Arhiiv
50 kirja, vol 52
Oled mõtetes (ja kõik olekski justkui öeldud). Samas tahaks öelda, et rohkem kui tavaliselt, kuid kuidas seda mõõta? Tujude kõikumise või emotsioonide rohkusega?
Viimastel päevadel (loe: nädalatel) olen olnud kriitiline. Rohkem kui tavaliselt. Küll hoolega hoidunud selle väljendamisest, seda samas teadvustades ja tähele pannes, kontrollida püüdes. End sellest kõigest ärritada lastes, siiski teadvustamata, milles põhjus…
Kummaline on see meel… vastuseid otsides rabelev, seonduvat ja seosetut ühendades, kõigele seletusi anda püüdes, üha uuesti alustades.
Oled mõtetes…
Võitlus lehtede pärast
Sügis on ilus aeg. Puudele on antud uued värvid ja need, kes langenud lehti koristama ei pea, loodetavasti vähemalt märkavad ja ka rõõmustavad selle uue värvide mängu üle meie looduses.
Sattusin kesklinna kanti ja jälgisin mõned minutid üht (moodsat) kojameest, kes oma Makita puhuriga lehti korrusmaja ees olevalt suht puhtalt kõnniteelt tänavale ja üle selle keskjoone peletas. Vaatasin ja tabasin end arutlema võimalike põhjuste üle. Võib ju olla, et talle ei meeldinud vastasmaja (mitte nii hoolas) kojamees, kelle kõnnitee lehti suht täis oli, kuid siis märkasin pisut asuvat süüdlaseks olevat puud ja taipasin, et arvatavasti oli tema eesmärgiks lehed selle omanikule tagastada.
Pilt: Pexels
Kolm sekundit, Anders Roslund, Börge Hellström
Raamat, mis näitab, et kaasa elada ja kaasa tunda on võimalik ka kurjategijale. Aususe huvides peab muidugi kohe lisama, et see piir võib teinekord olla väga raskesti märgatav.
Lugema hakates selgus, et veel üks nendest raamatutest, mida mulle korduvalt soovitatud ja mille kohta ma arvasin, et see ei saa mulle küll meeldida. Hetkel isegi ei mäleta enam, miks niiviisi küll arvata võisin… Raamatukogust tassisin teise koju ennekõike seepärast, et sealsamas kõrval olid järgmised, mille sees tundusid olevat esimesega seotud lood.
Pilt ja rohkem infot: Apollo
Siidikäsi
Mõned sisselõiked kõrvitsasse ja näpult nahk läinud. Valed töövõtted?
Mõtlesin, et hämmastavalt nõrk on see suurim organ mul ikka ja asusin oma väite tõestuseks kohe ka pildimaterjali otsima. Ei leidnud. Hämmastav. Muidugi võib olla, et olin oma otsimistes lihtsalt saamatu, kuid…
Mälus (ja fotodes) sobrades tulevad küll välja mõned (suuremad) vigastused, kuid nii üllatav kui see ka pole, on just nahk neil kordadel kõike muud kenasti koos hoidnud. Tubli töö!
Pilt: Pexels
Nõrk
Kaks korda päeva võrra edasi lükatud algus ja lõpetamine juba neljandal päeval kannab selget sõnumit – olen sõltlane.
Muidugi võiks näpuga näidata sellele, kes küsis “miks?”, kuid edasi see mind kahjuks ei aita. Nagu ka see, et soovitatud asendustegevuse tähelepanuta jätsin.
Sel korral panin eriti teravalt tähele, kuidas ühe harjumuse muutmine kogu päeva otsekui pea peale pööras ja kuna alternatiivsed valikud olid hullemad kui oodata oskasin, läks sel korral sedasi.
Pilt: Pexels
Intensiivne
/”Soovid sa midagi küsida?”. Visanud lause õhku, taipan samas, et küsisin seda mingis teises sõnastuses ka mõned minutid tagasi, kuid sel korral ei jää see enam tähelepanuta.
