära läheb. Sain vahepeal preemiat. Ja ütlesin Sirrule, et ma pean kähku endale uue telefoni ära ostma, enne kui raha mingi hädaolukorra peale ära kulub. Sest täiskasvanuelu on selline, et raha ei saa iial taskusse jääda, kui mõtled, et paneks kõrvale, läheb kohe pesumasin katki vms (no natuke ma ikka panen kõrvale, aga no nii üldises plaanis). Igatahes ostsin endale eile uue telefoni. Ja … täna hommikul läks auto katki. 😀 Vähemalt jõudsin enne seda midagi toredat ka osta. Ja tegelikult on selles tõrvatünnis kindlasti mett ka, sest õnneks on vahepeal kevad alanud ja lapsel on ilmselt ainult hea meel, et saab lasteaiast rattaga koju tulla.

Aga tagasi niiskuse ja hallituse juurde. Ma ei mäleta, kas ma olen rääkinud sellest või lihtsalt öelnud, et meil vaja remonti teha, aga me vahetasime aasta või kahe eest katuse ära, sest see vajas vahetamist. Ja avastasime suht samal ajal, et meil on vaja laudis ka ära vahetada, sest see oli kulunud. Korraga mõlemat asja ei jaksanud lubada, nii et esimese asjana tegime katuse, sest see oli pakilisem. Ja nüüd on konkreetselt kahe aastaga mõnes kohas, kus varem olid kriimud, nüüd päriselt augud. Üks variant on, et linnud on mingil põhjusel nokkinud seal, teine variant on, et katuse vahelt sai enne selle vahetamist ikkagi piisavalt niiskust sinna, nii et augud mädanesid sisse, kehvemal juhul on hallitus jne. No päris auke märkasime me esimest korda sel kevadel, kui hakkas jälle valgemaks minema. Igatahes järgmisel nädalal tuleb üks tüüp hinnapakkumist tegema, eks ta siis vaatab seda ka, kas seal on mingit hallitust või mitte. See kõige hullem koht on konkreetselt meie magamistoa akna taga, minu voodipoole peal.

No ja teiseks on meil õhutustorud (teate küll, ventilaatoritega) nii vetsus kui ka vannitoas. Ja me ei oska neid ise ei puhastada ega vahetada ega hinnata, kas neid peaks puhastama või vahetama. Nii et järgmisel nädalal tuleb mingi tüüp seda asja ka vaatama. Sellega saab ehk elamise juba natuke kuivemaks vähemalt.

Siin on algusest peale olnud see, et me peame näiteks hästi korralikult aknaid puhastama, et akendele hallitust ei hakkaks tekkima. Ja ma pean riidekapi ust lahti hoidma, sest muidu hunnikusse laotud riided hakkavad konkreetselt haisema. (Kui kellelgi selle vastu nippe on, olen üks suur silm siin. Mida koduperenaised teevad sellistes olukordades, panevad mingeid taimi sinna riidehunnikute vahele? Riisi, nagu vette kukkunud telefonile? 😀 ) Nagu olen miljon korda öelnud, siis ma armastan seda maja, see on megahubane, aga selle ehitas asjaarmastaja iseendale ja see asjaarmastaja EI olnud ekspert.

Ahjaa, kui juba kurtmiseks läks, siis veel üks asi, mis mind häirib, on see, et me üritame vältida oma vanemateks muutumist ja ühel hetkel avastame, et ups, nüüd on see siiski juhtunud. Ma mäletan, kuidas ma rääkisin oma mehele, et täitsa lõpp, mu ema ostis uue panni ja siis lihtsalt ei kasutanud seda NÄDALAID, kasutas vana panni edasi, nii naljakas. See oli kõigest paar aastat tagasi. Ja saate aru, ma ostsin selle uue telefoni ja ma ei ole seda käima pannud, sest praegu on mul, mida oodata, aga kui ma selle käima panen, siis ju ei ole. Sellel uuel sarjal, millest ma rääkisin, tuli järgmise hooaja treiler välja ja ma ei ole seda vaadanud, sest kui ma selle ära vaatan, siis on see ju vaadatud. Ja ma saan sellest nüüd nii hästi aru — sa oled nii väsinud, kogu aeg on mingi jama, if it ain’t one thing, it’s another. Ja kui siis midagi toredat on, siis tahaks seda toredat tunnet ja ootusärevust võimalikult kaua hoida, sest iial ei tea, millal jälle saab.

