Arhiiv
Võitlus lehtede pärast
Sügis on ilus aeg. Puudele on antud uued värvid ja need, kes langenud lehti koristama ei pea, loodetavasti vähemalt märkavad ja ka rõõmustavad selle uue värvide mängu üle meie looduses.
Sattusin kesklinna kanti ja jälgisin mõned minutid üht (moodsat) kojameest, kes oma Makita puhuriga lehti korrusmaja ees olevalt suht puhtalt kõnniteelt tänavale ja üle selle keskjoone peletas. Vaatasin ja tabasin end arutlema võimalike põhjuste üle. Võib ju olla, et talle ei meeldinud vastasmaja (mitte nii hoolas) kojamees, kelle kõnnitee lehti suht täis oli, kuid siis märkasin pisut asuvat süüdlaseks olevat puud ja taipasin, et arvatavasti oli tema eesmärgiks lehed selle omanikule tagastada.
Pilt: Pexels
Nii on a.k.a. ärme sellest räägi
Aegajalt asetan end situatsioonidesse, kus süütunne on vältimatu. Tean, et ei peaks seda tundma, kuid ühel hetkel, laua taga istudes ja aknast välja vaadates, avastan, et see on mu kätte saanud. Märkamatult ligi hiilinud. Jälle!
Veel mõni aeg tagasi oli see midagi, mis nii sügaval, et polnud seda enesele isegi teadvustanud. Vist. Nii vähemalt tundub. Nüüd. Tagantjärele targutusena. Algas aga kõik ühest lihtsast küsimusest olukordade kohta, mida võiks manipuleerimisena tõlgendada ja kord juba märganud, ei ole enam võimalik seda (märkamist) olematuks muuta.
Ei hakka arvama, mil viisil näevad neid olukordi asjaosalised ise, küsimisest rääkimata, sest ma ei ole valmis tegelema tagajärgedega. Veel. Või nii ma arvasin. Siis aga, täiesti ette kavandamata ja ootamatult ilmutas end võimalus. Läbi erinevate emotsioonide, mida muuhulgas saatsid ka pisarad. Seda kõike (otsekui kõrvalt) vaadates teadsin täpselt, miks taolised vestlused enamasti edasi lükatakse, sest polnud ju ka mina mingi erand.
Kummaline on tõdeda, et viimase aasta jooksul olen olnud osaline rasketes vestlustes rohkem kui viimastel aastatel kokku. Ikka need võrdlemised… Võib ju ka olla, et see vaid tundub nii, sest kõik käsitletud teemad on isiklikud ja puudutavad inimesi, kellele kohe kuidagi haiget teha ei tahaks, samas aga ootan, et nad mõistaksid…
Pilt: Pexels
Ahnus
Tavaliselt tabab see mind raamatukogus. Peaaegu iga kord ja ilma, et ise sellest teadlik oleksin. Lähen laenutama paari raamatut, et oleks tagatud vaheldus oma tõsisemate teoste lugemisel, sest loomulikult peab korraga mitu raamatut käsil olema, kuid enamasti lahkun, hunnik süles.
Siinkohal sobib mu iseloomustamiseks kusagilt kõrva jäänud lausekatke: “võõrast vara, nõrkemiseni!”… ja ma ei uhkusta, pigem panen kirja järjekordse taipamise, sest ka viimasel korral – läksin ühele järjekorras olevale teavikule järele -, tabasin end autosse istudes käes hoidvat veel mõnda, lisaks juba eelmisel korral laenutatule.
Tagatipuks meenus eelmisel korral märgatud meesterahvas, kes – nii erinevalt minust – parkis värava taha, mitte ei sõitnud ukse ette, ja lahkus tagasihoidlikult vaid ühe raamatuga. Piinlik…
Pilt: Pexels
Kindel?
“Mis sulle mu juures ei meeldi?”
“Kindel, et tahad teada?”
“Muidugi tahan!”
08.07.2019
Arvan, et jätsin vastamata, kuid ei saa kindel olla, ei mäleta. Kindel on aga see, et täna valiksin hoolega sõnu…
50 kirja, vol 46
Never meet your heroes.
English proverb
Kui palju jagada, et olla aus ja samas mitte luua olukorda, kus austus kaob…
Kunagi oli kõik mõneti lihtsam. Ses mõttes, et ei valetanud ja oligi kõik hästi. Nagu selles loos. Mõtlesin, et olen täpselt selline, nagu olen ja võib-olla olingi. Täpsustusega, et olenevalt inimesest oli see täpselt selline enamasti erinev.
/ “Soovin, et suhtleksid minuga samamoodi, nagu sa suhtled võõrastega…” /
Hirmutav on info kogus, mis ma viimastel päevadel, nädalatel, kuudel olen enda kohta välja andnud. Jah, vaid valitutele, kuid siiski…
Taipasin, et pean astuma sammu tagasi, mitte ühe või kaks, vaid hoopis rohkem. Alustama algusest. Tricky part… pean selle punkti kõigepealt määratlema. Tunnistama, miks olen selline, nagu olen. Kartmata kellelegi liiga teha või tundeid riivata ja andestama… sest ilmselgelt ei ole ma seda veel teinud!
Tundub, et kannan endaga oma noorusaastaid. Aega, kus ükski läbikukkumine ei jäänud tähelepanuta ja sellele viidati, korduvalt. Ootamatul ajal ja viisil. Oleme me ju kõik pidanud õppima olema ja käituma ootustele vastavalt. Nii mõnigi kord teesklema…
Mingil päeval avastasin, et olen viimastel aastatel hoolega harjutanud. Olema, mitte hoolima. End muutnud. Egoga võidelnud. Välimus, riietus, olek – miski pole enam endine…
Pilt: Tenor
Kuulutus
/ Avatud heale seksile. Suhet ei otsi. Õppimisvõimeline. /
Kuna eelmises postituses jäid vastused kommentaaridele kirja panemata, siis mõtlesin, et alustame puhtalt lehelt. Hankisin vahepeal uut informatsiooni ja saan seega oluliselt konkreetsemalt väljenduda. Iseasi muidugi, kas see olukorda kuidagi ka parandab.
