Elas kunagi Vardamoor

Ma oleks vist väga kahetsenud kui poleks läinud seda vaatama. Ostsime piletid siis, kui odavam ots oli juba ära müüdud, aga ega seal suurhallis tegelikult ju väga vahet pole’ igal pool on ebamugav kolm tundi järjest istuda. Põrandal peab lühike inimene nagunii padja alla panema. Vaatad ekraane ja siis võib ju ka kodus telekast vaadata, selleks ei pea kallist piletit ostma. Ja vaheajal pole ka kuskil ruumi liikuda. Ehk siis, jäägu see spordile või neile kontserditele, kus lähedki lava ette kargama. On parem.

Ikkagi oleks kahetsenud. Ma ei läinud eelmisele juubelikontserdile’ aga kui 2027 tuleb, kavatsen lauluväljakul küll kohal olla. Mitte et see oleks nüüd puhas termika kontsert olnud, aga suht sama vaib minu jaoks. Ja triinu ka vist, sest ta ütles, et tema armastus algaski siis, esmase nukuteatri hoovis olnud etenduse järel. Võibolla küll, ma ju ei mäleta,. Ma ei mäletanud ka, kellega me seal käisime’ olin 100 protsenti kindel’ et Eha ja Kareniga, aga nemad ei teadnud sellest midagi. Müsteeriumi lahendas mu ema. Tema oli see hoopiski. Poleks iialgi arvanud ja ma siiani ei usu. Aga oma loogika siin on, sest tema mäletab ja ta ju oli ka sel ajal meie juures lapsehoidjaks.

Äge oli, kui nüüd vaatasin esimest versiooni, siis jah, meloodiad on ju samad. Ja süzee pmst ka. Aga palju uuendusi ja kaasajastust ja sada korda võimsam produktsioon. Muusika rokilikum, tantsu vahepeal rohkem, igatpidi võimsam. Ja JT näitles, mitte ei olnud lihtsalt üks emo, kelle puhul ei saanud aru, mispärast nad ometi armusid. Lauri Liivi ’”bibliofiili’’ rollisooritus ja lahendus olid nii delikaatsed’ ilma liigse pastata said kõik aru, mis lugu seal taga on. Ja Jaagup Kreem on endiselt vitaalne.

Ma teeks seda veel. Ma ei oska sõnadega kirjeldada tunnet, millega vaatasin, aga ju see midagi eufooria ja vaimustuse vahel oli. Ma ei tundnud ei õhupuudust ega kõva istet ega kitsast reavahet. Ega frustatsiooni, et vaheajal ei jõudnud puhvetisse.

selged märgid on õhus ja päike toodab energiat. Ilmateade on täpne. Talv oli viisakas, lõppes täpselt märtsi alguses ära. Käi ringi hernerohelise kevadjakiga, see on selline kunstlambakarva moodi, villane ja tegelikult soe. Ostetud Lasnamäelt Idakeskuse juurest.. Sest me ikka satume aegajalt ju sinna. Tookord oli nagu pulmaastapäeva tähistamine taaskordse euroliiga korvpalli vaatamisega. Piinlikult kehv mäng oli, ega Rootsi ka teab kui kvaliteetne polnud, isegi mina sain aru, miks inimesed saalis a) peast kinni hoiavad ja b) rusikad püsti üles hüppavad. Rootsi võitis, Eesti kaotas, aga meil oli samas tore nädalavahetus ikkagi, sest käisime kunstimuuseumis – POpCo Rotermannis ja Nigulistes. Kusti vaatamine sütitab jälle pintslit haarama.

