„Isegi minu kui aasta looma jaoks on säherdune maastikuvaade liigmodernne,“ üürgas stereotüüpne siil, kui oli kesk kapitalistlikku masinavärki oma tintmusta nospli leetmulla seest välja torganud.
„Hei, lageraiujad, kas te Nietzschet olete lugenud?“ päris okkaline olevus pretensioonikalt, ent söandamata vasturepliiki ära oodata, põgenes isetahtsi e-etteütluse apokalüptilisest stseenist, kus kõik haavadki horisontaalselt värisevad.
Ränkraskelt rännuteelt naasnud suitsu- ja piirpääsuke kiibitsesid pilvepiiril, põline rekajuht kuulas Fred Jüssi linnulauluplaati, korpas palgega kassivolask popsutas kännu otsas piipu, ere kodumaapäike silmi pimestamas.
Post-stalinistlikust traumast võitu saanud üldinimlik harvester jäi pimedaks nagu Oidipus ja hakkas otsima oma pärimuslikku algupära.
Kui välja jätta alalõpmata väsind olemine, siis olen vist suures plaanis üle saanud mind vahepeal tabanud “olen loll ja laisk”-taaskülastusest. Ma tegelt tean, et ei ole. Tean, et ATH ja deprekas ja keskiga ja miskõik. Ja lisaks veel kunagise Big Boss Lady tekitatud trauma (ei tohi minu pihta “häält tõsta”), mille mõjul olen vahepeal nii põhjuseta kui ka põhjusega augus käinud. Aga siiski – suures plaanis on kenasti.
Aga täna, täitsa lambist, kui hambahügienist mainis, et hambad on koledas seisus ja ikka peaks paremini pesema ja hammaste vahel niidiga urgitsema ja iga poole aasta tagant ta juures käima, et ta saaks mulle koletuma raha eest haiget teha, oli korraga kole habras olemine. Eks ma hästikasvatatud tütarlapsena (onuna?) ei teinud teist nägugi, aga nüüd olen oma toas tagasi ja värisen ja tahaks voodi alla peitu minna. Miks? Kuidas? Kesse? Misse? Miks peaks mind mingi võõras inimene morjendama? Mis see nüüd siis veel oli? Ja kuskohast võtta nüüd jaks, et muudkui seadust kirjutada, ah?
Kui mina olin veel väikene me… tüdruk, siis oli isaga poes käimine selline kahetine kogemus. Ühest küljest – ma olin pesamuna, ainus tütar ja papsi “silmaõun”, seega oli lootust, et ähk saab miskit toredat (no kui nõukaaegses kaubandusvõrgus leidus miskit). Teisest küljest, kuna seltsimehed müüjatarid olid kunnid, siis paps püüdis neid alati hurmata, klassikaliste isanaljadega, mis iga kord ei olnud ehk kõige toredamad noore tütarlapse silmis. Õnneks ta päris õudne Heino ei olnud (heh-heh-heh, ma ostaks kaks kinga, kas hulgimüügisoodust saab, nagu kuuldavasti mõni tegi :-S), aga sellegipoolest.
