Arhiiv
Lihtsalt niisama
Aegajalt tehakse mulle kingitusi. Võõraste poolt, kellega – esimest ja arvatavasti ka viimast korda – kohtun. Oi, aitäh! Miks? Lihtsalt niisama. Või nii nad ütlevad…
Iga kord tabab see mind ootamatult. Paneb imestama. Üha uuesti. Juba ammu ei ole ma arvamusel, et need väikesed tähelepanu avaldused oleksid kuidagi (konkreetselt) minu isikuga seotud. Pigem kannavad need endas märki kinkijast. Tema sisemaailmast, mis otsib väljundit ja teinekord olen mina see keegi, kes vaid juhuse tahtel sattunud sobival ajal olema sobivas kohas.
Kunagi põhikooli nn sõpruskoolide vahelisel kohtumisõhtul vaidlesime ühe tütarlapsega sel niisama teemal üsna tuliselt. Sest isegi vares ei lenda niisama, ikka asja pärast. Umbes selline oli tema seisukoht. Võib-olla teadis ta varestest rohkem kui mina tol ajal… või olin mina nii palju sinisilmsem…
Lugu meenus, sest viimane võhivõõras kinkija küsis minu miksi peale, et kas mina siis ei tee teinekord kingitusi. Lihtsalt niisama…
Olin kimbatuses, sest aastate möödudes kaldub miski minu sees üha rohkem nende varestega nõustuma.
Pilt: Pexels.com
Vere (niisama) loovutamisest
/ … aga võtke siis vähemalt õuna…/
Olen aastaid imetlenud Tallinna Verekeskuse töötajate mõnusat suhtumist, suhtlemisoskust ja naeratusi. Majas on alati nii hea aura ja arvatavasti on see ka üheks põhjuseks, miks seal käin.
Viimasel korral kujunes vere niisama andmine hoopis võimatuks. Heas mõttes. 🙂 Kõigepealt pandi mu ette purk vitamiine lihtsalt seepärast, et kohale ilmusin. Kuna mul oma vitamiinid olemas, sain tänada ja kerge südamega loobuda. Seejärel tavapärane kingituse teema. Õnneks on nad selle edasi kinkimise väga mugavaks teinud. Sellega asi aga ei piirdunud, sest enne minema lipsamist pakuti veel ka õuna ja sellest keeldumiseks ei olnud mul enam mingit põhjendust. Nad olid nii armsalt järjekindlad. 🙂
Vahemärkusena sellest niisamast. Kunagi kooliajal sattusin sel teemal ühe (sõprus)klassiõega vaidlema. Täpselt enam ei mäleta, kuid muuhulgas oli näitena arutluse all teemad, et isegi “vares ei lenda niisama” ja millegi saamiseks on alati vaja midagi ka anda. Inimestena on meie tegevuste tagamaad kindlasti mitte nii primitiivsed kui varestel, kuid andmine ja saamine on siiski väga tihedalt seotud.
Täna tundub seoste märkamine keeruline mulle eneselegi, kuid kuidagi pani eelnev mind otsima võimalusi niisama andmiseks. Andmine, saamata midagi vastu, loobumine sümboolsest kingitusest, teisalt enesele aru andmine, et vere loovutamine on hea mu organismile, st et pole siiski päris niisama.
Investeerimisest (ja suhetest)
“Miks sa raiskad oma aega mu peale?”
Lugesin ja mõneti ootamatult hakkas see kunagi nii palju kordi erinevates versioonides mulle esitatud küsimus peas keerlema. Kindlasti oli põhjuseks raamat ja mina vaid süütu kõrvalseisja. 😉
Tegelikult aitas loetu taas kord mõtteid paremini ritta seada, sõnadesse panna selle, mida sisimas teadnud: teistele pühendatud aeg on minu jaoks olnud investeering juba aastaid. Suhetesse, organisatsiooni, tulevikku, iseendasse. Isegi kui mõni suhetest ajaproovile vastu ei ole pidanud, siis õppetunde sisaldas see siiski omajagu ja nende võrra olen nüüd ka rikkam ning võib-olla on seda ka teine pool. Jah, ikka ja alati saama peal väljas ning jätkuvalt otsimas seda, kus andmine oleks võimalik vastu saamata…
“Kindel, et sa tema peale niisama oma aega ei raiska?”