Nüüd sõitsin ka laupäeval korraks Lasnamäele, aga poes ei käinud. Tegin heategevusliku seebitöötoa ja pärast Tartu maanteed mööda Türile. Kuni Paideni on väga hea tee, ma tõesti ei ole seal ammu sõitnud. Isegi aru ei saa, kui räägitakse, et Tln-Tartu mnt on eesti häbiplekk vms. Need inimesed pole ilmselt autoga Pärnusse sõitnud. Türilt ostsin musta värvi vaibapatsi, 4 kilo lõime, sest otsustasin ikkagi ühe viimase vaiba veel kududa enne, kui teljed ära müün. Praegu küll tundub olevat telgede ülepakkumine, ilmselt kudujaid on väheks jäänud või peaks müüma odavalt. Ühe jupi kerisime Mardiga telgedele ka ja kohevarsti, kui hommikukohv joodud, hakkan niietamise peale mõtlema. Tüütu töö, aga ma olen ka avastanud, et podcastid aitavad kõigel rutiinsel kiiremini valmis saada. Mõned lemmikud ilmuvad harva, teisi alles avastan. Teemad, mida kaetakse on mitmekesised, kõik kõnelejad ja saatejuhid ei ole üldse nii head kuulata kui nad ise arvavad. Mu suurimaks üllatuseks on vist Eesti Eso nimeline. Täiesti normaalsete inimestega räägib ka, polegi kõik külalised esoteerikud, nagu nime järgi arvaks. Viimane kuulamine oli Mart Poom näiteks. Muid ka muidugi, Kust sa lilleke siia said, oli väga minu , ehki harva ilmub, eile kuulasin Küllalt! Greta Roosaare lugusid sellest, kuidas soostereotüübid kujundavad meie elu. Ja tõsiselt kahju, et need teemad niimoodi selgelt on avalikusesse jõudnud alles nüüd, ma olen ligi 30 aastat hiljaks jäänud või liiga vara sündinud-kasvanud. Minuvanused tihti ütlevad, et ega see nende elu mõjutanud kõik ei ole j eks normaalsus tababki igaüht erinevalt. Tunnetatud paratamatus lasi elada ja hakkama saada ja ei kujutanud ettegi, et võiks olla teisiti.. Aga oleks ju võinud. Ja seepärast on eriliselt valus mõnikord kui adud, et seekord oled valest soost. Ja ei taha ka sütitada end “naiseliku energiaga”, olla naine ja tantsida läbi elu.

Jõgi on alles jääs, kalamehi paksult täis endiselt on jää vist tugev ja üle 10 cm paks. Ehki auke täis tihedalt. Ma kujutan ette, et see aitab jääminekule kaasa, laguneb kergemini, kuna on palju nõrku kohti. Kuidagi ei ole õnnestunud jääminekut näha, seda esimest hetke, kui murdumine toimub. Ja meri on ka nagu talv. Jalutasime pühapäeval väikese ringi. Päikesega on kõik rannas jalutamas, aga kapitalism ei ole sinna jõudnud, ühtegi kohviputkat lahti ei ole. Ju ei usu keegi, et tasuks isegi foodtrackiga korraks sinna sõita..

*Ma isegi ei tea, kas peaksin oma frustratsiooni siin praegu väljendama või targem oleks valida vaikimine….

aga

pettunud olen. Ja see pole isegi minu võitlus. Aga me oleme perena nii ühte kasvanud, et tema tunneb minu pettumusi ja mina tema omi läbi enda. Mina kindlasti rohkem, sest ma ei oska päris endast mööda lasta kõiki asju, aga temalgi on teatud teemad, mis ikka käima tõmbavad ja mida ei saa enda sees hoida. Usaldamatus, pahatahtlikkus, väiklus, enese upitamine teisi madalamaks tehes, lahmimine. Ja pettumus on seda suurem, mida suuremad on olnud ootused.

Praegu on see nii nagu pole enne kunagi olnud. Või noh, tegelikult on. Kui nõukaokupatsiooni tulles süüdistati nn kodanliku eesti inimesi selles, et nad oma tööd tehes täitsid tolle hetke juhtide korraldusi ega õõnestanud riiki ega võidelnud kommunistliku tuleviku eest. Valitsuse vahetudes aga selgus, et poleks tohtinud olla see kes sa olid.

