Õnnepalu on Õnnepalu. Võtab ühe teema ja punub selle ümber kena sõnavõrgu. Mu meelest on võrk seekord meelega natuke suuremate aukude ja lihtsama mustriga, mis ühelt poolt jätab tunde, et miskit oleks justkui puudu, teisalt — annab ladusama lugemiskogemuse. Olgu kuis on, ma ennustan sellele raamatule suurt lugejamenu.
Töö, töökeskkond, töökaaslased, pensioniootus, aegade muutus, aja tunnetus, puukool, erinevad inimtüübid. Näpuotsaga ühiskonnakriitikat.
Lühiülevaade mustritest. Enamasti mustrid tekstiilis, aga pisut on mainitud ka arhitektuuris ja raamatukujunduses levinud mustritüübid.
Lühidalt, selgelt, hästi valitud illustratsioonidega. Spetsialistile jääb napiks, aga algajale või juhuhuvilisele sobib küll. Mina sain sealt teadmisi, meeldetuletust, sõnavara ja silmailu omajagu.
Palju see meeles püsib, on iseasi, aga no mõni asi vast ikka.
Ma sain aru, et ega ma suurt midagi aru ei saa. Aga jõuline sõnadevoog haaras kaasa ja kuskilt vilksatasid vahel ka mõned võib-olla tabamishetked. Olemus ja poos on kuidagi üheks kasvanud, aga tekitavad ikkagi vahel veidraid hõõrumisi. Iroonia ja veriliha on lootusetult segunenud, samast sõnast õhkub mõlemat. Lajatustest immitseb muret, meenutustest mängutungi, üleolevast hoiakust paisoovi, sõnalademeist pärliotsingut.
Selle raamatu lugemist saatis teatav ebamugavustunne. Nagu oleks midagi kuskil irdu. Nagu vaataks kedagi, kes püüab saega puid lõhkuda. Tahaks nagu midagi öelda, aga siis vaatad puulõhkuja nägu ja see on nii entusiastlik, et ei ütle midagi. Korraks saab tähelepanu möödalendav harakas ja kui pilk uuesti puulõhkujale läheb, siis on too juba ise kirve üles leidnud. Nägu on pigem tõsine ja vahele viskab tüdimusilmeid. Kirves käib kord halgu, kord pakku, aga asi edeneb. Vares lendab mööda. Puulõhkuja summab lõhutud ja lõhkumata puid kärru, kõristab mäest alla ja kallab puud Emajõkke. Hoovi vedelema jäänud lõhutud ja lõhkumata halge vaadates ei suuda otsustada, kas oodata kärutajat tagasi või tõsta ise halud riita. Seguneb kajakakisa ja koerakila. Kas selleks, et saata unne, või selleks, et tõmmata unest välja. Kirves on kadunud.
Et siis. Sajandivahetus. 19. saj. lõpp ja 20. saj algus. Tartu. Fortuuna tänav. Ja Roosi tänav. Ja Toome. Ja miskit veel. Inimesi. Armumisi. Kadumisi. Lapsi. Haiguseid. Surma. Unistusi. Unenägusid. Lootust. Lendamist. Leppimist. Linde. Langevarje. Õppimist. Sõprust. Ajalugu. Kirjatehnikat on, mõned huvitavamapoolsed motiivid, sõnakeerutused või tegelasalged ka. Aga kokku ei saanud ma ikkagi aru, et milleks. Ja kellele. Ja miks just nii. Kui ma eelmine kord heitsin Eva Koffile ette, et ta ei hooli oma tegelastest, siis selles osas on edasiminekut. Üks tegelane tundus olevat, kes autorile kirjutamise ajal südamelähedaseks on saanud. Viiepallisüsteemis 2, sest midagi ju oli.