Mul nimelt on nüüd kuu aega möödas ninaoperatsioonist ja lisaks selja taga VIISTEIST nädalat taastusravi oma randmetele ja küünarnukkidele. Viimaste kohta võib vist öelda, et nendega on enamvähem korras, sest ronisin üle-eelmisel laupäeval negatiivi all sellist liidirada, mis varem oleks poole raja peal juba tunda andnud, aga nüüd oli järgmisel päeval selline “kas on hästi tsuti kahtlane või ma olen paranoiline?” tunne. Ametlik taastusravikestus on kuusteist nädalat, nii et eks me liigume edasi ettevaatlikult ja proovin vähemalt kaks-kolm nädalat veel rangelt jälgida, et iga trenni vahel kaks puhkepäeva oleks ja et ma AINULT negatiivi all ei kangutaks. Aga no ütleme, et selle koha pealt on uus aasta, uus mina.

Randmetega … No tegelikult on algusest peale ainult vasak ranne problemaatiline olnud. Vahepeal panin hantlile 200 grammi juurde ja see vist oli liig. Võtsin jälle ära, nüüd on parem. Aga jätkuvalt tundub, et ronimisest on sel savi ja töötegemine ei meeldi, aga siin õnneks randmetugi aitab. Ja siis üks päev tegin sellele haiget … lapsega koos plastiliinist loomi tehes. Eile ei teinud ma üldse midagi ja täna lambist valutab. Nii et sellega on nagu on. Kavatsen seda ühesõnaga ignoda, kuni päriselt valutama ei hakka, sest no kui see oli kolme kuu eest kahtlane ja on ka täna kahtlane, siis minu poolest võib ta elu lõpuni kahtlane olla. Kui hullemaks läheb, saen vasaku käe maha ja hakkan pararonijaks.

Nina … Üks ninasõõre on jätkuvalt kinni. 😀 Tegelikult mitte päris kinni, aga natuke kinni. Olen pettunud, aga mitte üllatunud. Vähemalt ei köhi hommikuti mingeid rõvedusi enam välja ja midagi verist pole ka juba mõnda aega tulnud. Nii et tsuti parem kui enne oppi, aga hetkel ei saa öelda, et megalt parem. Eks ma ootan ja vaatan, mis seis siis on, kui täiesti nohuvaba olen — ja kas tuleb üldse selline päev, mil ma täitsa nohuvaba olen. Eile oli tunne, et põsesarnad on jälle valulikud ning ette kummardada ebamugav. Ma kavatsen seda mõnda aega ignoreerida, sest ma ei viitsi lihtsalt mõelda, kas mul on põskkoopapõletik jälle või mitte. Eks varsti näeb, kas läheb hullemaks.

Aga ma olen trenni koha pealt väga mittemotiveeritud olnud. Ei viitsi ma venitada, ei viitsi ma ronida. Lihtsalt ei viitsi pingutada, et taas keskpärane olla, enne kui uuesti vigaseks jään ja otsast peale pingutama pean. Ma pole päris kindel, kas ma olen kergelt depressiivne (mõni päev tundub küll nii) või lihtsalt realistlikult hakkan aru saama, et mina pole üks neist inimestest, kes saaks veel 40aastaselt ka selliste hobidega tegeleda. Et on aeg hakata rohkem raamatuid lugema, peenraid tegema jne (ma ei tee siin mingit imelikku nalja, ma juba eelmisel aastal mõtlesin, et tahaks ka mingit peenart teha, aga ei jõudnud selleni).

Nii et olen hoopis nautinud teistsugust meelelahutust. Näiteks see viimane gif on õudussarjast nimega “From“, mille kolm hooaega ma põhimõtteliselt hingasin endale sisse. Nüüd hakkasin uuesti vaatama, selle pärast, et see hakkas mulle ühel hetkel PÄRISELT meeldima, aga ma olin enne seda kogu suhtedraama vahele jätnud – nii et kuna järgmise hooajani on poolteist kuud aega, tahan üle vaadata, et näha, mis vihjed mul märkamata on jäänud.