Mulle meeldib lühendamine, st et viskad välja kõik selle, mis hetkel primaarne pole ja vaatad siis allesjäänule uuesti otsa. Mõnikord aitab, kuid teinekord võib ka tõeliselt hirmutavana tunduda, et kas tõesti…
Sellele aga, kes teab, mida soovib, suurepärane võimalus. Ole ainult piisavalt julge ja võta kasutusele.
Pilt: Pexels
Sõbralikud naljad
/ “Muidugi jätka, see mõjub sulle hästi, su naljad on hoopis sõbralikumad…” /
Sattusin sõbra juurde teed jooma päeval (õhtul), mil taas kehapuhastuse lainel hõljusin. Sõna otseses mõttes, nagu ta seda korduvalt tagasi peegeldas. Muidugi panin tähele, et tema kiituses ka märkus peidus, kuid ega see esimest kahandanud, seda enam, et teisest olen isegi teravalt teadlik. Ikka veel esineb hetki, mil tahaks juba välja öeldu tagasi võtta…
Vaatan ja kuulan. Kuulan ja vaatan. Püüan õppida läbi teiste. Mõnikord see õnnestub, kuid tihti tuleb enesele tunnistada, et eksisin. Jälle! Positiivne on kogu asja juures aga see, et võtan vähem sõna, ka seltskondlikel üritustel. Jätan keskpõranda teistele ja kuulan. Panen tähele ja talletan. Püüan märgata neid (kergelt) torkivaid nalju, mida ise tegema kipun. Selliseid, kus nagu otse ei ütle, kuid asjassepuutuv saab “võimaluse” mõista…
Pilt: Pexels
Rikutud mõtlemine?
/ “Oleme juba 10 minutit rääkinud teemadel, mis sinu ega minu elu paremaks ei muuda. Sry, kuid sellised teemad tunduvad mulle aja raiskamisena…” /
Alles vastu õhtut taipasin, mis mind selle ennelõunase vestluse juures häiris. Negatiivsus! Teemadering, mis läbi jooksis, kiskus varem või hiljem negatiivseks. Alustades parteipoliitilistest ootustest ja hirmudest, kuni hiljutistest kohtumistest ajendatud mõtteavaldusteni kohaliku valitsemise teemadel koos sellega, kuidas teised kõike valesti teevad või suisa varastavad. Paremaks ei läinud ka lähisuhteid kirjeldavate arutlusteni jõudes, sest ikka oli midagi valesti teise või kolmanda osapoolega seoses…
Teinekord ei saa me (mina kaasa arvatud) kohe aru, kuivõrd lihtne on negatiivsete teemadega kaasa minna. Alustades ilmast ja lõpetades raske elu või rumalate kaasliiklejatega. Selles kõiges, otsekui poris püherdades ei taju me, et negatiivsest rääkides me kahjuks ainult võimendame seda ning pritsmed tabavad kõike ja kõiki meie ümber. End püsti ajades võime kaaslas(t)e välimust märgates salamisi naeru kihistada, unustades (peegli puudumisel) asjaolu, et oleme nendega sarnased. Jätkata igapäevaste toimetamistega, ise tajumata, et määrime kõike, millega kokku puutume…
Tunnistan oma rikutud mõtlemist. Ses mõttes, et juba aastaid püüan teadlikult vältida või minimeerida taolistes teemaarendustes osalemist. Minu jaoks on negatiivse info vahetamine vajalik vaid sedavõrd, et kitsaskohad välja joonistuksid ja saaks lahenduste otsimisele keskenduda. Jah, see on ülimalt lihtsustatud või kohati lausa egoistlik lähenemine, kuid olen mõistnud, et auku kukkudes ei ole vaja seal lebava labida järele haarata mitte selleks, et auku sügavamaks kaevata, vaid hoopis selleks, et ennast (ja teisi) sealt selle abil välja upitada…
Pilt: Pexels
Unustasin, palun vabandust!
Jah, ka mehed unustavad, ärge võtke isiklikult, sest asju peavadki ju meeles naised. Kunagi varem on sellest juba juttu olnud, kuid kui palud midagi teha, meenuta enne tegemist või kui selle unustad, kontrolli üle, et hiljem ei oleks halbu üllatusi, sest lisaks lükkavad mehed asju edasi. Muidugi, kavalamad ei tunnista seda alati ja püüavad siis kiirustades asjad korda seada, kuid mitte kõik pole sellised.
Kirja pandud 10.07.2014.
Kirjutatud ja unustatud, leidsin mustandi hoopis midagi muud otsides hetk tagasi, kuid kuna tundub tänasesse päeva suurepäraselt sobivat, siis miks mitte päevavalgele tirida. 🙂
Arvasin, et unustamine on minu eripära, kuid hommikul sattusin tunnistajaks vestlusele, kus selgus, et selle käes “kannatajaid” on teisigi. Ise ravin seda asjakohaste märkmete tegemisega, kuid selge on see, et kõike kirja panna pole võimalik. Kaalusin hetkeks, et kas minna ajas tagasi ja vaadata oma tollaseid märkmeid, kuid loobusin – mine tea, mille päevavalgele tirimisega end (tõsisesse) ohtu sean. 😉
Kaitstud: Pealiskaudne
Oleme peeglid
Võib-olla oled märganud, kuivõrd erineva energia tasemega on ruumid, kus oma päeva veedad. Mõnesse on küll hea siseneda, kuid pikalt seal olla ei taha. Mõne teisega on aga täpselt vastupidi, sisened küll kergelt kõheldes, kuid aja möödudes ei tahaks sealt enam lahkuda.