“Nüüd sa siis ütled, seitse minutit on veel jäänud…”/
Räägin endiselt palju ja olen sellega (enamasti) rahu teinud. Olen õppinud kuulama ja küsimusi esitama, isegi kui sõber aegajalt mu üle nalja viskab, öeldes, et ta ei ole kindel, millisele oma paljudest küsimustest ma vastust ootan. Igale neist, otse loomulikult! Samas on tal arvatavasti õigus ja peaksin tihemini kasutama nii “kandvaid pause” kui ka “võimalust vaikida”, et ka vestluskaaslane end osalisena tunneks, kuid selle kõigeni läheb veel aega. Lootus jääb. 😉
Viimasel ajal olen end aga kuidagi liiga tihti asetanud olukordadesse (loe: vestlustesse), mis toonud kaasa teatud (loe: liiga suure) annuse enesepaljastusi. Olen sõna võtnud teemadel, mis jäänud aastate, kuude või paljude päevade taha ja leidnud end hetk hiljem kahetsemast. Teadvustamata samas, mida täpselt põen või miks, peas kumisemas never meet your idols.
Annan enesele aru, et inimesed, kellega rohkem suhtlen, teavad mind nagunii ja vaevalt õnnestub mul neid veel kuidagi üllatada, kuid siiski… Alatine soov kõike kontrollida, hoida teisi turvalisel distantsil, on olnud aastatepikkune harjumus, ja on hirmutav näha, et viimastel aastatel on see hakanud ilmutama mõranemise märke.
Pilt: Pexels
Kuidas kiiresti ja lihtsalt rikkuda enda ja teiste elu, Julia Sviyash
Pealkiri kannab lubadust, mille lugeja vähese vaevaga saab kindlasti ka ellu rakendada. Ohtlik lugemine…
Raamat sõbra “riiulist” ja ta ise arvas, et keegi kinkis teise talle. Huvitav oleks teada (kinkija) mõtteid või soove…
Lugemine rangelt omal vastutusel.
Pilt ja rohkem infot: Kirjavara.ee
50 kirja, vol 51
Eelneval õhtul oli taevas tähti täis. Lummav vaatepilt, vaatamata sellele, et kuu end näole ei andnud. Jõudsime tavapärasest hiljem ja kummaline oli mõelda, et vaid loetud nädalad varem oli sel ajal veel suur valge väljas.
Lilled, küünlad ja tort ning ka sünnipäev sai õigel ajal peetud. Puuduv nimi külmikul rippuvas kalendris riivas silma, kuid annan enesele aru, et polnud minu asi seda sinna kirja panna. Uue kalendri tekkides oli küll sellekohane mõte ja ka pastaks juba pihus, kuid jäi tegemata. Võib-olla järgmisel aastal.
Mõned tunnid mööbeldasime Su toas, liigutasime asju ühest nurgast teise. Polnud esimene ja kindlasti ei jää ka viimaseks korraks, tead ju neid rahutuid hingi.
Oled mõtetes…
Suhtumised
Päikeseline päev pealinnas ja tankla, kus prügikasti kallal pudeleid otsiv vanem meesterahvas. Sealsamas kõrval on toimetamas veel üks meesterahvas, kes oma auto pagasniku avab, esimesele sealt paar pudelit ulatab ja midagi pihku poetab. Seda kõike pealt vaadanud proua suundub oma auto juurde, korjab sealt kokku mõned pudelid ja… surub need siis lähimasse prügikasti.
Pilt: Pexels
Tulevikuministeerium, Kim Stanley Robinson
Mitte kõige sujuvam lugu, võiks isegi öelda, et kaootiline, kuid samas informeeriv ja mõtlemapanev. Hirmutav. Teemad, millega igapäevaselt kokku ei puutu, kuid mis puudutavad meid kõiki ja tundub, et iga päev aina rohkem…
Üks pikalt loetud raamatutest. Arvatavasti oli viga minus. 😀
Pilt ja rohkem infot: Apollo
Sportlik neljapäev
Sattusin Stroomi ranna kanti ja märkasin pargis igasuguseid kummalisi grupeeringuid. Algul tundus, et õhtu naelaks on noormehed, kes mõõkadega (tõesti, igaühel kaks) poognaid joonistasid, kuid vaid mõnisada meetrit eemal olid esimesest noorusest juba ammu välja kasvanud naisterahvad, kes hoopis pikemate mõõkadega harjutusi sooritasid…
Pilt: Pexels
… kuidas päev on läinud?
“… ei olnud minu pidu. Muusika polnud päris see ja inimesed olid…”. Naisterahvas, kes lahkus peolt (juba) kell 4. Käis, sest sai tasuta pääsme.
“Õnnestus siin vahepeal ühest silmast pimedaks jääda, aga nüüd on juba parem ja natukene ka juba näeb… üllatavalt hästi sai ka ühega hakkama. Üldiselt on olnud väga hea aeg, nii palju toredaid inimesi on ümberringi…” Tütarlaps, kelle silma oli sattunud haruldane bakter.