Mõte siis selles, et on üks koht, kuhu inimesed satuvad ja enam välja ei saa. Sõidad kuskil autoga, tee peal on langenud puu ja nüüd on pekkis. Kui otsa ümber pöörad, jõuad linna, kus elavad teised ellujäänud, välja enam ei saa, sest tee on nüüd ringtee. Või noh, seal näitab ka raudteed esimeses osas, aga sellest keegi ei räägi, aga autoga igatahes siit välja ei saa. Ja kui päike läheb looja, tulevad koletised, kellele meeldib inimesi piinata. Aa, naljakas on see, et sarjas mainitakse, et see koht asub eikusagil, selles mõttes, et inimesed on “igal pool” autoga sõitnud ja siia jõudnud, nii et selline väike paralleeluniversumisopike või midagi, ja siis on neil seal kaart sellest, kust kohast inimesi siia tõmmatud on. Ma saan aru, et loo jutustamise hõlbustamiseks on vaja teatavaid piiranguid, aga ikka on naljakas mõelda, et meil on siin ülivõimas müstiline jõud, kes on loonud terve linna ja tõmbab inimesi siia kokku, aga vat riigipiire, neid tema austab. Kanadast või Mehhikost küll ei hakka kedagi võtma. Loogilisem oleks öelda ju, et tema võimed üle mere ei lähe vms ja vahelduseks üks mehhiklane sisse visata, kes kähku maha lüüakse.

Ja muidu olen ma sarjade koha pealt väga … puujala ja silmaklapiga, aga seda nad juba üritasid korra tühistada, aga siis ikka MGM+ ostis selle üle ja tuleb neljas hooaeg ka, nii et ma mõtlen, et äkki peaks ikka selleks paariks kuuks üritama maksta selle eest (üritama selles mõttes, kui nad üldse eurooplastele võimaldavad seda), et neil oleks suurem monetary incentive viies hooaeg ka teha minu seitsme dollari arvelt kuus.

Teate, mis ma teen siin täna? Kirjutan postitust Kunnuste kaitseks. Jep, nii on. Nimelt otsustas kohus, et nad peavad maksma kuus tuhat eurot. Kontekst. Kuusemaa pere käis Pealtnägijas rääkimas ning Facebookis inimesed arutasid seda. Üks suvaline inimene ütles, et Kairi Kuusemaa ema Anita andis oma esimese lapse ära, sest tema uus abikaasa Teet polnud nõus teda kasvatama. Ja et Teedul on kolm last eelmiselt naiselt. Ehk siis selline Eesti kärgpere, minul pole õrna aimugi, kas see “andis ära” tähendab “andis lastekodusse” või “andis isale kasvatada”, mis oleks nagu täiesti erinevad asjad. Seda ka ei tea, kas neid kolme last kasvatas ema või isa või mõlemad (nüüdseks kõik suured inimesed, eks ole). Kärt ka ei tea, vähemalt minu teada. Igatahes ütles Kärt selle peale, et:

Ma mõtlen lihtsalt seda, et kas see Anita esiklapse lugu nagu sobib mustrisse või mitte. Kui lapse isa näiteks kuidagi veenis või laps üldse ise otsustas isaga elada, siis on kogu suhtumine ikka hoopis teine kui see, et nii, laps segab edasist elu, tuleb lapsest lahti saada. Ja kui andis ära, siis vanus ka loeb. Siin on ju suurem osa ikka imestanud, miks Kairi ometi vastsündinut ära ei andnud — tervelt sündinud vastsündinute järele on ju suur nõudlus nende seas, kes lapsendavad. See beebi oleks kodu ja pere saanud nagu naks. Ja kui Anita andis ära vastsündinu, siis oli ta vähemalt tütrest etem. Aga kui mingi paariaastase… siis selle lapse psüühika jääb igavesti vigaseks.

Et siis küsimus see, kas seal suhtutaksegi lastesse nagu kariloomadesse — kui tuleb liiga palju pullivasikaid, siis tapamajja?

Ja see Teedu kolme varasema lapse lugu on kahjuks juba täiesti klassika Eestis. Läheb naisest lahku, aga selle asemel, et ainult naist asendada, asendatakse lapsed ka. Minu meelest tohiks omale uut pesakonda luua vaid need mehed, kes on enamvähem passiivsest tulust elavad miljonärid. Vastasel juhul ei ole võimalik, et mehel oleks piisavalt rahalist ja ajalist ressurssi, et kõigile oma võsukestele ka tegelikult isa olla.

Mina Anita puhul jälgisin enim seda, kas ta paistab aus. Ja mulle paistis. See, et ta on veidi totu… noh, kõik inimesed ei sobigi omavahel. Aga ta vist ei saa aru ikka, mida tähendab DNA. Tema lihtsalt ei usu, et see oli tema lapselaps. Lihtsalt ei usu. Hoolimata sellest, et tänapäeval polegi kindlamat asitõendit olemas kui just DNA. Nii et selles mõttes tõesti totu.