Vot ja nüüd mina ükspäev käisin ka kaubandusvõrgus jõuluvärki menetlemas. Täitsa mitmes kohas käisin, pärast jalad lõid tuld ja puha. Ja noh, ajasin mina ka muhedat jutukest, et müüjataridel rasket tööpäeva lustakamaks muuta, sain täitsa mitut erinevat reaktsiooni näha. Esimene proua oli täitsa kivinägu, pingutasin endal naba paigast, et mingit emotsiooni näha – rääkisin, et ilge nöök, mina pingutan, jõuluvana saab krediiti; ja nii edasi ja tagasi, aga ei miskit. Siis oli üks rõõmsameelne kogemus, aga põgenes kiiruga (ta sättis asju, vist ei olnud isiklik). Siis oli üks neutraalne ja viisakas kogemus. Ja siis neljandama prouaga läks täitsa toredasti samal lainel vestluseks (aga seal üks noor müüja tuli korraks appi ja tema hoidis küll end tagasi, et mitte silmi pööritada, sõbralikult küll). Ja siis kui ma kurnatult koju jõudsin, jõudis kohale ka see, et kurja küll, ma olen oma isaks muutunud. No ma tean küll, et iseloomult olen ma pigem papsi kui ema moodi, aga siiski tabas see onustumine mind natuke ootamatult. Ja siis tuli mul veel õudsem mõte – et kuigi ma ise küll kujutan ette, et olen kena ja lahke ja sõbralik müüjatega (või laiemalt teenindajatega), aga äkki nad hoopis tahaks, et ei oldaks. Sest äkki see on siuke pähepatsutamise moodi asi, mis on tegelt nõme ju. Et äkki peaks tegelt ikka vait olema ja ütlema aitäh-palun ja käpelt uttu tõmbama? Kumb versioon eestlase olemi(u)st arvestades tõenäolisem on? Mis teie arvate?
Lahtiütlus: igapäevaselt ma tegelt kasutan igal võimalikul juhul iseteenindusi, sest väsinud ja isegi tere-palun-aitäh võivad lusikad miinusesse tõmmata, aga mitte igas kohas seda võimalust pole.
Ma siin natuke aega tagasi tegin kolleegidele tillukese õpiampsu, kuidas tühikuid närida. Tagasiside oli positiivne, aga pigem selles võtmes, et nii vahva ja tafkav nii tore. Ja kuigi esimese hooga oli muidugi üleni kõik rõõm ja puha, siis natuke aja pärast hakkasin sisimas porisema. Et mis mõttes vahva? Miks mitte vajalik, nutikas vms? Ah?
Ja siis muidugi meenus, kuidas mitu elu tagasi oli üks tiimikoolitus, kus koolitaja kasutas sisseviskamiseks sellist harjutust, et osutas inimesele ja siis kolleegid purtsatasid välja esimese märksõna, mis tolle kohta keelele tuli. Teised olid kõik lahked ja abivalmid ja sõbralikud, aga mina sain muudkui, et tark ja nutikas. Ja siis olin ma jälle teistpidi üsna üdini solvunud, et mismõttes, mina see tuim kalkulaator, ma ju ka sõbralik ja lahke ja kena ja abivalmis.
Nii et nüüd ma siis püüan lihtsalt areneda selles suunas, et olla rahul sellega, mida öeldakse (hästi siis), sest muidu see tuleb bumerangina tagasi ja virutab mulle tagumikku.
Ma vägaväga armastan siilikesi. Kuuldavasti olevat nad igavesed räpakollid ja ebaviisakad elukad, aga ikka armastan. Sest nunnud. Ja enam-vähem ainuke asi, mida ma joonistades suudan äratuntavalt kujutada. Näe:
Elukale ka meeldivad siilikesed. Aga tema sümpaatia väljendub sellise jõuga, et siilikesed sellest üldjuhul eluga välja ei tule kahjuks. :-(
Kui ta päris tilluke oli, siis lubasin tal paar korda siilikese peale klähvida, aga päris lähedale ei lubanud, igaks juhuks, sest kesse teab, mida see pätakas mõtleb või teeb. Ja siis mõnda aega läks nii, et kui oli siilike teel (me elame aedlinnas ja jalutame terviseparki ümbritseval kergteel), siis elukas kangesti küll tahtis läheneda, aga me kontakti ei võimaldanud jätkuvalt.