Üks pilk, üks ütlemine, üks inimene – nii vähe on vaja, et kõik muutuks. Naeratused kutsuvad vastu naeratama ja vastupidi. Kõrgendatud häälel öeldud lause muudab vererõhu kõrgemaks ja pulsi kiiremaks ka nendel, kes seda (teistele või eneselegi) tunnistada ei taha. Meeleolu kukkumine käib kiirelt ja selle taas ülespoole nulli saamine kulutab hulgaliselt energiat.
Mida nende negatiividega, kes meid mõjutavad, siis peale hakata? Kutsuda kõrvale ja rääkida või jätta niisama? Küll lähevad ise ära…
Inimesed on ilusad ja head (täiendatud)
/ “Teie autoga toimus parklas avarii…” /
Telefonikõne, mis sunnib katkestama käsilolevad tegevused ja halvimat oodates auto juurde minema. Olukord, mida seni vaid filmides näinud, koos kõikide nende paanikas tegelastega, kes õhku ahmides kusagile tormasid. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Aastate jooksul on mu kasutuses olnud sõidukitega juhtunud igasuguseid, nii naljakaid kui ka õpetlikke lugusid. Naljakaks muutuvad juhtumid muidugi alles hiljem, siis kui ehmatus möödas. Arvatavasti on see kuidagi seotud neisse peidetud õppetundide omandamise või uute teadmistega, kuid las see hetkel jääb. Tabasin end mõttelt, et tegelikult on mul ju päris hästi läinud, vaadates tagasi aastate jooksul juhtunule. Kui aga hakkasin mõttes kokku lugema olukordi, kus olen auto juurde minnes avastanud või muul moel teada saanud, et vahepeal on sellega midagi ebameeldivat toimunud, üllatusin ka ise.
Kui nüüd küsida, et kas tahaksid saada sarnase sisuga kõnet, nagu loo alguses ära toodud, siis mida vastaksid? Esimese hooga võib see vastus olla kindel EI, aga järele mõeldes?
Kõndida auto juurde teadmisega, et midagi on juhtunud, ei ole hea, sest meel oskab silme ette manada igasuguseid pilte, üks hullem kui teine, aga teadmine, et seal on ootamas keegi, kes saab vastata küsimustele toimunu kohta, mõjub rahustavalt. Lisaks meelerahule muidugi ka rahakotti säästvalt, sest kasko omavastutuse summa hüvitab kellegi teise kindlustus. Jutt läks rahateemale, mis paraku kaasneb peaaegu iga kahjujuhtumiga. Meenutades aga varasemaid situatsioone, kus kahju tekitaja kohapeal ei oodanud, tuleb tunnistada, et mu esimene mõte ei olnud rahaga seotud. Selleks oli hoopis pettumus, et see keegi ei võtnud isegi nii palju vaevaks, et kojamehe vahele väikest vabandust jätta…
Eksimuse tunnistamine nõuab enamasti vaid julgust. Olukordades, kus pealtnägijad puuduvad, ka tavalisest arenenumat autunnet. Petlik mõte, et võib-olla pääseks “puhtalt”, võib tabada meist igaüht, eriti veel situatsioonis, mida varem pole ette tulnud ja käitumisviis seega paika panemata. Nii lihtne oleks põgeneda, sest keegi ju ei näinud…
Minu siiras imetlus kõikidele neile, kes oma eksimusi tunnistada julgevad. Ise. Ilma, et sellele peaks osutama. Mulle meeldib mõte, et inimesed on ilusad ja head. 🙂
Pilt: Free Photo Library by Pexels.com
(Kvaliteet)aeg iseendaga
“Aeg Iseendaga on kvaliteet aeg”
Jäi tuttava* FB lehel silma ja hakkas kummitama. Tabasin end mõttelt, et minu aeg iseendaga on olnud tihti kvaliteedist kaugel ja kvantiteedist pole mõtet rääkida, sest iseenda eest ei pääse. Samas mõtlen, et tegelikult on asjad päris hästi. Kvantiteedi ja kvaliteedi koha pealt. Või nii mulle endale tundub. Kuid arvatavasti pole ma ainus…
Hmm, taas kord üks keeruline teema üles korjatud ja vaid pooleldi läbi mõeldud.
*- kui inimesed enda poolt välja hõigatud ja tihti päris hästi kõlavatest tarkuseteradest murdosagi oma ellu rakendaksid, oleks see Elu hoopis erinev… (Jah, kallis õde, see pole tõesti minu asi ja ma ei saa aidata kedagi peale iseenda.)
Võtsin postituse vahepeal maha, tundus kuidagi liiga virisev, inimese suhtes, kellelt mõttetera laenasin. Kustutada aga ei saanud, sest siis läinuksin vastuollu iseendaga ja seda ma ju ei soovi. 😉
Päeva jooksul sattusin samal teemal paari sõbraga rääkima ja see pani mind enda sisse vaatama, ning otsima, et mis mind siis tegelikult puudutas ja miks. Teadsin, et “kvaliteet” on üheks märksõnaks, kuid edasi?
Juhuslikult** sattusin kuulama The 5 Love Languages by Gary Chapman on Blinkist ja mõistsin, mis mind eelpoolviidatud mõtteteraga seoses häiris. Mitte selle autor, tema elu ja valikud. Hoopis minu enda põgenemised. Iseenda, väljakutsete ja teiste eest. Hetked, mil “võtan aja maha” ja olen iseendaga, sest olen kaotanud (sisemise) rahu. Lasknud end riivata välisest, nii et “veri lendab”. Kedagi aidata püüdes…
Meil kõigil on oma viis hakkama saamiseks. Mõnel on selleks illusioonide loomine, ilusate piltide või suurepäraste tarkuseterade jagamine FBs. Minul on selleks kirjutamine. See aitab mõelda, tagasi vaadates hinnata, kas mõtlen samamoodi ka homme või aasta pärast. Tabada, kas muutun (loe: arenen) ja millises suunas.