Positiivset ka: õde paistis enamvähem kena ja normaalne inimene. Aga mulle jäi mulje, et ehkki ta küsimustele vastas ausalt, oleks ta ehk osanud rohkem juurde rääkida, aga hoidis end tagasi.

Problemaatiliseks loeti kogu selles kommentaaris ainult minu poolt tumedaks tehtud küsimust. Ja kohtuotsus ütles, et “Kostja tegevuse tulemusel kujunes hagejatest avalikkuse silmis ebaõige kuvand. Kostja laim on mõjutanud hagejate igapäevaelu, põhjustades ebamugavustunnet nii avalikes kohtades kui ka suheldes teiste inimestega. Inimesed pöörduvad hagejate poole küsimustega kostja väidete kohta ning kolleegid on hakanud hagejate usaldusväärsuses kahtlema. Selle tulemusena on hagejatel tekkinud olulisi meeleolulangusi ja negatiivseid emotsioone.” Kahju: kuus tuhat eurot.

Ja vot mina tahaksin küll teada, miks nad arvavad, et üks kommentaar internetis mõjutas hagejate igapäevaelu rohkem kui näiteks see jutt, mida nad ise Pealtnägijas ajasid, mis nii mõneski vaatajas teatud kuvandi tekitas. Või rohkem kui need kommentaarid, kus öeldi, et esimene laps anti ära või et kolme lapse kasvatamises ei osaletud? (Nendega on muidugi see lugu, et kui tegu POLE laimuga, pole mõtet kohtusse minna.) Või mille põhjal arvutati välja just kuus tuhat eurot. Ning kui probleemiks oli just see üks tumedaks tehtud lause, siis kas tõesti pöörduti hagejate poole küsimusega, et kas te vihkate ainult meeslapsi? Oleksin väga üllatunud, kui see otsus edasi kaevates pidama jääks. Ja käsi südamel, kui peaks minema advokaadikulude jaoks raha kogumiseks, et see asi edasi kaevata, siis annetan ka omalt poolt, sest see on täiesti absurdne. Ei, see kommentaar ei ole oma olemuslikult kena, aga sellise asja eest raha nõuda … Kui see kohtus pidama jääb, pole kohtunikel tööpuudust karta, sest ma hakkan järjest siit kommentaaride kohta hagisid sisse andma (ja teised blogijad ilmselt ka) ning varsti istun selle külma Eesti asemel soojamaa saarel.

Muide, fun fact, selle kohta, et DNA on usaldusväärne. Meil pole õrna aimugi, kui suur protsent inimkonnast tegelikult kimäärid on, sest seda pole ju uuritud. Nii et kui DNA ütleb, et inimene EI OLE kellegi isa/ema, pole see tegelikult kindel asitõend (kuigi seda nii koheldakse). Kui öeldakse, et on, siis on. Loe näiteks seda toredat kohtuasja, kus arvati, et naine valetab, et lapsed on tema omad, sest ta oli kimäär, ja neil läks way liiga kaua aega, et vanaema testida. Muuhulgas ei saa ma aru sellest, et kui kimääril on “ärasöödud” kaksiku DNA ja tema enda DNA, kas siis poleks DNA test pidanud näitama, et ta on nende laste lähisugulane? Selles mõttes, et DNA test pole ju mingi binaarne asi, mis sulle lihtsalt punase või rohelise tule annab. Aga see oli lihtsalt väike huvitav kõrvalepõrge, sest miks ka mitte.

PS Vanuritel võtavad ikka kõik asjad rohkem aega. Ma ei mäleta, kas ütlesin, aga kolisin vahepeal Firefoxi üle, sest erinevalt Chrome’ist saab siin sätete alt ise AI välja lülitada (ja ise valid, kas lülitad igasuguse AI välja või jätad näiteks AI tõlkevõimaluse vms alles). No ja teiseks töötab mu reklaamitõrje Firefoxis paremini, Chrome’is vahel ikka mingi jura ujub läbi. Igatahes võttis see protsess mul kokku KUU AEGA. Sest no mõnda kohta oli vaja sisse logida, mõne tab’i kohta oli vaja otsustada, kas on seda vaja, mõni oli selline, et “siin ju ainult paar tundi tööd, teen selle siin ära, mitte ei hakka teises brauseris lahti tegema” jne. Ei ole minu kõrges vanuses enam nii, et kõik ühe raksuga.