Kontekstist rebitud lausekatkend, mille sõber mõned päevad tagasi kuuldavale tõi. Loomulikult on sel oma eel- ja järellugu, kuid oluline on vaid see, et just tol hetkel vajasin meeldetuletust rohkem kui seda enesele tunnistada oskasin. Taas kord sain sellest aru alles toimunule tagasi vaadates ja olen tänulik, et mu kõrval on inimesed, kes julgevad oma tähelepanekud sõnadesse panna.
Olen kohanud paljusid, kelle jaoks teistesse investeerimine on otsekui kahe teraga mõõk. Ettevõtete juhte ja omanikke, kes seda lähtuvalt oma varasemast kogemusest suht tulutuks tegevuseks pidanud, sest “peale seda kui nad on asjad selgeks saanud, lähevad nad ja teevad oma firma ning hakkavad konkurentideks”. Kindlasti on õigustus ka sellisel mõtteviisil, kuid samas häirib see koostööd organisatsiooni siseselt ja rikub juba ette ka hilisemad partnerlussuhted. Kõik vaid seepärast, et mõtteviis: võidad-kaotan, teistsugust võimalust ette ei näegi.
Miks ma sellest kirjutan. Ühelt poolt selleks, et teha oma peas selge vahe esmapilgul sarnaste, kuid samas nii erinevate situatsioonide vahel. Teisalt aga seepärast, et juba mõnda aega on sarnased teemad mind aina teravamalt kõnetanud. Aastaid olen investeerinud oma aega inimestesse, neile (enda arust) parimat soovides, enesele samas teadvustamata, et minu parim võib nende jaoks mitte piisavaks või liiga heaks osutuda. Alles tagasi vaadates näen, et kuna pakutav ootustega ei ühtinud (või puudusid need hoopis), jäi ka tulemus selle võrra napiks.
Need tunnid täis teiste muutmist… naine, laps, töötajad, sõbrad ja terve hulk põgusaid tuttavaid, kelle ellu olen rohkem või vähem sekkunud, neile ikka ja ainult kõige parimat soovides, ise mõistmata, et niisama antu väärtus kiiresti kaob ja see kui mittevajalik kusagile silma alt ära, tolmu koguma jäetakse. Aastaid läks selleks, et teadvustada: aeg on kõige kallimaks kingituseks, mida teistele anda ja samas on see paljude jaoks üheks kõige alahinnatumaks asjaks üldse…
Pilt: me.me
Pole kunagi…
/ “Meie perekonnas ei ole kunagi nii tehtud! Meie perekonnas…” jätkab ta kirjeldusega, mismoodi nende perekonnas on olnud ning kui kuulajal ei oleks juba eelinfot ja reaktsioone perekonna teistelt liikmetelt, võiks ta end teisel pool kõnetraati üsna kehvasti tunda.
“Loomulikult ei soovi me lõhkuda teie perekonna traditsioone, tegemist on pigem võimalusega…” püüab ta siiski selgitada. /
Kui võtta kõik need korrad, mil keegi on vestluses kasutanud argumenti, et kunagi varem ei ole nii tehtud, võiksime vabalt tagasi jõuda Aadama ja Eevani ning ka seal veel mitte peatuda. Jah, kõige jaoks on kunagi esimene kord ja mida valjemalt me hüüame, et meie seda ei tee, seda kiiremini saab vastupidine kinnitust. Iseasi muidugi, kas me oma eelmist seisukohta siis veel mäletada soovime. Kui miski meist aga tõesti tegemata jääb, küll siis meie lapsed või sõbrad, tuttavad selle tegemise eest hea seisavad.
Pilt: 123rf.com
Avamata kingitused
Kusagilt aastate tagant on pärit teadmine, et soomlased ei ava saadud kingitusi, panevad need hoopis kappi õiget aega ootama. Vajaduse tekkides siis hea võtta ja edasi kinkida ning kuna kingituse vastuvõtja seda suure tõenäosusega ei ava, pole sisul erilist tähtsust ja eksimisvõimalus peaaegu puudub. Arvatavasti on siiski tegemist minupoolse tõlgendusega kusagilt kuuldud ja suure tõenäosusega isegi mitte eriti tõepärasele infokillule. Teadmatus on teadupärast ju hirmutav, kuid teiste kummalised kombed jätavad meie endi teinekord ebatavalise käitumise selle kõige taustal siiski normi piiresse.