Jälle kui mõni kohustus hakkab närve sööma, tundub arulage ja ajab masendusse, tundub elu mõttetult keeruliseks elatud. No näiteks, miks ma eile panin leivataigna kahte vormi, kui ma tegelt ju tean, et normaalse kuju saamiseks paks ühte panema ja laskma tal natuke üle ääre kerkida. Nüüd on kaks leiba, viilud kiitsakad, täpselt ühe vabariigi aastapäeva kiluleiva jaoks parajad, pole vajagi pooleks lõigata. Ja ma ei pea seda isegi sööma, võin kohe ära ka visata. Seekord ei pannud isegi seemneid, ainult köömneid. Väga hea maitsega tuli, väga kenasti kerkis, peale seda, kui ma sain aru, et pean kausi ikkagi soojemasse kohta viima,* et juuretis ellu äratada**

Nii ka nende teiste, keerulisemate asjadega. Ise valisin, ise otsustasin. Miks küll, kes seda enam mäletab, aga ju oli hea põhjus. Nüüd võib ümber otsustada. Ja see on ka mu enda valik. Natuke mulle muidugi jälle meeldib see märtriroll nagu ei saaks midagi valida. Tegelikult ju saab, aga kas ma tegelikult ikka päriselt tahan? Mida ma päriselt naudin?

*köögis on 21,5 kraadi. See on vähe. Elutoas on 24 ja ahju otsas veel soojem ilmselt. Kohe hakkas kenasti kohisema. Julgesin ka juuretisesaia taigna sinna panna, see on veel nõudlikum protsess.

**kuulsin, et see on eraldi etapp, kui juuretis on seisnud ja pinnale vesigi tekkinud, siis tuleb ette võtta spetsiaalne äratamise tehnika. Mis tglt muidugi on lihtsalt jahu ja suhkruga sooja kohta seisma panemine. Ma olen seda alati teinud, sest mul juuretis alati jääb liiga pikalt seisma. Aga eks kõik asjad peavadki olema salapärased.

Nagu kõik ülejäänud inimesed, vaatasin ka mina pühapäeval Anu jutusaadet suhteliselt rahulikult kuni Evelinini. Ah, ma kadestan neid inimesi, kes on nii enesekindlad, et isegi lollused nende suust kostavad kui püha tõde. Enamasti on selle taga muidugi kitsas silmaring ja vähesed teadmised, aga ühte arsti selles ju ometi kahtlustada ei saa.

Olgu ülejäänuga kuidas on, aga asi, mis ennegi on silma torganud ja kõrvu jäänud, on ütelus, et kui me sööksime nagu vanal ajal, kui toit ei olnud töödeldud, siis oleks kõik hästi. Ja Evelin ka tõi näite, et vanad eestlased ei söönud ju talvel riivitud porgandit ometigi – järelikult on see õige ja hea, talvel tooreid köögivilju mitte süüa. Ma mäletan ühte hiinameditsiini ja -tervise loengut, kus toodi samuti toitumissoovitusena talvel kõike ikka küpsetada ja hautada, põhjuseks, et me vajame sooja enda sisse ja keemisel-küpsetamisel seda akumuleerime nii liha kui kaalika sisse. On see nii või mitte, aga tulles tagasi vanade eestlaste juurde – siis millal porgand jõudis eestlaste toidulauale? Ja et mitte olla ebaõiglane, siis ka kaalikas ja kartul jne. Minu jaoks on alati juurküsimuseks, kuhu tõmmatakse piir, kui räägitakse: oo, sööme nii nagu vanasti, sest vana aja inimesed olid targad ja teadsid.

Vana aja inimesed 13. sajandil sõid peaasjalikult liha. Naeris, kapsas? Pärisorjuse ajal söödi odrakörti ja karaskit. Ja mitte sellepärast, et vana aja eestlane kuulas oma keha ja oli kohutavalt tervislik. muu jaoks polnud aega. Ega vajadust, vanaaja eestlane oli töövahend ja minimaalsete kulutustega. Ja kehvemates kohtades ei pruukinud olla ei naerist ega kapsastki. Mingil ajal läks kindlasti paremaks. 18. Saj lõpust on info, et kasvatati kapsast, kaalikat, kanepit, ube ja naereid. Mida kerge kasvatada ja säilitada. Enamik neid uuendusi, mille üle me justkui uhked oleme, jäid saja aasta tagusesse aega. Ja köögiviljad tulid 19. Saj ida poolt ning kirjanduses on mainitud küll ja veel, kuidas talunikud tõrksad olid uuendusi vastu võtma. Kindlasti kasvatati köögivilja, aadlikud, mõisnikud ja muidu avarama vaatega inimesed. Elati nii kuidas saadi ja sellist küllust ning valikut on ikkagi alles nüüd 21. sajandil tulnud. Kartulgi juutdes 19.daj 2. Poolel