Hei, muhekrimi sõbrad, te ikka teate, et on uus kodumaine muhekrimikirjanik meil nüüd juures! Mina enne tänast ei teadnud. Noh, Mahkrat teadsin, aga pigem sünkulme autorina. Tema pööre krimiradadele ei üllatanud, sest nii mõnedki teised ulmekirjanikud on sellele teele põiganud. Küll aga ei osanud ma oodata nii helget (no kui krimi kohta ikka tohib nii öelda, vast tohib), rahulikku (ei, see ei olnud venitamine, see oli parasjagu mittekiirustav kulg), kohakirjanduslikku (siin on tõesti nii, et võta raamat näppu, käi tänavad läbi ja nooguta kaasa), nii erinevaid teemasid (hakkasin nimekirja tegema, aga see loetulu läheks liiga pikale, mainiks muu hulgas ära vaid kassi ja kunsti), muhedat (no kohati küll irooniaväljatusega, aga siiski muhedat) jutustamisstiili. Et jaa. Krimilugu oli, keskkond oli, värvikaid tegelasi oli, jutustamisoskus oli. Kui muidu käiakse Hargla ja Jansi ukse taga laulmas, et millal järgmine osa tuleb, siis ma arvan, et Mahkra akna all hakatakse ka varsti sedakanti hääli tegema. Mulle meeldis ja ma arvan, et see võiks päris paljudele lugejatele meeldida.
Lühikesed, kohati väga otseütlevad ja kohati krüptilised luuletused. Esmapilgul ehk liigagi lihtsad, aga pisut süvenedes leidsin ma enda jaoks piisavalt sõnavärskust, mõttemuukimist, rütmide vaheldust ning destilleeritud ehedust. Vahele ka pisut poosi, aga see poos kannab. Freddy enda illustratsioonid annavad hea lisamõõtme.
***
ära võta ööd ära
öö on niigi
väga ära
ööd on tihti
liiga vara
öös on rihti
väga vaja
Iseenesest täitsa okei harjutusteraamat. On anatoomiat, tausta ja selgitusi ning korralike abijoonistega üsna hästi ära seletatud harjutused.
Mis mind häiris, oli see, et päris tihti toodi põhjenduseks, miks mingit harjutust teha, et siis saab ilus. Nääh. Ei ole eriline motivatsioon.
Aga. See raamat tasub ülelugemist, et noppida välja, millised harjutused siiski oleksid need, mida võiks meelde jätta ja aegajalt teha.
Täitsa kena asi. Väga omamoodi lähenemine, kuidas kirjutada inimhinge helgusest ja õudusest. Juba tegvuspaik ja – koht on eesti kirjanduse jaoks suht ootamatu: 16. sajandi Itaalia, väike klooster kuskil kaugel ja unustuses. Esialgu tundub, et tegelased on arheotüüpsed meister ja õpipoiss ning tegu on suht tavapärase arenguromaaniga. Jah, seda on ka, aga lisandub hoopiski ootamatuid õppetunde. Teemasid, mida siit välja noppida, jagub. Sõltub lugeja eelistustest, kas need on pigem ajaloolised, isikulised või religioossed hoovused. Või tõesti kõik kokku. Kirja on saanud mu meelest hea sõnavalikuga, liiglihata, ladusalt. Täitsa soovitan kätte võtta.
Õmmm… Halvasti öelda ei taha, hästi nagu midagi öelda ei ole. Ühtpidi võiks hobikirjaniku teose siis üldse mainimata jätta, aga luulekogust kumab, et tal tegelt ka on kirjanduslikke ambitsioone. Ehk on eelnevad-järgnevad paremad ja see oli vahepeal selline kolksti põrandale? Siit kogust minu jaoks üks peaaegu luuletus oli:
Häärber aia sees
elus hoiab Tammsaaret
kaugel Vargamäest
Mõttejuppe ja mõtisklusi, tunnetatud küsimisi, vastamisi, märkamisi. Püüd sõnastada sõnastamatut, leida see ülim miski ja sobitada see igapäevaellu.
Osati kena ja osati liig suuresõnaline. Osati üldinimlik, osati liig luterluse poole kaldu. Osati väga tabav ja osati natuke otsitud. Aga see osati kena on ka juba päris suur asi — paneb kaasa mõtlema ja sõnastustest rõõmu tundma.
Ma otsisin kirjutamisel ajal ühte silmajäänud tsitaati. Ei leidnudki. Aga ülesirvimine tõi mingid laused teise valgusesse. Ja ma arvan, et ma võiks seda raamatut mõne aja pärast jälle sirvida. Tuleks mõned muud kirjakohad esile.
See vist ongi mitut puhku sirvimise raamat… Ja üks võimalik sirvimine on lugeda motosid — noppeid eesti luuleklassikast.
Sulepuru 