**- ma ei usu juhustesse.
Ma armastan Sind!
Nädalavahetus oli täidetud emotsioonidega. Mitmete suurepäraste esinejatega, kes kõik, ühel või teisel viisil, jagasid oma Elu lugu. Lisaks vestlused erinevate inimestega, rohkesti huvitavaid tähelepanekuid ja põnevaid mõttearendusi. Palju nalja ja naeru, sekka pisaraid, vargsi näpuotsaga silmanurgast pühitud.
Minu jaoks on teiste lugudega alati see teema, et nad toovad silme ette näod või meenutavad olukordi, mis laval toimuvaga otseselt seotud pole, kuid siiski nii sarnastena näivad. Täitsa naljakas, kuivõrd erinevad me igaüks omaette oleme ja samas siiski ka kellegi teisega sarnaneme. Lausa nii palju, et hirmutab. Kõik need mõtted, unistused ja hirmud, lootus homse päevaga seoses, armastus.
Mingil hetkel, saalis püsti olles ja aplodeerides, tabasin end mõttelt, et ajaga pole midagi muutunud. Armastusega seoses. Iga väljaöeldu kehtib endistviisi. Emotsioonid on lahtunud ja alles jätnud teadmise, et armastus on. Kõik need korrad, mil see sai sõnadesse pandud, lisaks hetked, mil “armastan sind!” vaid mõtteks jäigi. Kahtlusega, justkui oleksid sõnad kohatud või pole aeg veel õige. Mõnikord dubleeritud tegudega, mis kõnelesid selget keelt, kuid kurtidele kõrvadele.
Kuid armastus on. Sõltumata sellest, mida keegi sellest arvab. Näeb ju vaid see, kes näha tahab. Samamoodi, nagu on päikesega, mis ei ole kusagile kadunud, isegi kui ilm on hall ja vihma kallab. Siis loebki vaid teadmine, usk, et see on vaid ajutine, samas millekski vajalik vaheldus. Tasakaaluks, et me ei unustaks, armastus on, ka siis kui me seda parajasti tähele ei pane või nägemast keeldume.
Armastusega on on vist samamoodi, nagu ka kõige muuga elus – seda saab õppida. Peab vaid julgust olema. Enesele otsa vaatamiseks ja selle tunnistamiseks. Mul on vedanud. Mu ümber on inimesed, keda armastan. Kes on õpetanud mind armastama. Isegi kui nad pole seda sõnadesse pannnud. Igaüks eraldi.
Sa oled õpetanud mind armastama. Sõnades ja tegudes. Aitäh Sulle! Tean, et ma ei ole oma armastust väljendanud nii tihti kui oleksin pidanud. Pannud seda sõnadesse või näidanud tegudega. Nii mõnigi kord olen seda hoopis varjanud, arvanud, et “kuri olemine” on vajalik ja õpetab. Ma eksisin!
Pilt: inkandlise.com
Suhtlemisraskustest (naistega)
Vestlesin sõbraga ja jutu sees tuli välja, et mu elus on mõned naistuttavad, kellele ma ei saa helistada, sest oleme mingil hetkel taolise (rumala) kokkuleppe sõlminud. Nüüd, aastaid hiljem, mõtisklen mõnikord omaette, et kas olen nendest suhetest ka midagi õppinud või kordan neidsamu vigu ikka uuesti ja uuesti.
Viimasele aastale tagasi vaadates tuleb endale aga tunnistada, et ega vist ole eriti õnnestunud see õppimine. Endiselt olen oma naistuttavatega liialt familiaarne ja valmis arutlema mistahes teemadel. Lihtne on rääkida, sõbraks saada ja siis tuleb sein ette, sest mõnikord on meie eesmärgid täiesti erinevad. Enda omadest ei tee ma juba aastaid mingit saladust ja ütlen kohe suhtlema hakkamise alguses välja, mida ootan, kuid kahjuks on siiski selgunud, et see ei välista vääritimõistmisi või hilisemat pettumist teise inimese poolt. Kurb, aga tõsi.
Taas meenub kusagilt kuuldud mõttetera, et igapäevast viisakust on kerge flirtimisega segamini ajada ja see tundub igati asjakohane.
Pilt: clipartwiki.com
Üksinda olemise hirmus
/ “Ma ei suudaks üksinda olla,” ütleb sõber. “Juba ülikooli ajal sain aru, et vajan enda kõrvale kedagi.” /
Kuulan ja meenub üks lugu. Hetked kellegi teise päevast, mis kõrvalt vaadates tõid meelde sarnased seigad enese elust.
Aeg on piiratud ressurss. Andes seda ühele, jääb teisele andmata. Samas on aga lihtne käituda õigesti, jätta vajalik mulje. Kohalolust, tähelepanust, pühendumisest. Panna keegi ootama. Keegi, kes usub ja loodab, võib-olla ka armastab. Panna ootama, sest üksinda olemine hirmutab.
Pilt: poketudiant.com
Mida sa tahad?
“Sinult mitte midagi!”
Tean täpselt, mida, kuidas ja kuna ma soovin. Ei tea veel, kes mind aidata saab, kuid tean, kes ei saa… Sina!
Tundub tuttav?
Olid ajad, mil umbes niiviisi arvasingi. Alateadlikult, sõnadesse panemata. Piisas teadmisest. Ehmatusega taban end teinekord ka täna sellelt aastaid tagasi sissetallatud rajalt.