Sain paki, postiga. Pidin ise järele minema. Tegelikult ma teadsin, kellelt ja miks, kuid sellegi poolest oli mu sees kerge segadus. Möödusid päevad, enne kui seadsin sammud saadetisele järele. Pidanuksin rõõmustama ja kindlasti ma ka olin omamoodi röömus, sest kellele siis ei meeldiks kingitusi saada, kuid rahutus mu sees ei tahtnud taanduda. Sügaval sisimas ma ju teadsin, et ei oleks tohtinud seda kingitust saada. Aastad on näidanud, et ükskõik kui hea kingitus ka ei oleks, valel ajal või vale isiku poolt tehtuna jääb see vaid millekski… Miski oleks nagu puudu, võib-olla seesama tükike, mis seob saaja läbi kingituse selle andjaga. Mõnikord ei ole me valmis, et seotud saada. Keeruline…
Olen kehv kingituste tegija ja aeg on näidanud, et veelgi kehvem saaja. Mu koju on kogunenud terve hulk selliseid kingitusi, mis peaksid olema juba ammu enesele koha leidnud, st ära söödud, ära pandud, kasutusse võetud jne, kuid mingil põhjusel on nad ikka veel oma algses pakendis, justkui midagi ootamas. Äkki mõtleb kinkija ümber ja küsib tagasi…
Kingitused kannavad eneses osakest kinkijast, mulle meeldib niiviisi mõelda ja kindlasti on nii kingitustega, mida ma ise (üha harvem) teen. Võib-olla on see ka üheks põhjuseks, miks on kingituste tegemine minu jaoks nii peadmurdvalt keeruline ja nii mõnedki kingitused on jäänud (õigel ajal) tegemata, ootama oma aega. Veel üks arvepidamine: edasilükatud kingitused.
Kõnealuse saadetisega seoses aga mõistsin ma järsku, mida võib tunda inimene, kellele mina kingitusi teinud olen… Jah, kõik on millekski vajalik, kõik on millekski hea. Aitäh kinkijale kingitus(t)e ja kõige kaasneva eest!
Unistustest
Kahtlused tapavad rohkem unistusi
kui läbikukkumine seda kunagi suudaks.
Endiselt ma imestan – ennekõike selle üle, et imestan. Ära mõista mind valesti, imestamine on hea ja olen õppinud seda märkama, sellest lugu pidama, seda isegi otsima.
Olukorrad, asjaolud, inimesed – kõigi nende üle saab ja võib-olla isegi peab imestama ning hoopis tihemini kui me seda igapäevaselt teeme. Oleme asjalikud ja kahe jalaga maa peal ning vaatame nii tihti mööda elu igapäevastest väikestest imedest, mis otsekui juhuslikult leiavad oma tee meie päevadesse. Mõnikord meid puudutavad, teinekord midagi meenutada püüavad, tihti aga tähelepanuta jäävad.
Kolmapäevasele mõtte jagajale suur aitäh! Taas kord tuli see mu ellu õigel ajal.
Kesk päevatoimetusi ja tormlemist kipun unustama seda, mis oluline. Keskenduma käsilolevale ning mitte märkama oma mõtteid ja emotsioone, mis kaasnevad. Tihti alahinnates nende mõju, makstes lõivu hiljem, pimedatel ja pikkadel õhtupoolikutel, päevaseid tegemisi ja tegemata jätmisi silme eest läbi lastes. Mõeldes, et tehtu on hea ja see, mis tegemata, ilmtingimata minu kahjuks töötab.
Kaalun ja vaagin oma lendulastud sõnu ja teiste vastuseid, mis ajas tihti muutuvad. Püüan leida seda, mis tegude ja sõnade taga või oleks õigem öelda, nende eest. Unistused, mõtted, ihad – kõik see, mis inimesi liigutab ja liikuma paneb on huvitav, aitab mõista ning mõnikord ka aidata.
Jõulud
Pühade eelsel ajal räägiti palju kõikvõimalikest, saabuvate jõuludega kaasnevatest, ohtudest. Manitseti jälgima enda ja lähedaste toitumisharjumustest erinevat söömist, mis organismile suuri vaevusi kaasa tuua võib. Juhiti tähelepanu paljudele vabadele päevadele ja võimalusele, et inimesed, kes nüüd pikaks ajaks samadesse ruumidesse satuvad, muuhulgas väga lihtsalt ka tüliküsimusi üles võtta võivad. Rõhutati, et kingituste tegemisega ei tohiks minna üle oma eelarve piiride, sest vaid kingitus(t)e abil ei saa tasa teha kõike seda, mis aasta jooksul tegemata.
Mingit järjekordset manitsust kuulates tabasin end mõttelt, et oleme seda juba kuulnud, paljudel kordadel, aastast-aastasse.