Aga eelmisel aastal juhtus esimene kole lugu. Taustaks, kuna elukas on paksukarvaline tõug, elab ta õues. Tal on seal kahekambriline toake ja aedik, kus ta saab siis soovi korral jalgu sirutada ja väraval/majauksel silma peal hoida. No ja enamasti me jalutama minnes tema aediku-ukse jätsime lahti. Aga eelmisel aastal selgus, et millalgi jalutuskäigu ajal oli vist siilike sinna aedikusse uurima läinud ja paraku uudishimu eest eluga maksnud. Hommikul leidsime okkaid ja muid märke selle kohta, et juhtunud on kole lugu. Õppetund: praegu paneme aediku-ukse jalutama minnes kinni.
No ja nagu pealkiri viitab (mittejuristidele sõnaselgitus: retsidiiv – uue kuriteo toimepanek pärast karistamist) ei olnud see kahjuks viimane kord. Ja seekord olin mina kaasvastutav, eriti piinlik ja kurb ja häbi. Kui elukaga jalutama minna, on ta tavaliselt väga äksi täis, sest noh, tema inimesed ja jalutamine ja lõhnad ja miskõik. Niipalju oleme suutnud talle selgeks teha, et ukse taga hüplemine ei ole ok, nii ei saa ju rallit sõita, seega ta senikaua üldjuhul istub viisakalt, kuni kuuleb jalutusrihma klõpsatust kaelarihma küljes. Aga kui siis tema eest samm kõrvale teha, paneb ta tempo magnifico‘ga värava poole plagama. Vot aga ühel õhtul pani ta hoopis vasakule. Ehk siis aedikust paari meetri kaugusel asuva sõstrapõõsa juurde, napsas siilikese hambusse ja kuigi ma reageerisin enda meelest üsna kiiresti, oli kahju juba tehtud. Riidlesin elukaga, tõmbasin ta eemale, siilike puhises pahuralt ja oli keras, seega tundus, et ehk sai lihtsalt koledasti ehmatatud. Panin siilikesele veidi lihakraami ja vett taastumiseks ja lohistasin eluka jalutama, lootes, et tunni aja pärast naastes on siilike šokist taastunud, kõhu täis vitsutanud ja leidnud endale sõbralikuma põõsaaluse. Paraku nii hästi ei läinud. Kui koju tagasi jõudsime, oli siilike kahjuks hinge heitnud. :-( Olime õnnetud, korraldamise lahkumisteenistuse ja edaspidi ei lase elukal ka oma aias sööstlaskumist harrastada, sest noh, siilikesi meil ikka liigub.
Kolmas lugu juhtus eelmisel esmaspäeval. Ma ise püüan kogu hingest loota, et ehk see sai kenama lõpu, aga sisimas ma ikka pelgan, et ega ei pruukinud nii minna. Jällegi, kesse tegi, ise tegi ehk mina taas süüdi natuke. Nii nagu elukas innukalt jalutama tahab, on tal väga suur tung jalutuskäigu lõpus kodu poole, sest söök, jee. No ja jälle mina hajameelselt meie oma maja nurgas lasen tal ees kihutada ja siis taban silmanurgast, et miski on kahtlane. Ja siis oligi elukas otse meie väravaaugu eest endale siilikese hambusse tõmmanud. Mina jälle kärkima (õnneks ta kuulab ega mörise, kui ta suust asju peab ära andma) ja siilike jälle kerra ja puhisema. Panin koera aedikusse kinni ja vaatasin, kuidas siilike tundub, pealt paistis üsna samasugune kui see suvealguse õnnetu nupsik, võibolla pontsakam natuke (talvevormis). Kuna ta oli sellises kohas, kus auto alla või inimeste ette ei jää, ei hakanud teda täiendavalt solgutama – panin jälle sööki-jooki ja pöidlad pihku, et ehk seekord läheb õnneks. Hommikul, kui sündmuskohta üle vaatama läksin, siilikest enam polnud. Teda ei paistnud ka kuskil lähedal asuvate põõsaste-rohupuhmaste sees. Niisiis optimist minus loodab, et ehk seekord elukas ei kahjustanud siilikese siseorganeid nii pöördumatult, et ta taevaste naadipuhmaste taha läks. Küünik minus mõtleb aga, et kassid, varesed, rebased – looda sa! Aga ma ikka natuke loodan…
Kunagi millalgi vist käis teistestki blogidest see teema läbi, aga kuna ma alles hiljuti olen jälle omadega sealmaal, et jõuan lugeda, siis võis see olla ka mitu aastat tagasi, mitte eelmisel nädalal või nii. Igatahes, see tuli mulle meelde, kui lugesin Kadri-Ann Sumera raamatut “Seitsme aja raja taga“. (Lugesin sellepärast, et meil oli paar kuud tagasi kohalikus raamatuklubis teemaks Gröönimaa ja kuigi kohustuslik raamat oli “Preili Smilla lumetaju”, siis üks klubiline võttis kaasa ka Sumera raamatu, sest seal oli kah natuke Gröönimaast ja temast endast, s.t klubilisest siis ka. Ja see tundus nii tore raamat, et napsasin kohe endale lugemiseks kaasa, sest üks raamat kuus on nagunii häbematase vähe.)