“Ei noh, miks sa küsid, on see mingi ülekuulamine või… “ Meesterahvas, kes algul ei saanud vedama ja pärast pidama.
Võõrastega jutu alustamine on olnud üheks suuremaks väljakutseks juba aastaid. Kõik need “tühjad” tunnid erinevatel üritustel, kus teised omavahel jutlemas ja mina kusagil nurgas, vaatamas ja omaette kohvi rüüpamas. Mõeldes, et kui nüüd keegi ligi astuks, küll ma siis räägiks… Ses mõttes on igasugustele üritustele minek kellegi varjus alati palju mugavam, hoopis lihtsam olla ja seltskonda sulanduda, vestlemisest rääkimata.
Pilt: Pexels
Peatused ja prügikastid
Järgneb virin kommunaalteemadel ja arvesta sellega, et kord juba märganud, ei ole teed tagasi…
Viimastel kuudel olen linnas liikudes korduvalt ringi vaadanud, et prügikasti asukohta tuvastada (edutult) ja seejärel oma sammud lähima ühistranspordi peatuse poole seadnud, sest seal on need (õnneks) endiselt olemas. Viimasel korral panin aga tähele kellegi näpukat, mida algul isegi ei teadvustanud, kuid märkasin siis paari takerduvat ühistranspordihuvilist ja nüüd ei oska neist enam mööda vaadata.
Arvatavasti on tegemist linna sooviga tagada sõiduplaanide lugeja turvalisus, sest millisel muul põhjusel on prügikastid paigutatud just sellele küljele ja täpselt nii lähedale…
Pilt: pexels
See tunne mu sees aka luulud
Aegajalt libisevad mõtetest läbi need, kellega (enam) ei suhtle. Või siiski suhtlen, enda sees taas ja taas teadvustades tunnet, mis ütleb, et midagi on veel. Õhus, sõnade taga, välja ütlemata…
Aastaid tagasi ei osanud sellele tähelepanu pöörata, kuid siis tulid holistika ja energiate teemad ning Tolteegi tarkuseraamat. Hakkasin esitama küsimusi, algul iseendale ja julguse kogunedes ka teistele. Vastused aga… Võtsin need teatavaks, uskusin ja usaldasin, sest inimesed on ilusad ja head… tunne oli aga järjekindel ja ilmutas end kõige ootamatutel hetkedel.
Pilt: Pexels
Parklas
Kuidas küll just need lihtsad lahendused teinekord nii suure viitega minuni jõuavad, arutlen endamisi, jalaga maapinnale joont lohistamas.
Parklasse on tekkinud uus naaber, eriti suure autoga naisterahvas, kes vaatamata oma tavapärasest laiemale äärekohale sinna kuidagi ära ei mahu. Võib-olla tekitab temas segadust parkla ebasümmeetriline väliskülg või ei ole ta aru saanud parklas valitsevast loogikast, kuid võib ka olla, et tal on ükskõik…
Tagantjärele tõdemusena tuleb muidugi tunnistada, et abi ei olnud ka sellest maapinnale veetud joonest ja ühel hetkel olin sunnitud abi otsima drastilisematest meetmetest.
Pilt: Pexels
Kaupluses
Aeg juba tunde üle südaöö, parkimisplatsil vaid mõni üksik sõiduk ja tundub hea (uit)mõte ka kauplusest läbi hüpata. Vähe rahvast ja saab kiiresti käidud (tagantjärele naljakas, sest tegelikult teised ju ei sega).
Inimesi on tõesti vähe ja enamus moodustub töötajatest, kes kaupu riiulitele laovad. Valitseb vaikus ja rahu. Tasuma minnes tabab öist ostlejat aga üllatus, sest kõik kassad on suletud ja silt teatab, et järgnevad 25 minutit ostude eest maksta ei saa…
Kokkuvõttena oli kaupluses käik tõesti kiire, alla viie minuti. Ühtlasi vabandused töötajatele, kes kassade juurde jäänud tooted õigetele kohtadele tagasi toimetasid.
Tagantjärele targutusena olgu öeldud, et vastavasisuline silt sissepääsu juures olnuks abiks…
Pilt: Pexels
Saunas
Leiliruum. Kaks vastamisi asetsevat lava, milles vasak pool on hõivatud. Juba mõnda aega istuvad sellel kaks meesterahvast. Rahulikult ja vaikselt.