Või mida siis tegelikult tahetakse ütelda?

Või et: kuula oma keha

Mandariinid ja pomelod ja mis kõik veel. Ja kuula oma keha! Mu keha tahtsi hullult mandariine, pomelot veel rohkem. Aga öösel ägasin kõhuvalu käes ja jooksin vetsu vahet. Söömise ajal oli kõik hästi, keha tänas, et nii head asja saab, ülim nauding on koorida mõnus mandariin ja see palahaaval ära süüa. Aga tegelikult see siiski ei sobinud. Miskipärast kostsid head nõuanded tagantjärele targutamisena.

Nädala algus oli selline imelik vindumine, midagi teha ei taht. Käisin kontoris artikleid kirjutamas ja juhendasin. Nohu algamise tunne tuli kolmapäeval, jõudsin veel kudumas käia ja õhtul teatriski, kui neljapäeva hommikul oli palavik majas. Siis meenus küll, et laupäevasel peol kepsutasin ja samas vahepeal oli nii külm selles nurgas, kus ma istusin. Siiri sall aitas ainult väheke.

Ja leho tõi kohe testi, kust selgus,  et on mingi lihtsam viirus, larüngiit ja sinusiit. Apteegist anti väga hea kurgurohi Larünx Menthol, mis ava nina ja võttis kurguvalu ära. Köha ei tulnudki. Pärast lugesin, et koostisosad hävitavad kurgus bakterid ja see on ju parim. Toetasin ravi c vitamiini ja raviteedega.

Igasugust taimeasja on kodus ka, alates ingveriga meest, carmolise tilkadest ja lõpetades ravitoimelise Jägermeistriga. Olid kõik abiks.

Korra pidin välja ka minema, coldrex võtab halva enesetunde ära, aga kui mõju kaob, siis on täpselt sama paha edasi.

Proovin veel natuke molutada, enne kui jälle aktiveerun.

Koon ja parandasin sokki

et hagused ei ole halva tujuga seotud. Või mida see proua Viilmaa õpetaski. Prauh palavik ja paha olla. Jooksin liiga paljalt õues ja külmetasin? Kõik ütlevad, et haigused tulevsd, kui ise ei oska puhkust võtta. Ma nagunii ei tee eriti midagi koormavat. Pole nagu millestki puhata? Pingest, mis ühe ja teise kliendiga tekib, nagunii tuleb kuidagi üle saada, keerulisem on see pinge, et peaks rohkem kliente olema. Seda ma saan aga ei taha. Lastel on murrangulised ajad, aga siin ma saan ainult ära kuulata ja nõu anda, aga ega minu nõu on minu moodi ning igaüks peab ise oma valikud tegema.

aga vähemalt on see, et Ritsik jälle kirjutab, küll uuel lehel. Tänu sellele sain ma ka tahvlisse õige kasutajaga sisse logida (qr koodiga ja telefoniga) ja suurema klaviatuuriga toimetada ja vana jetpacki lugemislaua tagasi. Las see uus konto olla omaette, ma nagunii ei oska eraldada avalikke ja salamõtteid.

