Tahtsin maale juba laupäeval, aga ei õnnetunud. Läksime siis pühapäeval. Noortest oli ainuke varajane ärkaja õepoeg, kes rõõmsalt meiega kaasa tuli. Harvendasin oma roosi- ja vaarikavõsa ja olen nüüd üleni ära kriibitud, ei mingit kaubanduslikku välimust! Aga päikest sain mõnusalt-topi jäljed on selgelt näha. Ja koduaias on esimesed nartsissid õitsema hakanud.
aprill 2009
27. apr. 2009
27. apr. 2009
Hommikul koeraga jalutades nägin ühes aias täies õiteilus tulpe. Lõpuks ometi nägin liblikat, kollast. Käisin Rakveres seminaril ja veendusin järjekordselt, et kui põhimõtteliselt õiget asja esitab fanaatik, tekitab see minus vastumeelsust.
21. apr. 2009
Selle vaikse rõõmu ja rahulolu oma hinges. Nüüd on seal uss, mis närib. Kerge iiveldus päeva saatmas, peas ringlevad kurjad mõtted. Põhjust nagu pole, aga kõik häirib. Eilne kontsert mõjus hästi, õhtu ja hommik olid OK. Tööle jõudes algas kõik uuesti.
20. apr. 2009
Nii, nüüd on siis kontsert toimunud. See, mille nimel viimased kuud pingutatud. Keskendumine laupäevasele päevale võttis kogu energia. Reedel oli järjekordne meie abielu aastapäev ja kui abikaas poleks nii tubli olnud, oleks laud jäänud katmata. Laupäevane kontsert läks hästi, aga pühapäevaks enam energiat ei jätkunud. Lavale minekut oodates tundsin, et kõik tantsud on omavahel sassis ja pea on täitsa tühi. Nii lipsasidki vead sisse. Aga ma loodan, et sel hetkel keegi just mind ei juhtunud vaatama. Õhtul peale sauna üritasin küll veel ärkvel püsida, aga mitte ei õnnestunud. Hommikul kogesin jälle töönädala ärevust (stressi?) – kella viiest hakkasin kella vaatama ja korralikku und enam polnud. Nüüd loomulikult olen unine.
16. apr. 2009
Käisin Tallinnas. Alustasime sõitu kolmekesi: roolis minu vanem poeg, tema kõrval õepoeg ja taga mina. Vaatasin neid kahte sealt tagumiselt pingilt ja tundsin järsku, et nad on tõesti täiskasvanud inimesed, mitte lapsed. Oma poja puhul tekib see teadmine vaevalisemalt, ikka oled harjunud olema see, kes vastutab. Läksime matustele ja ma ei arvanud, et ta peaks tulema, oli ju tegemist tema vanaema sõbrannaga. Aga ta ütles, et tahab tulla. Et tema lapsepõlves on sellel tädil kindel koht. Nii me siis läksime. Tagasi tulime kahekesi. Ja need tunnid autos olid mõnusad. Kuna ta elab oma elukaaslasega meist eraldi, siis selliseid pikemaid ja tõsisemaid jutuajamisi eriti ei toimu. Nüüd oli meil aega. Nii mõnigi asi sai läbiarutatud ja selgemaks. Ei osanud ma õigeid vastuseid pakkuda, aga ma usun, et see jutuajamine oli kasulik meile mõlemale. Õhtul jõudsin veel käia kõpsutamas ja pilateses. Kell kümme olin nii väsinud, et ei jõudnud enam silmi lahti hoida ja läksin magama. Mees saabus veidi peale ühtteist ja oli hämmingus, et maja pime. Ka noorem võsuke oli nii väsinud, et isegi Top Gear´i lõpuni vaadata ei jõudnud.