Korduv või peale sunnitud muutub mingil hetkel nii tüütuks, et tahaks valjul häälel hõigata: aitab! Kuid samas… kusagil võib olla keegi, kellele midagi kõigest sellest uudisena tuleb ja kui see “midagi” leiab adressaadi, siis ongi ju kõik hästi.
Jõulude eelne aeg on täis kiirustamist ja saginat. Ette satuvad ka sellised olukorrad, millele tagasi vaadates tahaks mõelda, et selles olijad end kõrvalt vaadates nii mõnegi asja teisiti teeksid, lause välja ütlemata jätaksid või ümber sõnastaksid, rohkem tolerantsust ilmutaksid. Usume siis, et nad seda teevadki, kunagi tulevikus…
2 aastat tagasi küsisin lugejatelt tagasisidet kinkide teemal. Täna nendele küsimustele tagasi vaadates mõtlen, et võib-olla peabki oma arvamusega ettevaatlik olema, sest tõde on üks asi, sellega kaasnev aga hoopis midagi muud. Ma ei kutsu kedagi üles valetama, panen hoopis ette võtta hetk ja mõtiskleda oma käte vahel olevate kinkide üle, jätta tähelepanuta pähe kippuvad mõtted kasutu pudi-padi või näiliselt väärtuseta asjakesega seoses ja olla tänulik, sest sellesse asja on kinkija kätkenud kõik tema jaoks olulise ja sõnumit edasikandva.
Ilusaid jõule!
—
Jõulutervituseks: Põhja-Tallinn – Meil On Aega Veel
—
Pilt: images.colourbox.com
—
juhus on pime…
Juhustesse uskumata kuulutan välja, et üks (1) õnnelik blogikülastaja saab midagi…*
Reeglid on lihtsad:
1. Satud lehele mehelt.wordpress.com õigel ajal** ja auhind on Sinu.
2. Arvesse läheb vaid 1. klikk igalt IP-aadressilt.
3. Õnneliku võitja kuulutan siinsamas välja homme. -> 194.150.65.# – ootan kirja 🙂
4. Õnnelik võitja peaks endast e-kirjaga*** 7 päeva jooksul märku andma. Kirjas edastada logistikapoole korraldamiseks vajalikud andmed.
5. Reeglite kehtestaja jätab enesele õiguse reegleid vajaduse korral ühele või teisele poole painutada, neid juurde luua või kustutada :D.
6. Fortuuna rolli täidab WordPressi lugeja My Stats all (tean täpselt, mis see hetkel näitab ;)) ja kindlasti saab seegi kord abiks olema Sitemeter lugeja.
Head loosiõnne ja üllatusterohket sõbrapäeva!
—
*- Miski ise (raamat) täpsustab homme, ülehomme või natukene hiljem – täpselt nii nagu siinkirjutajal vaim peale tulema juhtub, või ta otsitava leiab :).
** – klikkide arvuks saab 30 000.
***- aadressi leiad ühest varasemast postitusest (jah, ei ole see Elu siin lihtne) ;).
—
Taustaks: Sõbralaul 🙂
—
Pilt: blackdiamondcasinoevents.com – siinkirjutaja ei kiida hasartmänge heaks
—
ja olgu sinu vaasis alati üks lilleõis
Mõni mees viib oma kallimale lilli.
Viib siis kui… kes seda nüüd nii täpselt teabki.
Oluline on vaid see, et kallima vaasis oleks alati üks õis. Mõnikord ka rohkem.
Kallim on iga kord natukene üllatunud ja mõnikord küsib: “Mille eest siis seekord?” ja naeratab. Tavaliselt lihtsalt naeratab ja teeb kalli-kalli.
Mõni aeg tagasi tekkis mehe sees pisikene kahtlus ja ta avastas end iseendalt uurimas: “Kas lilli ei saa natukene liiga palju?”
Lisaks tekkis küsimus: “Mis saab siis kui kõik need lilled kallimat tüütavad, võibolla ei meeldi see talle juba ammu, kuid ta ei taha öelda?”
Tüüpilise mehena jättis ta need küsimused (esialgu) vaid iseenda teada.
—
Taustaks: TRAVIS Flowers In The Window
—
Inspiratsioon mõttemõlgutusest saunalaval.
—
Mehed, mida teile kinkida?* (et mitte eksida)
—
*Inspiratsiooni küsitluse koostamiseks andsid blogi otsingusse sisestatud sõnad.