Hommikul on nii valge juba kell 8. Ja alles see oli, kui oli tontmust pime kõik. Sõitsin ühel hommikul ju poisoga Türile, no ei olnud mõnus, pime oli. Aga näe, läheb küll valgemaks ja kevadisemaks. Päike on mitmendat aega ja hoolimata sellest vingest öisest külmast on päeval kena, isegi päikesepaneelidelt sulas lumi ära ja juba toodab 3 KW päevas. nadi muidugi, suvel on 20 x rohkem, aga siiski teeb mind rõemsaks. Mitumitu päiksega nädalat oli, kui lumi kattis paneele ja meil pole katuseredelit ka, et roniks ja sudiks lund maha. Alt ei ulata ka mingi asjaga ja ega väga ei tohigi, kahjustama pidi.

Aga hommikul on kuu ka päiksetõusu ajal veel taevas näha, vaatab sealt Audru poolt vastu ja on nii suur. Nagu oleks väheke ühest servast lopergune, aga siiski, täkki just seda homset ööd siis saab veel nimetada täiskuuneljapäevaks ja peaks minema viie tee ristile nõiduma?

Postimees kirjutab, et väljas paugub pakane. Ma aiateivaste paukumist ei ole veel kuulnud, aga lumi krigiseb küll talla all. Mälus on, et pidi olema mingi konkreetne temperatuur, millal see on võimalik. Aiad olid ühel hommikul niisama lihtsalt ühtlaselt valged kõikjal, härmas. Ja aiamajas külmus ikkagi midagi ära, ehki kõik oli tühjaks lastud, siis boiler ikkagi vist mitte, saab kevadel uue. leho käis ruttu maal ka kontrollimas, seal oli korras, vist siis teistsugune boiler.

Raske ja külm veebruar on ees. Täiesti nõme. Kõik hangub ja mälu ka ja ma täiesti unustasin ära, et eile klubi kogunemine oli. Vaatasin MOBLandi ja ei teinud ka mitte midagi targemat. Ja isegi kui leho küsis, kas täna õhtul midagi pole, ei tulnud meelde. laupäeval ju alles oli pidu, sünnipäevapidu. Ja täna näen pilte – üritus toimus. Vahel keegi helistab kellelegi, et kas oled tulemas, mulle ei helistata, noh ilmselt mõeldakse, et ju ma olen siis nii hõivatud. Vahel ju ka olen, enamasti ma ikka olen suutnud teatada, et ei saa tulla, aga jah, kuidagi kaob selle organisatsiooni tähtsus mu jaoks vist. Ja minu tähtsus selle jaoks, on tulnud uusi liikmeid, kõik paistavad aktiivsed ja asjalikudja ma ei tunne neid ehki kõik teised jällegi näivad teadvat. Mingit aktiivset rolli pole ja ega ma pole ju põlispärnakas ka jne. Jõulutee ajal kuidagi hakkas peale see ebaolulisuse tunne, minu juures seisavad üritusteks vajalikud asjad, aga ju ma siis tunnen jälle, et tahaks juhtida ja otsustada, aga praegu ei ole minu kord ning sellega on raske leppida. Ei olnud ka laupäevasele peole minemise tuju õieti, aga seal oli õnneks itaalia-eesti peobänd ja lõbus tantsumuusika, mille saatel keskealistel daamidel on tore hüpelda ja nostalgitseda, ei pea eriti kellegagi rääkima. Selle söögikõrvase small-talkiga sain hakkama, aga kauaks ei jäänud sinna ka. Kuidagi ei klikkinud see kord. Ajan ikka kuuseisu kaela, et ei suuda end kokku võtta. ja emotsioonidest vabaneda. negatiivseid tuleb vist rohkem peale ja enda küündimatus tungib esile. Ja siin ei aita mõtlemine, et teistel on raskem.

Ma ei mäleta, et eelmisel talvel oleks see Allikamaja kütmine nii palju vaeva nõudnud. Kuidagi mälust täitsa ära kustunud. Kas see on ka mingi sündroom, kui halvad asjad mälust ära kustuvad ja jäävad vaid head?