Täna olen ma Ameerika ülemvõimu pärast sügavalt nordinud ja täiesti isiklikel põhjustel, mitte poliitilistel vms. Ausalt öeldes ka mitte romantilistel, ehk siis mitte NII isiklikel, aga no siiski. Ühesõnaga. Ma olen siin varem ka kirjutanud Pelicot’ kohtuasjast. Ütleme nii, et trigger warning: vägistamine (ja tõenäoliselt üks pisike mõrv), nii et jutt jätkub joone all, juhuks kui keegi neil teemadel tundlik on.

See haigus ilmselgelt ei mõjunud mu paranevale ninale hästi. Nohu kui selline on enamvähem möödas, aga nüüd on taas nii, et mitu tundi pärast ärkamist hakkab rõvedus peas gravitatsiooni ja muude asjade mõjul siia-sinna liikuma ning mitu tundi nuuskan vahepeal vereklompe. Ei ole mõnus. Tahan tahta trenni minna, aga lihtsalt ei taha. Nii et ma siis ei lähe, sest tean, et sunnist ei oleks siin mitte midagi kasu. Istun ja ootan, et parem oleks. Vähemalt on nende kolme trennivaba nädalaga selgeks saanud, et ronimisest on mu randmel tõesti sügavalt ükskõik, ainus asi, millele see reageerib, on see, kui liiga palju tööd või niisama arvuti taga istumist on. Pean töötamise maha jätma vist, väga halb harjumus niigi.

Aga kirjutama hakkasin ma täna selle pärast, et sitside-satside juures küsiti, et kas koolikiusaja ise teab, et ta oli kiusaja, kui aastaid hiljem sellele tagasi mõtleb. Ja mina tahtsin kohe öelda, et no PÄRIS kiusajad raudselt ei tea, nad nii debiilikud ju, aga siis hakkasin mõtlema, et krt, äkki kõik kiusajad (või no suur osa kiusajatest) on sellised nagu mina, kes üritavad mingit lolli nalja teha või suhelda, aga ei oska. Ja enda kogemusest, mul on nii palju kordi olnud, kus ma sain kohe aru, et krt, nüüd läks pekki. Ehk siis minu jaoks on selline PÄRIS kiusamine, näiteks füüsiline vägivald või kellegi värdjaks või paksuks või prillipapaks kutsumine. Ja siis on sellised asjad, kus kiusaja ise tõesti ei saa arugi. Ma ei tea, kas asi selles, et ma autismikahtlusega ADHD, aga mina pidin küll inimsuhtlust päriselt õppima ja ma ütlesin veel noore täiskasvanunagi selliseid asju, et praegu tagasi vaadates hoian peast kinni. Ja no praegu on mul ka väga tume huumorimeel, aga nüüd ma valin, kellega ma neid nalju teen.

