Sinilind's Blog

Käsikäes käib ämbrissegi
astumine kergelt
ja kui juba kukkuda,
siis ühekoos
ja kõrgelt.
Ott Arder

Suure ja kirju seltskonnaga liitub koolitajana mu kunagine silmarõõm. Ilmselgelt on ta mind nähes üllatunud.
“Sina?! Ma just like´isin ja kommenteerisin Su postitust! – teatab ta kõigile ja lisab teistele täpsustades, et “see ei ole odava populaarsuse saamises – ma tõesti ei teadnud, et Sa siin oled.”

“Mul võttis põlved nõrgaks, kui ma Sind sisenedes nägin.. Ma olen Su tegemistel ikka fb-s silma peal hoidnud nagu see tänanegi kommentaar.”
Tunnen ennast meelitatuna, kuid ega ma midagi väga öelda ei oska. On see temapoolne emotsioon päris või lihtsalt kerge small-talk?
Mina tema asju vaadanud pole, isegi uudistevoog on kinni keeratud..
“Jah, elu on täis üllatusi. Ma olen jälle nüüd tagasi!” ei oska ma midagi väga põhjapanevat öelda. Meie viimasest kohtumisest on möödunud ligi 10 aastat.
“Mäletad, ma tõin Sulle meie viimasel kohtumisel siniseid iiriseid?”
Tegelikult ma muidugi ei mäleta. Kuid see, et tema mäletab mu lemmiklilli, tähendab, et tema esimene reaktsioon polnud teesklus.
Tundub, et kuskil on midagi lõpetamata või õhus.
Mida ma sellega peale hakkan?

See kõik tundus nii segane ja minu jaoks võibolla liialt ahvatlev.
Et kuidas ja mida ma ütlema peaks.. sest ilmselgelt hoidusin ma nii teadlikult või alateadlikult sellele nime andmast ja raame panemast. Nüüd on sellel nimi- sõprus.
Meeldib see mulle või mitte, kuid tegemist on ainuvõimaliku lahendusega.
Ta on teinud oma valiku ja minu asi on sellest lugu pidada.
Ja hoiduda nii endas kui teises kahtluste tekitamisest, kas elus võiks olla ka alternatiive.
Nii lihtne ongi.
Meil kõigil.
Kui meie vahel õhus vahel värelebki elekter, siis on see lihtsalt ilus.

It takes courage to grow up and become who you really are.
E.E Cummings

Meie skype-vestluses satume Temaga teemale “sõbrad” – kes nad on, palju neid olla saab, mille järgi neid määratleda jne.
Teema jääb õhku ja sellest edasi mõeldes tõden, et need on inimesed, kellega koos võin ma olla mina ise.
Ja kes on mind minu kasvuraskustes toetanud ja usalduse pälvinud.
Tema ei kvalifitseeru. Ta lihtsalt meeldib mulle.
Huvitav, kas see tuleb ka jutuks? Mis ta ise arvab?
Võiksid meist sõbrad saada? Tegelikult ma pigem pelgan seda.
Et äkki hakkab ta mulle siis liiga palju meeldima?!

Ja ühel õhtul kutsubki ta mu välja sööma. Ümbritsev keskkond teeb mind kuidagi kohmetuks.
Tavaliselt ei mõtle ma sügavalt selle üle, millest rääkida ja leian alati mingi teema. Seekord on teisiti. Kaalun iga sõna ja teemat ning ikkagi tundub kõik, mis ma ütlen, tühine, mõttetu, enesekeskne ja teisele ilmselt mitte väga huvitav. Vähemalt minu arvates.
Miskipärast tundub mulle, et ega teinegi pool väga enesekindel pole.
Spontaanselt astub lavale laulma neiu külastajate seast, teda saadab klaveril noormees samast seltskonnast ja tulemuseks on päris võluv esitus, mis katkestab ka hetkeks meie vestluse.
See võiks ju olla kohting, kui teine seotud poleks.
Just seepärast ei oskagi ma olla. Olla rõhutatult sõbralik?
Tõmmata piire, mida kumbki pool niikuinii ületamas pole?
Tema kaaslase kohta küsimuste esitamine tundub olevat kohatu ja mitte eriti erapooletu. Siiski lipsab see teemana kuidagi sisse ja mulle jääb mulje rahulolematusest. Kui väga ma küsida ei tahakski, ei saa ma seda teha, sest..
Miski ütleb mulle, et ma meeldin talle, no nii natuke rohkem kui lihtsalt sõber.
Sest sõbraks olen ma siiski liiga kauge ja võõras.
Õhtu muutub ööks ja lõpuks tuleb sellele joon alla tõmmata.
Meie järgmine kohtumine pole võimalik mitte varem kui kuu pärast.
Seni saan peas kududa oma mõtetest kassikangast…