Siseneb kolmas, sätib end istuma parempoolsele, vahetult ukse kõrvale. Niheleb ja kõlgutab jalgu. Vaevalt minuti möödudes ajab end püsti ja läheneb kerise kõrval olevale kapale. Vaadanud seda hetke arupidavalt, sirutab ta käe kulbi järele ja tühjendab selle sisu kerisele. Järjekindlalt. Veel ja veel, ning veel mõned korrad. Sätib end kerise kõrval sisse, kuid vaid hetkeks. Istub, niheleb ja kõlgutab jalgu, ajab end siis aga püsti ja lahkub kiirustades. Käidud!?
Pilt: Pexels
Märkamisi
Kõrvalolevast autost ajas end välja meesterahvas, kes ületas tänava vaid selleks, et võtta koolikott tüdruku seljast, ulatada talle siis käsi, ning üheskoos autoni sammuda. Hea oli vaadata, kuidas ta avas tütarlapsele ukse ja aitas ta autosse, seljakoti paigutas aga tagumisele istmele. Üks vähestest, kes niiviisi toimis.
Pilt: Pexels
50 kirja, vol 50
Hei ja palju õnne! Veel üks kord.
Tänased õnnesoovid said edastatud ebatavaliselt vara ja möödunud aastatele tagasi vaadates tundub isegi natukene tobe, et olen järjekindlalt püüdnud tabada “õiget” hetke. Ikka seda, mis Su sünnitunnistusel kirjas, Sinult kordagi küsimata, millist hetke Sina ise eelistaksid.
Taas kord oled Sa seal kusagil kaugel, mitmetunnise ajavahega maal, ning minu osaks on kaasa elada ja muretsemisest hoiduda. Sel korral on see viimane olnud varasemast raskem, sest vaikus venis ja lihtsalt ootamine oli seetõttu keerulisem kui esmapilgul tundus. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Viimane aasta on toonud mulle palju rõõmu läbi erinevate üheskoos veedetud tundide. Jah, olen end enamasti küll ise Sulle külla kutsunud, kuid see ei vähenda ühegi koosveedetud hetke väärtust. Olen tänulik Su alalise toetuse ning kõikide mõttevahetuste, vaheampsude, kohvitasside ja kingituste eest, aitäh! Eraldi pean ära märkima sallivuse, mida järjekindlalt ilmutad. Kuulates ja vaadates kõrvalt mu toimetamisi, mis teinekord on pehmelt öeldes kummalised minu endagi jaoks ja nii mõnigi kord vaid katsetusteks jäävadki.
Endiselt imetlen Su organiseerimisvõimet ja pealehakkamist. Arukust, millega erinevatele olukordadele lähened ja oskust toetada neid, kes seda vajavad.
KMA
Tinderi lainetel
/ “Sa oled nii hirmutavalt noor. Samas aga, sobitud vahemikku…”/
Sattusin hiljuti paari naisterahvaga nende Tinderi tegemistest rääkima. Kuna endal vastav kogemus puudub, olin rohkem kuulaja-küsija rollis, kuid – tunnistan ausalt – põnevust jagus. Võib-olla seetõttu, et tegemist vastaspoole esindajatega. Las see praegu jääda.
/ “Ahaa, et vaatad nagu loomaaias, kuid endal nii palju julgust ei ole, et puuri astuda…”/
Umbes taoline oli sõbra (meesterahvas) kokkuvõte samal teemal mõned kuud tagasi. Täna on ta aga üks nendest, kes sealtkaudu omale elukaaslase leidnud. Vaatamata sellele, et tema varasemad sõnavõtud osalejate aadressil jäid enamasti suht kriitiliseks. Ikka seepärast, et inimesed otsivad, enesele teadvustamata, mida täpselt, või siis varjavad oma soove kõigi, sh iseenda eest.
Pilt: Pexels
Raamatukaupmehe päevik, Shaun Bythell
Raaamat ema lugemislaualt. Lugedes tabasin end paar korda mõttelt, et miks ma seda loen, kuid pooleli jätta kah ei saanud, kummaline. Ja et end paremini mõista, lenutasin loomulikult veel ühe sama autori teose.
Pilt ja rohkem infot: Rahva Raamat
Esimene või viimane?
/ “Esimesena seisma ei jää…” /
Hämmastavalt lihtsad võivad olla vastused esmapilgul keerulistele küsimustele. Pean silmas segadust meie linnaliikluses ja alatihti umbe sõidetud ristmikke.