Kas polnud siis nii külm või ma ei hoolinud ja jätsin toa lihtsalt külmaks või kütsin rohkem elektriga? Vahepeal isegi ei läinud üldse soe sisse, radikad soojaks, aga nüüd sügisel tehti ikkagi tilluke remont, vahetati mingi seadmejupike ära ja vähemalt lähevad radiaatorid soojaks ja püsivad ka natuke aega. Nagu ikka ahjuga maja, mida regulaarselt on kütta vaja. Võibolla pisut suurem ruum kui meil kodus. Majanduslikult on ka sissetulekuid suuremaks saanud, osalesin aktiivselt putkaüürniku ahistamises ja nüüd on ta paar kuud raha maksnud, seda sama, mida ta suvel ei maksnud ja mille tagajärjel rendilepingu kaotas. Ja uus üürnik on ka juba tasunud, ehki äritegevust pole alustanud ja vbl külmadel kuudel veel ei alusta ka, aga hirmsasti oli tal vaja see leping saada. Nii et peaks vist jätkuma ka elektriarvete maksmiseks ikkagi ja ma ei peaks põdema, et kuidas ruumi soojaks saada. Maja küljes on 2 õhksoojuspumpa, ülemise korruse oma tilgutab kondensvett seina peale, terve jäärada taga. Ma miskipärast arvan, et see ei ole hea ei seinale ega seina taga olevale toale. Sellepärast neid aparaate tänapäeval ikkagi seina külge enam ei lubata panna, aga pannakse siinseal vist ikka. Jää vist ei ole soojustuse eest nagu seda on õhuline lumekiht.

WordPress aka Jetpack teeb vist taas läbi mingit uut sorti uuendust, pakkus mulle jälle uut lehekülge teha. Vana on regatud mail.ee aadressiga, aga see on ka ju kaduvikku määratud ja ühel hetkel muutub kõik. meiliaadressi miskipärast muuta nagu ei saa, ilma et uut lehte tekiks. Kuidagi arusaamatu, samas ma ei ole väga kindelgi, et kui peaks juhtuma, et vanale lehele enam ligi ei sa, kas mul on ka tungivat vajadust seda sisu säilitada üldse. Kõiki neid emotsioone ja nii. Äkki ei peaks? Milleks vanast kinni hoida üldse. Samas – kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta, ütles juba vanarahvas. ja äkki seepärast tundubki senine ilmakord hukule määratud olevat, et minevik tuhmub, kirjutatakse ümber ja unustatakse. Pealegi mul juba on üks uus lehekülg just niimoodi wp muutuste tuules tekkinud, ja uus kasutaja.

Täna Anu saates oli jälle Romeo ja Julia lõiguke. Ahh, selline nostalgialaks ja heldimus omast ajast tuli peale. see muusika on ikkagi nii äge, et ostsin ikkagi märtsikuuks neljale piletid. Tookord käisime küll eha-kareni-triinuga, aga nüüd ma pole enam kuigi kindel, kas nad tahavad. need ikkagi on tegelikult kallid piletid. Aga elamus seal Nukutatri hoovis ei unune. Muidugi olid ise noorem, ja termika fänn kogu eluks, see hoov mängis kaasa oma detailies ja tegelikult vist oli imekaunis ja roosilõhnast tulvil suvi ka. Või oli see kevad ja jasmiinid?

Ja vist on aeg nii kaugel, et elamused on need, millele tahad kulutada. asjadest tahaks pigem vabaneda, kui neis ei ole mingit emotsiooni, näiteks nostalgiat. Ma olen nii mõtlema hakanud, aga tegudeni väga veel ei ole jõudnud, ikka on mingeid mõttetuid pabereid ja pahna, riideid jms. terve virn suuski, nüüd võtsime jälle üle hulga aja pööningult alla ja tegime sel nädalal esimesed sõidud.

Suusatamine ja ujumine on kaks mu lemmikasja. Mitte sport, mitte trenn aga tegevus kui selline. Eks ta muidugi läheb tänases mõistes trenni alla, aga ma olen ikka selles osas lootusetu. Trenn on mu jaoks see, kus lapsed käisid – pea iga päev suusatamas ja vaheaegadel laagrid Lõuna-eestis ning võistlused, kuhu viid ja tood ja kaasa elad. Iseenda vahelduva eduga tervisespordi tegemine on liiga lahja, et trenniks nimetada.