„Hei, aga asjad!?“ hõikan auto juurest majja jalutavale kaaslasele, kes selle peale pöördub ja tagasi tuleb.
„See, kes maksab, ei pea ju sinu peres kotte tassima!“ ütleb ta muiates ja võtab kotid. Puhken tema märkuse peale naerma.
Paremini poleks ta saanudki enam öelda- ta tõepoolest maksis seltskonnale toodud toidu eest poes. Ja umbes aasta tagasi, kui temaga koos samaks ürituseks süüa ostma juhtusin, olin ma miskipärast talle autos rääkinud lugu, kuidas minu kihlatu mu kord raskete toidukottide ja väikese lapsega kassa juurde oli jätnud ning minu üllatunud märkuse peale imestunult teatas – et nende peres see, kes maksab, kotte ei tassi. Mis tekitas minus õigustatud küsimuse, et kas ma ikka sellist peret tahan.
Peale selle loo rääkimist tahtsin ma hoopis endale keelde hammustada. Sest tegelikult oli see ju liiga isiklik ja mis mulje see minust võis jätta jne-jne. Mäletan, et püüdsin seda tunnet endalt maha raputada nagu veepiisku vihmamantlilt…
Kummaline, et ta seda lugu mäletas ja et see talle nii õigel hetkel meenus.

Juhuslikult või vähemjuhuslikult satume me kõrvuti istuma. Ja kui ta üldises vestluses osalemise asemel vaid mulle midagi jutustab, satun ma segadusse. Kuna ta istub mulle nii lähedal, siis peaksin ma tähelepanelikult kuulamiseks talle silma vaatama. Või kallutama oma pea talle lähemale, oma kõrva tema huulte lähedale, sest tema jutt läheb minu jaoks teisiti üldises melus kaduma. Ja ma saan aru, et selline tegevus oleks minu jaoks mehe puhul, kes mulle meeldib, liiga intiimne. Taban ennast vähem või rohkem alateadlikult soovilt flirtida, peibutada – kuidas iganes me seda ka ei nimetaks. Olen kuskilt kuulnud, et tal on elukaaslane. Seega ohutuli on ammu põlema löönud.
See keerutab ülesse erinevaid emotsioone. Aga ma taban ennast ja annan endale andeks kõik oma soovid, ihad, hirmud. Ja lepin nendega.
Enda soovide ja reaalse tegevuse vahel olevate kääride teadvustamine on omamoodi huvitav ja põnev. Tunnen ennast otsekui koer nähtamatu piirde kaelarihmaga.
Ilmselgelt mulle meeldib ta seltskond. Meeldib ta vaikiv tasakaalukus. Võib-olla see, et ta pöörab mulle tavapärasest tunduvalt vähem tähelepanu, aeg-ajalt ei näi mind märkavatki.

Meenub, et kunagi juhtusin temaga taas kõrvuti istuma ning mind tabas äkki vastupandamatu soov puudutada sõrmega ta huuli. See sama kord, kui ma liialt isiklikest asjadest lobisema kukkusin. Ise selle üle siiralt imestades, et ta minus selliseid emotsioone tekitab. Ja samas natuke nagu isegi rõõmustades, et keegi seda nii tühjalt kohalt suudab. Otsekui kinnitusena, et maailmas on ikka rohkem kui üks mees, kes mulle meeldib. Äkki on siis mõni selline ka juhuslikult lausa vallaline ja vaba?