Igatahes mõned näited:
* Tegin mingile õpetajale “vana ja kole” nalja lihtsalt selleks, et näha, mis tunne on (siis ma olin vist 8, 9, 10 või nii ja täiesti siiras, igatahes praegu mõeldes liiga vana, et nii loll olla, ma sain tema nägu nähes otsekohe aru ka, et see nüüd ei läinud hästi). Ei olnud hea tunne. Ma ei tea, miks inimesed peavad vahepeal tegema debiilsusi lihtsalt selleks, et aru saada, et ei ole mõtet debiilsusi teha.
* Mul oli üks “sõbranna”, kes oli tollal suht tropp, aga ta oli mu sõbranna sõbranna, nii et eks me ikka suhtlesime, kuigi meil palju ühist polnud. Ta võttis “nalja pärast” salaja ära ühe tüdruku õpiku. Ma ütlesin kohe, et see on halb nali, ta ütles, et ta annab selle homme tagasi, nii et mis seal ikka. Järgmisel päeval ütles, et õpik on kadunud. Ma hoidsin kevadeni suu kinni, siis selgus, et see õpik leiti tiigi äärest üles, ilmselt see minu “sõbranna” (kellest sai muide hiljem jurist) lihtsalt viskas selle minema, sest tal oli tuju. Meil oli üldse mingeid konflikte, sest ta oli minust TUNDUVALT jõukam ja siis ta näiteks laenas mult raha ning ei maksnud tagasi, sest “miks sa tõmbled mingi paari krooni pärast”. Igatahes selle hetke peale oli mul nii häbi, et ma läksin selle tüdruku juurde, palusin vabandust, ja ütlesin, et see pidi olema väike nali, aga läks ilmselgelt käest ära. Sain asja eest sõimata ja tema raudselt mõtleb siiani küllaltki õigustatult, et ma olen tropp, sest noh, see on see üks koht, kus oleks õige olnud kitse panna. Vanuse poolest … Pakun, et olime põhikooli teises pooles.
* Siis kui ma olin juba täiskasvanu, küsisin ma täiesti tõsiselt ühelt geinoormehelt, kas sõna “pede” on ka selline sõna, et inimesed kultuurisiseselt kasutavad, aga teised ei tohi öelda. Või kas ka heteroseksuaalsed sõbrad tohivad öelda, st sõna ise on neutraalne, lihtsalt halvustavalt öelda on inetu. Ja ma mõtlesin seda 100% TÕSISELT. Ma PÄRISELT tahtsin teada ja mõtlesin, et nüüd inimene harib mind. Ja ma ei olnud kuus ega kuusteist, ma olin … 19 vist. See nägu jääb eluks ajaks meelde mulle, sest ta oli üliintelligentne ja väga meeldiv tüüp ning ta näost oli näha, et ta mõtleb, et ma olen täiesti vaimuhaige. Kusjuures mul oli tegelikult üks väga hea geisõber, kelle käest ma oleksin võinud kõiki debiilsusi küsida, aga kuna tema oli samuti ilmselgelt mitte päris neurotüüpne, siis ma tahtsin teada, mida normaalsed inimesed arvavad. Selgus, et normaalsed inimesed arvavad, et ma olen vaimuhaige. 😀 See vist ei ole PÄRIS kiusamine, aga mikroagressioon on see kindlasti, sest 19aastase kohta me ei saa hästi kasutada vabandust, et ta ei tea, mis ta teeb.
* Enamvähem täpselt samal ajal tutvusin ma ühe endavanuse tüdrukuga, kes … Ütleme nii, et ta ei olnud nahatooni poolest päris mulatt, aga tal oli silmatorkavalt keskmisest eestlasest natuke tumedam nahk. No selline püsiv päevitus, mille eest paljud tollal maksid. Tal oli see looduse poolest kaasas. Ja ta oli konkreetselt KÕIGE ILUSAM TÜDRUK, keda ma iial oma silmaga näinud olin. Nii et ilmselgelt my autistic ass oli temast natuke sisse võetud, mis väljendus selles, et ma olin tema läheduses veel kohtlasem kui muidu. Nii et kui ta ükskord ise midagi ütles oma naha kohta, ütlesin ma ülioriginaalselt “haha, oled sa kindel, et ei peaks vannis lihtsalt nuustikuga tsuti kõvemini nühkima”. Ta oli konkreetselt sellise näoga, et hakkab nutma, ja ütleme nii, et meist ei saanud iial sõpru, ta hoidis konkreetselt eemale minust. Nii et tema seisukohast ma raudselt kiusasin teda. Oskan enda kaitseks öelda ainult seda, et ma tõesti ei tulnud selle pealegi, et maailma kõige ilusam tüdruk ei pruugi ise teada, et ta on maailma kõige ilusam tüdruk, ning võib oma välimuse osas tundlik olla.

Ma siiralt arvan, et kõigil (või vähemalt kõigil, kes on pidanud sotsiaalset suhtlemist õppima ja harjutama, sest see ei tule neil loomupäraselt välja) on mingeid selliseid kogemusi, aga ma ju tegelikult ei tea — kust mina tean, äkki see on jälle selline, et kõik vägistajad arvavad, et teised teevad seda sama või vähemalt teeksid, kui ei kardaks vahele jääda. Igatahes omast kogemusest võin öelda, et jah, ma veel 20-30 aastat hiljem mõtlen neile asjadele tagasi ja häbenen, kuigi mul on neid juhtumeid küllaltki vähe (kuigi ega ma ei tea, seda nimekirja lugedes arvan, et võib vabalt olla ka kordi, kus ma tegin midagi sama debiilset, aga kuna teised inimesed otseselt ei reageerinud, ei saanud ma ise arugi, kui loll olin).

Aa, minu kõige naljakam “kiusamiskogemus” oli see, kui üks poiss hakkas algkoolis minu üle nalja tegema, sest mul olid prillid. Ja ma ütlesin täielikus segaduses, et sul on endal ju ka prillid. JA TA SOLVUS. Nagu kuidas sa solvud sellises olukorras? Kas meestel on sünnist saadik juba endale ja naistele täiesti erinevad skaalad?