Minu üks kõige tugevamaid iseloomuomadusi on laiskus. Ja see on laienenud ka igat sugu vaimsetele teemadele ja emotsioonidele ja nii edasi. Ehk siis ma väga ei viitsi kade olla. Ma küll tihtipeale mõtlen, et küll oleks tore olla nii tark ja põhjalik nagu nodsu või nii süsteemne nagu tavainimene või noh, seda loetelu võiks jätkata täitsa tükk aega. Aktiivsemal hetkel ma ütlen selle ka valjusti välja, stiilis, et kui ma suureks saan, siis tahan olla nagu X. Aga suureks saamine ei paista mul ka eriti välja tulevat ja noh, ega ma päriselt ei viitsiks ka.
Aga seda alguses mainitud raamatut lugedes ma peaaegu röögatasin suurest kadedusest. No umbes nii nagu Melissa McCarthy seal Graham Nortoni shows:
Umbestäpselt sama südamest tuli minult lugedes, et minge te ka kõik p…sse. Teate, mis selle põhjustas? Üldse mitte see, et Kadri-Ann lapsepõlves sai ministri lapsena uhkete autodega sõita või siis tema isa andekuse-kuulsuse pärast. Ta kuskil seal keskel mõtiskleb mingil konkursil olles ühest Beethoveni/Bachi (no maimäleta enam, mingi vana klassiku) hittloo teemal ja räägib, kuidas see oli ta lemmiklugu 13aastaselt ja ta kuulas seda vahetpidamata (vist kassettmakilt vms) ja mismoodi seal loos on maimäletagi jälle mingi sisu stiilis kevad-suvi-surm-kasv jne. Ja siis ma vihastasin suurest kadedusest, nii et silmist lõi tuld välja. Et krt, maailmas on inimesi, isegi meie tillukeses Eestis on inimesi, kes elavad kodudes, kus selline asi on elementaarne, et mingi tüdrukutirts oskab klassikalist muusikat nii kuulata, et ta teab seal tausta ja seoseid ja vihjeid ja viiteid ja kogu seda sadade aastate pikkust kultuurikihti! Ja kohe tuli mulle mõistagi meelde see kolekuulus Pärnu lehmalugu. Ja ma tundsin ennast täpselt just nii lollina nagu see räuskaja. Ja kohutavalt-kohutavalt kadedana. Sest see on midagi, mida tegelikult ei ole võimalik tagantjärele “järgi võtta” – jah, ilmselt võiksin ma õppida muusikalugu, kuulata tuhandeid tunde erinevaid esitusi ja tunnetada siis seal edastatavat meeleolu ja toimuvat, aga ma ei saa kunagi olla 13aastane, kellele see poolloomulikult omane on. Ja jah, ma saan ratsionaalselt aru, et ega kõik ei peagi ja maailmas ei muutu sellest midagi, et ma pole nagu Kadri-Ann. Ja üleüldse on tegelikult mu elu ju päris tore niisamagi. Aga see emotsioon käis sellegipoolest niiviisi karmauhti üle.
