Sinilind's Blog

Sügisesed lühikesed päevad ja pimedad õhtud mõjuvad inimestele erinevalt. Mõned meist langevad kaamosesse ja mõned muutuvad nostalgiliseks, mõned vaatavad ajas tagasi ja mõned iseendasse.. Ilmselt eelnevast loetelust mõjutatuna on erinevad ootamatud ja natuke kummastavad kontaktid ka mind pannud meenutama erinevaid seiku. Nimelt pidin ma ka ise nüüd võtma ühendust kellegagi, kellega suhtlemisest mäletasin vaid üksikuid fragmente ja tohutut ebamugavustunnet ja piinlikkust, kuigi täiesti oli mälust pühitud, miks täpselt. Näoraamat koos msn-iga on samas selline “tore” koht, et seal on võimalik teatud asjade osas ajajoon taastada.

Nii, alustuseks selgus, et aastal 2023 oleme siiski teineteise olemasolu märganud – tema poolt mõned “meeldimised” minu lugudele ja isegi üks kena puhkusefoto mulle saadetud, ei midagi isiklikku ega intiimset, ja samas poleks minu poolne pöördumine ka “peale aastaid kestnud vaikust” kontakti otsimine. Et nagu täiesti viisakas stardiplatvorm suhete värskendamiseks.

Ja siis.. loen meie vestlust, aastast 2014. Appi!

Tegemist kena, minust tunduvalt noorema ja eduka ärimehega, kellega tutvusin toona ühel suuremal üritusel, kuna meie sõpruskonnas osaliselt inimesed kattusid. Mul on alati olnud nõrkus hästi tantsivate meeste vastu, kes suudavad/oskavad minuga tantsupõrandal hakkama saada – ja temal tuli see imetlusväärselt välja. Ja nii me tantsisime, hommikuni välja, kümnete silmapaaride nähes. Midagi kindlasti õhus sellel öösel sädeles või särises. Aga seda, kas seal midagi oli või mitte, me/ma teada ei saanudki. Olime piisavalt uudishimulikud, et saada sõpradeks sotsiaalmeedias ja seal suhelda. Millele tuli aga väga kiire ja lühike lõpp. Nimelt olla mu toonane tööandja, kes kuulus tema sõprusringkonda, temalt meie “suhte” kohta uurinud, väites esiteks, et ma olevat “kiitnud noormehe vooditehnikat” ja mainides ära, et ma olen tema vana pruut.. Ja kui nüüd noormees minult uuris, et kas see vastab tõele, siis juba selliste väidete esitamine oli minu jaoks nii solvav ja piinlik, et lõpetasime päevapealt igasuguse isikliku suhtluse.

Mida ma aga toona mõtlesin ja mille üle tänagi imestunud olen – et miks krd pärast pidi mu toonane ülemus nii tegema? Tõsi, ta oli mu meelest väga karismaatiline ja köitev, tegelikult olen temast isegi midagi kunagi siin kirjutanud, kuid ma pole temaga elu sees isegi suudelnud mitte … ja tal oli juba toona noor imekaunis elukaaslane, kellega ma poleks kuidagi suutnud mitte üheski aspektis konkureerida. Minu jaoks oli igas mõttes lihtsam, kui ma tööl välistasin igasugused intiimsuhted, niigi oli naisena meestemaailma keeruline. Ja kuna mu ülemust ennast sellel konkreetsel peol kohal ei olnud, siis kuidas üldse, kelle kaudu ja miks temani jutud levisid? Mõtlemapanev oli kogu selle loo juures see, et jutud said liikuda ainult läbi meeste, sest seltskonnas praktiliselt ei olnud mind varem tundvaid naisi või naisi, kellel oleks olnud minu tantsupartneri suhtes mingeid ootusi.

Nojah, natuke piinlik on jätkuvalt, sest ma ei tea ju, palju ja mida tema mäletab asjadest või milline oli üldse toona tema versioon toimunust. Msn-i vestluse ajalugu on nähtav ka ju talle. Igatahes võtsin ennast kokku ja kirjutasin talle.