Piisab vaid pilgust, et anda hinnang. Asetada keegi kasti, mis otsekui tema jaoks loodud. Mu peas. Virtuaalselt eksisteerimas. Teiste omataoliste lõputa rodus, silt küljes ja kaas ilusti peal.
Pilt: sylviadiez.com
Kas kõike on vaja kogeda?
Kui palju võib olla erinevaid elus ettetulevaid situatsioone, milles ma veel kunagi pole viibinud? Arvatavasti liiga palju. Kui palju on situatsioone, mille kohta tean juba täna, et varem või hiljem nad mind tabavad ja põgeneda ei ole kusagile? Ei taha loendama hakata, kuid kindlasti on neid sadu.
Sõber helistas. Rääkisime inimesest, kes kunagi meie elus. Jutuks tulid ka need, kes seal endiselt ja mõned ütlemised, mis jäänud kõrva kriipima. Kõne lõppes, kuid monoloog mu sees jätkus. Öeldes kellegi kohta kehvasti, ei pruugi see kuidagi iseloomustada adressaati, küll aga ütlejat.
Inimesed ütlevad. Igasuguseid asju. Kui neilt aga küsida, et miks nad nii arvavad, siis tihti ei järgne mitte seletust, vaid hoopis väide, et nad ei mõelnudki seda üldse nii. Nad ütlesid midagi, mis meeles mõlkus, enesele teadvustamata, kuidas kuulaja sellest aru saada võib. Ja meie. Tihti olemegi vaid kuulajad, selmet olla diskussioonipartnerid. Selmet küsida üle, täpsustada, esitada oma seisukoht.
Miks ma siis rahuldun kuuldavaga ja üha tihemini jätan oma arvamuse vaid enda teada. Kas tõesti olen ma hakanud kartma vaidlusi. Või hoopis valima. Aega, kohta ja teemat.
—
Kokkuvõtteks: loodan siiralt, et kui satun minu jaoks uude olukorda, siis jätkub mul arukust kõigepealt olla vait, vaadata ja kuulata, ning alles siis teha suu lahti ja öelda. Loodetavasti midagi positiivset, toetavat ja arukat.
Igapäevast viisakust on lihtne flirtimisega segi ajada
“Ma ei ole huvitatud…” ütles ta ja olin vait, sest ei osanud midagi vastata. Kas ma olin selle peale mõelnud? Kindlasti. Lausa korduvalt, sest vaimsel tasandil tundus kõik sobivat. Kuid nii oli see vaid tööalaselt. Töövälisest elust ei rääkinud me peaaegu kunagi. Ja see füüsiline pool… Tegemist oli targa, ilusa ja atraktiivse naisterahvaga, kuid ta ei olnud minu jaoks. Võib-olla oleks ta selleks saanud, kuid tol ajal kandsin oma südames kedagi teist…
Olen vastassugupoole esindajatega alati paremini läbi saanud. Või nii mulle vähemalt tundub. Või nii ma endale kinnitan. Avastasin end just mõtlemast, et peaksin tegema nimekirja oma elus olevatest ja olnud inimestest, kelle olen endale lähedale lasknud. Et endast paremini aru saada. Olemaks kindel, et ma (taas) ei eksi.
Kusagilt jäi silma pealkirjaks olev lause. Võib-olla moonutasin seda, võib-olla läks midagi tõlkes kaduma. Ei tea, sest hetkel ei osanud seda enam leida. Oluline on aga mõte, mis kõlama jäi: igapäevane viisakus, mis kunagi oli elementaarne, on muutunud millekski, mida paljud enam ära ei tunne, sest puutuvad sellega kokku üha harvem.
Hetked, mil keegi pöörab sulle tähelepanu. Lubades enda ees väljuda või siseneda; avades ust või aidates palitut selga; pakkudes abi, et asetada pagas pea kohal olevale pagasiriiulile. Hetked, mil tunned, et sind pandi tähele ja kui need hetked peaksid korduma, peategelasteks samad inimesed, võib hakata arvama, et… stop!
Lastetoad on erinevad, kuid selge on see, et meeldivate inimeste seltskonnas tahab enamus meist viibida. Seltskonnas, kus pannakse tähele, aidatakse ja kiidetakse. Püüame end siis mitte üle tähtsustada mõeldes, et kõik tiirleb vaid meie ümber…
Pilt: canstockphoto.com
Parem hea raamat kui halb seks
“Milline on halb seks?”
Mõneti ootamatu, kuid igati ära teenitud küsimus, sest olin ju enesega rahulolevalt pealkirjaks oleva väite taas kord õhku visanud. Polnud esimene kord. Varasemale kogemusele tuginedes teadsin, küsimusi sellele tavaliselt ei järgne, kuid never say never.
Eneselegi üllatuseks oli mu esimene mõte, et miks ei küsita: milline siis on üks hea raamat, sest halva seksiga on ju igaüks oma elus vähemalt korra kokku puutunud. Kuid võib-olla ma eksin. Oleksin pidanud üle küsima…
Küsimusi, mis meile esitatakse, valida ei saa, valida saab vastuseid. Loomulikult saab ka mitte vastata, küsimust mitte tähele pannes või sellest üle libisedes, kuid pikemas perspektiivis ammendaks taoline suhtlemine end peagi. Pealegi, kisub ju küsimuse esitaja end seda kuuldavale tuues mingis mõttes otsekui alasti, paljastades selle, mis temas tegelikult huvi äratas. Teame kõik, et esitame küsimusi enamasti vaid meile “turvalistes” keskkondades. Pole midagi hirmsamat kui “rumal küsimus”, õigemini küll tunded, mis küsijas peale selle kuuldavale toomist vallanduvad.