8. apr. 2009
Need mõtted on mul paar päeva peas tiirelnud. Lapse kasvatamisel soovitatakse mitte tänitada, halba käitumist ja ebaõnnestumisi mitte pidevalt meelde tuletada. Ja et kui mingit iseloomujoont või käitumist inimesele pidevalt meelde tuletada ja rõhutada, et sa ju oledki selline, siis pidavat too inimene ka vastavalt käituma hakkama. Et kui juba nii arvatakse, siis palun. Miks siis rahvuse puhul asi teisiti peaks olema? Ma loen ja kuulen päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse ja aastast aastasse, et eestlane ongi laisk, kasuahne, tige ja loll. Kui keegi teeb midagi halvasti, siis kommentaariks kuuleb tihti-tüüpiline eestlane! Öeldakse, et eestlase lemmiksöök on teine eestlane, aga tegelikut on ka praegusel ajal näha, et inimesed on valmis aitama. Jah, ma olen “tüüpiline eestlane”, mööda naabreid ei käi ja ei päri, kas ma saan aidata. Ja ma ei taha, et keegi ka minu uksele koputaks ja pärima kipuks. Aga kui keegi astuks poes juurde ja paluks konkreetselt mingit toitu osta, ma teeksin seda. Lihtsalt raha küsijale ma seda eriti andma ei kipu, toit või eluase pole alati see, millele see kulub. Praegusel hetkel tunnen ma kõige rohkem puudust sellisest raamatutest loetud ja filmides nähtud heategevusest, millega tegelevad koduperenaised, kellel on vaba aega ja soov teha midagi ka väljaspool kodu. Et teistel oleks koht, kuhu viia riideid, nõusid ja muud vajalikku. Ja ka raha, kui soovi on. Nendel oleks tihe side sotsiaaltöötajatega ja muude asjameestega ning ka näiteks mina võiksin neile märku anda, kui näen kuskil probleemi. Anonüümselt aitajalt on mõnikord kergem abi vastu võtta, kui naabrilt või tuttavalt. Ja see abi peaks olema tõesti ilma rahata, sest isegi kroon on mõnikord palju küsitud. Ühed annavad ilma rahata ja teised saavad ilma rahata. Vabatahtlike ülesandeks on kohe kontrollida, et toodaks ikka korralikke ja kasutatavaid esemeid, mitte prahti, mille äraveo eest ei raatsita maksta. Aga meil on veel vist liiga noor ühiskond, selliseid heal järjel lapsed suureks kasvatanud koduperenaisi on veel vähe. Mina olen kindel, et me ei ole nii üdini halvad nagu me ise endast räägime ja seega ka teistele selgeks üritame teha.
3. apr. 2009
Siis tahan seda endale hoida. Kuskil mõtetes kummitab vanasõna “Pill tuleb pika ilu peale”. Seepärast püüan “ilu” peidus hoida, et ehk jääb siis “pill” tulemata. Aga meel on helge. Kõik kuidagi kulgeb omasoodu ja rahulikult. Õhtud on valged ja seetõttu pikemad, juba hakkan uuesti enne kella ärkama. Murelapski särab ja ärkab hommikuti hea tujuga. Esimesed 2 päeva olid küll rasked ja tee asemel nõuti kohvi. Nüüd on tõusmine juba lihtsam. Teda vaadates saan aru, kui tähtis on eduelamus. Juba mitukorda on ta saanud koolis kiita ja teadmine, et ta ei ole mitte see tagumine punane latern, on andnud talle palju positiivset energiat. Ma olen küll hommikuinimene, aga oma hommikukohvi tahan rahulikult juua. Nüüd istub mul laua otsas üks konstantselt lobisev ja laulda jorisev nooruk. Taban ennast soovimast, et ta veidi rahuneks, aga paraku eksisteerib sellel sellil ainult 2 võimalust-ta on kas terve maailma peale kuri või särab nagu päike. Ja loomulikult eelistan ma viimast varianti. Nii et tegelikult ma olen rahul. Ja sülitan 3x üle õla, et mitte ära sõnuda.
1. apr. 2009
Nädalavahetusel alustasin koera trimmimisega. Kärsitu nagu ma olen, valmis ma muidugi ei jõudnud. Ei teagi, kumb enne ära tüdines, mina või koer. Juba mõnda aega valdas mind kahtlus, et peni on kahtlaselt paks, aga ajasin paksu karvkatte süüks. Nüüd aga selgus tõsiasi, et ka peale trimmimist on peni kehavormid suhteliselt lopsakad. Hakkasin uuesti toidu koguseid mõõtma ja plaanis oli koera rohkem jooksutada. Ja kes torpedeerib üritust? Juba paar päeva ei viitsi koer enam jalutada. Jalutama minek kui protsess talle kohutavalt meeldib. Trepist alla minnes püüab minust ette trügida ja haugub, et mind tagant kiirustada. Siis lasen ta välja ja panen ise riidesse. Veel rihma kaela paneku ajal on ta hasartselt valmis tormama ja esimesed 20 meetrit ka, mõnikord isegi tänava lõpuni. Siis saab isu otsa ja pöörab kodu poole tagasi. Tavaliselt suudan teda siiski korrale kutsuda ja kui teatud vahemaa on läbitud, jalutab juba reipalt. Täna aga mängis ämblikku-ajas kõik neli jalga laiali ja edasi keeldus liikumast. No muidugi tuli taevast mingit ollust alla ja üldse on soojas toas voodis palju mõnusam. Jaluta siis sellisega!