Kaua jaksab solvunud (mitte solvatud) meesterahvas viha pidada ja sõna otseses mõttes ussitada? 12+ aastat on minu arvates ikka kole palju – ei või?! Aga eks igal ühel on omad hobid ja meelelahutused. Lihtsalt veider on olla sellise negatiivse tähelepanu keskpunktis, hoolimata sellest, et pea kõik ristuvad sirged on pea viimaseni kõrvaldatud – omavaheline kommunikatsioon on provokatsioonide vältimiseks praktiliselt nullitud..

Ja siis veel avastus, kuidas teine siiralt ja innukalt su ebaõnnestumistele kaasa elab ja sellest rahuldust saab. Ja nimetab Sinuga juhtunut karmaks! Hämmastav, mis muud.

Nojah, nüüd olen ma tegelikult ka veidi uudishimulik, et kuidas teine pool endale ise sõnastab, tõlgendab ja põhjendab sellise käitumise ja emotsiooni põhjust.

Imestan jätkuvalt, et kuigi ma enda arvates olen oma väärtushinnangud väga selgelt ja ausalt sõnastanud ja kogu oma olemuselt üritan alati jääda eemale igasugustest intriigidest ja segastest suhetes… et miks siis ikka ja jälle meenutab osa mu elust mõnda Ladina-Ameerika sarja (sellistes on ju kättemaksul, tagakiusamisel ja kirglikul vihkamisel kandev roll?) ja mingi osa on puhas Vaprad ja ilusad, see, kus ikka ja jälle samad inimesed ja samad suhted jõuavad spiraalis, kuid siiski täiesti uues ja ootamatus rollis su ellu..

Et kui nüüd vaadata laiemalt, siis tegelikult on see nii triviaalne, et minu Ego ei suuda leppida faktiga, et MINU armastusest ja püüdlustest ei piisanud teise õnnelikuks tegemisest. Ega jah, vägisi ei saa ju ka. Teise sisse ei näe. Aga.. kuidas teine ikka julges suhtest välja astuda ja arvata, et tal on minuta parem?!

Romantilise ja pragmaatilise maailma kokkupõrge meie suhtes utreeritult:

meie suhe lõppes, sest ta ei olnud minuga õnnelik. Kurb ja traagiline, kuid samas mõistetav ja andestav. Vahel saabki armastus otsa, eks ole. Kasvatakse lahku jne. Ja nüüd siis pragmaatiline pool – ta ei olnud minuga õnnelik, sest minu arusaam suhtest eeldas, lisaks ühistele tegevustele ja koosolemisele,  ka panustamist ühisesse majapidamisse ja majapidamiskulude kandmist. F*ck, see imeb ikka täiega! Kui saaks kuidagi selle teise poole ära kaotada või kustutada?! Kohe oleks kergem… Keskenduks esimesele poolele ja lepiks traagilise filmikangelannana ennastohverdavalt, kerge pisar silmanurgas helkimas – saatusele vastu ei saa, vägisi armsaks ei tee.  Aga… kui väike on samm unistuste naisest totaalse bitchini –   50% elektriarvest, my ass?! 50% prügi, interneti, teleka arvest? Et kas tõesti – et kui ma poleks neid kahte õnnetut teemat, uue tsikli ost ja majapidamiskulud, teemaks võtnud – siis meie armastust ja suhe õitseks edasi? Päriselt?!

Ja ma armastasin teda, väga.. Suudan ma endale seda andestada? Et see suhe nii pikaks lohises? Et ma juba varem midagi ette ei võtnud? Lihtsalt eirasin silmanähtavat?

Kogu meie suhet saab kirjeldada kui tavapäratut ja igal juhul ei mahtunud see kuidagi tavainimese normaalsuse mõistesse, olgu nendeks tavainimesteks minu enda sõbrad-tuttavad või siis lihtsalt selline ühiskondlik standardne arusaam suhtest. Nojah, ega ma olegi ju arvanud, et ma ise ka “normaalne” olen.