Sellega seoses, üks asi, mis pole otseselt kiusamine, aga mille kohta võiks öelda second-hand bullying või midagi sarnast. Ma peegeldan inimesi megakergesti. Nii et sellal, kui ma veel alles õppisin, kuidas suhelda ja kellega suhelda, juhtus mitu korda nii, et sattusin juhuslikult näiteks bussis kokku kellegagi, keda ma eriti ei tundnud, aga kellest mäletasin ainult, et nad olid veits tropid. Ja kuna mu aju ütles, et nüüd on vaja meil small talk’i teha, siis juhtus näiteks, et mina, kes ma olen ise ka terve elu imelikult riides käinud, mäletasin, et Marta tegi alati Martini riiete üle nalja, ja ütlesin, et haha, nägin eelmisel nädalal Martinit, ta riietub jätkuvalt nagu kloun. Ühe korra juhtus, et Marta, keda ma polnud aasta aega näinud, oli vahepeal suuremaks ja mõistlikumaks kasvanud, ütles, et eks iga inimene on omamoodi, las ta siis riietub, kui see teda õnnelikuks teeb. 😀 Mul oli topeltpiinlik, esiteks selle pärast, et ma olin tropp, ja teiseks selle pärast, et ma olin ilmselgelt veel tropim kui endine tropp. Ja selliste asjade pärast on mul siiani piinlik, sest no ole siis vait, kui sul midagi öelda ei ole, miks sa hakkad kritiseerima inimest, kellest sul on tegelikult täiesti ükskõik. Seda enam, et näost näkku ma poleks iial neile midagi öelnud, aga sellistel hetkedel tuli mingi “kähku-kähku on vaja midagi öelda” (milleks? keegi ei tea) ja siis on tunne, et sa ei tee ju kellelegi liiga, Martin nagunii ei tea sellest midagi. Marta ilmselt läks koju ja ütles emale, et omg, Reena on selline kiusaja ikka.

Ja eraldi kategooria, mis oli kuskil vanusevahemikus 20-30, oli see, kui ma mõtlesin, et ma kohe õpetan teised inimesed õigesti elama. Ehk siis näiteks kui mõni sõbranna ei tahtnud troppi värdjat maha jätta, siis ma esmalt ütlesin seda talle omavahel ja siis ütlesin hiljem vajadusel kõvasti ja tihti ka avalikult. Mis on tegelikult lihtsalt üks kiusamise vorm, sest nüüd, kui ma olen juba vana ja hall, saan ma aru küll, et mitte keegi ei kuula suhteasjades mingit nõu, kõik peavad oma ämbrid ise läbi kolistama. Aga tollal ma siiralt mõtlesin, et ma ju hoolin neist inimestest, ma kohe survestan nad vähem toksiliseks ja õnnelikematesse oludesse. Sest mina ju tean, mis neile on hea! Paremini kui nad ise!

Kusjuures selle koha pealt ma küll ei ole kuidagi paremaks inimeseks saanud. Nüüd ma enam ei hurjuta avalikult, sest ma lihtsalt ei viitsi, aga ma väärtustan oma heaolu ja oma rahu nii palju rohkem, et ma võin aidata ühe korra vägivaldse mehe juurest välja kolida, maksimaalselt kaks, kui pärast seda tagasi lähed, siis vaata ise. Ma võin kohvitada, aga ma ei viitsi kuulata, mil moel Peeter taas halb on, kui me mõlemad teame, et sa võiksid praegu Peetrist kaugel elada. Ja koju sa mulle külla ei tule, kuni te veel koos olete. Ja ma TEAN, et keskmiselt läheb üheksa katset vägivaldse mehe maha jätmiseks ja yadda-yadda-yadda, see on kõik tore, ma hoian kõigiks neist katseteks sulle pöialt, võimaluse korral isegi aitan, kui sul on kolmandat korda uude korterisse uut lauda vaja, sest nüüd sa kolisid päriselt välja. Aga mul on väike laps ja oma elu, ma ei riski sellega, et su tropp oma rabelemiste käigus MINU ukse taha jõuab, sest SINA oled talle minu aadressi andnud. Mis on üsna kardinaalne muutus võrreldes mu teismeeaga, kus suvalised hääletajad vahepeal mu elutoas ööbisid.