Juhtub nii, et ühel hetkel oleme me piinlikult omavahel. Kained ja segaduses. Et mis nüüd siis edasi? Valime kahekesioleku ja lihtsalt rääkimise. Meie vahel on nüüd palju ruumi ja ma naudin seda. Endas tasakaalus olekut. Teadlikult hoidun lähemale istumast. Et välistada juba eos igasugused kaksipidi mõtlemised.
Ja ma lasen tal rääkida. Tema maailmapilt on hämmastav, täiesti teistmoodi ja harjumuspäratu. Mind ei üllatagi niivõrd tema maailmapildi eripära, kui see, et ta sellest mulle räägib ja kuidas ta seda teeb. Loetud tundidega saan ma temast rohkem teada, kui mõnest inimesest kuude pikkuse suhtlemise järel. Ka mina räägin erinevatest asjadest ja palju ning luban endal olla mina ise. Hiljem ise piinlikust tundes. Mida ta minust küll arvata võib?! Ega ta ometi arva, et ma teda võrgutada püüan? Et seda muljet hajutada, räägin meie ühisest tuttavast, kes on minu parim sõber ja kellega mind teatud ringkondades küll avalikult, küll tagaselja paari pannakse. Tagantjärgi tundub eriti tobedana „Ega Sina ometi arva, et meil suhe on?! Ei, me tõepoolest oleme lihtsalt head sõbrad.“
Kuid samas on nii vabastav olla üle pika aja aus. Hetkeks tunneme enda liitlastena, tunnistades teineteisele suhtumisi, mida suurem osa ühiskonda taunib, normist kõrvalekaldeks ning hukkamõistu vääriliseks hindab.
Lahkudes jäävad mitmed teemad mu pähe keerlema. Tahaksin öelda, et mul oli tore; tahaksin öelda, et asi selge oleks – Sa meeldid mulle ja kui Sa ei oleks suhtes, siis kindlasti oleks Sa mulle mehena huvitav. Kas ma peaksin? Või mitte? Ja kuidas? Et natukenegi heastada oma agressiivset ja provokatiivset friendzone´imist tema suhtes…
Loomulikult ei helista ma talle ega saada ühtegi sõnumit. Võib-olla kui me kunagi kohtume.. Ja jälle räägime..
Äkki saavadki meist sõbrad?

„Sa ei klammerdu haigettegevasse vaid killukese naudingu ootuses.“ I. Raitar.

Eriti rasked on hetked, kui ärevus on muutunud kuskil päikesepõimikus füüsiliseks valuks ja külmavärinad tähendavad seda, et hingel on külm.
Oled haigettegeva lahti lasknud ja see teeb omakorda haiget.
Kui ainult keegi..
Ja meenub – mu hingesugulane, tema on ju olemas. Kui ma olengi temaga seoses mõne torke vahel tundnud, siis on see kinni minus endas, mitte temas. Ilmselt kõige ausam ja kestvam suhe minu elus.
“Igatsen Sind!” saadan sõnumi, kujutamata ettegi, millises maailmanurgas ta hetkel olla võiks.
“Ma tulen!” saabub hetkega vastus.
Nii lihtne ongi või?! Jah, vahel peab ju mõni asi ka lihtne olema.
Ja see ongi tõsi, päris, päikesekiir taskus vihmasteks päevadeks 🙂
Ning hetkeks ei ole ma kurb purunenud illusioonide pärast, vaid õnnelik, et mu elus on päikesttoovaid inimesi.
Imelise andega, panna mind tundma armastust ja armumist elu ja inimestes vastu, ilma sõltuvuse või soovita teda omada.

Ma tean, et ei tohi enda enesetunnet panna sõltuma teistest inimestest..
Aga siiski annab vahel teise hääle kuulmine tiivad, paneb päikese veel eredamalt särama.
Seni, kuni ei teki kiusatust saada ainukeseks väljaspool ühist hetke, on kõik suurepärane.
Alustada puhtalt lehelt. Soov olla tema sarnane.
Ma ei armasta teda.
Aga ma imetlen teda.
Ta näib mulle õnnelikuna ja teeb oma olemasoluga ka minu õnnelikuks.
Tema lakkamatu uudishimu elu ja elamuste vastu.
Oskus olla hetkes.
Hämmastav, kuidas ta seda oskab.. Pean ka õppima 🙂

tuul tõuseb
hing ootab uudiseid
ehk toob neid lähenev sadu
õhus on flokside lõhna
aias neid sadu ja sadu

tuul tõuseb
kevad on jahtunud
vihm peseb päevadest mulda
sinu käest kevadist kirge
ära võtma ei tulda

tuul tõuseb
mõtteid ei ole
on ainult uni ööpime
vaata mind
usu mind
tunne
hommik on alati ime
2907
2014
Marge Pärnits

Päikesekiir taskupõhjas mustadeks päevadeks.
Jah, just see ta minu jaoks oli.
Ükskõik kui halvasti mul ka midagi läks, siis mõte tema olemasolust oli lohutav ja toetav.
Saatsin sulle palutud info. Tänan senise toetuse ja abi eest.
Tervitades W.
ps! Palun ära kirjuta mulle sellele meilile isiklikke asju, sest sellele meilile pääsevad ligi ka teised.
Punkt.

ja oligi kõik.
Vajaduseta lugeda ridade vahelt.