Aga raamat on tore, selline natuke nagu blogi moodi – kord on mingi pikem teema (matkad Gröönimaal ja Aafrikas, õppimine Saksamaal), siis jälle sellised lühemad mõtisklused. Mõnus suvine ettevõtmine.
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et P jahiseltsi juht ja hea sõber võttis endale mitme laika kõrvale ka Jämtlandi koera kutsika. Ja kuigi too sõber oli varasemalt seal veendunud vanakoolimeeste pundis, kes noil aegadel, kui meie eluka võtsime, rääkis, et jahikoera ei tohi koolitada, siis saab temast üks igavene suss, kes metsas ei julge peremehe kõrvalt sammugi eemale minna, siis uus kutsik osutus siukseks murdjaks, et oli vaja vähemalt kutsikakooli minna. Või pagan seda teab, misse põhjus oli, aga igatahes kutsik sai koolitatud. No ja ju siis sealt tükkis pähe idee, et äkki võiks siis näitusele ka minna. Aga üksi on ju igav, niisiis moosus ka P ja veel vist paar kohalikku meest ning anti aga koerad üles. Ma läksin mõistagi ka kaasa, sest filmidest on see koeranäituste asi väga lustliku mulje jätnud, kõik see poseerimine ja draamad ja… Aga midagi uurida me mõistagi ei viitsinud, kui koer kirjas, siis hommikul tõmbasime siuh-säuh korra kammiga eluka üle ja panime mandrile teele. No umbes siuke nägi välja (karvaajamise aeg):
Tee peal hakkasin siis vaikselt uurima, et mis reeglid ka kohapeal on. Väga palju targemaks ei saanud, välja arvatud see, et on olemas professionaalsed/ palgatavad händlerid, kes oskavad koera ilu kõige paremini välja tuua ja muidu ka on osavad. Ja nemad käivad ka kenasti riides – kostüümid ja värki. Ilm oli tol päeval üsna vilu, vihma ka sadas, mul on küll väga hea meel, et olin täiesti ebakena – teksad, tossud, jope jne. :-) P oli kah oma viisakates metsariietes. Hakkas tunduma juba päris lõbus seiklus (ei tea, kas lastaksegi maakaid koert näitama). :-D
Jõudsime kohale, elukas oli täielik tupsununnu – ümberringi pea 300 koera, aga tema ei teinud eriti väljagi. No mõnega natuke proovis mängida, aga see käis ikka eelneval kooskõlastamisel – me võime ju maakad välja näha, aga viisakalt käituda oskame sellegipoolest. :-) Ja siis me ootasime. Ja ootasime natuke veel. Esimese hooga ei saanudki väga aru, et hirmus peen värk, mõtlesime, et kuna tegu oli jahikoertega, ju siis käivad asjad lihtsamalt. Chill ja värki. Kuigi selgus, et oleme kõige karmimas konkurentsis – Lääne-Siberi laikasid oli 36 tükki üles antud, järgmine tõug oli 16 esindajaga hall Norra põdrakoer ja mõningaid tõugusid näidati täitsa ühekaupa. Aga siiski chill. Seda enam, et esimene võistlus oli elukal üks-ühele ehk siis tema kitsam grupp (laika, tüdruk, täiskasvanud, kasutusklass) koosnes kahest koerast. Teine olnuvat küll mingi eriti tituleeritud proua, aga elukas valiti siiski paremaks. Jeee, võit käes, rohkem polegi vaja!
