Ma sain täna aru, kui väsinud ma olen, kui pidin äärepealt poes nutma hakkama. Selle asemel viskasin osta plaaninud riided stangele tagasi, ütlesin müüjale väriseva häälega “mis te riidlete kogu aeg” ja marssisin uksest välja. Nutma hakkasin alles trammis ja ma kahtlustan, et rohkem selle ilusa suvise jaki pärast, mida sobis mulle ideaalselt ja mida ma nüüd endale osta ei saanud.

Enda arust olen ma küllaltki korralik klient: vaikne, tagasihoidlik, teretan, tänan ja palun, panen asjad oma kohale tagasi, ei tingi, ei vaidle, ei karju, ei kirjuta kaebusi. Ma ei lähe ka kunagi kauplusesse kaupa tagasi viima, sest see oleks liiga palju energiat kulutav tegevus.

Täna aga teatas müüja mulle, kui tahtsin S-le viieeurost särki osta, et “seda tagasi ei võeta kui ei sobi” ja kui ma ütlesin, et polnud plaaniski, siis nähvas, et kliente on igasuguseid. Ja kui ma hiljem stange pealt jaki võtsin, et seda peegli ette vaatama minna, kas sobib, sest proovikabiin oli hõivatud ja jätsin riidepuu alles, tuli müüja mulle ütlema, et riidepuu tuleb kaasa võtta.

Mitte midagi hullu ei juhtunud, ma tean, aga mul käis klõps ära. Sõbranna rääkis eile, kuidas temaga riidles arsti juures õde ja ma tean, et sõbranna on viisakas ja kena inimene. Aga on teatud inimesed, kes kohe peavad alustuseks natuke riidlema või nähvama, enne kui kenaks ja viisakaks muutuvad ja sinu probleemiga tegelema hakkavad.

Kui ma ainult nii väsinud poleks, siis ma poleks vist reageerinudki. Halb päev nii mul kui müüjal.

Ma olen elanud veendumuses, et õnn on seisnud ja me saame ise väga palju teha, et õnnelikud olla.

Nüüd on aga nii, et ükskõik kui positiivne ma poleks ja kui vähe ma ei mõtleks (mõtlemine on kurja juur, seda ma ütlen), siis mitte miski ei aita ja ma olen lihtsalt õnnetu. Põhjuseta, probleemideta, muredeta. Ja ma ei oska näppu panna kohale, kust kõik allapoole veerema hakkas.

See kõik süvenes vaikselt, tasapisi, hiilides, märkamatult. Ja kui ma proovin nüüd midagi ette võtta, et tasapisi taas ülespoole liikuma hakata, siis pole mul järsku energiat. Värvid on kadunud ja kadunud on ka oskus endale väikeseid õnnehetki tekitada või neid ära tunda.

Magada tahaks.

P.S. ma loodan endiselt, et see kõik on selle üleminekuea kaasnäht ja paari aasta pärast, kui üleminek toimunud (kuhu?), on kõik taas värviline ja ilus. Võiks ju?

Viha on nii suur, et äkki, ühel hetkel käib krõks ja sa lihtsalt ei suuda enam neid Ukraina videoid-pilte vaadata ning sind valdab vastupandmatu soov kõik ümbruskonnas olevad nõud puruks peksta.

Loomulikult sa ei tee seda, aga soov jääb ja lõualuud on hammaste kokkusurumisest krampis.