Seks “müüb”, paneb inimesi kulmu kergitama ja kõrva kikitama, ning seda isegi siis kui teema “üldse mingit huvi ei paku”? Loetakse, sest püsib lootus, et kohe-kohe läheb huvitavaks…
Küsimus oli iseenesest hea, pani mõtlema, kuid kuidas väljenduda sel väga isiklikul teemal nii, et teine osapool seda valesti ei mõistaks. Samas, tõsi ta on, teistmoodi on alati võimalik aru saada, oleneb seegi suuresti kuulaja taustast.
Halb seks? Mõtlesin algul, et selline, mis tühja tunde jätab. Samas on selles teatav vastuolu, sest ühelt poolt võib halb seks hetkes igati nauditav olla. Halvaks muudavad ta hoopis hilisemad tunded ja mõtted, moonutades asja kogu olemust. Siis, kui tagasi vaadates tabad end mõttelt, et oleks võinud hoopis olemata olla see kord… Keeruline eneselegi seletada, teistest rääkimata. Samas aga, kui ei mõista, võid end õnnitleda, sest arvatavasti pole seda kogenud. 😉
Ei mäleta enam kõiki neid mõtteid ja tundeid, mis toona mingitel hetkedel tabasid. Õnneks kustutab aeg ebameeldiva meelest ja polegi vaja teist taas vägisi esile manada. Pealegi, hoopis lihtsam on raamatutega. Olles head juba lugemise hetkel, muutuvad nad ajaga veelgi paremaks, sest avavad justkui ukse ruumi, mis ühelt poolt küll uus, kuid lähemal vaatlusel ka tuttav tundub. Lugedes tekkivad mõtted teevad lugeja sisemusse pesa ja elavad seal edasi, end ise suuremaks kasvatades, ühtlasi ka lugejat vormides.
Ega see võistlus ole
/ “Täna olen ma siin,” ütleb ta, näidates käega kõrgust põrandast, lauast madalamal, pannes paika koha, kuhu ta end positsioneerib, ja lisab: “kuid olen olnud hoopis sügavamal.”. Tõstab siis käe lauast kõrgemale ja täpsustab: “Normaalne oleks umbes siin.”
“Aga nemad on olnud veelgi hullemas seisus,” saab ta vastuseks. /
Laused hiljutisest vestlusest, millele tagasi vaadates mõtlesin, et oleksin pidanud ütlema seda ja vältima teist*. Samas tean, et räägin liiga palju.
Igas seltskonnas on keegi, kes enamuse ajast vaikib ja kelle kohta kunagi ei tea, mis ta peas tegelikult toimub. Samamoodi, nagu inimese peas, kel on palju lugusid ja näiteid teiste elust, kuid enda omast hoopis harvem räägib, jättes ruumi kõikvõimalikele (eksi)arvamustele. Lihtsam ei ole ka sellega, kes räägib liiga palju, teemalt teemale hüpeldes ja kõikvõimalikke, enamasti vaid talle endale arusaadavaid, seoseid luues.
Kuulan teiste lugusid või kirjeldusi olukordadest, mis mõnikord hirmutavalt keerulised. Mille sisu ja seoseid ei olegi võimalik mõista, sest selleks oleks vaja hoopis rohkem aega ja arvatavasti ka siis jääks mõistmine enda elukogemuse piirimaile. Kui aga võtta neist lugudest peamine: ükskõik kui keeruline on olukord, sellest on olemas väljapääs, siis on iga lugu võimaluseks õppida, vältida vigu, mida keegi teine on juba teinud.
Olen oma elus täpselt selle koha peal, kuhu mu otsused on mu toonud. Sinuga on samamoodi, isegi kui otsustad sellele vastu vaielda. Edasi liikumiseks on vaja seda tunnistada, võtta vastutus oma seniste otsuste eest, sest ainult nii saab valida uue suuna ja edasi liikuma hakata. Ainult nii on sel liikumisel ka mõte.
*- Uitmõtted, mis tabavad peale vestlust, tekitades tunde, et nii palju olulist jäi läbi arutamata.
Hirmutavatest ülevaadetest
“Arvutasin oma töötunnid kokku ja sain aru, et võiksin sama raha teenida poes kassapidajana. Pääseksin vastutusest ja närvipingest, ei oleks igal õhtul nii väsinud…”
Ma ei arva, et kassapidaja töö väga lihtne on või selle tegemine väljakutsetest täiesti vaba oleks. Kõik need nõudlikud näod seal teisel pool letti, naeratamine igas olukorras ja aeg-ajalt ette tulevad pausid täis ootamist. Samas, ega ma sellest tööst eriti palju tea ja see pole hetkel ka oluline.
Ülaltoodud lause pärineb ühest õhtusest telefonivestlusest, mille peategelase, vaatamata mõni tund tagasi lõppenud tööpäevale, töölaua tagant tabasin. Ta on alati tubli töötaja olnud, teinud erinevates ettevõtetes kõike seda, mida vaja ja rohkemgi veel. Mõni aeg tagasi sattusime korduvalt ta pikkadest tööpäevadest rääkima ja soovitasin tal mingi perioodi jooksul oma tegelikud töötunnid nii kontoris kui kodus kirja panna, et kuu lõpus nendest enda jaoks kokkuvõte teha.
Igasugused ülevaated ja kokkuvõtted on toredad, näitavad asju ja olukordi nii nagu nad tegelikult on, võtavad nende ümbert liigsed emotsioonid, mis vaid rääkimisega piirdudes aegajalt kaasnema kipuvad. Muidugi võivad ülevaated ka hirmutavad olla. Sellisele järeldusele jõudis hiljuti üks teine tuttav, kes mu mahitusel oma kohustused viimaks, peale aastaid kestnud selleteemalist kurtmist, tabelisse pani ja enese jaoks üllatusega avastas, et ilma töötamiseta pensionile jäämine (aastakümnete pärast) tema jaoks käesoleva tempoga, midagi muutmata, jätkates kuidagi võimalik pole. Eks samasugune avastus oota meist paljusid ja võib-olla on hirm selle ees ka üheks põhjuseks, miks tegelikkuse ees silm kinni pigistada ja taolisi ülevaateid (oma elust) vältida.