Aga siis läks asi tõsiseks – ringi aeti kõik tüdruksoost Lääne-Siberi laikad ja kohtunik selekteeris sealt alguses vist viis ja siis kolm ja siis näitas näppudega, kes talle kõige rohkem meeldib. Mõistagi oli see meie elukas! Topeltjee! Ja siis polnud enam mingit küsimustki, et tuleb hakata ka kõige ilusamaks Lääne-Siberi laikaks üleüldse – mingi poisskoer (analoogsest sõelast läbi käinud ehk kõige kenam selle tõu isane koer) pole ju ometi kenam. Ja nii läinudki… Saime näppu kohtuniku kirjakoha, kus kiideti, et käärhambumus, hea suurus ja formaat ja tüüp (?), tüüpiline ilme, suurepärane pea, korrektne saba (ilusti rõngas), hea topline, korrektne liikumine. Ainus natuke negatiivne märkus oli tuvastus, et karv lahti.
Nüüd oli meil juba täitsa lõbus olla, lugesime seal kiidusõnu ja mööda läks keegi tütarlaps, kes kuulis, kuidas ma valju häälega mõtlesin, et mis asi võiks olla see topline. Tema kohe selgitama, et see on seljahoid/-joon. Ühtlasi jäi siis meiega korraks vestlema ja tunnistas, et tal käed hakkasid elukat vaadates sügelema, kuna ta olla groomer. Me siis naersime, et jajah, kuluks ilmselt ära, elukas käis eelmisel õhtul jalutades korraks mingis tiigis end jahutamas ja kammi näeb ka suht harva, seega tema tõelist ilu pole veel keegi näinud. Kui aga selgus, et tegu on päriselt töökoeraga (kasutusklass on inglise keeles hoopis working class), kes hooajal päriselt jahil käib, siis nentis ta kerge nukrusega, et teda ei tohi siiski läikima lüüa, kuna professionaalne hooldus rikub karva loomuliku puhastusvõime vms ära ja siis tal on tükk maad kehvem metsas kablutada.
Vahepeal hakkas vaikselt ilmuma ka asjatundjaid – aeg-ajalt märkasin kostüümides ja sukis tütarlapsi, kes poris põlvitasid, et oma koera saba ja nina õigesti sätitada, meie kõrval üks proua treenis koera tolle jalgu korrektselt võrdkülgses ristkülikus hoidma (no et ei oleks keere või midagi, ma tükk aega ei saanud jälle aru, et misasja ta seal timmib, tõstab üht jalga pool sentimeetrit ühele poole ja teist ka tahapoole ja nii edasi ja nii tagasi). Lõbus!
Ja siis jõudis kätte üks kahest suurest võistlusest – parim kasutusklassi koer, kuhu meie elukas kah parima Lääne-Siberi laikana läks. Päris kirju seltskond oli seal koos: taksidest hurtadeni, spanjelitest setteriteni ehk siis kõige tillemad olid rotisuurused ja kõige suuremad pisema hobuse mõõtu (Iiri hundikoer). Ja kas te teate, mis juhtus? Ah-mhmh? Elukas pani selle kinni!!!!! Täitsa jabur, elus esimest korda käisime siukses kohas, koer tokerjas, peremees riides nagu metsamees, etiketist ei tea ööd ega mütsi (koer tolgendab ümberringi, mitte sündsalt vasaku jala kõrval), aga noh – ilu päästab maailma! :-)
Ja ega ma ka fopaast ei pääsenud. Kui see meie kaunitar oli ilusasti ära valitud ja kolm võidukat koera kõrvuti seisid, auhinnakuhjad ümberringi, saabus fotograaf. Mida teeb maakas, kui ta teab, et pilti tehakse ja koer peaks paigal püsima – mõistagi ütleb: “Koht! Istu!” Asjatundjad pugistavad siinkohal naerda ja mulle teatas ka üks seljatagune targem inimene, et näitusel koerad seisavad, mitte kunagi ei istu. Oooooh! Häbenesin kohe vasakule ära. :-) Õnneks selgus, et tegu oli sõbraliku inimesega, kes hea pärast õpetas – tema oli see inimene, kes meie elukale verejälje ajamise sertifikaadi andis kunagi paar aastat tagasi. Ja ta nii siiralt rõõmustas, et parimaks töökoeraks valiti koer, kes päriselt ka metsas iganädalaselt jahil käib ja tööd teeb, mitte koer, kes küll paberite järgi töötab, aga tegelikult ei.