Meeste kingisoovid toon siia välja igal uuel hommikul (kui on, mida tuua ;)):
2010/52 – arvutimäng oleks hea; veini; pikk spordipesu, valguspulgad, lethermann, hea kirves, lõikekindlad kindad; väike lamp võtmete külge;
2011/1 – rahatasku eurode tarbeks; ilmastikukindel kirjutuspulk;
2011/4 – lauamäng; jalgpalli hooajapiletid; piiramatult pappi;
2011 suvi – :);
2011/35 – surfikoolitus;
—
Kinkimisest ja kingituste saamisest
Mehele meeldib kinke vastu võtta, ja eks see ole ka “normaalne”, nagu mõni vähem tänulik mõelda võiks.
Iga kingitus on omamoodi üllatus ja seda isegi siis kui vihjetest või kogemata pillatud märkustest kingiidee lausa läbi kumama kipub. Kinkide vastuvõtmine on juba iseenesest tore protsess kõikide oma “kellade ja viledega” ja Mees püüab sellega alati (jõudumööda) kaasa minna, sest on ju keegi targasti öelnud, et saamisest veelgi toredam on andmine, ning pettumust ei taha Mees ühelegi kinkijale teha.
Iga kord ei tule see kõik – kinkide vastuvõtmisel pidev naeratamine, imestamine ja imetlemine – ilusti ja vähese vaevaga välja kui eelnevalt kirjeldatud sai, kuid muutub iga aastaga aina kergemaks ja loomulikumaks. Tegemist ei ole hoopiski mitte labase pettusega, Mees tõesti naudib kinkide saamist ja aastatega on ta õppinud tõsiselt lugu pidama sellest millestki, mille kinkija koos kingiga alati üle annab. Igas kingis on natuke selle andjast ja mehele meeldib nuputada, mis see täpselt olla võiks, või kuidas sellise kingini üldse jõuti. Muidugi saab ka Mees neid “viimase hetke” kinke, mis on möödaminnes ostetud juba teel olles või lihtsalt ajapuudusest tingituna, kuid on õppinud end sellisest kiirustamisest mitte häirida laskma, sest tähtsam kui kink ise on ju kingiidee kui selline ;).
Mees on elu jooksul üle andnud palju kingitusi – nii ise tehtuid kui teiste poolt valituid; nii neid, millesse on ta pannud kogu oma siiruse ja südame; kui ka selliseid, mida möödaminnes bensiinijaamast kaasa haarata sai. Mehele meeldis kinkida lilli, neid üle andes oli iga uus kord justkui esimene. Lilled ei jää kunagi ette ja ei pea mõtlema sellele, mida nendega teha ja alati on ruumi uutele kingitustele.
Mees on elu jooksul kinkidega ka kohutavalt mööda pannud. Meenub kord, mil ta kaasale tähtpäeva puhul suurepärase (korduvalt soovitud) köögikombaini üle andis. Kõik oli suurepärane kuni hetkeni (mõnda aega hiljem), mil kaasa sosistas, et Mees järgmisel tähtpäeval vähem praktilise ja rohkem isikliku/intiimsema kingituse välja valiks. Mees oma praktilise loomuga pidi selgeks õppima, et kingitusel ja kingitusel on vahe, ja seda mitte ainult hinnas ;). Muidugi oli see natukene valus ja riivas tema eneseuhkust, kuid pikemas perspektiivis oli sellest kasu ning Mees omandas oskuse valida sobiv kingitus (loe: pidada meeles kaasa soovid ja valida nende hulgast sobiv vastavalt tähtpäevale või sündmusele).
Mõnikord jagab mees nõuandeid ja kingiideid oma (noorematele) sõpradele. Tihti toob tema suule muige see, kui kingitustega seonduvad teemad kulutamiseks oleva (või puuduva) rahasumma ümber tiirlema hakkavad. Kingitust üle andes kingime ennekõike positiivseid emotsioone ja kui need emotsioonid kinkija oma valikut sooritades maha jätavad, riskime üle anda kingituse, milles pole seda midagi – pole hinge.
—
Sõna “kingitus” sai kasutatud küll ebanormaalselt palju, kuid kuna juba on selline aeg, siis loodetavasti andestab sellise ühekülgsuse ka lugeja. 😉
Aitäh, ning toredaid kinkimisi ja kingituste saamisi ka Sinule!
—
Taustaks: YouTube – Nota – All I Want For Christmas Is You (A Cappella).
—
Kirjapandu on inspiratsiooni saanud siit: Aususest ja otsekohesusest « EGIPTIMAA.
Lehel oleva materjali kasutamine algallikale viitamiseta keelatud.
mehelt 