Mulle meeldib mõte “kõike, mida saab mõõta, saab ka muuta”. Peaks olema igati loogiline ja üldteada, kuid siiski olen nii tööalaselt kui isiklikus elus korduvalt sattunud olukordadesse, kus muutmist alustatakse vaid “kõhutunde” põhjal, teadvustamata hetkeolukorda ja/või seadmata (pikaajalist) eesmärki. Midagi muuta tundub esmapilgul lihtne ja tihti ta seda ka on, kuid vaadates kõikidele nendele muudatustele tagasi ja püüdes enese vastu aus olla: kui paljud neist on püsima jäänud ja harjumuseks muutunud? Igaüks ise teab.
Võib mõelda, et mida ma virisen, elus on palju sellist, mis tuleb lihtsalt ära teha ja unustada. Olen sellega täiesti nõus, esimesena meenub näiteks suitsetamisest loobumine. Kuid kui mõtlema hakata, siis pole seegi niivõrd tegemine kui tegemisest loobumine… Kuid kaldusin teemast kõrvale.
Ülevaadete ja kokkuvõtete tõlgendamine on omaette põnev teema, erinevad inimesed võivad nende abil täiesti erinevate järeldusteni jõuda. Oleneb tõlgendaja taustast, eesmärgist, meeleolust. Huvitav on taolisi olukordi kõrvalt vaadata, eriti kui end tagasi hoida ja tõlgendajale vabad käed anda. Sama kokkuvõte või ülevaade ja nii palju erinevaid mõtteid, mida see inimestes tekitab.
Samasugune reageering, nagu sai osaks loo alguses ära toodud töötundide kokkuvõttele, võib olla meile igapäevaelust vägagi tuttav ja tõusta esile täiesti suvalisel hetkel. Reageering, millega vastame sellele, mis ei õnnestu, minemata sügavamale, et märgata ja aru saada kitsaskoha (väldin teadlikult sõna, probleem) tegelikest tagamaadest.
Õigusest olla aus
“Sa meeldid mulle,” ütles temake.
Võib-olla oli see nii, võib-olla kõlas kuidagi teisiti, oluline on vaid asjaolu, et ühest lausest sai alguse aastaid kestnud segadus, mis nii mõnegi inimese elu pea peale pööras. Mitte, et see oleks olnud üdini halb – tagasi vaadates mitte -, kuid kes oskas siis seda arvata.
Peategelasteks meesterahvas, 30+, suhtes 5+ aastat ja naisterahvas, 30+, suhtes 7+ aastat, 2 last. Tutvunud läbi ühiste sõprade ja ühendatud läbi hobi juba mõned aastad. Meesterahvas end otsimas, seda enesele veel teadvustamata, tihti rahulolematu nii töö kui suhtega seoses ja kaasa suhtes pehmelt öeldes solvav kui pikk õhtu kombineerida alkoholiga. Suhetega seonduv praktika sellestsamast suhtest ja teooriad peaaegu tundmata mõiste, sest suhe justkui toimis. Naisterahvas otsimas midagi hingele, sest kaua kestnud suhe teiste poolt peale sunnitud (?) ja lähedustunne kaaslasega kadunud aastaid tagasi (kui kunagi üldse eksisteeris). Suhetega seonduvates teooriates tugev ja sellealase nõu jagamine sõbrannadele pea igapäevane tegevus.
Järgneb…
See petlik esimene pilk
40% on sõbralikud, 40% neutraalsed ja nende kallutamine positiivsusele ei tohiks raske olla, 20% on negatiivsed ja nende suhtumise muutmine on tavaliselt väga raske.
Mäletan üht aastatetagust hetke, mil peale loengut õppejõuga tahvli ees seisime ja suhetest rääkisime. Tema sõnum oli lihtne, kuid tänu sellele, loengu teemast kaugel olnud vestlusele, avanes minu jaoks nii mitmeski mõttes hoopis teine maailm.
Võib-olla Sa tead seda tunnet, mis mõne inimesega suheldes Su sisse jääb. Justkui oleks midagi valest, kuigi tema käitumisest ja sõnadest seda välja lugeda ei õnnestu. Võtad julguse kokku ja küsid, kuid vastuseks järgneb tavaliselt, et kõik on korras. Teinekord nii ongi ja tema sees toimuv ei ole Sinuga kuidagi seotud, kuid see tunne Su sees elab edasi, järgmise ja ülejärgmise kontakti ajal veelgi süvenedes.
Intuitsioon on alati olnud rohkem naiste teema. Ses mõttes, et nad on selle tähele panemise, kuulamise ja järgimise osas hoopis osavamad. Võib-olla peangi olema tänulik just naisterahvastele oma elus, kes on oma teadmisi intuitsiooni osas ka minuga jaganud ja niiviisi aidanud omandada praktilisi õppetunde otse elust. Arvatavasti just tänu nendele sain võtta komplimendina ka terapeudi ütlust paar aastat tagasi, see puudutas enesega kontaktis olemist. Esmapilgul tundub justkui hoopis teine teema, kuid algas see siiski tähelepanelikest inimestest (loe: naisterahvastest) mu ümber, kes oma tähelepanekuid pelgalt enese teada ei jätnud ja minu sees toimuvale väga järjekindlalt, erinevaid küsimusi esitades, tähelepanu juhtisid, ühtlasi treenides mind sama ka teistes märkama.