Ma tõesti ei tea, mida autokoolid tänapäeval oma õpilastele räägivad või kui kaua need algajad päris liikluses kaasliiklejate survele vastu peavad, enne kui hakkavad sõitma samal viisil kui need, kes teiste (või ka enda) turvalisusest ja liikluse sujuvusest ei hooli. Olgem ausad, paljud meist kahjuks sõita ei oska või siis varjavad seda oskust hoolega, et mitte eristuda, sest selleks on vaja natukene teistsugust julgust.
/ “Võin endale seda lubada, et kollase ees peatun, sest ma ei kiirusta kusagile…” /
Meenub üks endine kolleeg, kes oli liikluses alati kui vana rahu ise. Aastakümned Tallinna tänavatel ei olnud murdnud rahulikku Muhu mehe vaimu või sundinud talle peale kiirustamist, mis tollal ka mulle endale nii omane olema kippus…
Muidugi meeldib mulle targutada teemal, et kui meil oleks rohkem kiirteid, õpiksid inimesed lõpuks ka sujuvalt liiklema, kuid pigem saabub see sujuvus teedele seoses isesõitvate autode pealetungiga. Jääb vaid üle ära oodata või(s)tlus, kus roolis masin vrs inimene.
Pilt: Pexels
50 kirja, vol 49
Nägin Sind unes. Olin teil külas, kusagil välismaal ja Sa ootasid, et ma vabandaks, kuid mina pakkisin asjad ja astusin minema. Oli õhtu ja rong pidi lahkuma alles hommikul, mu telefon oli tühjaks saamas… ja siis ma ärkasin.
Selline mu alateadvus on, ei anna rahu, vaatamata sellele, et ise arvan, olen täiesti ok oma toimetamistega…
Sa helistasid ja ma ei vastanud, vaatasin hoopis kella ja mõtlesin, et ei ole valmis Sinuga lobisema ajal, mil Sa oma perega taas kusagile sõidad. Mõned päevad hiljem helistasid Sa uuesti, kuid sel korral olid Sa oma helistamistega hoopis järjekindlam. Sama järjekindel olin ma Sind ignoreerima, ning nii see läks ja nädal möödus.
Eile valisin viimaks Su numbri ja sel korral ei vastanud Sina, kuid helistasid tagasi, tubli! Ja siis me rääkisime, igasugustel teemadel, mis update’i vajasid. Taustal aga kaalusin oma peas neid kõiki ja püüdsin mõista, milline nendest Sind sel korral toru haarama sundis (ja hiljem mõtlesin vist ka välja), kuid las see jääb.
Tagasi vaadates olen ma tänulik! Kordagi ei heitnud Sa mulle ette mu kadumisi või passiivsust ja kõikide teiste teemadega jätkasime umbes-täpselt sealt, kust viimane kord pooleli jäi. Sellised sõbrad siis…
Kallis maitse
Avastasin poes, et helbed, millest olen aastaid putru teinud, on ühed kallimatest. 05.11.2022
Sirvin aastate jooksul kirja pandud mõtteid ja see kõnetas. Kummaline, sest mu ümber ei ole just palju neid, kes aina tõusvate hindade pärast häält tõstaksid. Jah, arvatavasti on mul vedanud, sest eelmise lause lõpetanud, meenusid kohe mitmed kohtumised, kus teema üle virisemisele lõppu ei paistnud. Tõsi, need jäid pigem põgusateks ja ühekordseteks, kuid endiselt paneb mind imestama, kui kergekäeliselt just negatiivne enese seest välja valatakse. Tahaksin targutada, et olukordadele tagasi mõeldes oli tegemist pigem mõtteviisi, mitte tõsiste raskustega, võimaluse ärakasutamisega, et kurta. Võõrale, kellega arvatavasti enam kunagi ei kohtu. Unustades, et Eesti on nii väike…
Püüdsin aru saada, et miks just see teema mind täna õhtul kõnetas. Võib-olla on põhjuseks kõik need reklaamid, mis mind viimaste nädalate jooksul tabanud. Soodsad ja veel soodsamad pakkumised, mis ei saa kedagi külmaks jätta. Tõrge, mis mu sees ja mille tõttu on kauplus(t)e külastamine veelgi vastumeelsusem. Kõik need soodustused, mis taas kord endast mööda lasen…
Pilt: Pexels
Lehel oleva materjali kasutamine algallikale viitamiseta keelatud.
mehelt 