Ja ma ütlen täitsa ausalt, et kui ma näen inimesi internetis kurtmas (täna hommikul nägin Threadsis näiteks), et viis aastat sitas suhtes ja nüüd on kõik toetavad sõbrad ära kadunud, siis minu esimene mõte on, et olid alles head sõbrad, et neli aastat vastu pidasid. Kõigil on ju oma närvid ja oma elu ka, mulle tundub üsna loogiline, et keegi ei jaksa päris viis aastat sul kätt hoida. Ehk siis jah, nüüd ma enam ei kiusa sind, et sa ära tuleksid, nüüd ma kuulan, kuni jaksan. Ja see, kaua jaksan, sõltub muidugi sellest ka, mitu puuda soola meil koos ära söödud on. Õnneks on mu sõbrad ka neurospicy’d ja saavad aru, et kui ma kuuks ajaks ära kaon ja siis jälle välja ilmun, eks mul siis oli vaja puhata.

Mul sai hiljuti aasta aega uues kohas täis. Järgmisel nädalal tuleb esimest korda Eestisse minu otsene ülemus, muuhulgas on meil tagasisidekoosolek, kus me teineteist tagasisidestame, arutame plaane jne. Ehk siis mul on võimalus esimest korda oma ülemusega IRL kohtuda ja lisaks sõltub sellest koosolekust loomulikult päris palju. Mis te arvate, kas mu laps otsustas, et just täna on parim hetk esimest korda sel õppeaastal tõsiselt haigeks jääda või jaa? Siiani on tal ainult tuumaväsimus ja valus köhida, palavikku ei ole, aga lasteaiarühma ühischatis kirjeldavad sarnaseid sümptome (mitmed 40 kraadi kanti jääva palavikuga, osad oksendamisega) lisaks veel ÜHEKSA lapse vanemad, neist ühel oli A-gripi test positiivne. Nagu mis sa kostad või kus sa pistad …

Selles mõttes, et haiguslehele jääb temaga praegu ilmselgelt isa, kes õnneks on gripi vastu vaktsineeritud, aga ikkagi. Kontorisse minekust ma neis tingimustes ei pääse, sest see jätaks ikka ülihalva mulje. Nii et eks ma palvetan, et ma vähemalt esimestel päevadel ei langeks, ning üritan selle koosoleku nädala esimeses pooles ära teha. Iseasi, et ma peaksin selle jaoks leidma mõne sobiva kursuse sellest, kuidas oma töös rohkem AI-d kasutada, sest see, et me kõik peame aasta lõpuks rohkem AI-d kasutama, käib siin söögi alla ja söögi peale. Eelmisel aastal oli see osaliselt mu kursusel sees. Ahjaa, sellest on ju nii vähe möödas, oleks vist ok öelda, et aasta esimesed paar kuud hakkan hiljuti õpitut rakendama ja seejärel vaatan midagi uut, eks?

Ahjaa, kui ma juba nõu küsin. Ma tahaks vahelduseks moodsat sci-fid lugeda, soovitage mulle midagi head. Näiteks N.K. Jemisin (fantastika pigem, aga siiski), Sue Burke, Liu Cixin, Adrian Tchaikovsky on mulle väga meeldinud, nii et vist võib öelda, et olen suht laia haardega, lihtsalt mingi “romantika kosmoselaevas” pole päris minu teema. Kuigi just lugesin ühte seni lugemata Le Guini raamatut, kus peategelane oli tüdruk, kes sündis matriarhaati, aga sellises vahvas (tema jaoks mitte megavahvas) olukorras, et tema ema sai lapse mehega, kes keele- ja kultuuribarjääri tõttu ei saanud aru, et naine on kultuurist, kus mees on nagu tsuti alam (paljud naised uskusid, et mehed ei tohiks lugemise-kirjutamisega tegeleda, kuigi see polnud otseselt reegel), samas kui mees oli kultuurist, kus naistel oli lugemine-kirjutamine täiesti keelatud, naised olid oma majapooles jne. Nii et kui peategelane siis ühel hetkel isaga isakoju kaasa läheb, on … Igatahes mitte avastamisrõõm, ütleme nii, aga lugejale see-eest väga huvitav lugemine. Aga no kaua ma loen raamatuid, mis enne minu sündi avaldatud, tahaks midagi moodsamat vahelduseks.

PS Seoses veebruari algusega üritan uuesti õõvarullimisest hoiduda. Rohkem netis sõpradega suhelda, aga vähem mõtetult ringi rullida. Rohkem raamatuid lugeda ja sarju vaadata, vähem pisikesi pildikesi tarbida. Nii et hoidke mulle pöialt (ja tulge ikka ütlema, kui vaenlane juba Tartusse on jõudnud vms väga olulist).

PPS Mul on nii kõrini juba niimoodi riietumisest, ma tahan lillelisi litsikleite kapist välja kaevata. Kaua see talv kestab veel.