Aastaid tagasi korjasin ühelt koolituselt üles lähenemise, et kui miski raiskab mu aega, raha või närve, siis PEAN sellega tegelema. Mitte alati ei ole see tegelemine õnnestunud, eriti kui tegemist inimestega. Usk, et inimesed on “ilusad ja head”, ähmastab nii mõnigi kord tegelikku pilti, muutes otsustamise keeruliseks. Ühelt poolt tahaks aidata, anda suhtele veel ühe võimaluse, kuid teiselt poolt segab see tunne (intuitsioon), mis korjab üles silmaga nähtamatu ja ütleb, et “aeg tuleb maha võtta”, ning lihtsalt vaadata, kuhu asi areneb.
Vajaduspõhine sõprus
Kuna viimase aja vestlused on sõprusega seonduvasse taas ja taas takerdunud, siis võib-olla pakub see huvi ka nendele, kel kusagil mõni sõber ootamas. Üllatav tähelepanek siinkohal, et inimesed, kel enesel kõik justkui selge, satuvad sõbraks olemist seletada püüdes enamasti kimbatusse. Arusaamatult tihti püütakse kasutada seda – sa ju tead küll – lähenemist, või tuuakse vabanduseks “sõnaosavuse” puudumise. Kuidas aga kuulaja mõistab midagi, mis seletajal eneselgi veel selgusetu või sõnadesse panemata, jääbki vaid kuulaja otsustada.
Püüdsin meenutada, et kuna ja kellega sõpruse teemal esimesed tõsised jutuajamised pidasin ja meenus üks naiskolleeg aastast 1995 (või 1996) ning see, kuidas püüdsime mõlema poole jaoks ühtviisi arusaadavalt sõnastada mehe ja naise vahelist sõprussuhet. Kõige keerulisemaks osutus juba siis piiride teema, st mida, kui palju ja kas üldse rääkida, eriti kui sõpradel (mehel ja naisel) oma teine pool olemas. Ega ma täpselt mäletagi, kaugele oma arutlustega jõudsime, sest elu tuli vahele. Tagasi vaadates tundub, et pidanuksin hoopis rohkem süvenema ja enese jaoks lahti mõtestama, võib-olla oleks see päästnud mõnest hilisemast, väga valusaks osutunud, õppetunnist.
Tagasi tänasesse päeva.
Kiire ülevaatena võib öelda, et mehed (sõbrad) omavahel on lihtne kooslus, kord või paar aastas saame kokku, võtame tunni või kaks ja vahetame õlleklaasi taga olulise info. Hea on teada, mis teise elus toimumas, kuid üle tähtsustada seda ei maksa, sest tegemist ju siiski eluga, mida ta ise elab. Kui kõik on hästi, nii öeldaksegi, ja kui ka pole, selgub see kunagi hiljem, siis kui taas kõik jälle hästi. Võib-olla naerdakse oma rumaluse üle, tavaliselt minnakse sellest aga lihtsalt mööda.
Naised (sõbrannad) omavahel jätavad kõrvaltvaatajale mulje, et kogu suhtlemine peaks toimuma veelgi tihemini ja suuremates kogustes. Teistmoodi vist ei saakski, sest igas päevas toimuva nüansirohkus läheks ajas lihtsalt kaduma, täna oluline ei pruugi seda homme enam teps mitte olla. Samas kergendavad sõbrannad tihti nii mõnegi (sõbranna) mehe muidu ülejõu käivaks osutuvat (kuulamise) koormat, kuid kuni tasakaal paigas ja ka mees kursis, kuhupoole nende ühine elu veeremas, kõik suht hästi olema peaks.
Naine ja mees on sõprade selleks kõige põnevamaks koosluseks. Kõigepealt kasvõi juba nime pärast. Nimetan oma naissoost sõpru sõpradeks, paar minu (meessoost) sõpra enda omi sõbrannadeks ja mõni kasutab vaid eesnime või väldib muul moel täpsustamist, sest “pole mõtet inimesi kastidesse panna”. Võib ju mõelda, et keda see semantika ikka huvitab, kuid kas mitte just sõnad (loe: nimetused) ei kanna suurt osa asjade sisust. Kuna termin (sõber) on minu jaoks paigas olnud juba palju aastaid, siis on täna väga raske leida seda esimest hetke, mis määravaks sai. Naljaga võib öelda, et mingis mõttes on mu elu ka lihtsam, sest öeldes, käisin sõbraga väljas või kinos, järgnevad reeglina küsimused sisu, mitte asjaosaliste kohta. Mõnikord harva järgneb küsimus, et miks mind kaasa ei kutsunud, ja sellega asi ka piirdub, sest igaüks valib ju ise, millise sõbraga ja kus ta käib…
Uitmõte: võib-olla ulatab sõna sõber kasutuselevõtt hoopis mu noorusaega, mil paras memmekas olin ja enamasti tüdrukute seltskonda eelistasin, sest nendega oli palju huvitavam.
Huvitav on olnud jälgida inimeste reaktsioone olukorras, kus mõnd oma naissoost sõpra tutvustades tema kohta lihtsalt sõber ütlen, mitte mingit laiemalt aktsepteeritud terminit – endine kolleeg, naaber, kursaõde – ei kasuta. Tundub, et väga lihtne on teistes niiviisi segadust tekitada, sest meesterahva naissoost sõber (ja vastupidi) kõlab piisavalt kahemõttelisega, et sellest seltskonnas asjaosaliste kuuldes mitte rääkida.
Miks üldse on ühel (suhtes oleval) naiste- või meesterahval vaja sõpra, kes ei ole samast soost (ja kellega ta ei ole suhtes)? Kuidas selline sõber tekkis/tekib? Miks sellist suhet pidada? Kas seda suhet võiks nimetada kuidagi teisiti? Küsimusi rohkem kui vastuseid.
Lehel oleva materjali kasutamine algallikale viitamiseta keelatud.
mehelt 