Ma lihtsalt, nii omaette siin, mõtisklen – et kas olukorras, kus mees on suhte lõpetanud, vaevumata isegi panustama sellesse, et korrektselt ja võimalikult kiiresti oma asjad naise majapidamisest minema toimetada (sellest, mis tegelikult vääriks buldooseriga ümber lükkamist), pole mehel nagu veidi kohatu nõuda naiselt „normaalset“ käitumist? Et see, kui naine ulatab rohkem kui nädal hiljem peale lahkuminekut mehele abikäe, pakkides majapidamises olevad asjad kokku ja toimetades need viisakalt mehe sõbra juurde, ei mahu normaalsuse piiridesse?

Et normaalne oleks, kui koos pakitakse-jagatakse-süüdistatakse-pisardatakse-manipuleeritakse vastastikku vms tegevus, mis suure tõenäosusega seda ühiselt tehes kaasneb? Et pikendame agooniat? Et arutame-räägime? Mida täpselt? Et kuidas naine saaks ja peaks normaalne olema?! (stuudionaer taustal) Kui sellest oleks abi olnud, siis me poleks ju sellesse olukorda jõudnud- ei või?

Et kui suhe on lõppenud ja maha jäetud pool soovib enda eluga võimalikult kiirelt ja valutult edasi minna, et siis „ilmselgelt eksmehe sokid ja aluspesu kapis sellele kaasa ei aita“ kui nüüd tsiteerida mu teravmeelset sõbrannat.

Et kogu selle suhte ajal, tagantjärgi vaadates, püüdsin ma ju ennast klapitada-sätitada teise nõudmiste ja ootustega, olles motiveeritud sõnast MEIE. Ei, ma ei väida, et teine pool järeleandmisi ei teinud, kuid mul on raske uskuda, et mina enda soovide saavutamiseks oleks kasutanud psühholoogiliselt nii jõulisi võtteid, kui seda minu suhtes tehti. Ja suhte üks lõppemise nurgakividest on teise jõuline teavitus, et pole mingit „meie“-t, et me oleme kaks iseseisvat-otsustavat indiviidi, kellel puuduvad teise osapoole ees igasugused moraalsed ja majanduslikud kohustused ja vastutus. Oh üllatust, ma päriselt sain sellest teada/aru 1-2 päeva enne lahkuminekut.

Fuck, see tunne, kui taipad, et 5 viimast aastat Su elus on osaliselt kantud fantaasiast Sinu peas?!

Ja nüüd olen ma siis olukorras, kus isegi peale suhte lõppemist kirjutatakse mulle ette, milline on normaalne käitumine lahkuminekul? Päriselt?

Tõsi, ma arvan teadvat, et mis on õigustatud ootused. Ja kui teine osapool toob lauale kaardi „sõbralik lahkuminek“, millest tõesti on kunagi juttu olnud ühe „meie-suhe-ei-tööta“ situatsioonis, siis sry, see oli ikka enne seda, kui teine pool oma seisukohtadega „mina olen väärt endale VEEL ühte tsiklit, (kasutatud) nõudepesumasin SINU, mitte meie majapidamisse on liigne luksus, seda enam, et tegemist on mõttetu majaga, kus normaalne inimene ei elaks“, mulle hinge s*ttus.

Jah, ma saingi selle välja öeldud, minu väärtus/väärikus taandus 100-eurose kasutatud nõudepesumasinale, milles pesta MEIE ühiselt söödud ja MINU tehtud söögi toidunõusid. “Otsi endal rikas mees!” – soovitati mulle suhte lõpetamisel…

Jah, peale seda kõike tundub, et mõned tasuta romantilised õhtusöögid-lilled ja kingitused tõelise luksusena.

lahkuminekust ülesaamine?

Andestamine?

Kell läks käima nüüd..