Neli rosetti ja paar kotitäit kola, õnnelikult kodus
Nüüd tuli tegelikult veel ka näituse parima koera valimine, aga seal praagiti meid esimeses ringis juba välja ja seega polnudki see meie jaoks eriti oluline (hapud viinamarjad, täiega).
Aga kuidas Jämtlandil läks, kes kogu selle seikluse initsieeris? No ta on alles kutsikas, seega ta veel jõuab end vormi kasvatada. Praegu arvati, et rind pole veel piisavalt lai ja saba on ka natuke viltu. Aga küll saab. Järgmisel korral me enam ju ei lähe. :-)
Minul läheb hästi. Praegu polegi midagi rohkemat kirjutada. V.
S.t ma ilmselt üritan vaikselt ja pisitasa tagasi imbuda kirjutamise radadele, aga praegu lihtsalt ei tule veel välja. Niisiis kasutasin silmasolevaks oma lapsepõlveaegset standardkirja parimale sõbrale, kes suviti tihti ära oli. Äkki edaspidi tuleb lihtsamalt, beibisteps, junõu.
Ühtlasi meenus mulle, et tollesama sõbra isa kutsus mind alati “naabri-netiks”, kas on olemas nunnumat hüüdnime üleüldse? Ses suhtes, et vanainimesed küll teavad, aga noorematele infoks, et enne (inter)netti tähendas nett nägusat ja kena (tihtipeale tüdrukinimest).
“Aktuaalsest Kaamerast” näeme ängitekitavaid sõjauudiseid, lakkamatuid päevapoliitilisi kemplusi, kuuleme väikesevõitu pensionidest ning aktiivsus- ja tähelepanuhäire käes vaevlemisest.
Võiksime tänavusel raamatuaastal õppida ajaloost, mis pole muud kui ülekohus ülekohtu otsa, ja kultuurist, mis teeb nähtavaks ebavõrdsusest läbiimbunud võimumustrid.
Trööstigu meid eestikeelse kirjasõna rikkalikkus, meeldigu siis modernne või traditsiooniline proosa, žanrikirjandus, ühismeedialuule või räpplüürika, e-raamatud või tekstid iidvanades koltunud katekismustes.
Tänavu möödub Noor-Eesti esimesest albumist sada kakskümmend aastat, seetõttu võiksime kiirtarbimiseks mõeldud vemmalvärsside või Chuck Norrise anekdootide kõrval ammutada vaimujõudu meie oma kõrgkirjandusest.
Kas pole teps mitte kihvt, et Haridus- ja Teadusministeerium paikneb Tartus Munga tänaval? Seal, ülikooli peahoonest mõne kukesammu kaugusel tuleb pedagoogikaalased otsused langetada kivisse raiutud imposantsete kultuuriheeroste märksa pilgu all. Peeter Põllu, esimese haridusministri rühikas selg tuletab meelde koolmeistrite määravat osatähtsust ühiskonnas ning üksisilmi teineteist jälgivad Kreutzwald ja Kalevipoeg kõrvu oskarlutsuliku kaine literaadipilguga ei lase unustada Eesti vaimuilma alusväärtusi. Vahest peaks valitsusegi Stenbocki majast rahvusülikooli akadeemilisse mõjuvälja kupatama: nii oleks võimalik võimukandjatel ehk mahti ilmavaate turgutamiseks linnaraamatukogust kübekene tarkust nõutada või Tartu Kunstimuuseumis kultustaieseid nautida. Too Pisa torni sarnane majamürakas võib tekitada muidugi äraspidise tunde, et Emajõe Ateenas on alalõpmata midagi viltu.
Tafkav 
